Meie kirja rahva hulgas on taas juubilar. Ilma Sykemäe saab detsembris kuuekümneseks sigemaid, me tunneme esmajoones vaimuka ja muheda ütlemisega kirjanikuna ja terava pilgulise publitsistina. Kuid ta on olnud ka suure staažiga ajakirjanik ja noorte talentide abistaja. Mitmekülgne ja tõsine töömees, ilma Sykemäe on olnud peaaegu poole oma elust ajalehtede rahva hääl, tasuja, punaväelane ja säde juures töötanud pioneeriloomingu ning kultuurielu toimetustes onud, Kirjanike Liidu kauaaegne konsultant, istunud paljude kirjandusvõistluste züriides. Sikke mäelt on ilmunud viis raamatut, jutustuste kogu teekond jätkub ja näoga tuleviku poole. Artiklite memuaaride olukirjelduste raamat, kirjad, vargamäelt, tutvustus, selged silmad ning lühiproosa valimik 100 lugu. Ajakirjanduses on ilmunud rohkesti novelle, olukirjeldusi, lastejutte luuletusi, artikleid, koostanud kogumikku Johannes Semper. Elusa kirjanduses olnud mitme kogu teose kaaskoostajaks. Tõlkinud saksa keelest mitu ja mitu raamatut. Sykemäe jutustustest ja novellidest on ilmunud venekeelne valikkogu. Ta loomingut on ilmunud ka saksa, Soome, Leedu, Läti ja Chuvassi keeles. Sykemäe loomingus on kesksel kohal eetiline probleem ja kui kasutada Sykemäe enda sõnu näoga tuleviku poole seismine. Pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatledes vestatama lühiproosas mitmesugustest elus kogetud nähtud juhtumeist. Tutvustustes käsitleta sageli ühiskondliku elu sõlmprobleeme. Sykemäe töödes leiame tavaliselt ikka mõne paraja müksu või võlgu seest omapalgeline kogumit kirjad vargamäelt, kus leidub tõsiseid ja lustakaid lugusid, tõe ja õiguse prototüüpidest ning Tammsaare-nimelise kolhoosi tänapäevast on nii mõndagi lugejat õhutanud sõitma albusse. Ja siis paar küsimust ilma sikke mäele, kes on ka praegu siin. Sa oled samuti pärit albust sündinud tõe ja õiguse järgi tuntuks saanud kassiaru Jaska prototüübi saunas oma lapsepõlveaastad veetnud Tammsaare maade lähistel. Kas need on andnud sulle ka tõukeid hilisemaks tegevuseks äratanud huvi kirjanduse vastu? On muidugi mõjunud ei saa salata. See fakt, et ma olen elanud ja hiljem järjekindlalt suveti ja hiljem ka teistel aastaaegadel viibinud Tammsaare sünnimail vargamäe kandis, nagu me oleme hiljem ütleme, harjunud. Ja sealt muidugi on meelde jäänud väga paljusid huvitavaid sündmusi, huvitavaid tüüpe. Ja küllap tundub nii nagu teistegi kirjameeste juures et need noorusaastate meeleolud ja muljed hiljem võib-olla isegi kuni loomingu kõige viimaste aegadeni ikkagi otseselt või kaudselt mõjutavad meie kirjatööd, nii ka minul. Kas hilisemad kooliaastad või mõni õpetaja on aidanud kaasa, et sinust on hiljem kujunenud kirjanik? Seda küll. Minu elukäik läks niimoodi, et Seitsmeaastasena tulin koos emaga Tallinna ja jäime elama Kopli poolsaarele. Seal oli see hoone on praegu alles algkool mere ääres, Tallinna linna 26. algkool ja seal mina oma esimesed õppimise aastad. Veetsin koodi juhatajaks, oli. Juba aastates mees Ants Lellep kellel tagantjärele mõteldes olid väga erksa kirjanduslikud huvid. See mees meile eesti keele tunde ei andnud, kuid tema rääkis tihti igasugu kokku tulemistele, aktustel, kirjandusest. Näiteks on meeles, et tema isiklikult pidas kirjanike juubeliaktustel huvitavaid vestlusi näiteks August Kitzbergi juubeli puhul, samuti Tammsaare 50. sünni juubeli puhul. Ja siis juhtuski nii Tammsaare puhul, et koolijuhataja oli nähtavasti paberitest saanud teada või näinud, et mina olen sündinud Albu kandis. Ja otseselt küsis, et noh, et kas ma tõde