Enne voodisse pugemist, sussid, sussidesse tulevad Hommikuks, Irjaat meie peres vahest ka vahest ka käib siis vahest ka õun, vahest ehk isegi mõni kleepekas kirjat. Päkapikukirjad on imelikud asjad. Päkapiku kirjat teevad isa ema uneaja lühemaks. Kuidas küll neil on selline kummaline seos. Isa ja ema. Eaka ei tea. Päkapikumaa ilmunud üldse salapärane ja. Ja. Ega? Teine tore asi, mis jõulukood saadab, on meie kodus lastetoa uksel. Jõulukalender. Jõulukalendris. On luugikesed iga luugi taga. Saladus. Mõne luugid need lahti, sealt vaata, eks ole, aastu linnukede teise lahti. Hops üks, haara Puumaksaldeid kolmanda lahti. Võib-olla lambuke aga võib-olla naerab rõõmsalt vastu poisi nägu. Üks on aga kindel. Pühapäeviti on jõulukalendris loogikesed, aga kas aknalaud ühe küünlaga kuuseoks kahe küünlaga või? Või koguni kuused, puhu kolme küünlaga. Ja lõpuks nelja küünlaga ehk siis on juba päris kindel, et olo läheb laupäeva kohe-kohe käes. Ootamine on ka isevärki asi kodus sest lapsed plaksutavad käsi, kui ühe küünla asemele ilmub kaks küünalt. Aga mina vaatan murelikult ringi ja Lähen, kui tohutu kiirusega läheneb jõululaupäev. Oleme juba lume valvustki näinud. Paul-Eerik Rummo on kirjutanud, kes on lumevalgust näinud. See saab lumepimedaks. Ei taha näha enam poripäevi. Täitsa hea olla pime. Pori suhtes. Pime. Paljuki. Täitavaja. Jääsid ta suhtes igapäevas. Selles lumepimeduses on puhkuseigatsus. Valguse igatsus. Ja veel olen mõelnud ühte kummalist mõtet, kas pole imelik, et Kristuse sünnimaa ei olnudki lumiseid kuuski? Nagu ei kujutaks ettegi jõuluid ilma lumiste kuuskede või vähemalt jõulukuud Kusagil Stockholmi linnas aastal 1952 kirjutab haabaku varjunud luuletaja Gustav suits luuletuse, nii tuli õhtu. Loen selle teile. Nii tuli õhtu, katus pea peal, lamp põles hilju lahti lehitseda. Need raamatutel tehti lugematuid. Ent keerukam see vari voodiseinal kui suure sõnameistri mõttekeerud. Ei maitset millestki? Ei kellestki. Sa oled siiski olemas. Kes ruttas videvikus üleõu kes nagu uksepidet katsus, väljaskis, hõikas sind. Akna avasin, ei kedagi. Samm, kellegi ei liigutanud seal liiva. Tuul pistist, uksepidet puudutas. Ja ometi? Jah, tuleb tund. Kus unustan ma oma nimegi? Ja varjugi ei heida seinale. Ja varjugi ei heida seinale. Minu meelest on see hingeoleku rabavalt tabav väljendus. Ja muidugi me võime küsida nii, nagu näiteks küsib Anna haavama luuletuses, et kas see siis oli keelu, kas see siis oligi elusepp, põgus ja rahutu unenägu see võitlus ja kannatus, loobummus, ahel ja mõni heledam hetk seal vahel. Kas see siis oligi Elo? Me võime niiviisi küsida. Aga see ei ole hinge aja küsimus, see on ilmaliku elu küsimus. Hingedeaja küsimus anud. Ja ometi jah, tuleb tund, kus unustan oma nimegi. Ja Farfjoki ei heida seinale. On üks luuletus mis mind on saatnud läbi hingedeaja jõulukuusse välja. See luuletus on Betti Alveri 1986. aastal kirjutatud luuletus kõnehäire. Ma hea meelega jagan seda luuletust teiega. Kui sa kadunuid kohtamas kaugel une hämaral ääremaal käid. Ütlevad välja kõik sinugi hellad sõnad. Mis kunagi? Ma olen seda luuletust kuulnud Betti Alveri Ta esituses tema enda kodus. Ja sõnul. Väga selgelt kõrvus aga selgelt