Kui on tarvis kutsuda saatesse Eestis avaramalt suhtlevat venelast, kutsutakse Pavel Ivanov. Kui on tarvis promoda eesti rahvusfundamentalistide, kutsutakse esinema Tiit Madisson. Nii lihtne see ongi. Maailmapildi saade püüab aga jälgida ka protsessi, mis on pikemad ja millel on püsivam väärtus. Tänase saate külaline on Heino Pedusaar, kes on väga tehnikas eesti heliplaatide restauraator. Õigemini kõige tehnika tuleb öelda, aga ta on tegutsenud ka helirežissöörina. Tahan olnud ajakirjanik, sealhulgas ka raadioajakirjanik ja on olnud ka tõlkija. Niisiis Heino Pedusaar. Sellest on juba mõned head aastad tagasi, kui kirjastuses Ilo õnnestus üllitada kaks teost, mida võiksin ja söandaksin lugeda oma elutööks. Kokkuvõttes. Esimene oleks eesti heliplaatide kataloog ja teine oleks needsamad heliplaadid juba Tseedeedele siirdatud kujul. Neid CD-sid tuli kokku 58. Ja kataloog hõlmab absoluutselt kõike, mis on 1901.-st aastast kuni 39.-ni ilmunud heli plaatidena nende vanaaegsete heliplaatide loomulikult nendest, mis puudutavad eesti interpretatsiooni eesti muusikat. Ja sealjuures kaugeltki mitte ainult Eesti esitajate, vaid ka päris mitme nimeka välismaa orkestri ettekandes. Teadlikult siis piirasite seda oma valdkonda 39. aastaga. Jah, jah. Sest hilisemat ajastut on hakanud uurima ja jäädvustama ja süstematiseerime juba minu noh, võiks öelda järelkäijad. Te ütlesite, et kõik plaadid kuni 39. aastani kas see tähendab 95 protsenti tähendab 99 protsenti protsenti, millest, no mis on ilmunud, mis on? Trükitud ja toodetud, jah, tähendab oi, siin on kahetasandiline probleem. Üks tasand on see, mis on salvestatud omal ajal. Teine tasand on see, mis on ilmunud plaadid, plaadid ja kolmas tasand on isegi see, mis on nendest ilmunud plaatidest meieni jõudnud. Palju on neid, mis ei ole jõudnud? Jah, ma ütleksin, et üks paarkümmend protsenti ei ole enam meieni jõudnud ja samas täiesti kindlalt võin öelda, et umbes samuti 20 protsenti kunagi salvestatust ei jõudnud üldse plaatide nii sellepärast et nendel ammu aegadel tulid küll Tallinna või Peterburgi või kuhu tahes tulid salvestusbrigaadid oma suurte masina kobakatega ja Nendele pakuti jumal teab mida. Ja nemad siis salvestasid pikemalt mõtlemata sedasama jumal teab mida ja selle jumal teab mille hulgas oli ka päris palju ja sellist, mis üldse ei oleks Bladistamist õigustanud igasuguseid isetegevus, solistikesi, rõhutajast, solistikesi, kelle nimed tänaseks enam mitte midagi ei ütle. Ja tõenäoliselt, Ta ei öelnud ka nendel aegadel mingit koorilauljad. Tähendab, sa oled ise aktiivne ja pakud nagu tänapäevalgi, jah? Jah, vot nii, seal oli ja võib-olla maksti keegi veel kinni, isegi ma ei tea. Kuidas see tehnoloogia oli, kas alguses oli vaharull, mis hetkel läks vaharull üle, mis oli järgmine? Ototot tähendab vaharull eesti helisalvestust ei puuduta üldse, sest juba möödunud sajandi hakatuses tähendab ütleme 1900. aastal. Ja esimene eestiplaat tuli 1901. aastal välja. Vot nendel aegadel oli juba see fonograaf Edisoni vaharullidega töötav kohmakas riistapuu veidi uuema ja käepärasema heliplaadi poolt kõrvale