ja õigus, esimene oli nimelt ilmunud alles küsis, kas mina tean ka neid asju seal, kuidas seal tegelikult oli ja nii. Ja siis. Ma ütlesin jah, ma ikka natukene tean ja niimoodi oli nõnda ütelda meie kirjanduslik vestluste kontakt alanud sellel eakal mehel ja minul kooli juntsin. Kui nüüd hakata tõest ja õigusest ja ilmselt sellest tuleb kõnelda siis mina olin tõe ja õiguse esimese ilmumise ajal. Mis ma olin Üheteistkümne aastane, peatselt sain 12. eks ja esmakordselt ma lugesin raamatu läbi 12 aastasena, sugulased olid toonud selle raamatukogust. Muidugi nagu me hiljem oleme kuulnud ja lugenud ümbruskonnas maal, aga ka linnas meie sugulasKunnas hakkas kibe arutamine sel teemal, mis on tõde, mis on vale. Tähendab, seda juba nähti otse, et osa on nagu sealt tähendab elust maha kirjutatud osa juurde luuletatud. Ja need vestlused need arutamisel, need pisikesed kirumised, mis juhtusid, need kuidagi viisid poisi erilisse, niisugusesse, kuidas nüüd ütelda atmosfääri. Ja samal ajal tuli see Tammsaare juubel juubeli puhul koolijuhataja, Lellep võttis kaasa kümmekond poissi-tüdrukut. Sõitsime Koplis trammiga linna tähendab kesklinna ja Läksime edasi Estoniasse. Seal oli muidugi pidu rahvast koos meid koolipoisse, tüdrukuid, vandiviidi siis rõdule ja sealt me jälgisime suure huviga seda juubeliaktust, millest hiljem on palju kirjutatud ja mille puhul ka ajalehtedes kirjutati ja imestati. Miks Anton Hansen Tammsaare ise oma juubelile ei tulnud? Muidugi, mina olin ka kuidagi poisi mõttes nagu nagu üllatunud ja ei saanud aru, et miks see siis juhtus? Miks ei tulnud kirjanikuma juubeliõhtule? Hiljem peab nii etteruttavalt ütlema, läks mõningaid aastaid mööda, kui ma sattusin Anton Hansen Tammsaarega ise juttu ajama ja siis rääkisin ka temale. Oli see õhtu ja, ja mina ka tulin sinna ja kuidagi nagu oli imelik, et ei olnud siis juubilari sel puhul siis see Tammsaare mõttekäik on juba tänapäeval tuttav ja on seda küllalt käsitletud. Tammsaare ütles väga väga lihtsalt, et et temale nagu ei meeldi niisugune juubelite kila-kola. Ja ütles, et ma ikkagi arvan, et tegin õieti, et ma sinna juubeliõhtule jätsin minemata. Et hiljem ajalehtedes ilmusid fotod, kus tähtsad tegelased Päts, Laidoner, ministrid, kõrged sõjaväelased, need kõik istusid puha esireas, nagu padaässad. Ja kuidas siis mina tähendab, Tammsaare oleks istunud seal nende tähtsate kõrval. Ta ütles, et ei, mul ei ole ju kummis rinda ega laiatuure ja ega siis ka väärikat kõhtu ees peenest pidu, riidest rääkimata. Aga nendel on muidugi seda ja teist ja sellepärast nad tulevadki ennast sinna näitama. Nagu edevad tütarlapsed. Nende kõrvalistujad, piinlik ja ebamugav oleks olnud. Nüüd muidugi ma saan Tammsaarest aru ja saan tema iseloomu kallakust haru, aga tollal ma võib-olla ei teadnud või ei saanud sellest aru, sellepärast et maailmaisad ei olnud ju ei olnud ju tollal veel minul hoopiski nii klaarid. See on nüüd siis kokkupuude Tammsaarega tagasi minnes algkoolis, algkoolis meie koolijuhataja Lellep paniga, nagu öeldakse meile esimese kärbse pähe, et me võiksime hakata kooliajakirja tegema. Näitas isegi eeskujusid ja siis oli niimoodi, et kuuendas klassis. Ma ei taha nüüd kiidelda, aga mina olin nähtavasti algataja. Tegime pisikese ajakirja, mida paljundati masinkirjas 10 eksemplari, ajakirja nimi oli algus ja segases ilmus kolm numbrit. Teine huvitav niuke kirjanduslik võib-olla tõuge oli algkoolis see, et. Meil asutati või kujundati kooli raamatukogu uutmoodi ümber, see oli viiendas klassis, klassi toodi üks