silmis. Aga praegu on see luuletus lausa paine jälikult saatma hakanud. Addis teisel viisil. Olen mõelnud elladele sõnadele. Igaühel on oma kahetsus. Oma võlg. Ma tunnen endas võlga Betti Alveri ees mulle endale palli jäänud ütlemata, mida ma oleksin võinud öelda. Kahetsust on väga mitmesugust. On näiteks lapse kahetsev andeks palumine. On kahetsuse hetk. Ja otsekohe lahendus on täiskasvanu. Toimekas lepik tartegu. Pärast seda, kui inimene tunneb midagi, kahetseb ta, tuleb ja teeb. Oma sõnad heaks oma teo heaks. Silipitud tigu on ühtaegu kahetsuse ilmutus ja ühtaegu kahetsuse kustutus. Aga on ka lahenduseta kahetsust. Näiteks. Olen kaasa võtnud Marie Underi kogu mureliku suuga eesti kirjastuse väljaannet Tallinnas 1942. aastal. Siin on tsükkel luulet, tõsi, selles kogus kannab pealkirja leinaaegu ja alapealkirja pärast ema surma. Kuues osa on näiteks selline. Sunber saladuse raamikus. Tee ääre maha jäämas koidukiiri noori. Mis kõrge kaugustaga ripsmepilu taas langenud algusesse, teetsu silmakaevust? Kui surm on tõstnud sinu palge ilu? Sa päästnud? Mina, mitte sina vaevust. Ei elavate taip Su selgusesse küüni. Sumatan täis imago juurde piiski kuid minu kahjatsus see raskubseeni saadeedi hüvitust vajanuksid siiski. Juriivas taevakünnist lõi üles armastus mus valu, vägev. Verejälgi kandsin ümbersünnist ja esmakordselt olin päris nägev. Lõi üles armastus. Kuid panna see, mida varem varjanud häbelikus. Ei tulnud õigel ajal õiged sõnad suhu. Ning vaheseks teeb mind nüüd see kurblik äkus ei mahu, see maailma jumanalgi näib rüpseks kitsas liik. Suh hauaäärne maariba luminesest põleb talla algi. Kas olen osaltki sess sinuväärne? Ja siis selle tsükli viimane luuletus. Kaheksas. Nii tema vari, kes on läinud siit, on minu ämber üsna ligi aeva. On surmas pühitset ampse biit kanda jäänud nii palju vaeva. Sestest veel sulamata, jäine jälg. Ma pole veel end sellest soojaks maganud. Jäika kurnab minu südant nälg sest armun, palun kesest, mis maa pole jaganud. Kes mõõdab sele kauge vahemaa. Kuid kõik on jäänud mu südamesse alla. See elab, hingab ise otsa. Surub ühe silmad, suleb teisel. Miks ma just just need? Osad sellest luuletsüklist olen valinud. Mul on veel üle need read, kuid minu kahjatsus sääraskub seeni. Ja siis see ei tulnud õigel ajal õiged sõnad suhu. Ning vaeseks teeb mind nüüd see kurbliklikus. Ja viimasest osasse. Ja ikka kurnab minu sõda nälg sest armub palukesest, mis ma pole jaganud. Kevadisele sele kahetsusega seoses millele? Lahendust loota ei ole. Mis tegelikult on kahetsust, kahetsus. Mille peale siis laata? Ja nüüd jälle see, et Alveri luuletus kui Sakk kadunuid kohtamas Kummaline, et isegi seal Oled sa saaja? Tandia sest edasi läheb ja nii siis nemad ütlevad välja kõik siinuki hellad sõnad, mis kunagi kurku kinni siin ilmsi surgika jäid. Miks me oleme nii kidakeelsed? Kas sellepärast, et me oleme põhjamaa lapsed? Mul on kaasas Anna Haava luuletus Me oleme põhjamaa lapsed. Lannetoosele sellegi. Meid saatnud vaikust, heli ja tähte, säraga teed kuu-kumas Lumitan metsad ja vaiksed kaugele teed. Me oleme põhjamaa lapsed. Kaks meie mõlemad. Jääb lume kargelt põue meil südame sügavam õnn ja südame sügavam valu. Nad