tõrjutud ja kogu edasine fonoäri läks juba plaadi peal. Kuidas paistis Tallinn silma võrreldes näiteks Riia, Peterburi või Helsingiga, kas me olime ikka maha jäänud? Jah, me olime Peterburist natukene maas, võib-olla aastakese poolteist. Ja huvitav on see, et esimesed eestiplaadid salvestati just Peterburis 1901, nagu oli juttu. Samas võib öelda, et meie lõunanaabreid, Lätid, Leedud jõudsid oma heliplaatideni hoopis hiljem. Esimene teadaolev heliplaat on seotud ühe tuntud eesti laulja Aben Hanseniga, see on päris omaette lõbus. Oi ei ole vale, lugesin seda ja päris esimene eestiplaat. See on veel huvitav lugu kui Benno Hansen. Ühesõnaga kunagi sattus minu silmade alla plaat, mille olemasolust ma nende omaaegsete kataloogide alusel juba üsna hästi teadsin. See oli üks täiesti pretensioonitu laulukene, paistab sügisel ka päikene plaadi peal plaadi etiketil oli esitaja, aga ei olnud autorit. Ja siis hakkasin uurima, siis tuli välja järgmine tõsiasi. Selle päris esimese Eesti eni plaadi etiketil ei olnud vähimatki juttu sellest, kes on loo autor. Hakkasin asja uurima ja siis selgus, et loo oli teinud August väitsnberg. Tähendab skulptor, kõike muud, aga mitte. Helilooja, skulptor kuulsamaid skulptorid, kes üldiselt nagu on teada, tegeles kõikvõimalike kultuuriasjadega. Ja sealjuures kirjutas ka laule, kirjutas, on palju öeldud, sõstanud Ta ei tundnud. Ta kirjutas iseenese jaoks mingisugused kringleid paberile. Kutsus näiteks Mihkel Lüdigi, kes nendel aegadel õppis Peterburi konservatooriumis ja vilistas, löödi kile siis nende konksude varal ette. Viisikese lüüdik pani siis selle noot päris nootidesse, kirjutas juurde harmoonia ja andis omaaegsesse laulu ja mängulehte, kus seesama paistab sügisel natukene oli ilmunud. Nonii, aga Weitzenbergi laulmise rasket tööd enda peale ei võtnud. Ei selleks oli vaja hõivata keegi teine. Tänu taevale ilmselt ja kuna nähtavasti Peterburi tolleaegses eesti kogukonnas ei olnud võimekat tenori lauljat muusika harrastajate hulgas, siis, siis valjastati selleks tööks keegi Peterburi konservatooriumi tudeng. Mihhail koltisson. Kotis on, ei osanud ühtki sõna eesti keelt, aga plaat tähendab, et teda utsitati väga korralikuks eesti käeldamiseks. Kõik koliv praktiliselt parimas korras. Järgmine plaat jälle kultuuriloos ka omaette niisugune lehekülg Venno Hansenil. Ei no Benno Hansen, meie kunagine kuulus bassilaulja hakkas samuti üsna varakult plaadistama minu arust siis praegu ma ei oska öelda, 1911. aasta paiku. Ja leidis loomulikult plaadi kuulajate grammofoni vältajate hulgas tänu oma mahlakale, lopsakale, passi häälele ja toredale esinemisviisile kahtlemata suure kuulajaskonna. Nii et just tema plaadid, nagu ma tean, läksid väga edukalt müügiks. Seoses Penu Hanseniga juhtus minu nii öelda helirežissööri restauraatori praktikas ka niisugune seik et kui hakkasime välja andma Benno Hanseni restaureeritud plaat, tee siis tingimata tahtsime, tähendab mina ja tolleaegse Tallinna heliplaadistuudio direktor Joani Ossuk. Tahtsime kindlasti plaadile asetada ka Valls Rando ohven Bachi ühest operetist Korlevili