Vahepeal on olnud selge, käid ja ja on olnud täiskuu, sinist valgust lumistes aedades, nõmmel, seal, kus ma elan tugevaid tuuli ja kõrg- ning madalrõhkkondade heitlemist meie kohal ja meie ümber ja Nende heitluste kaja meis enestes Annanud väsimust, peavalu, luuvalu üle arutud, kliku südant ja mida kõike veel on tunda olnud. Kas mõte mida teavad need liikuvad õhumassid minust, mida neist kõigist. Aga laps vaatab tursunud silmil hommikul peeglisse ja tal ei jää muud üle, kui mõelda. Jälle vahetuvad rõhkkonnad liiga kiiresti ja oh jälle jälle see ilm. Vastasmaja väravas seisab jälle kiirabiauto. Ja lastel on koolist tulles silmaalused sinised. Niisugusel väga argisel viisil. Tunnistame end taas suure ilma ja kõikvõimsa looduse tõdemics. Siin. See meie seotus on ilmne kõige proosalisemalgi kombel. Just sellepärast otsin ma täna Marie Underi valikkogust, Mu süda laulab luulelisemaid seoseid Underi soneti sona puul. Ja loen seda. Must rohelisis lehis põlevõis üks üksik hing. Seal kõnnib, unepime. Tal narri kübarculmel. Oma nime vist õndsalt üle õla heita võis. Ja läheb kesksisisevad pimedust. Ta omas sisimas, et tuleb ärijas. Kõik sõnad kuivanud Kirbes keele märjas. Ei kaja vastukaja kimedust. Ta variv vaikselt astub sulgunud, tõrges, pilk sissepoole, silmad kaugel kõrges. Maa, kuum ta Sammest. Ülalkülmad tähed. Mu vastaspoolne teisik kuhu lähed? Ees. Sünge valvur, langetamas piiki. Võid astuda, võidi jääda nimetuse riiki. Isegi kui meil pole seda kuutõbise kogemust siis see, see rida, ta vari vaikselt astub, sulgunud, tõrges pilk sissepoole. See mingis sundi ideest kirgastunud seisund tuleb kord või või ka enam igaühele kätte. Need on otsustamise hetked. Aga võib olla ka lahenduse leidmise hetked. Pehmed pilved hajutavad kirkad küsimused. Ähmased vastuolulised ja klaarumata. Langeva lume lummavad vaikuses. Tunnet täiesti, et rinna algkülmetab seda, nii on under öelnud. Ta näinud niiviisi luuletuses lumi. Ma loen selle luuletuse. Selles luuletuses on haruldane vaikus. Ja kui lume langemist on tavaliselt poeedid kirjeldanud millegi väga ilus, väga kauni, väga heleda, väga helgena siis minu meelest kumab sellest luuletusest läbi just see segaste tunnete kuhjuvate painavate mõtete Lumus. Lumi. Taevasilmas naeratus on, kus. Ei ole vaiksemat ilmas kui lumme langus. Ripub, kui uhatus Birdi puul. Põõsas on villaseid, Marju. Liugleb kui linkaid väravasuul Sõõrutab sinki, et varju veab üle olnud Aia tee. Salas sõnause. Valges sõrmi, kägistab vei. Sosistab Rõugutuse. Ei ole vaiksemat ilmas kui lumme koputus, route kui lumme uhked künnisel külmas uustulnuka huultel uutel. Kui varblane räästa all külmetab. Vaiksel mäe langemise tunnil kuhjuvad korraga. Ka äratundmised ja arusaamised. Olen viimastel aastatel tabanud end ikka ja jälle mõtlemast oma teekaaslastele. Traditsioonilisem on neid nimetada kaasaegseteks. See sõna on konstanteerivam õieti. See on ilma isikliku suhteta. Kaasaegne sean sõna illusiooniga, nagu võiks olla kaasaegseid, kes meile üldse korda ei lähe. Olen hakanud teisiti vaatama endale interkellega koos. Ma olen teel. Kellega koos ma olen olnud teel kellega koos ma olin teel? Ja ma ei mõtle ainult neid keda meeleldi kaaslaseks valiksin, mõtlen ka neid, keda ma ei valiks, aga kes lihtsalt on? Ma ei saa olla nende suhtes ei ükskõikne ega üleolev. See on teistmoodi, uutmoodi arusaamine ümbrusest. Inimestest, sinu ümber. See on omamoodi uudista pilk ümbrusele. Selles on seotuse tunne nende inimestega. Õieti on see valiku vabadusetuse tunnetus. Jah sa võid valida, kellega kõrvuti kõnnid. Sa võid teel olles ehk oma kambagise valida. Teelolijad ei ole ka meie määrata. Ei ole meie võttega meie jätta. Oleme väga paljudega samal ajal teel. Elud, peegel. Hiljuti oli minu õpetaja Voldemar Panso 70. sünniaastapäev. Banzokem. Teekaaslane. Joakim. Ma nägin üht ammust lugu hoopis teises valguses nagu oleks korraga kaks mõttelõnga korrutatud üheks. Need minu teekaaslase mõtted. Ja Panson. 