Siin üks luuletus ammusest ajast siin üks paarkümmend aastat tagasi kirjutatud ja. Ja tegelikult mida me sellesse oletses, kirjeldan seal Sanderit hoopis ammusest ajast, üsna varasest lapsepõlvest. Ja ma arvan, et võib-olla ma kõigepealt longi selle luuletuse ja siis siis vaata, mis edasi. Mul ei ole. Seppo lesk, mäleskasime Rask. Aga metsakõikumisi ei saa lahtiverest. Istuks vahel tasakesi. Muud ei tahaks teha. Tunda, kuidas liikunud matult õõtsub minu keha. Iseenesest ma kõigun eespool siia-sinna nagu kaldast kaldasse, tahaks veri minna. Kuni viimaks Selline oli see luuletus. Ja seeme. See kummaline tunne, selle kummalise rahutunne selline tavaline, sissepoole pööratud enesetunnetus. Midagi sellist, mida me tegelikult Väga harva need õtlikus elus saame endale lubada. Ja ma ei oskagi öelda selle vahepealse paariga selle aasta jooksul, kui palju on olnud mul sellist võimalust istuda tasakesi ja mitte midagi teha mitte midagi mõelda. Ja tunda. Kuidas? Iseenesest sa liigud. Kuidas sinus on meri, kuidas sinus on kõik? See on selline. Olles Hõratusena sest vaevalt et miski seoks tabavalt kõiksust ja ükskõiksust. Sest see ükskõiksus, mis ju. Nii triviaalselt sageli ka. Minu jaoks midagi väga ihaldusväärset. Ikka on, nii, et kaldühest äärmusest teise oled kas mingil täis midagi positiivset või siis midagi negatiivset. Tõeliselt kõigega ühenduses olevat. Luuletus. Tinglikult vaadata, kui kui selle luuletuse jätku, kuigi ta ei ole niiviisi mõeldud, ei ole selgelt kirjutajad. Aga. Kui, kui seda kuuletustele luuletuse tunnet olin ma endaga selle luuletuse kirjutamise ajaks kandnud. Juba siis oma paarkümmend aastat endaga siis see teine luuletus on kirjutatud selliselt, et ma sellest ei, ei tea. Kust tulid need sõnad. Ja pärast sellest, et sellest aru saada, pidin mina ise teda mitu korda üle luge. Aga nüüd, kui ma olen temast aru saanud, tunnen ma, et, et see on tegelikult minu edasi kirjutus. Sellest luuletusest. Ei siis veel küll ei tule, vaikus sees. Kui välimust mine, häälekus ei kustu. Ma vaikin sisemise hääle ees. Selle hääle sisse usku. Ent siis häälgi üks kord vaikippus. Veel kaugemale tahan kuulatada kus on vaikiv sisemus. Massiivne. Kuulata ta ükskord kõnelema. Saaks siis häälgi kiimaks. See tunne, et, Et selles läikivas olekus on veel midagi enamat kuulda kui siis häält. Midagi ürgvaikivat. Mille jaoks on? On imelisi hetki kus Lucca vaiki annab endast tunda, annab endast teada ja annab teada. Mitte ainult minule, tähendab teada. Emale, kellest mina tavaliselt Olemas midagi ülemat. Midagi. Milleni ma tahaks jõuda mida ma tahaksin kuulatada? Kuni ta hakkab kõnelema ja siis saab puhata minu siis hääl, siis tema puhata, saan mina puhata ja meil ei olegi muud teha, kui tunda seda kõiksuse tunnet. Nüüd, kui ma olin mõelnud et võtaks et kaks luuletust ja ühtlasi endaga kaasa ka selle vahepealse ajavahemikku selle paarkümmend aastat, mis lahutab neid luuletusi nende kirjutamise aegu teineteisest Aja sisse jääb minu kolme lapse kasvamine millisajalist, see jääb palju igapäevi ja rohkesti pühapäevi. Jääb rõõmu ja muret nagu iga aja sisse. Ja mille sisse jääb kindlasti? Seda ma juba rääkisin, et selle aja sisse jääb selle tunnetamine, et et mul ei ole olnud just eriti palju aega kuulatada enda sisse, istuda vaikselt ja tunda seda verekõikumist kaldast kaldasse. Aga kindlasti on selle aja jooksul olnud ka väga palju muud. Igavikuliste noh, näiteks kas või lapse naeratus Kindlasti on igavikuline väärtus