kellad. Paraku oli see laitmatult tasemel esitatud. Aga helikvaliteet jättis vägagi soovida. Ja siis me proovisime nii ja naa ja otsustasime, et et mängime sellele laulule laulule just rõhutan, laulule alla uue klaverisaate. Selliseid vigureid on ennegi tehtud, karusoo on saanud uue orkestri mõnel juhul ja ja arvasime, et miks ka mitte katsetada. Palusin selleks stuudiosse selleks ajaks juba väga eaka pianisti Aavessoni, ütleme tema oli ju kindlalt poolsada aastat tagasi ka Benno Hanseni põhilisi klaverisaatjaid olnud. Ja siis katsetasime, proovisime, Elsa awesson sai pähe kõrvaklapid kuulisse, seda algselt laulu ja improviseerimis mängis sinna juurde uue, hoopis parema külalise klaverisaate ja tulemus läkski Benaatseni plaadile. Kas spetsialisti kõrva jookseb mingit häirivat vastuolu ei olnud. Vana ja uue lindistuse vahel. Teate, et nende vanade plaatide, vanade salvestiste kuulajad jagunevad kahte liiki, ühed on spetsialistid oma spetsialisti kõrvaga ja teised on. Ma ei taha öelda üldse mitte halvustavalt. Teised on laiatarbekuulajad, eks ole, reha, kuulajad jah, kõlab palju paremini, nii. Spetsialist kuuleb loomulikult välja, millist vigurit ja, ja kulissidetagust oleme me selle Hanseniga ette võtnud. Aga mingi vanasõna räägib, midagi sellest otstarve pühendab abinõu või midagi niisugust, eks ole. Ja meie otstarve oli see, et anda rea kuulajale. Ütlesite ette. Talutaval tasemel kõlav Benno Hansen. Sest vastasel korral ta tervet CDd lõpuni ei kuulaks, oleks talle liiga koormav. Jah, kindlasti seegi. Kusjuures nüüd ma tahaksin viia Meie vestluse natukene teisele tasandile. Praegused CD-kuulajad ja täiuslik helikvaliteet ja nii edasi, nii edasi. Aga mõelgem ühele niisugusele asjale möödunud sajandi Hakatus, olgu see siis Federico karvusoo keda peetakse kõigi aegade kõige diplikumakstenoriks. Tema oli sunnitud laulma kõik oma kogu oma repertuaari plektorusse. Ei mingeid mikrofone, ei mingeid võimendeid, jäi midagi selletaolist. Ja loomulikult sisse, Heli oli ka plekkine. Nüüd kuulame neid vanu plaate isegi üles vuntsimata kujul originaalis kuigi, tõsi küll, korrigeeritud helikvaliteedis. Ja siis kogeme üht väga huvitavat nähtust. Oletame, et meil on käes üks terve CD Caroosaga esimene plaat, kuulame. Noh, on jah midagi kahiseb, kõriseb kuulama edasi. Teine lugu? Jah, kahiseb küll, aga aga sele kahinat, aga on juba kuulda miskit mingit eriliselt suurt, kõrget kunsti, eriliselt dipliku vokaali. Ja alates kolmandast punast, kuni võib-olla 16. või 20.-ni. Kui palju neid seedepeale hour me enam ei märka seda. Et kõik need salvestised on vildakad, puudulikud, viletsad. Me naudime ainult seda suurt kunsti, seda on hakatud, seda ilmingut on hakatud spetsialistide hulgas nimetama. Karusooefektiks tähendab esimehe lugu ei kõlba kuhugile. Teine lugu paneb kuulama ja kolmandast peale juba kuulatakse. Kas tähendab, et kõrv harjub, kohaneb kas seal kõrv, võib-olla teadvus, mõistus, midagi niisugust? No nüüd tavakuulaja kuulab meie juttu ja ütleb, niimoodi hakatakse restaureerima vana plaati, no kõigepealt tuleb muidugi tolmust lahti saada. Kas selle