Hiiumaa edelarannikul prahnu külas ühes vanas meremehe majas selle meremehe maja väikses kambris räägime juttu praegu Rain Saluriga, teemaks tema hiljutine vastuvõtmine Kirjanike Liitu. Maja nimi grippastamis pärast niisugune imelik nimi. Esimesel aastal kummaga pärisin kohalike käest seda asja, siis seletati mulle, et Kusti, kes oli kõva laeva puusepp ja sõitis maa, ela merd, teenis aega vene tsaaririigi sõjaväes Kaukaasias eitades seal mingisuguseid kindlustusi või kindluse kindlus vene keeles Krepost, siis ta tuli tagasi koju ja heitis endale Krepostimis muutus rahvuslus grippastiks. Miks viimased seitse aastat oleme siis teinud endale suvekindluseks? Meie jutupõhjuseks, õigemini ajendiks on Kirjanike liitu vastuvõtmine on sellel suurem tähendus kui lihtsalt organisatsiooniline Samsoojaks. Ma arvan, et noh, nagu igasugusesse tsunfti vastuvõtmine või astumine selle liikluskuulutamine tähendab ainult ühte asja, et siiani võisid sead tegeleda ühe või teise asjaga asja armastajana, amatöörina. Aga nüüd, kui on antud sulle need tsunftipaberid kätte, siis tuleb lihtsalt nii iseendasse kui ka oma töösse tõsisemalt suhtuda. Ja lõppeks on ka ju kirjanike liidu põhikirjast teadupärast olemas selline säte, et kes tööd ei tee, see võib ka sealt välja lennata. Sinu töö tegemise niisuguseks kohaks, kas nüüd just põhiliseks kohaks on Hiiumaa saaled, tuntud hiidlane ebaõige mitmed aastad suvel, mitu kuud järjest Hiiumaal, tahad sa kirjeldada oma taevasin Hiiumaal? Eriti viimase kahe aasta jooksul ma olen teinud iseendale mingisuguse püüdnud teha mingisuguseid kirjandusliku töörežiimi ja ja hommikul siis, kui ka enam-vähem silmad lahti on, siis istun paar tundi laua taga ja siis käib ringi või või teen mingit, et noh, ma ei tea, mis tööd ei must, must lillede mowski tööd ja, või siis patseerinud niisama ringi ja vaata natukene loodust ja õhtul teen uuesti. Et ühesõnaga, selles puhkemiljöös ja, ja päris päris kenas loodus looduses olen ma tegelikult rohkem majas ja laua taga istuja kui linnas oled sa niisugune tööline. Päevadel varem olin rohkem tööline aga nüütide, kas enam ei jõua või ei jaksa. Öötööga on see asi, seda on paljud suured mehed enne mind. Töö töö võib väga meeldida ja võib vist öösel tuleb ilmselt ideid ja mõtteid tuleb öösel rohkem kui päeval olen välismõjutusi nii palju, väga suur protsent nendest Eestis ideest jäädes tuleb hommikul sealt maha tõmmata, nad on liiga liiga öised. Ja mõtlesin, noh, kuidagi ma tea, öösel on seesugune kõik, kassid on hallid ja kõik nagu läheb niisuguseks kuidagi nagu liiga enda sisse läheb. Kõik see asi, näiteks etetet Midagi Edgar Allan, põulikone öötöö eest, näiteks. Rong karjub kusagil tarvis, eks ole, aga aga päevatöö on natuke nagu maisem. Tahad sa kirjeldada oma kirjutamise vaevasid või üldse kirjutamise käiku kirjutamise tehnoloogiat? Järjest rohkem hakkan veenduma selles, et, et see on töö. Tähendab eriti sellepärast, et viimasel viimasel ajal ma olen proovinud kirjutada pikemaid asju ja võib olla alguses lihtsalt oskamatusest või enesekindlust. Millest siis, kui ma kirjutasin taga liikisi novellikisi võis ka endale petlikult see näide, et see on niisugune ainult inspiratsiooni hetk ja ja paned paberile. Aga viimasele, aga järjest rohkem veendunud, et seal võib-olla