ainult aimata on. Jää igavest ütlemata südameõnn õnn ja südame sügavam valu, mis vaiki. Hästi Eesti udusel päeval. Sõitsime osaste aia Kalju Lepikuga autost Tartu poole. Et väljas oli nii tihe udu, et maastikku õieti näha ei olnud siis oli aega rääkida ilmast ja inimestest. Ja tuli jutuks ka pilt mis ele aastakümnete Ja muidugi ei puudunud selle pildi seest meie mornid, näod. Ja kui me siis sellest ostaga rääkisime sisse ootamatult lõpetas ta selle teema. Aga ühte saab ju ometi. Ühte olen ma püüdnud alati teha, ütles ta iseenda kohta. Ma olen alati püüdnud öelda välja. Inimestele kui midagi on mulle meeldinud. Ja kui ma midagi head olen tahtnud inimestele öelda, siis ma olen püüdnud seda mitte kunagi tegemata jätta, alati seda öelda. Haigus seda saame me ju tõepoolest alati teha. Ma olen seda palju mõelnud, seirame sugugi mitte uusimat. Ma olen seda soovinud teha. Aga on üks kummaline takistus. Mitte ainult, et me oleksime saamatud, ütlema. On veel teine pool vastuvõtjapoolne, oleme häbelikud vastu võtma. Me oleme häbelikud vastu võtma häid sõnu. Ja samas Kui jagame seda, vajame. Jah, meile sobiks ehk rohkem kiri mida üksi olles ikka jälle salamisi üle loedja. Ja mida siis hardalt alles hoiad? Jah, meile sobib isegi paremini kin põllu- või aialill millest tunned just nagu paitust korjaja, seadja kätt, kes just need sinu jaoks sedasi seadis. Just need lilled just sinu jaoks nappis? Ei, muidugi oskame seda hinnata ja muidugi oskame me sellest rõõmu tunda. Ja muidugi ajame seda ja kuidas veel vajame. Aga kummaline küll. See on lõppude lõpuks ikka tingmärk ka sõnatingmärk, õis, kogukint ükskõik mis muu, seda tingi märki me eelistame. Aga pilgust pilku häbeneme täna vastu võtta ja häbenemega tänule anda. Meis on mingi ebalev, mine piinlikkuse tunne, ebamugavus. Aga hiljem isegi neid ebalevaid hetki. Naine meenutame med toetume neile toetume nendele isegi veel aastate tagant. Miks ei võiks me siis ometi? Ma olen mõelnud, kas ma saaksin hakkama oma tänu ja hea meele väljendamisega ikka ja alati nii, nagu ütleb. Jään tihtipeale seisma. Nõutuse kohmetus saamatuse taha. Ehk teisisõnu kõik sinugi hellad sõnad, mis kunagi kurku kinni Näete, kui palju kordi peale tulema tagasi sellesamase väikese lühikese luuletuse juurde kõnehäire. Ei ole paremaid sõnu. Mis väljendaksid seda parandamatult õlatunnet, seda südant suruvad kahetsustunnet. Igatsust. Lähedaste lahkunute järele. Ja sellepärast Põrgatada selle luuletuse nagu pallikese tagasi sinna siit tagasi hingedeaega, hingede rändamise kuusse oma lahkunud lähedastele. Saatada siit ilmast tagasi Betti Alveri Leenesele kellest ma tunnen väga puudust Ja kellele ometi ikkagi nii palju ütlemata jäi? Mul on üks episood meeles meie esimest kohtumist ajast. Maalin saanud Etti Allarilt kingituseks posti teel paar pühendusega luuletuskogu ja Ebalevalt olin otsinud sõnu, kuidas talle vastata. Kirjutasin valmis jõuludeks kaardi. Ja. Oli mu näpus mitmeid kordi. Ja ma ei saatnud seda kaarti ära. Ma. Küsin ehk on liiga pealetükkiv? Ehk on liiga pealetükkiv inimesele, kelle ümber oli selline eraklikus oreool? Kartuma soovidega tänusõnadega. Ja meie esimeste päris kohtumiste aegu ütlesime talle