Mõista mõista, mis on ligi sajand oodatud viimased 14 aastat kõvasti võideldud ja sel aastal saadud sai kohe niisugune asi, mida peaminister Andrus Ansip peab Eesti selle aasta tähtsaimaks teoks. Kui vaadata üksiksündmusi, siis kindlasti kõige olulisem oli kunstimuuseumi uue hoone KUMU valmimine. Ma võrdlen seda hoonet Estonia teatrihoone valmimisega, ma olen päris kindel, et rahvas võtab selle muuseumi omaks. Ehk on see märk sellest, et viis, kuidas kultuuri suhtutakse, hakkab tasapisi muutuma ka laiemalt, et kultuurist räägitakse kui võrdsest võrdsete seas kui millestki, mis teeb meid ennast paremaks ja mis paneb inimesi maailmas Eestit kaardi pealt hoopis kergemini üles leidma kui Eesti poliitika või majandus. Ma ei tea, mismoodi hindavad nüüd oma väljaütlemisi need poliitikud, kes KUMU vastu sõdides väljendeid ei valinud. Nimetades muuseumi ehitust küll laristamiseks, küll kommunismiks, küll kahetsesid, et selle eest oleks saanud mitu veekeskust. Jäägu nad oma arvamustega. Mõnigi neist on nüüd kumuga väga rahul. Rahul on ka Eesti kunstimuuseumi direktor Marika Valk, kui meenutab nüüd kergendustundega sõnu, mida üks Tallinna kunagine juht talle ütles. See on niisugune moos. Vaata seda vaadet vaadelda, vaadata siin. Vaade on tõesti ilus ja hoonelisega ja loodame, et ta viib eesti nime mujale maailma, nii nagu seda on teinud näiteks Arvo Pärt maailmanimega helilooja, kelle seitsmekümnendat sünnipäeva tänavu tähistati hoopis laiemalt kui ainult Eestis. September oli klassikaraadios Pärdi kuu koos sarja autori immo Mihkelsoni ja Arvo Pärdi endaga. Juba ise klaveril muusikat luues pidi muusikafännist Arvo Pärdi kontakttaolise helidemaailmaga olema nagu teistmoodi keele nagu järgmine aste, see tundub nagu praegu, nagu te räägite, et need on nagu kaks eri keelt. Ja on võib-olla. Aga ilmselt oli minu juures veel üks kolmas keel. Ja samas keel. See oli tegelikult minu hingekeel tegelikult minu salakee selline, mida ma valdasin nagu kõige rohkem säilinud sõnakeelse kirjakeelse ei olnud ka mitte muusikakeel. Nendes keeltes on siis Arvo Pärt loonud muusikat, mis kõneleb kuulajatega üle maailma andnud põhjust meil kõigil ennast toekamat tunda. Nagu on kindlasti andnud ka Ferdinand Johann Wiedemanni, kelle kahesajandat sünniaastapäeva märkimaks oli 2005. aasta Eestis Wiedemanni aasta. Mees, kelle nime kannab eesti keeleauhind, mis nüüd on ka riiklik autasu. Oleme kätte võtnud suurt Wiedemanni sõnaraamatut või mitte, aga tarvitame seda iga päev sellegipoolest. Nii mõtleb asjast mari tarand. Kui me hakkame rääkima eesti keelest oma emakeeles, siis me saame teha uhke sõnaraamatute ja kuhu siis kuuluvad nii Veski Aavikute tööd kui Andrus Saareste mõisteline sõna, raamat või Julius Mägiste etümoloogiline sõnaraamat või lõppude lõpuks meie õis, meie õigekeelsussõnaraamat ja nende aluskiviks on üks suur maakivi ja see on Wiedemanni sõnaraamat ja see on kõige suurem ja täielikum eesti rahva keele kogu. Ja kõik need, mida ma hiljem nimetasin, need ükski pole saanud läbi ilma selleta, et sellele rahandusele toetuda. Ja kui ka iga eestlane ei ole kätte võtnud näiteks Wiedemanni suurt sõnaraamatut, aga iga eestlane võtab suhu seda, mis seal sõnaraamatus sees on. Ja me võiksime mõelda me kõik, et me toetame pinnale, mida paljud põlved on loonud. Meie asi on osata sellest lugu pidada.