näiteks vastsündinu esimene fikseeritud pilk. Meie jaoks on see midagi niivõrd imelist, et see Kindlasti on olnud ja jääb. Ja oleks vale öelda, et olnud, ja jääb, kuniks on inimesi. Keel on olnud kindlasti väga palju sellist millel on igavikuline väärtus. Tunda lähedase inimese puudutust. Ta mõttekaaslased kohalolekut. Või siis midagi? Näiliselt täiesti argib kuuluvat pimedate poris sügisõhtut, külma kõleda, vinge tuulega, valu kontides ja tüdimust, tülpimust ja teadmist, et täna on kontsert, kuhu tahaks minna. Ja samas nii vae hakata vahetama riideid samas tohutu vaev minna välja külma õhtu kätte pimedasse, kartes ja nii edasi. Ja kui sa seda kõike ületada suudad, kui sa siiski oled riided selga ajanud, lapsele riided välja otsinud, lapsed käekõrvale võtnud tuubil bussis, kesklinn sõitnud. Ja kui sa siis oled sisse astunud filharmoonia Liisukesest soojem õhk sulle vastu tulnud paari tuttavat teretanud, enesele juhusliku pileti muretsenud. Ja kui sa siis viimaks oled istunud, kontsert laulis oma kohale. Siis algab. Isegi siis, kui kui sul ei jätku valmisolekut nautida täielikult tervet kontserti, kindlasti on selle kontserdi jooksul hetki, mis mulle tohutut naudingut valmistavad. Ja need hetked on minu jaoks ka igavikuliste väärtusega. Tähendab minu jaoks seda noh, ja nii ma võin neid leida veel. Tõesti selles igav vaski. Kui me aga täna need kaks siis mise Vaikuse luuletust kaasa võtsin. Siis vaatasin ma üsna nõutult ringi, kingin raamaturiiulite poole ja ja otsisin endale kaaslast. Ja. Esimene käeliigutus oli nagu uue luule antoloogia sõnaline poole. Et ma viskan pilgu sinna sisse. Ehk ta sealt tuleb mulle vastu. Ma isegi nagu juba ulatasin, sirutasin käe, aga. Võtsin ometi riiulilt teise raamatu ja need on Ernst Enno kogutud luuletused. Ja ma sirviksin seda raamatut koos teiega. Siriksin seda ja raamatut nii nagu, nagu see mul just parajasti praegu välja tuleb, sest et tõesti palju tulla, mõtlesin, et nii nagu nad mulle üllatuseks olid täna kodus neid läbi lugedes. Nii, ma arvan, et nad on mulle üllatuseks ka praegu ma ei ole näiteks mulle ei ütle algusrida veel mitte midagi, ma ei mäleta, millega lõpeb üks või teine luuletus. Ei maksa oodata. Ta. Sellest luulelugemisest mingit luule ettekannet. Ma tahan lihtsalt teiega jagada seda raamatu sirvimist. Ja ma unustan praeguseks, et järjest enam on väga palju luuletusi, mis mul on tõesti minu lemmikluuletused. Aasta tagasi Oridas meie jaoks Võib öelda, koorida Igi suves. Sest mis talv see 25 kraadi juures ikka on? Jõulueelsel ajal? Kohtusin ma Elin toona kes on jänesevennatütretütar. Luuka avastasin, et meil on väga palju ühiseid Mõtteid ühist tunnetuslaadi. Ja. Liigutav dail Elini sõrmes. Ta sai päranduseks oma vanaemalt naiselt. Ja ma tundsin tookord seal, et kui kummaline ikkagi on elu, kus kohas ta äkki viib tipp kokku kaks inimest. Keda seob üks mees, keda me kumbki ei ole näinud, aga mina? Ja me Ometi tunneme üks ühel teine teisel viisil üks ühel põhjusel teineteisel põhjusel väga suurt seotust selle inimesega. Aga täna ma jätan kõrvale, isegi selle veel jätan ma kõrvale siukseid pildikese faktikese mida ma tean nimelt et kunagi ema, olles algkooli laps Hiiumaal, puski koolimajas, kus Tenno käis lapsi katsumas. Et selles samas koolis mees võttis ta pisikese koolitüdruku põlvele, tegi talle pika pai. Ja et see põlve peal istus plikatirts, oli minu ema. Täna jätan ma sellegi kõrvale. Ja lähen lihtsalt koos Ennuga neid luuletusi pidi kus Ernst