kord, et ma olen talle kirjutanud ägaardi. Olen kirjutanud selle siis, kui ma raamatu kätte sain. Aga et me ei julgenud seda ära saata. Ma ei teadnud, kas on õige, et kas ma tohin seda teha. See oli. Kummaline pilk, millega äkki mind vaatas. See oli vastunud Lapselikult siiralt hämmastunud pilk ja ta ütles mulle, miks sa nii tegid ära, nii küll tee. Ja kõikide meie kohtumiste jooksul, mis meil hiljem oli ei tea kunagi, et oleks mulle midagi õpetanud, otsesõnu õpetanud. Ja nii ongi see ainuke õpetus, ainukene. Betti Alveri viimane kodune jõulupuu oli 1988. aasta detsembris. Ta oli kutsunud vanema tütre, kes siis oli värske üliõpilane. Üheks teatud kellaajaks teatud õhtul enda juurde. Tule tule, noor inimene ja lähme koos ära, kuusk. Kellaaeg oli vajalik sellepärast, et Betti Alver karts ehk ta ei kuule uksekella ja talilineti lõpetanud kuhu aknatele tuleb tasakesi koputada, kui, kui ta tõesti peaks kuulma, aga tal oli kellaajad, aga meeles, tal oli alati väga meeles, kui ta oli ennem leppinud kokku kellaaja siis ta ootas juba ukse vahel ikka aeg-ajalt ukse lahti. Ja nii nad siis koos seda kuusepuud ehtisid. Sel õhtul oli petjad tõbine. Krõbisenud meie. Kilk tõi peti juurest jõuluõhtuks koju külmil karbi. See oli see aasta, kus sama jagu üldse ei olnud kuuseküünlaid müügil. Jaa. Peti ütles küünla karpile kaasa. Vii natuke valgust, mina kirjutasin seal samal hetkel, kui levituselettai. Et küünlakarp teise küünlakarbiga segamine ei lähe, läheks selle karbi peale petivalgus. Selleks üldse küünlakarp meil kodus ongi. Ega me seda ju korraga raatsinud kuusepuule panna. Ja ma arvan, et sealt jätkub ükshaaval küünlaid veel mitmeks heaoluks. Ja nii need kummalised seosed on. Kui ma rääkisin ära saatmata kaardist. Teadmatusest, kuidas on parem, kuidas on õige? Siis ometi vaatamata sellele, et et mulle oli nii targalt öeldud, miks sa nii tegid? Kordasin ma seda oli ka veel kord. Betti Alver üsna aasta algul haiglasse sattus. Siis ma ei teadnud, mis on õigem kas mind haiglasse vaatama või mitte. Tegelikult oli ta haiglas, kuid seal, kui ma lootsin, et ta tuleb varsti hell. Muidugi, ma mõtlesin selle üle väga palju. Ikkagi ma kartsin, et see, kui ma lähen, on talle ebamugav. Et ta ei tahaks, et teda nähtakse. Haigena abituna. Ma tahtsin loota hiljem ma kartsin, et et kui ma lähen Mul ei ole enam mõtet oodata Minna mitte haiglasse minna. Vajadus ja soov. Täpselt nii nagu ma selle kaardi kohta ütlesin, et ma ei saatnud seda ära. Täpselt niisamamoodi tahaks ma praegu üles tunnistada, et ma ei tulnud. Aga ma tahtsin tulla. Ja ma olen kasvõi valmis, kuulame täpselt neidsamu sõnu. Miks sa nii tegid. Ära enam nii küll ei tehta, aga ma tahaksin neid kuulda. Ma tahaksin talle öelda Mida ma ei jõudnud rääkida nende aastate jooksul aga eriti tahaksin ma talle öelda kõike seda, mida ma ei osanud. Jaa. Just sellepärast. Võtan ma selle väga annabki. Väga täpse. Imelihtsa luuletuse kõnehäire. Ja saadan ta nüüd koos teiega silk tagasi. Hingederännuaega sügavas tänumeeles Betti Alveri. Ja kõigi meie lahkunud teekaaslaste vastu, no. Kui sa kadunuid kohtamas kaugel. Hämaral ääremaal käin. Siis nemad ütlevad välja kõik sinugi hellad sõnad. Mis kunagi kokku