25 aasta tagune idee teha etendus, sina minu aeg. See oli noorsooteatris üsna noorsooteatri. Algaastail. Mismoodi ta sellest etenduse mõttest meile rääkis? Kuidas ta oli ise haaratud sellest ideest ja samal ajal, mismoodi ta ootas meilt nakatumist sellest ideest? Samas küsis ta meilt abi, ta küsis meilt nõu. Ta lootis, et et kui tema oma küpseia pilguga vaatab meie kaasajale. Ja kus siis meie lisame sinna oma noore inimese värske pilgu. Et sellest kokku võiks dolla. Süntees etendus. Kollektiivne looming. Panso lootis kaaslasele. Me kuulasime teda võib isegi öelda, et me saime temast omamoodi aru noh, lihtsalt tema mõttekäigud olid huvitavad. Aga Meie suhtumise Väikse ehk võtta kokku selissesse Kossanteerivasse lausesse Ahed kaasaeg maja tasub mõelda küll. Et umbes selline oli, oli meie suhe selle ainega. Asi oli selles, et meil ei olnud see tunnetuslik probleem. Meile oli see mõistuslik probleem. Ma mäletan küllap ebalib Panso kõhklema löönud sele kollektiivse loomingu idees ja ta otsustas, mine Jaan Krossi juurde ja ta võttis sinna kaasa, nagu ilmselt ta. Ta lootis, et et mina siis selle nooruse esindajana. Siiski toon seda värsket pilku kaasa. Minul oli see käik lihtsalt üks põnev käik. Sellise huvitava inimese juurde nagu Jaan Kross ja. Ja minu meelest ei leidnud ka nemad omavahel. Ühist keelt lihtsalt nad ei olnud mõlemad häälestunud sellele lainele. Aga mul on sellest meelde jäänud seesama Panso õhin. Ja samas meie aega kõikides oma vastuoludes tunnustada köidet pilk. Ma mäletan, kuidas ta kuidas ta rääkis pingetest Et mõelda vaid mingisugused poisid, juuksed õlgadeni ja missugused tätsibellid. Ja ometi, milline menu ja milline joovastus. Ja kõigest sellest. Kõlas läbi see küsimus, kes, kes siis on see minu kaasaegne minu teie kaaslane? Panso tookordne küsimus kasvas välja tegelikult sellest samast pinnasest. Millest minu teekaaslase küsimus praegu. Nimelt paratamatuse tunnetusest tahad või ei taha. Just see on sinu aeg. Ja praegu ma mõtlen Pansoli sel ajal sama vana kui mina praegu. See on selle ja küsimus. Ja ma arvan, et mu 20 kahene tark ehitaks tõenäoliselt õlgu. Kui ma temast minuga kaasa tundjat loodaksin. Kaasamõtleja. Olla. Seda jah, võib juba. Ja niiviisi saanudki meie õieti suhtetu isikliku suhteta mõistatuslik ja konstanteeriv kaasa tegemine Pansort rahuldada. Meile, kes me siis 20 ja 25 vahepeal olime, polnud selle kõige saatuslikus pähegi tulnud. Missuguses ajas sa elad, kuhu ja kelle kõrvale sa oled elama sattunud? Nii saanudki meist kaasautorit võrdset partnerit oma õpetajale ei saanud ja tegelikult ei oleks võinudki saada. Ma arvan, et me valmistasime talle sel ajal pettumuse. Ja ma saan sellest praegu väga hästi aru. Neiu muutume. Meil tuleb lihtsalt aeg-ajalt lahkuda oma vanast minast. Emotsingisid Underi raamatust ülesse soneti mille pealkiri ongi lahkumine oma vanast minast. Need pole ma enam see, kes olin. Millal. Kaksikõnne ajal. Kui võõras oma vana mina najal kes vapralt toonud mind läbi tule vee värisedes Viivi tan. MeT kas hargneb nüüd kas lahkumise kajal? Tal pole vastukaja? Imet Tajal, kes kogussini õndsa kevade on toitnud mind ülijanust, last, kas nõrkemas nüüd tema käsi ranne? Hauani mingi jälgimast ei lakka. Ning minu järel põlvegi. Talt mulle osaks saanud õnnistus. Ning. Me oleme