plaadi endaga ka muud tehakse, muid operatsioone või plaati rohkem ei puuduta? Data jah, tähendab plaati võib-olla puudutatakse siis, kui on ilmselt näha, et nõel hakkab mingist vaos naabervakku ümber hüppama, üle hüppama siis võetakse kätte üks väikene kirurgi Orakene, ma ei tea, mis ta nimi on Lancet või midagi niisugust. Ja siis lubi või isegi mikroskoobi all silutakse see koht natukene, nii et nõel enam ei hüppa. Ja ma ütleksin, et see võib olla Ongi kõik, millega algplaadi, kui niisugusega midagi ette võetakse, edasi on juba kõik ümbervõtted juba lindile, loomulikult. Ja linditöötlemine. Minu aegadel tähendab paarkümmend aastat tagasi tähendas iga üksiku plaadi krõpsu ükshaaval välja lõikamist. Nii et ühe luu peale tuli võib-olla neid kleepe kohti paarsada 300 400. Te olete isegi kujundlikult öelnud, et see joru, kui need krõpsud kõik kokku liimida oleks, siis Tallinnast Türile või kaugele. Tähendab krõpsud, mitte, aga võib-olla see kleeplint, mida me selle lindi lappimiseks kasutasime, see võib. Ma ei usu, et türjene, aga ikka võib-olla Aegviitu ehk küll. Olgu nii leppimises kuskile vahepeale kokku, aga no ma kujutan ette, krõps on teil elementaarne, arusaadav asi, kääridega lõigatakse see krõps sealt välja, üks millimeeter. Umbes jah, jah, mis on järgmine etapp, järgmine etapp oleks see vana ruuporisse üüratud, ma julgen öelda, üüratud, lõuatud, karjutud, sest salvestusmasin oli väga tuim. Ühesõnaga see Ruporisse karjutud pala, olgu see saare või mis tahes see jäi plaadile üsnagi ahtakesena kitsukesena, ei olnud seal madalaid helisid, mahlakust ei olnud häälel, ei olnud ka kõrgeid, mis sara annaksid. Ja sellel etapil astubki ametisse helirežissööri pult oma mitmesaja nupuga regulaatorite filtritega. Ehk kindlasti ka sellesama helirežissööri subjektiivne kuulmisoskus ja siis püütakse algsalvestisele juurde panna seda, mis seal mida seal on vajaka, ära võtta seda, mida seal on liiga ära võtta just kahinat, plaadi kahinat ja niiviisi natukene nagu ühtlustada tervet kõlapilti ja muuta see isegi meie CD-kuulaja jaoks natukenegi noh, talutavamaks või südamelähedasemaks. Praegusajal muidugi käib see kõik digitaalsüsteemis võrratult hõlpsamalt kui minu aegadel kus kõik oli nagu julm ja aega võttev käsitsitöö. Nüüd piisab natukene sellest, et kuvari peal on mingi kõverjoon näpu all on klahvid, vajuta seda teist, kolmandat Siberdaja nihuta neid kõveraid siia ja sinna ja oled lahti saanud nii krõpsust kui ka Helimunutusest. No see on arusaadav, aga teisest küljest mida nüüd hakatakse siis juurde panema, kuskohas see kõver? Näiteks kaks lähenemisvõimalust jälle üks võimalus on see edastada tänasel CD-l omaaegne salvestis täpselt sellisena, nagu ta siis oli. Teine võimalus on seda ümardada kõrva jaoks natukene kohendatult siluda ja siin lähevadki spetsialistide seisukohad täielikult lahku. Ühed ütlevad, et ainuvõimalik oleks edastada või taasesitada omaaegseid salvestisi, nii nagu nad on ilma madalat deta, ilma kõrgeteta kahinatega, krõpsudega ja nii edasi. Et see on siis dokument, on küll dokument, aga see dokument leiaks oma koha