see on niisugune enese manduvusi tunnistasid, peab rohkumiselt vaeva nägema, aga aga ju ta ikka vist ikka niimoodi ongi, et ega ühtegi asja ikka poolikult võtta ei saa. Viimasel ajal oled sa pannud endast kõnelema kõigepealt kui ka näitekirjanikust. Mis sa arvad, mida peaks küsitleja sinu käest küsima selle näidendi kohta, kui ta ei ole ise seda näidendit teatris näinud? Tegutsemine ja küsida, aga, aga ma olen ainult selgituseks öelda seda, et mingil määral see esiknäidend jätkab esikraamat problemaatikat. Ühesõnaga, kogemuste mälu, individuaalse meenutuste, mälestuste kui ka sotsiaalse mälu levimist edasi püsimist ajas ja ruumis kuni või nii kõrgel elusaid võiks öelda, et mingil määral nende mäluprobleemide jätkaks ikkagi seda peategelast on väga suure suurejooneliselt tituleeritud siin eesti Hamletit või midagi selletaolist, aga noh, eks ta mingisugune tõeotsija oleks, kes läbi läbi elu käib ja keda see aja koorem natuke teistmoodi võib-olla rõhub või mõnda teist inimest. Aga üldiselt jah, ma olin isegi väga üllatunud sellest, et see minu jaoks väga lihtne teema tegelikult noh, tagasivaade minevikku, mida ma püüdsin üsna niimoodi lihtsalt ja mõistetavalt dateerida. Et see niisuguse vastukaja leidis, see näitab ilmselt, et nad kõige tähtsam, kõige parem on kirjutada asjadest, millest me tegelikult võib-olla iga päev räägime. Aga mida me ei oskagi tähtsaks pidada, sest selles näidendis ei ole minu meelest mitte ühtegi uut, midagi niisugust, mis lausena minule kuulub, et mina olen see nüüd välja mõelnud omapead. Nüüd sa viitasid sellele, mida ka kriitika on näinud ja millele kriitika on osutanud. Sinu jutukogu pealkiri ei ole mitte juhuslik ja sealt tuleb otsida midagi rohkemat, kui et sa oled ühe jutu pealkiri, mis aitavad raamatu pealkirjaks. Teisalt öeldud ka, et siin on tehnika on niisugune noh, üksikute piltide esitanud, nende seosed ei ole võib-olla välja joonistatud. Ja et see jätab lugejale suuremaid vabadusi, suuremaid kohustusi. Kas sa leiad, et sinu lugude lugemine on, on vaevanõudev? Ma võib-olla on siin ka see, et, et me oleme väga traditsiooniliselt harjunud suhtlema kirjandusse üldse sest me võime pahatihti teha endale karuteene, kui me räägime ühe või teise mehe stiilist või laadist või minu meelest on niisugune asi nagu stiil või võivormelid, seks, kahtlane sõna, sest sest kui ma esitan mingisuguseid pildikesi, mis omavahel nagu nõrgalt seotud, nagu sa ütled ja jätan lugejale vabaduse, siis on minu meelest see väga loomulik mõtlemisprotsessi gospekteeriumi lihtsalt sest me kõik mõtleme ikka enamikus niimoodi, et et ega me raudselt loogiliselt ei seosta oma mõtlemist omavahel iga hetk iga päev või pikema perioodi jooksul. See on teaduslik lähenemine maailmale, kui püüad kõike igat eelnevat mõtet seostada järgnevaga. Aga niisugune argipäevasem või, või lihtsam mõtlemisviis inimesele on minu meelest üsna kaootiline, üsna üsna läbi mõtlema tehnikutele ja vahepeal, jättes võimu üsna päevilisena hargneb. Ja need assotsiatsioonid võid sa küll tagantjärele endale seda petlikult ära seostada omavahel. Aga mõtleme siis antud juhul minu puhul kirjad kirjutamise protsessis lihtsalt on lihtsalt mõtlen niimoodi ja kas seda on raske? Vastuvõttu ei ole? Võib-olla on raske vastu võtta, näiteks kui oleks mingisugune