Ennoki vaatab enda sisse. Ta oli üsna üksik inimene. Üksildane. Ja. Enese sisse vaatamine oli tema jaoks pidev punkt. Siin elus. Midagi väga põhilist, midagi väga olulist. Neil tuleb mulle meelde, et Elin toona kevadel esimest korda Et Eestimaal käies ja Nähes, kuidas, millise innuga siin meil tegelikult tegeldakse. Trand, sentimentaalse meditatsiooni, TM iga. Ütles nõutult. Ja samas natukese kahetsevalt, et näete, näete siin kõik muud komeedid teerite. Aga minu vanaisa naerdi sellepärast, et ta mediteeris Teen kõigepealt raamatu lahti. Sellise neile kõikidele üsna tuntud luuletuse koha pealt. See on nii vaikseks, kõik on jäänud. Nii vaikseks kõik on jäänud. Ei ole, silm nagu seletaks, kui kuskil mäenõlval seltsi seisataks Jämberzmakut tuuled sule juttuaks. Mis ta siiski kõigest sa nagu aru saaks? Ei mõista. Vaatad üles ja vaatad tagasi. Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli? See on läinud? Geneetma otsin üles luuletuse ahmissest, ütelda. Ah, mis sest ütelda või ütlemata jätta? See tihti vaikse tunni vanus, tusk. Vaeseid lapsi palju palju meie ilmal kuid vaesemassei, kel puudub oma hing see iseendas viljastunud ring, mis süvi leiab seal kus madal, paistub silmal kes otsis kahukusi, see käima pidi kaua. Kust lahkus? Tagasi ehk tihti sai, on ümbrus ainult sissepoole lai. Ja ainult targale seal katab pidulaua. Kus parem oleks meil? Vaev Igalpool juureloo humal sisu. Sõna leiab vaev. Saad nagu kuskil tervekstegevkaev. Kes oma kõrbes tuled? Ei see enam sure. On armastus, mis pikad aastad muudab tunniks ja aasta märkamata pilguks saab. On tarkus, nii tarka juttu, Aab et kohustus leib ei ole enam sunniks. See on midagi, mis, mis meid praegu iga päev puudutab. See kohusetunne, selle iva mure. Oleks meilgi seda tarkust, mis nii tarka juttu vaatad, kohustuse leib ei ole enam, sunniks. Aga nüüd kui kõik vahel vaikseks jääb Kui kõik vahel vaikseks jääb, vaikib rõõm ja mure. Südames siis lahti läheb miski, mis ei sure. Miski, mis quick, templi uks kuutis ikka Ootis ikka kuskilt tuks tuks tuks lootis, ikka lootis. Kui sa käisid siin ja seal siiravira rada, iga kõmi ilma pääl võisin meelitada, meelitada, ent sind nii Vii äika viia kaugelt ringi tagasi siia ikka see et sa iga ringiga. Kuigi sa ei taha näljapead kasvama vanast, jätma maha nagu tigu karbigi, et nii jälle uues jõuda ikka edasi iseennast luues üles iseendasse oma koduõue hingeelu templisse, sügavale põue. Kus see põhi lahti läheb? Vaikib rõõm ja mure. Kõiges ainult järel jääb miski, mis ei sure. Vaikne tuba. Kuhu viib CD, vaikses toas neid mida sammuni otse Isama. Kuidas nõnda on teiseks saanud? Nagu oleks nii olnud, kõik ammu. Väljas, kuula kukub tilk ja tilk väljas, kobad, lagedad, tuuled, seina taga on läinud silmapilk nagu ennast sa kõige sees kuuled. Vaikne tuba. Ja ära käidud teemeel. Et sa Jaagussaid antsud, teadmine jälle tõusid, kui kukkusid vahel. Et sa jagu said? Langes kyll ja kyll tõusis oma sul kodune tuba oma rinnas, sul valmis hingesild oma taevateetuba ja luba. Kuhu viib CD vaikses toas need, mida saan, On ja otsay Sanna. Kuis nõnda teiseks saanud? Nagu oleks nii olnud Nii on kirjutanud Ernst Enno 18. Jaaniku päeval 1918. aastal. Ja tema kogutud teostes on palju luuletusi, mis, mis jätkavad sedasama teemat mis. Sisenevad. Endasse ühest või teisest ajahetkest. Koolide inspektor ennak, kellel tuli palju jalgsi reisida mööda Eestimaad ühest väikesest külakoolist teise. Noh, kõigile on tuttav, see armas. Luuletus. Teedest