Kõrgel käiva tähetütred. Kõrgel Läänak piigele poisid. Rajal. Toman raal ilu, külm ja tõdema. Aili inimestele all on tali soe ainult südames. Jõul ollakse hällis sees. Kiigu kiiguukedki gene. Ernst Enno 1928. aastal luuletuses igatsus. Kas see, kui sealt ülalt kõrgelt alla vaadates inimestel Alblon, tali, soe, ainult südames jõululapse hälli sees? Tema igatsus on ta jõulumeelne pildike maapealne pildike, märi under paneb oma luuletuse pealkirjaks kõrgel tõuseb kujutluses sinna maapealsest pimenevast linnast. Endel seis, süda seisab kikivarvul, mis on siin ülal all online. Underi igatsus on astuda kõrgusesse ele õhulisele. Olime just seal koos ennaga vaatasime ülalt alla maa peale. Oleme neid kõrgel koos. Marie Under iga. Ja vaatame veelgi kõrgemale üles. Mis on seal õlal. Joveeres linnaväravast ka selle päeva valge tõld. Kui märtsis linna tuli põld siis kokku langes maja kaske kõnniteeni käi hävis. Siin pilved käega katsutav tavad joostes soodvast sündinud tuuled Latsutavad peaaegu pihku, võtad kuud. Nii ligi, kasvab lumi, puu. Ta kandnud õisi, õnnistatud arvul. Sees süda seisab kikivarvul. Mis on siin ülal? All on linn. Kõik helbed puistanud lume, Toom ja Co ja Co kõik kiired lumeonn kaelas. Mac, kuulatin. Kuis kõnnid taevas. Täht. Täht see väike kuldne la. Ja tuba äkki herenenud? Hast vaatab aknast jumal vent. Ja on nagu oleks sajad sellest hetkest päeva järel valgus. Kuigi Marie Underi luuletus järel valgust on kirjutatud vähemalt paarkümmend aastat hiljem. See päeva järel valgus. Ent sellesse unustasin sest kirgastust minusse valgus. Sest läbipaista end lasi. Teiseks saanud silmale valla On laatuse iid uudne Éric. Käsk tuli mu juure alla. Ringlaulu täis nagu kirik. Oh tuult seda rõõmsat ja rõõska Mori bäkki omas taevast. Oh, et väärt ma laatuse lõõrska mis settinud mõtete vaevas. Süngja lootus. Rõõm ja soojus. Rahu ja helgust. Me loodame ja ootame valgeid jõule. Aga oleme harjunud lepp hallide ja sombustegagi. Vihmagagi. Oma igatsuse kammemaga lumistele postkaartidele ja läkitame neid üksteisele. Ega julgegi kaardil lumist jõuluõhtut soovida. Ammugi mitte meie aeglase posti juures veel 10 korda muutuda jõuab. Aga koos traditsioonilise pühadesooviga. Saadame lumisel kaardil teelega valge talveigatsuse. See on nagu mees Salak, kõne. Paiknes sõnamine millest me kaarti valides võib olla iseendalegi, aru ei anna. Mina olen otsinud lumiseid, luuletusi et neid siis siit koos ilusate pühadesoovidega teil saata. Teil. Jõululike tinge märke kuulmismeelele. Aga Eestimaa luuletatud kevadest ja suvest rõõmsamalt ikka vaid kevadest ja suvest. Võib-olla ka värvikirjust varasügisest. Just nagu sulanuksid tunded soojas ja voolanuksidele ääresõnadeks. Sügise külmad viivad heleda meelejad, talvelaulud on nukradia troostitud. Henrik Visnapuul on luuletus jõuluõe. Kuulake ise. Kui me sealt ka jõulurõõmu ei leia, siis ehk hoopis äratundmisrõõmu. Võib-olla on see harras kurbus neile lähedasem. Puud olid küll. Oli vaikne, oli õhtu. Sõitsid kirik. Kui paikiden riig tõusin kõrvalist tähtes teed, olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu. Tõsten mäkke nägin paistma tuld. Sulanud lumest paistis Havana. Olid tuli, oli õhtu, tuli, raksuden, põles. Magas süngina näitliku käel. Oli vaikne oliks. Ta oli õhtu, olinimestet turbastil, olin toona, mis näen, mõtlen olevat. Et ma olen sattunud ikka enamasti vanemast ajast pärit luuletusi lugema. Kuigi jah, mis asi see vana aeg õieti külon, mõtlesin sellele juba eelkooli eas ja otsustasin siis, et kui mingi asi on juba viis aastat vana, siis on ta tõesti täiesti vanaaegne. Jah, et ma olen lugenud luuletusi vanemast ajast, siis tundus mulle imelik just jõuludeks sealt uuemas aega tulla. Ma ei mõelnudki nii palju sellele, et kui need uuemad jõululuuletused kusagil ongi, siis ilmselt mitte. Viimaste aastakümnete luulekogudes. Mõtlesin lihtsalt, et jõuludel on ikka olnud vanaaegne hõng. Jõuluajas on meie vanemate ja vanavanemate lapsepõlv. On nende mälestusi. Jaan mälestustegi mälestusi. On aegade taha jäänud