kapp, see oli siis pooleldi raamatuid täis, neid raamatu pidid kasutama siis viienda klassi õpilased. Ja ma ei tea, miks või kuidas, aga mind pandi siis selle kapi hooldajaks. Pidin muidugi tegema raamatute nimistu ja pidin hakkama neid pärast tunde laenutama. Kõige esimene tegevus, mis mul selle juures oli, et pärast tunde võtsin, võtsin tooli ja istusin seal mulle tundub, istusin paar tundi selle kapi juures ja lehitsesin suure huviga need raamatud kõik läbi ja siis koju viisin viis kuus nendest. Ja see on niisugune. Raamatukogunduse tegelemine oli ka omamoodi suur tutvuskirjandusega ja, ja suur raamatu lugemise huvi, mis juba hakkas siis nendest aastatest ja hiljem jätkus. Ja raamatud ja kirjutamine ise kirjutamine need kuidagi on nagu seoses. Ja siis keskkoolis sa võtsid osa ka mitmest kirjandusvõistlusest. Keskkoolis, mina käisin praeguses nooruse tänavas. Seal on meie tuntud Tallinna esimene keskkool Neil aastatel, seda vana koodi nimetati poeglaste humanitaargümnaasiumiks, hiljem tema sai uue nime Gustav Adolfi gümnaasium. Selles koolis ma olen oma keskkooliaastad veetnud ja seal peab ütlema jätkuse kõvemini, tugevamini jätkus minu kirjanduslik harrastlemine. Ja kõik, mis selle juurde käib. Meil oli kultuuriring koit, see korraldas kirjandusvõistlusi. Ma olin siis parajasti 15 aastane, kui oli esimene võistlus, mõtlesin, olgu pealegi, võtan osa. Kirjutasin näärivaheajal juttu, mille pealkirjaks panin tuulelaps. Jutt oli karjapoisist ja tema koerast. Siis tuli võistlustulemuste avaldamisega õhtu pidulik õhtukooli õpetaja Paul Viires avaldas võistluse tulemused. Algas kehvematest, mis auhinnale ei olnud saanud. Jutustas igast teosest paar-kolm või ka rohkem lauset ütles. Kuna see teos auhinda ei saanud siis põletamisele. Ümbrikuümbrikus oli autori nimi, põletame ümbriku. Sealsamas oli siis küünal, põletati ümbrik ja niimoodi läks jutt edasi, kuni jäi kaks teost. Üks oli siis minu oma muidugi suure põnevusega istusin ja ootasin. Selgus, et sain kolmanda auhinna autori ümbrik jäi alles, avati minu nimi, plaksutamine tuli tõusta, kummardada ja see oli siis niisugune omamoodi autori või kirjanikuga, kuidas seda ütelda, tundmus peale selle meil need võistlused muidugi jätkusid. Hiljem ma olen saanud juttude ja luuletuste eest koolis teisi auhindu kuid see esimene auhind on kõige eredamalt meeles kõige tänu meelsemaltma. Mõtlen Richard Kressile, kes õpetas meile lõpuklassides eesti keelt ja eesti kirjandust. Tema oli omapärane õpetaja, selles mõttes ta ei tunnistanud ühtki õpikut ega ühtki niisugust mustrit, mille järgi õpetada. Ta oli ise koostanud loengud ja neid tema klassi ees edasi-tagasi käies peast dikteeris meile ja nii ta kogu kursuse esitas meile muidugi imestasime tema tarkust, tema mälu ja nii edasi. Richard Kressorid tugev keelemees. Ja peab kohe ütlema, tema oli keele, Aaviku keeleuuenduse hooldaja ja klassis oma jutusta kasutas palju uusi sõnu. Kasutas palju keeleuuenduse vorme, samuti nagu hiljem selgus, pedagoogikanõukogu protokolle kirjutas Aaviku keelendid tarvitades ja sellest või selle puhul oli ta ka siis hiljem natuke nagu pahandusi. Asi oli nii, kuna ta ise oli keeleuuenduse poolde ja siis ta ei keelanud ka õpilastel poistel Aaviku keelendeid kasutada temast. Tingimus oli ainult see, et pidi õiget keelt samuti oskama ja õigesti oskama. Juhtus siis nii, et oli lubatud kahel poisil üks nendest, mina oma kirjandites täiesti Aavikupäraselt kirjutada. Ja sa tuled ju või uute sõnade vastu praegugi. Ja nii mõnigi kord võime sirbist