teise inimese mõtete lugemise masin või ollakse taga ääretult raske vastu võtta. Loodame, terve inimene loodab seda, eks ole, noh kuigi on ka palju häälditsevad mõttetu leiutis. Aga ikkagi oleks huvitav teada, mida teine inimesena vastast praegu mõtleb. Aga võib-olla see pilt, mis sealt saaksime, oleks ligilähedase midagi sellele, et saaks ääretult kaootiline, ääretult raskesti defineeritav, et sellest masinast Rexpectochi kasulik. Sina juttude kangelased esinevad tihti kas siis isiklikus suhtes või või ühiskondlikus suhtes niisugustele kriisi või murrangumomentidel. Teisest küljest puuduvad neil tihti nimed ja ka tegevuskohamäärang on jäetud poolikuks. On see tahtlikult nii tehtud? Tahtlik on see, et nimesid ma küll ei taha sest minu meelest, kui ma näiteks ühele mingisugust väikese jutu või, või pikema näidendi peategelasele nimeks Juhan mets siis on sellist meest pool midagi kadunud. Tavalises elus me ei, me ei kannata seda, et, et me ei tea, ühe või teise inimese nime eriti võimalik, suhtlen piinatult, meeldimaldav ausalt kohtumiste pagana nimi oli ja teritamise edutamise virtuaalon, kohe vahetatakse nimesid. Aga Mul isiklikult on niimoodi, see on täiesti maitse asi, nüüd küll. Et niipea kui ma mingisuguse nime külgedele panen, siis ma hakkan seda nägema nii konkreetselt seda inimest, et siis ma pean sellele nimele juurde hakkama kirjutama veel veel riideid ja tema tema kodust olemist ja ma ei tea, tema televiisorimark ja, ja, ja missuguse tooli peal ta istub ja ja kuna ma neid välisid, aksessuaare üldse oluliseks ei pea, antud juhul Rammul on mingisugused muud asjad, miks ma sellest sellest või teisest probleemist kirjutanud, siis ei ole Mullega nimi vajalik. Aga teisest küljest, kui sa ütled, ütleme ajaloolises situatsiooni või tegevuskoha määratlemata sellega ei kannata, ütleme, teosteni sugune sotsiaalne kandlus või kas sinu sõnum võib olla, kaotab osa oma mõjujõust? Ma ei tea, ühelt poolt võiks ju öelda seda, et ma olen kirjeldanud nii vähe kui ma seda teinud põhiliselt ühte ajajärku, pärastsõjaaegseid või sõjaaegseid aastaid Eestimaa külas või või mingi sinna asustatud punktis ja näinud seda maailma enamvähem selleealise poisi silmade läbi, mis ma umbes olin, ise olin küll natuke noorem sel ajal. Ja minu meelest on ka see miljöö siiski mingite kas otseste vihjetega või mingisuguste muude asjaoludega seni lugejatele arusaadav olnud, et see toimub just siin siin maal, mitte kusagil Hiinas, Indoneesias või aga samal ajal ma olen ka teadlikult pannud, just nagu sa enne ütlesid neile kriisisituatsioonidele rasketele ühiskondlikult isiklik situatsioonidele. Äärmuslikuks näiteks on seda, et kui, kui mingisugustest tähtsatest sotsiaalsetest olukordades kirjeldada, siis konkreetsed vajalikud aksessuaarid ja ja tingmärgid ei olegi nii tähtsad. Üks olukord on kindlasti sõja. Kuna tegelaste füüsilised piirjooned ja kirjeldavad tunnused on kadunud. Siis ta nagu noh, novellid või jutukesed. Tabula nagu kannatab selle lugemise niisugune reaalne pilt nagu kadunud. Aga see on ikkagi minu meelest kutse kaasa mõtlemise kutse puhtalt haavleta, novellid, alati suuremat kutsed atri voolsematelgi, nii kaasa, kui ma kirjeldan detailselt kronoloogiliselt ära, mis juhtus sellesama Jüri metsaga näiteks suust. Ja sinu