maastikke ja elupilte. Mis luulevalguskiires tänasessegi kätte paistavad? Olgu siin üks mu lemmikluuletusi. Villem Grünthal-Ridala talvine õhtu. Üle hämara. Varjudest tume. Õrna ja sina allume, heidab veerev kustu päike punaga läike. Üle ääre tal lumise välja, nii tühja ja palja viib üksiktee üle jõe kus pruunikad pajud. Ma korjasin kokku ka neli talveööd ja saadan nad nüüd teile. Kolm esimest võite võtta kui vanaaegseid piltpostkaarte eelmise sajandi lõpust ja praeguse algusest pärit liigutavalt tõsimeelselt ja natukene kohmakaid. Neljas talve. Ain Kaalep oma on kirjutatud küll pool sajandit hiljem kannab pealkirja all viidet Sanna hellimaneeris lisapaga. Sellisena mu saadeti selle puuduoleva körtsid eraldi. Härmas seisab iga puu taevas, serv on sume. Tuled paistvat siin ja seal säral läbi isegi. Eemalt kuulda kiunu hääl rikkisse Massa regi. Vaikne ilus talveilm. Ukse poole pöördub sil. Külm on õues kange. Ja paistab vastu Ehaa põhjavalgus, kuu tõuseb hõbehelgi ülesse. Kesktaevas udu õrnus Linnutee ja tähed ilmuvad jõel on algus. Puud seisavad kui valged kujud, salgus, pärg pandud pähe, iga põõsale õhk, selge ilm, nii armas. Pakume, et unub talve karedus ja kael, kus jää iga kulunud kõrs mis haljas lehtes ei suutnud suvel aasal õitseda, vaid kõigist nägemata närtsisse sääl nüüd härmas nagu hõbedases ehtes autähtedega kaetud otsa. Villem Grünthal-Ridala südatalve Hõbedalt särab kuu üleval aeglaselt sõua pilved. Sügavas taevas põlevad arvuta, lekivad tähed kahukusest siit ja säält ei kõla ainsatki häält. Eemale, nii kaugel, kui ulatub silm on sätendav, lumi. Hääbunud, möllune voog, raugenud Marude hoog. Kalamees Ammani jätnud mudased võrkmajad maha, harvad piki jääd. Unnale minevat näed. Heledalt vilguvad kaugete külade hilised tuuled. Põigiti unelevat lumist ja kiirgavad maad. Kaugusest kostavad kajavas õhus koerad. Tardunud süda vaikuses aegade kaduvust kõlab. Tornist löö. Ja nüüd Kaalepi talve. Taamal kükitavad hanged. Külmad kämblad, põlvil süngelt põrnitsedes tähtkett, taevavõlvil. Pakane, ükskõikne ingel, üle välja lendas. Metsaserval viibib maja iseeendas, iseeendas ta ei taha kuskile siit minna. Korstnaving, vaid jumalal tõuseb ninna. Taevaisa mõttes näoga seda vinguhais. Seal on kapsad ahjus, mulle paistab. Koos ahju kapsastega oleme taas jõuluõhtu. Kusagil on kibekiirelt päkapikkudel ja vaevalt et kellelegi käätana tööst lausa tühjad on. Ainsad, kellede jaoks aeg liiga aeglaselt edasi läheb, on lapsed. Üks mõtlik luuletus on mul veel lugeda. See luuletus on Marie Underi vanemate piibel. Kui too raamatute raamat ka kogu aasta ringi puutumata riiulil peaks puhkama siis millal veel, kui mitte jõulude ajal ta laste ja lastelaste käest taas avaneb. Ja mõne sõna. Kui ehte tõstsin silmile teiste seast. Südamel tegi, siis selle peitsin ikka uusima juurde, leidsin. Kiirtena, kiirgas rida reast. Nemad, mõlemad sõrmed, kelle silmad, kelle veerenud neid halle tähti. Nemad on läinud siit. Siiski maanläbi kirjasselle nihkusin neile lähemal kätes. Raamat kui uksepilt. Siia kõll nende pisaraid Tarbus, CIA metses südame Ardus siia teeb valu ja murede andma osa on olnud rohkem vastu kui hoovaks siit mõne ohke sõnastamatu summutat. Avanes päev. Ja sulgus siin neile. Tänase külge pun D eile sünni Koidu ja surma verevat valgusti mustavarjok elu ja segavikke ning Harju heidab ühtesse veergudele. Leian siit haarava märgimane suust suhu kuva kahekane tollega kes mind kauge ja suur. Alles siin astus ta ometigi omanaalija hinge legi. Inimeses ja jumala juur. Siin oli kõik nii põliselt kindel tähed kui terasest sõnad kui rauast. Julgemana. Siit tõusis laut lootustastis kui tiivale klindel soo, pulmad, ürgsed, üledki hauast igavikuga sõlmiti kaup. Usku nii kanget usku, kuid kivist pärit esihõimude rivist voogab masseerukum kui puhastusveest. Kes on käristan vaheriide? Olen kui astunud pühasse hiide kus ka oh, äärde, mina eest. Nimed, mõlemad sõrmed, kelle silmad kelleveerin, neid hall tähti. Nemad on läinud siit siskima läbi kirjas selle. Nihkusin neile lähemal.