ja vasarast lugeda su sõnavõtte ja sa oled ka süüdi mõne uue sõna sündimises, näiteks mida tähendab eirama? No kuidagi nagu selle sõna puhul olen, vast söödi küll. Eirama on tõepoolest aastat kaks, kolm tagasi tekkinud. Ja see tähendab ignoreerima seda sõna on kasutatud juba minu arust päris palju ja teatud määral ta nagu peaks hakkama juba keele juurduma. Ega ma ei taha muidugi kiidelda, aga mulle uuemal ajal mõned teise sõna puhul. Ma olen ka nagu natuke osaline või süüdlane või teatud tõuke andja nagu ärandama. Või siis teine sõna. Rujaline üldiselt keele asjad on mind huvitanud kogu aeg, mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Ja viimastel aastatel, kus on eriline keele elevus tekkinud siis paratamatult olen kani mõnda puhku natukene sõna võtnud ja, ja püüdnud oma mõtteid avaldada. Sõjapäevil olid sa eesti korpuses esialgu laskuri miini pildurina, hiljem kroonikuna rindelehtede tasuja, punaväelased toimetustes. Mida on sul sellest perioodist meelde jäänud? See on muidugi omaette ajajärk ja sellest on väga palju mälestusi mida tõesti sattusin muuhulgas ka nende väikeste rindelehtede toimetusse tagavarapolgu punaväelase ja siis nagu me ütleme, teise diviisi tasuja juurde. Sellest ajast on mõndagi meeles näiteks see, kuidas juhtused puna väelases ilmus Juhan Smuuli esimene luuletus. See oli nii, et saime teada, et on üks noormees Muhu saarelt pärit, temal on kaustik luuletustega ja mina otsisin ta üles, saime jutule ja peatselt ta näitas oma kaustikut. Ja siis. Ma ütlesin, et kuule, et siit võiks ju paar-kolm luuletust nagu avaldada, et ma näitan teistele meestele. Ja nii juhtuski, et toimetuses leiti, et kõige niisugune huvitavam ja eredam on luuletus, mille pealkiri oli minu noorim õde. Ja nii ta ilmus kõigepealt tagavarapolgu punaväelasest, hiljem rahva hääles ja edasi juba mitmeid mitmeid kordi uuesti ja uuesti. Peab ütlema, et sõja ajal puutusin kokku paljude meie hilisemate kirjanikega, kellest muidugi tollal ei võinud aimatagi nendest kirjamehed või kirjanikud saavad samuti sõda, võttis meie hulgast paljusid noori mehi, kes olid tollal huvitavad algajad kirjamehed ja kellest oleks saanud kindlasti hiljem head ajakirjanikud ja kes teab, võib-olla ka tugevat kirjanikud. Nimetaksin siin jutu hulgas kahte meest. Osvald, Dani ja Väino Evert. Peab ütlema. Niisugusi kirjamehi kes sõjas hukkusid, on veelgi. Viis aastat istusid seal Loomingu toimetuse laua taga ja olid 10 aastat Kirjanike Liidu konsultandiks. Mida need aastat sulle andnud? Mida need aastad on andnud? Muidugi nad on andnud kogemusi, on andnud huvitavaid kokkupuuteid inimestega. Ja küllap sedagi aega on mõnus meenutada Loomingu toimetuses. Tollal puutusin kokku paljude paljude Küllap kokkupuuteid oli kõigi meie kirjanikega ja oli ka kokkupuuteid niisuguseid, kus tuli olla uute teoste sünni juures, uute romaanide valmimise juures ja nii edasi. Nendel aastatel ilmusid esmalt loomingus näiteks Rudolf Sirge maa ja rahvas Erni krusteni, noorte südamed, Paul Kuusbergi müürid, Juhan Smuuli sõgedate kirjad ja küllap teisi teisi omaaegseid tähtteoseid. Huvitav selle Loomingu toimetuse ajajärgu puhul on see et siis Toompeal Kohtu tänaval kolm, kus toimetus asus Loomingu toimetus oli mingisuguseks nagu klubiliseks keskuseks, kuhu tuldi, südapäeval. Oldi seal tunnike-paar koos. Täiesti vabalt vesteldi naljatati, loeti luuletusi. Arutleti tähtsate poliitikaküsimuste kirjandusprobleemide üle. Hilisem kirjandusliku konsultandi amet, see muidugi teistmoodi amet. Seal tuli väga palju