seotud me oleme seotud oma lapsepõlve, oma kujunemishea, oma noorusega. Ja igaühele meist on sealt osaks saanud oma õnnistus ja oma vanne mis meid jälgimasteid lakka hauani. Ja kes teab, võib-olla tuleb meilgi lisada. Ning minu järel pall, vägi. Meie lapsigi kujundab ju nii meie uus kui meie vana mina. Jälje jätab kõik. Jah kuhjuvad mitte ainult mõtted. Ajaga kuhjuvad asjad. Olete nendega seotud? Nad ei ole ju sinu jaoks hingetud. Nad ei ole lihtsalt asjad. Marie Under ütleb mõni nendest, kui kasvanud külge kuidas neid kõiki hoidis. Mu meel. See on Underi luuletus puhastus. Viskasin ära selle ja tolle. Kergem on tee, kui kergem on koorem. Rämpsust sai puhtaks, elukolle. Oled kui noore. See ele õla siia ja sinna kinni silm. Võtsin Bilda, kahju või? Ei, las minna. Las minna, ons vaja korjata iga kildu see üle õla veel ja veel? Mõni nendest kõik kasvanud külge? Kuidas neid kõiki hoidis, mu meel? Oleks kui toimiksin endamine hülge. Kuidas on kuhjanud kõik see risu minevik taga, kui pühkime kast üks vastaim päevade sisu ning seda üht ma hoian kui last. Ruumi on näki jakk karrakust. Ast jäisust. Õhku on. Kaugust ja on nagu puhkus. Ei seda kihavad tuhanudpäisust. Ons see siis uhkus? Kõik minu unelmat tundmatut lahed silmi neist jäänud ainult kipitav lahu. Tähti on täis kõik katust. Viskasin ära selle ja tolle kergema tee kui kergemana koorem puhtamaks saineid, sõelu kolle. Oled kui noorem Minu meelest ei ole puhastus kerge isegi mitte Wonderile. Miks ta muidu ütleb? Kinnisilmi ma võitsin pildu. Ja see Tratslik kahju või? Ei, las minna, las minna. Ja siis ometi ülestunnistus oleks, kuid toimiksin, endan õlge. Ja kui siis äkki on tõepoolest ruumi. Kui siis äkki on tõepoolest õhku on kaugust. On ometi ebalev küsimus? Vast hoopis jäisust? Jah, on küll ruumi õhku, aga on ka jäisust. Mina elan oma koduses segaduses raatsimata, pilduda ele õla laste pisikesi kingitusi, mida teinekord on kaks või kolm korraga sind linnast koju ootamas. Ja igaüks pealegi on nii õrn ja nii kergesti puruneb. Millegi nii tabamatu, nagu seda on armastus. Marie Underid pärast puhastust. Olgu rahu. Ja nii on hea. Laste Leicki kiindunud pilkudes tegelikult eestima pimeduse väsimuse ja madu nakkusega. On puhkuseigatsus. Ja on valguse nälg. Päikeseootus. Mõõtsin Underi valikkogust, mis mul täna siin käes on välja eks staatilise käigu valgusesse. Ja loen teile selle neljaosalise luuletuse. Viimase neljanda osa. Kohvikuga sirutaks käe. Kõikjal suur valgus, sätti Hirk. Midagi pihku, aia. Värelus, hõlje Jeviirg. Vahutav Hilkide sula. Pädenne uhunduv lust. Teedia kaugused taevani, ula ärani must tuhatust pilvedest õhetav Rebe oksile teller, lind õlule õhuke kõlisel Ede läbipaistvaks saanud rind. Täike on nöörise kiide põleda leekides neis, milles ürghõimude rõõmude liide ühineb. Praegu seis. Kui hammustus huulde, Eluteetteli selge kristall paistab kirkaks subpilkude all. Kõik mis näis elatud tuhuste Mäletate luuletuses Puhastus küsis Under. Ei sedagi haavat tuhandepäisust. Ons seisis uhkus? Tõepoolest omaette väärtus, sed tuhandepäisus jutule omaette väärtusse mitmesse kanti korraga rebitus ja pole. Aeg-ajalt on vaja selginemiste. Ja kui siis läbi särava valguse viimaks kumab selgus siis ütleb Marie Under, nii. Siis kui hammustus, huulde elu keegli, selge, kristall paistab kirkaks pilkude all. Midagi ei olnud asjata. Just niiviisi, kõik, mis näis elatud tuulde on alles ka täna. Siin ja praegu. Elu peegli, selge, kristall, paistab ja paistab tõepoolest elus heledamatel hetkedel kirkaks sellegi mida me ise oma elukadu halli argipäeva kuulunuks oleme pidanud. Oma minevikuga koos igaüks omaga.