loomingu põhjal võib teha järelduse, et sul ei ole kahtlustki selles, et et sotsiaalseid ja lai ühiskondlikke probleeme ja teemasid saab käsitleda ka läbi psühholoogilise vaatevinkli läbi. Inimese psüühika ilmselt küll sellepärast, et ma usun, et mitte keegi meist-is ei ole suuteline, ei ole võimalik Laan kusagil elevandiluust tornis või klaasanumas kirjeldades näiliselt. Võib-olla isegi tühiseid, tühiseid asju, üksikisiku siseelu, visise kaebuste, hingeheitlusi peegeldanud ikkagi tema suhet ümbritsevaga ja mao, et igalühel jääb siis võimalus selle järele mõtelda, kas need suhted on õiged või valed, võiklased suhted aitavad või ei aita mingis asjas edasiminekut. Ja igatahes mulle on see selline lähenemine, vaatasin, kui kui mingisuguse pildiväline kirjeldus et sõnaga seestpoolt välja on minu meelest õige minna väljaspoolt, siis näiteks kui rääkida juttudest või novellides, siis ma püüdnud siiamaani edaspidi natukene ulmeliselt fantastiliseks peetud, et ma püüan ka ilmselt ka edaspidi seal näha niisugust argipäevade fantastikat või imelikku inimest ja inimese sisemaailmas, aga aga ilmselt näitemäng või draamaspetsiifika sunnib seda, seda teed minema. Mis seal erinevus ka on? Teatrilaval lihtsalt jõua ühekordsel vastuvõtmisel alati kõiki neidki autori poolt välja pakutud kiirt jälgida ja seal tuleb minna lihtsamat eluvoolu edasi andamatult liini mööda. Ja sellepärast draamas on minu jaoks suuremat teemat, mis ühte väikesesse jutu ujutustusse lihtsalt sisse ei mahu. Draama annab minu jaoks rohkem võimalusi käsitleda suuremaid ja tähtsamaid teemasid, kui mõtled, nõelisel võimalik teha ei ole. Aga nagu viimase aastate teatrilemb Supulmann siiski. Ühesõnaga ei ole draamas pettunud. Me oleme nüüd jõudnud draama juurde, ma tean, et sul on üks uus näidend valminud. Tahad sa sellest rääkida? Ja see on Mikk Mikiveri kandmil sellest jutt pikalt olnud üks pilt, osa toimub siis minevikus. Ja kaks tänapäevas peategelased on noored inimesed, tänapäevase elavad inimesed on seal kõik keskkooli lõpetajad, poisid, hoopis selle. Selle pilt. Kevadel me istusime Tallinna Draamateatris, koos oleks kümmekond Eesti näitekirjaniku ja seal Ain Kaalep küsis huvitavalt teiste käest, et mis te arvate, kas tänapäeva maailmas kaasajakirjanikul on õiguskirjutaja tragöödiat käsitleda traatlist teemat. Ka meie ühiskonnas rääkis niisugustest meestest nagu Mcovskijatega, Kaarin ja ja tragöödia üle on nii palju piike murtud juba mustast peale, nagu vahepeal ennustate romaani surma ja kõige surma ennustatud, aga aga ma nagu ka ühineme Kaalepiga, et teatri enda mõju skaala ja edasiarenemise nimel on, on äärmiselt tähtis, hästi vaadatav Teie jälgitavate publiku kassatükkide, kergete lustlike näidendite või, või olustiku näidete kõrval käsitleda ka seda inimlikku tahku. Missugust laine valda või missuguseid arengu täitsa sel juhul julgeksid praegu nüüd nii ette ennustada? Ma ei kujuta ette, tragöödia oleks alati seotud mingisuguse konkreetse asjaga, mis on jällegi väga lihtsalt ümber jutustatav. Näiteks traagilisi sündmusi on elus pahatihti olemas mõni õnnetu elutee, lõpp või midagi taolist, ühesõnaga perekonna tragöödiad ja muud asjad, ma mõtlen. Ja samal ajal mõtle ka üldist mingisugust traagilist pessimistliku maailmavaadet annakstragöödiale pinna