mis on kui teed. Aga ma loen selliselt teelt teisi teise luuletuse. Ta on selle pealkirjastanud all Hiiumaa liivasel rannal. Ja kaugele mõtete veerul. Pilt viibis. Mul oli kui oleksid liivalind, ära mereteed. Mul oli, kui oleksin, joonud ma ära kõik silmaveed. Mul oli, kui kasvaks mul kaugeliks üksik, unustan mind. Üks üksik kuid pisar laugel liisi valge. Ja tasaenese ette. Ma seisin üksinda. Nii tasa enese. On selles luuletuses Ma ei olnud seda varem märganud. Kuigi ma tean seda luuletust. Saniputa igale haavale on järgmise luuletuse pealkiri. Riputa igale haavale, mis elu lõi valgusel und ning õnnista õitseva enese Isaavuta kurvemgi tont. Ja kuigi Meil järele jääb ainult sundükskõik, siis ükskõik siis tont hääd. Sa riputa igale haavale, mis elul lõvi valgusel lund ja õnnista õitsema enese ning paljastab kurvemagi tund. Luuletus ei tea, kirjutatud jällegi tollal 18. Jaaniku päeval, aga aasta varem seitsmeteistkümnendal aastal. Kord oli kord. Kõiki ilmas. Musttuhat ümber kordab, ei otsa iial saa. Näe. Päiksepaistel mängib musttuhat sääsemmeil. Kes oskab kõige keht sääsk, könn ja mina sina, nii sügavusest, tilk. Soomasem silmapilk. Maast-ilmast me ajame juttu. Kõik tähtis kõnelda? Ei ühte Mekunagikesi ei ühte. Nii kaugelt käib ringi ja sõdalase sõnu, Aab. Ei tea, kust ilmast need tulid. Mis lugu neist viimaks saab? On imelik Vaikneseste ples. Isoli saunustanud tagama tasa, ses ringis on tähedend. Liiguta on ta ostnud nii sügavat tunnid? Sõnarõhku, nii tilk tilk. See on kõik. Omasem silmapilk. Su tagama tasaseks ringis täis külvatud hinge Norra. Ja kuhu sa lähed, on vara? Kust tuled? On ikka suur? Maast-ilmast me ajame juttu. Polegi tähtis, kas. Kas see üks mida ma kunagi ei küsi, kas ei üks, ega me ei aruta on ka, et seesama Ennol, jah, minul ja teil. Aga tunne, et on midagi. Ka nendel hetkedel, kui tõesti on tõusnud nii sügavat tunnitsa nõrgut, nyyd tilk ja tilk. See on kõik nii imelik lugu, Soomasen silmapilk. Isegi siis on olemas meil kõik midagi. Siin on üks Jens, Sten väga tuntud luuletus paljude pooltega armastatud luuletus, mis mulle väga meeldib. Aga võib-olla. Teen ma tema suhtes erandit, kuigi ma ütlesin, et ma oma lemmikluuletusi praegu ei Loe. Aga ma arvan, et ehk on kedagi. Kes meid praegu kuulab ja kes hea meelega kuulaks selle, selle luuletuse seal luuletus kolmeid. Kui nad istusid koos kui nad istusid koos, siis tuli nivoobises ujuks ta mure varjude koos maha maetud. Seda Hannes. Üks neist õhtuni käin tali vaevalist teed last seitse kasvatanud last, seitse, kes kogub kõik silmaveed, mis elude tasand tanud. Teine sedagi teed oli üksinda käinud, teinud toni, ei olnud kusagil midagi näinud, mida soovib, võiks tagasi. Ja kolmas. See käinud oli sedagi teht. Kõik matma magama. Nii unustanud elu. Nii silmaveed. Kõik on mulle, ütles, ükskõik, on vaev ja muld, nii ikka nii edasi. Ei tule ju, ei kustuta tuld. Vaev valvanud õhtuni. Kõik vaev, ütles teine kõikuma, muld ja vaev. Ma jääksin magama. Et randa ei ja ükskord laev vaes isegi uinuda. Veel tahaks viibida, murelik meel nii iseenesele viibida istudes koos veelgi kedrata koos säär, ehkki valget linadest. Hauas on päev. Öö elu ei vii. Kord tõuseme Kalmadest. Ja nad istusid koos. Nii istusid koos ja tulise Vubises kui ujuks ta mure Harri voos maha maetud. Südames. Ja veel teinegi luuletus mis on tõesti suurepärane luuletuse, kuulub ka mu lemmikluuletuste hulka. Aga milles on selline vastupandamatu võluvat, et kedagi ei ei anna