arhiivis. Teine lähenemine, see ümardatud kõlapildi loomine peaks loomulikult silmas tavakuulajat, nagu te ütlesite, tähendab seda, kes tahab kuulatavast salvestsisest ka midagi oma hingele saada. Et ta saaks mingisuguse esteetilise elamuse, ütleme siis nii. Täpselt nii, aga algne salvestis krõbiseb, kahiseb kõhisev, see vaevalt suudab seda päriselt seda esteetilist elamust anda, järelikult tulekski seal vist natukene hakata seda materjali seda pannud üle maalima soovitakse 100 võimet. Ja sealjuures. Ma tahaksin tulla ühe väga huvitava mõtte juurde, mida pakkus välja kunagi isegi ei mäleta, millises kontsentris mõtte kond tsentris tuntud filmirežissöör filmide autor ja sealjuures helirežissöör Enn Säde dema kinnitas veendunult ja võib-olla isegi natukene kõrvaltvaataja pilgule, sest tema ei ole restauraator olnud. Ja mida ta kinnitas. Restauraatori amet on üks kõige tänamatu maid asju üldse, sest restauraator peab püüdma eelmise ajastu helitehnika ja helitehnikute vaegusi puudujääke korvama. Nii et tema töö oleks ka järgmise põlvkonna kolleegide silme või õigemini kõrvade ees talutav või vähemalt vastuvõetav. Aga tehnika läheb edasi. No siit sobibki praegu küsida, kuidas on teil, kas teie kõrv kuulab meelsamini vana plaadi analoog või digitaalümber, võtta? Jah, ma oleksin nüüd praegu noorema generatsiooni ees täielik ketser kui kinnitaksin veendunult, et ma eelistan mitte digitaalseid versioone. Aga tegelikult nüüd te ütlesite, Maleksin ketser, ütelge nüüd, mis siis oleks positiivses sõnastuses? Selle ketserlus taha peitub positiivne sõnastus, võib-olla selles, et digitaalmeetod on tõesti üle ütlemata hea ja puhas ja laitmatu ja kõik ja puha. Tehniliselt. Kuid samas jääb ta kuidagimoodi stabiilseks hullustistariilseks digitaalsalvestamisel ja no ütleme, vanade materjalide ümber salvestamisel me saame teha imet kõigi nende defektide välja filtreerimisel ja nii edasi. Aga ometi jääb sinna juurde väikene apteegilõhn, kui ma tohiksin nii-öelda. Ja mitte asjata Sult ei pöörduta praegu helifännide hulgas terves maailmas tagasi omaaegsete lampvõimendite lamp, magnetofonid ja loomulikult ka tavagrammofoni juurde. No kuidas selle tama tava grammofoniga on, kas selle jaoks on küllaldaselt turgu, kas on küllaldaselt plaat, et kui suur see renessanss taassünd siiski praegu tegelikult on? Nojah, ega neid vanu Shellak plaate, mis kiirelt pöörlevad 78 pööret minutis ega neid enam keegi kusagil ei tooda. Aga kujutage ette siiski, millised miljardid eksemplarid neid plaate on kunagi aastate vältel kuni 60.-te ja Nõukogude liidus isegi 70.-te lõpuni toodetud. Siis peaks jätma teatava võte küsimuse siiski hõljuma. Ühesõnaga, neid on jätkuv ja, ja leidub Paljude puht niisugusena kuulamise mõnu pärast panete käima praegu vinüülplaadil. Kodus mitte vinüül sellak plaadi, selle veel eelmise ajastu Caroosad selgid, Saljabinid. Need kuulate, kuulan ja. Mis te ütlete selle lause kohta, et digitaalon vaese mehe analoog Te võtate mind praegu natuke sõnatuks, ma ei leia vastust, aga digitaalei ole vaese mehe analoogdigitaaloma kontsenter oma ajas too oma tehnika võimalus