vä mis ilmselt kuhugi edasi ka ei viiks, aga võib-olla natuke lihtsustatud lähenemine, tragöödia puhul mõtlen tõepoolest tõsisemat realistlikumad ja reaalselt kandvat teemat mis lahkaks üksikisiku ja ühiskonna maailma vahelist vahekorda väga tõsiselt ja väga inimlikult, mitte kergemeelselt, mitte pinnapealselt. On tuntud niisugune lend väljend, et kirjanikuna, ühiskonna või rahva südametunnistus. Kuidas sa seda väljendit enda jaoks lahti mõtestada? Kõigepealt on see muidugi õige väljend, ilmselt aga see tähendab jällegi noh, nagu me enne rääkisime kirjanik kohustustest ja vastutusest. Kui võtta selline kreedo omaks, siis tähendab see kõigepealt, et tuleb järjest rohkem ja rohkem lahtiste silmadega ringi käia nagu ma üks päevist metsaüksinduses mõtlesin selle peale, viimasel ajal on häbitult vähe lugenud kaasajakirjandust ja püüdnud püüdnud rohkem kaasa elule silmad lahti hoida. Kui sa oled seatud kohustatud olevat mingisuguse inimgrupi või mingi rahvuse või mingi riigi olukorra peegeldaja või kuidas, kui ükskõik kui kõrgelennulisest seda öelda, siis sa pead ikka seda olukorda lihtsalt tundma. Ühesõnaga ettevalmistav etapp, see ilmselt talveks vähe hetki, kus ära unustanud selle, et te omakasupüüdlikel eesmärkidel, aga siin on olemas midagi niisugust, mida mida sa tahaksid, kirjuta, millest sul on õigus kirjutada, millest seal on kohustus kirjutada. Ühesõnaga ringi käimine ja niimoodi nagu Siuke ringi, eks ole, vaat et, et seal on ilusti tehtud ahi. Aga siin siis veel ringi käib mõttega. Et. Teemasid ja asju ja olukordi mis, mis vajavad käsitlemist, on ikka olemas küll. Nii et nagu ma aru sain, ühesõnaga olla kirjanik, see tähendab pigem eelkõige vastutust kui mingit niisugust erilist seisundit või eri tõugu inimesi. Ei, ma seda olen püüdnud alati alati väita, et näha kirjanikuks ükskõik millises kunstiinimest, mingist müstilist natuuri või või mingit kõrgemat seisust kõrgematelt, kust on täiesti väär. Ta on samasugune elukutse nagu, nagu igasugused muud elukutsed saab ühe töö ei halvem ega parem kui teised tööd. Aga võib-olla tõepoolest vastutuse vastutuse moment on tohutult suurem, kui ma neid isegi töö puhul. Sest ega ikka nii lihtsalt seda, mis kusagil trükisõnas ära ilmunud on ise enam kuidagi välja ei vabanda, kui sa seda valesti oled teinud. Ma arvan, et ükski intervjueerija jäta vist kasutamata või puudutamata teemat minu bioloogi haridus ja sinu kirjaniku töö, praegune kirjaniku töö. Ma ei tea, kas see on natuke liiga palju öeldud, aga ma ise mõtlesin välja niisuguse lause enda jaoks, et et kui ma poleks olnud bioloog, siis poleks saanud minust praegu seda ametimeest, kes ma praegu olen, et minu arust paks saanud kirjanik. Sest millegipärast ma olen jäljetult tänulik nendel aastatel telekus kus ma sain sellest maailmast niisuguse ettekujutuse nagu üks bioloogiline loodusteaduslik haridus, seda võib anda. Ja ma ei tea, kas seegi on võib-olla üle pakutud, aga aga mulle näib, et puhtalt humanitaarne haridus, kuid tihtipeale sellesama kirjamehe ameti puhul jääda liialt üheülbaliseks, sest kirjanduse ajalookultuuri ajaloo võimalik endalegi selgeks teha mingil määral tegemata absoluutset maha akadeemilist haridust, aga tunduvalt raskemalt kätte saada mingisuguse üldteaduslikumat, realistliku lähenemisviisi