algajate kirjameestega ja katsetajatega tegeleda. Ja mõnikord tõepoolest. Korraks tegevaid sõnu mõnele inimesele, et teos ei näe ja isegi seda tuli väga nii delikaatselt mainida, et nagu ei ole kalduvust või oskust või selle selle ameti jaoks. Aga samal ajal kõik need, kõik need aastad, kus nii väga tihedasti oli kokkupuuteid kirjanduse eluga on minule andnud muidugi isiklikke loomingulisi, nagu öeldakse, kogemusi ja on andnud väga-väga huvitavaid. Nagu ma ütlesin, mälestusi üks eredamaid asju sellest perioodist on siiski meie Loomingu novellivõistlus mis kestis pikka-pikka aastat järjekindlalt, igal aastal toimus võistlus ja see võistlus oli isesugune kirjanduslik. Kuidas ütelda? Oleme lava paljudele noortele kirjanikele. Ja sealt tõepoolest võrsus nende aastate lühiproosa väljaspool võistlust oli vähe teoseid, mis äratasid tähelepanu, aga võistlust ei ajati, uusi nimesid tõi üllatuslikke teoseid ja niimoodi oli selle ümber väga palju elevust, väga palju saginat, väga palju vaidlusi ja nii edasi. Kuidagi kahju on, et sa võistlus vaibus hiljem. Ja et taolist niisugust laiaulatuslikku proosavõistlust praegu nagu ei ole. Kas avaksid pisut saladusekatet mõne oma teose sünni kohta? Teed sa palju eeltöid on sulle oluline kirjutamise kellaaeg? Ega minul ei ole midagi saladusekatetega salatsemist nende asjade puhul üldse tundub, et ma olen täiesti tavaline tavaline töömees selles mõttes, et kui on tarvis, istun laua taha, see on kuidagi niisugune harjumus juba ajakirjanikku aastatest. Ja siis ka. Hakkan tööle, teinekord laabub, teinekord on nagu üteldakse pusimist palju ja ja vilja vähe. Aga kindlad, niisugust väga rangelt kindlat päevakava selles mõttes mul ei ole, et ma pean, nüüd ütleme kell kaheksa või kell üheksa või 10 istuma laua taha ja hakkama pihta. Kuid päevatööline ma olen, öösel ei istu, minule see töötamine kunagi ei ole eriti istunud ja minul ei ole ta vistesse normaalne. Eeltööde suhtes niipalju, et teinekord tuleb väga palju teha eeltöid. Näiteks seesama teos, mis, mis mul nüüd on kuidagi katuse alla saanud, saamas romaan, millega ma praegu kogu aeg olen tegelenud, see nõudis kuidagi palju lugemist, palju inimestega vestlemist, palju mõtlemist ja nii edasi, oli tarvis ajakirjandust uurida võib-olla rohkem kuulda, kui seal teosest ütleme välja paistab. Kuid see kõik oli vajalik, et ajajärku ja olukordadesse sisse elada, ennast kuidagi sisse viia. Kuigi see teos on, ütleme suures osas autobiograafiline. Väga palju on mälestusliku siiski ainult mälule toetuda ei saanud. Ka lühemate teoste puhul on tihtipeale nii, et kavatsus ja mõte on tükk aega enne. See kuidagi nagu vaja, saab teatud nihukest, peiteaega või süvenemise või, või pesitsemisaega ja siis teatud aja pärast tuleb asuda kirjutama. See aeg on mõnikord kuu, kaks, mõnikord ka pool aastat või aasta hiljem muidugi kui on kõik kirja pandud, tuleb natukene seista lasta ja siis nagu me ütleme, ümber käia, üle käia. Nii seevastu on siin midagi erilist ei ole, see on täiesti tavaline. Mis sa selle uue või valmiva teose pealkiri, mille pealkirja ma olen pannud, aeg annab arutust, nagu öeldud, Ta on valmis või valmimisel. Valmis on ju muidugi raamat siis kui ta on trükikojast läbi käinud ja kui ta on juba jõudnud lugejate kätte sinna vististi läheb natukene aega. Lõpuks tahaks veel soovida ilmasike mäele, et sa valutaksid ikka südant paljude tänapäeva probleemide üle, et sul jätkuks loomingulist rahutust pooleliolevate tööde lõpetamiseks ja veel mitmete mitmete uute kavatsuste realiseerimiseks.