kindlasti arenemisvõimeline tehnika võimalus, mis suubub vaieldamatult kõige lähemal ajal sellesse, et me kaotame üldse ära pöörlevad ja liikuvad helikandjad, olgu need siis lindid, plaadid või mis tahes ja jõuame. Nagu ma juba ütlesin, üsna-üsna varsti selleni, et kogu meile vajalik info, ka heliinfo, talletatakse elektrooniliselt mälu, olgu need siis pulgad või kaardid või mistahes asjadele. Ja nende eelis on siis see, et ei ole liikuvaid detaile või on seal midagi veel. Seal muidugi põhiline, sest kui mingit detaili on vaja liigutada linti või CD'd või mida tahes või ei tee või teed see tähendab ju mehaanikat. Aga mehaanika on ikkagi midagi niisugust, millest peaks nagu mööda vaatama, kui vähegi saab. Ja nüüd saab. Kui nüüd minna tagasi varasematesse aastakümnetesse siste noore, energilise entusiastliku mehena kutsusite inimesi üles loovutama andma plaate, et saaks meie see niisugune kollektsioon võimalikult täiuslik. Kas te kutsusite üles ajakirjanduses või mida te kasutasite, mis? Oi, ma olin oma arust väga kaval. Raadiotöötajana õnnestus mul hakata tegema läbi mitut aastakümmet vältavaid raadiosaateid, muusikasaateid, avame heliarhiivi uut möödunust ja pelganto ja algaegadel. Iga niisugune saade lõppes üleskutsega, head inimesed, kellel on veel kodus või lakas või, või küüninurgas neid samu vanu eesti plaate. Andke teada ja nad andsid teada, helistasid, kirjutasid, helistasid, kirjutasid ja huvitav oli see, et peaaegu alati, kui konkreetne saade oli benud, noh, need saated läksid tollal kõiki üle lindi. Ma istusin kodus, kuulasin neid ja kui oli saade läbi, siis igal juhul helises telefon. Kas teoltes see Heino Pedusaar? Jah, ma olen see. Teate mul on, olen Valgast võime, olen võrust või ma olen Saaremaalt, teate, mul on hunnik onu plaate. Tulge ja vaadake. Ja see Heino Pedusaar võttis hõlmad vöö vahele, istus autosse, sõitis kas või ühtainsat plaati saama. Kui tihti juhtus, et reis sõit läks luhta, ei saanud midagi. Hilisemal ajal juhtus seda küll, sest pool sajandit ma olen kogunud neid plaate ja ütleme, sellest ajast viimasel kümnendil juhtus nii, et enam uusi senitundmatuid enam ei avastanud. Tähendab, ma olin ilmselt juba terve selle kupatuse põhjani ennast suhted läbi kaevata. Kui tihti juhtus, et teele ulatati võidukalt plaat, mille te olite ise restaureerinud? Jah, üks väga markantne juhus oli see, kui helistas mulle keegi ilmselt hääle järgi vanadaam Pärnust. See oli sügis, olge nüüd hea ja tulge, mul on oi kui palju, Benno Hanseni ja Karl Otsa ja kes teab veel kelle plaate. Sügis tuli peale, talvel ma autot ei kasutanud, kevadeks ununes see asi paraku ära, siis ta helistas uuesti ja mulle ei sobinud kohale sõita. Läksin sinna. Selgus, et tegemist oli ühe ammu pensionile jäänud vana daamiga apteekriga kellel oli tõepoolest väga palju eesti lauljaid plaatidel, aga nende plaatide peale oli kõigil kiri restaureerinud Heino Pedusaar. Plaadid olid kauamängivad. Ühesõnaga, neid ma loomulikult ei vajanud, aga sellegipoolest au sellele vanale daamile kes pidas võimalikuks ja vajalikuks hoolitseda meie heliseva kultuuripärandi