lugemata jätta. Üks kadaks siin ja teine seal laia otsata nõmme pääl. Lõpmata lagedus ja rõõm. Igatsuse laul. Uh, hing kas tunned, kuhu surevad kõik sihita teed? Oo hing, kas tead, kuhu lõpevad kõik teeta sihid? Vaata mulle silmi. Armas otsatus, vaata mulle silmi, minu sõber. Sinu kõne on kui naer saatuseks minu kurvale küsimise laulule. Sinu kõne, kui nutt kostuseks minu Ärtsele, pärimise mõttele, midagi ei jõua pärale. Kõik on seotud iseendasse, meri, jama, taevas ja päike, kõik, mis elab, joon otsata lõpmata. Jumala randadele valget Lacled origetervisi liigetervisi, valguse vaimudele. Kõik need tunded kogusin lagedeks laiale küsimise lagendikule. Kõik need mõtted bumusin Burchiedeks lugemata tärimise paatidele. Siin ma armastan jumala rand, kihlatud üheks mere ja päiksega minu hinge kõrgemaks eneseks, läikide läigiks, helkide helgiks, koduta, igatseda, üksi igatseda. Oo minu kauge, kauge jumala rannad. Liigeedee, reisi, valged laagleed, viigetherwici, valged purjed. Sinna surevad kõik sihita, teed sinna, lõpevad kõik, teete sihid. Ja laul sellentab üksi. Kuid koore all on imeilus, meie ilm. Mis hiilin siin nii käitised ei enam ei lase, et enda ette lapsena neid sõnu lood küsides ei tea, kus on kõige ase, mis vahel kõige seesti endamisi tood. On palju tekkinud ütlemata asju ilma. Neist tõi ehk mõnda mõnel unenägu silma siin-seal, sest mõni linde ehk laulis, elu puhus siin-seal. Sest elumäele tõusma peab maja, sest tasanema peavad elu vao veed siin sääl. Sest kodutute simisegajaja sügavuses sihis sillutatud teed. Ja kui sa seisid kuskil kurg ja jäetud maha ja oli viletsus ainukene luu, kus siis igatsesid jõuda enda taha. Kuid talve taganud Me kevadine tuul, see on see elukukkuv kurvameelne kägu. Kuid koore all on imeilus meil lind, laul ja muinasjutt, lilleunenägu ja inimese sügav imestaja sil. On luuletus pealkirjaga ise ise. Ei see miskit muud ei ole. Oma rõõm ja oma mure. Oma imeline tee. Siit ja säält saad ainult lisaks, mis ehk sugulane, sul, sügav põhihelipõues, määrab vahet sul jahul. Tegu nii ehk teisti. Siht, neelia mõttealas, haamer, Siimu äärsid, tulekiht. Mis nii elupajas tuleb? Ikka puhastatud kulg. Oh sa seda vaene süda. Nii saab ilmas kullaks muld. Nõnda ilmas nii ja teisti kujunev sabinime. Lõng. Oma rõmmi oma mure oma imeline tee. Siit säält saab ainult lisaks, mis ehk sugulane sul? Egamia tükigi lisaks võtma seda, mis meile võõras Ikka seda, mis ehk sugulane sul sega, põhihelipõues määrab vahet sul ja mul määrab vahetka järsk vennale, minul määrab vahet ka minul ja teil. Aga just nõnda ilmas nii ja teisti kujunev sabinime hing igaühe sisse oma imeline. Päris lõpetuseks keeran lahti lehekülje kus on luuletus pealkirjaga ja hääd kõike ütelda ei saa. On jäänud mõtteid. Palju. Ei suutnud matkel kehastada end. Nad elavad veel endas tomata need pühapäevad seni tulemata. Kust tundele Nad oleks kõnelenud? Mis asjata sa oled meelisklenud? Nad, tabanud sind ikka. On raskeks valgunud sisemine maa ja tunne teine tikkunud sõnadesse. Sest räägid nii kui teist, kui arvaksa on nagu rõõmend peit muredesse? Jah. Et. Jääd saladuseks ikka enesesse. Luuletus. Tänase luule lugemise, raamatu sirvimise, milleks siis see kvartaleid, Ernst Enno, valitud värsid välja antud Eesti Kirjanduse Seltsi poolt Tartus 1937. aastal? Koostanud Bernard Kangro. Ja jäägu meid saatma see värsirida. Need pühapäevad seni tulemata kust tundele nädalaks kõnelenud. Need mõtted, need mõtted, mis on jäänud täna välja ütlemata