maailmale. Siin peab olema teiste teiste inimeste abi tunduvalt suurem nagu kõrgemat matemaatikat, isegi omal käel õppida on tunduvalt raskem, kui ütleme inglise keelt või võistudeerida kunstiajalugu. Ma isegi kaldun arvama, et minu mõjutajatest rääkides on mainitud üsnagi naljakaid nimesid, alates junkist, vihtist Kavkaz, keda ma ise olen üsna vähest tudeerinud ja ja kellega ma ei oska midagi öelda, et kas ma olen neist mõjutatud või kas meil on midagi ühist. Aga ma kaldun arvama, et suuremad mõjutused, suurimad eeskujud nii elus kui ka ütleme, kirjandusliku materjali saamiselt kirjandusliku tunnetuse kunstilise tunnetuse saamisel oleme saanud teadusliku tunnetuse teadusliku maailma kaudu kuni selleni välja, et et too palju litud kirjaniku või kunstiinimese egoism näha meelitatult oma loomingut, kusagil seal tõlki mustas või, või õlimaalina on kõige meeldivamaid impulsse Mulanud, näha oma teaduslikke artikleid või artiklite algeid trenni kohta võib öelda. Trükituna. Me teame solite aspirantuuris Leningradi ülikooli juures. Kas Leningradi bioloog omab mingeid positiivseid omadusi, mis eesti bioloogile? Puuduvad, ta on kindlasti mastaapsem. Ühesõnaga me oleme mõnikord rääkinud oma Pravitsialismist ja Leningrad on ikkagi suur teadvuse keskus olnud sajandeid ja sellepärast on ka väga palju meie inimesi sealt läbi käinud. Muidugi ka kunstiinimesed on ikka Eesti meka on ta alati olnud kõige suurem, kõige suurem kultuuri, teaduse keskus ja Leningradi bioloogide teadlased olid minu jaoks äärmiselt meeldivat seltsimehed, selles mõttes, et nendel ei ole kunagi sellist probleemi, mis seda pseudoprobleemi, mis vahepeal tekkis meil see kurikuulus füüsikute lülikute probleem ja ma olen siiamaani veendunud selles, et täiesti noh, niimoodi sulepeast välja imetud probleem teaduslikul mõtlemisviisil, teaduslikul loomingul ja kunstilises looming on ääretult palju ühiseid jooni ja neid eristavad mõningaid formaalsed noh, nii enese väljenduslikud asjaolud pigem kui see algne impulsi algne vajadus midagi juurde midagi kirja panna. Kas sa mitte kuidagi öelda bioloogilisel teel, meie teadlastel oleks seda apsust selles mõttes vähem, et nad ei tunneks huvi kaunite kunstide vastu või midagi sellist. Aga vene noortel oli see kuidagi nagu niimoodi, noh, iseendas sees. Ma olen küll viimasel ajal kaotanud üsna ei ole niivõrd teadsid, et näiteks praegu Tartu Ülikooli üliõpilastega, missugused on seal näiteks matemaatiku füüsiku kalduvused või vastupidi, siis missugused on seal näiteks noore eesti filoloogi kalduvused, eks ole, kas ta tunneb huvi täppisteaduste vastu või vastupidi, sellepärast ma julgeksin kivikesed retseptidega üldisesse anda, sellepärast seal on ikkagi minu noorepõlve idealiseerida. Järgmisena võiks kõlada ja aga ka need minu vanuselt ja minust vanemad, minu Eesti õpetajad nagu sinna nimetada kas või niisuguseid niisuguseid suuri suuri nimesid nagu aul või noorematest kiisel Hans Trass erast, Parmasto nad on kõik niisugused isiksused teaduse maailmas, mida pahatihti kunstimaailmaski kohta nagu et ma siiamaani siiski kalgumad niimoodi, kus ma ennast kodusemalt tunnen, kas teadlaste või kunstiinimesed seltskonnas, siis siiamaani ma siiski olen jäänud rohkem koduseks teadlaste seltskonnas hiljaks, kuigi ma olen absoluutne.