säilimise eest ka sellisel kujul. Kui tihti anti plaat aitäh Est ära, kui tihti küsiti mingit kompensatsiooni, küsite raha võib-olla ka ette nutiplaati tagasi. Oi, kohtasin nelja tasandit. Esimene minule kõige meeldivam tasand oli muidugi see, kui loovutati plaat. Oh ei, ega mina nendega ikka midagi enam ei tee, võtke endale, teie käes on need õiges kohas. Teine tasand oli see, kui sõidan kohale ja siis selgub, et plaadi või plaatide omanik tahab vastutasu. Mina, noh, helirežissöör või sedasi pean talle tegema vähemalt paar kassetitäit menu, muusika, ümbervõtteid, mille ees tema siis lubab mulle ümber võtta selle mind huvitava plaadi. Kolmas tasand oli see, et plaadi omanik ei andnud üldse plaati enese värisevate kätest ära minu hoolde. Ja ma pidin selle ümbergutama tema valvsa kotkapilgu all. Risto tulid ikka Gazasavate jah, selleks oli vaja ehitada patarei või täpsemini auto aku pealt töötav magnetofon ja grammofon. Aga töö sai tehtud jah, ja siis see neljas minu jaoks kõige ebameeldivam kihistus koosnes sellistest seltsimeestest, kes nõudsid oma plaadi eest või õigemini oma plaadi ümbervõtmise eest kalleid Nõukogude rublasid kusjuures hinnatase kippus kangesti olema niisugune ühe plaadi ümbervõttele oleks läinud mulle maksma kolme, nelja või viie päevapalga tolleaegses vääringus ja tolleaegses situatsioonis, noh sel juhul jäid need plaadid ümber võtma. No aga kui ikka oli tõesti haruldane ja väga vana plaat, kuidas olukord lahenes? Nojah, mul oli kartoteek kaasas ja siis ma vaatasin, äkki mul on olemas juba selle plaadisalvestis varasemast, kui oli, siis enam ei olnud pikemat juttu, kui ei olnud, siis oli vaja see 15 rubla. Tänu sellele oi kui hea sõna- ponnistus. Tänu ponnistusele olen suutnud selle poolsajandi jooksul siiski kokku koguda kokku riisuda kõik plaadid omaaegsest eesti helivaramust. Ja need, noh, ütleme, salvestus kindla masse digitaal formaati siruta ja see ongi terve selle töö olemus, sihtmärki ja mõte olnud. Ja nii nagu minagi pidin ümber võtma küll Edisoni vaharulle, küll neid vanu sellakplaate esialgu ümber võtma lindile siis siirdama Tseedeedele. Vaieldamatult on juba ukselävel aeg, kui kogu see materjal ohutab ülekandmist juba nimetatud helikandjatele või ma ütleksin salvestise kandjatele, mis enam ei liigu, tähendab, elektroonilistesse mäludesse. Loomulikult tähendab praegu käegakatsutavas ulatuses oleks soodne võimalus need 10 aasta tagused CDd viia tee veeteede peale siis mahuks ühele plaadile kaheksa, üheksa või võib-olla isegi 10 kunagist CDd. Tähendab, maht jääb väiksemaks. Aga nagu juba ütlesin, meid ootab siiski juba uus tulevik see tulevik, millest ma kunagi võib-olla 15 aastat tagasi kirjutasin ühes tehnika artiklis vist ajakirjas Tehnika ja Tootmine. Et võib-olla näevad minu silmad seda aega, kui loobume üldse liikuvast helikandjast, tähendab käsitamast lindist, pöörlevas plaadist ja kogu see salvestusprotsess läheb üle nii-öelda paigalseisvatele, elektronidest, ele, mäludele. See oli, ütleme 15 võib-olla 20 aastat tagasi. Ja juba 10 aastat tagasi on meil olemas need paigalseisvad mälusüsteemid.