Tahan teiega jagada Artur Alliksaare laule. Seda sõna väega lummavat, ilutulestiku na priiskavat mõtte pildu. Seda võrratut vaimu ära, mille hinda määrata ei oska ega tahagi. Sest tema enda sõnadega on laule, mille kulla lademeid iialgi ei valata, üksikuteks väikesteks läikivaks rentideks. On tõepoolest uskumatu, sellel soome-ugri lisel maismaa nukal siin on sündinud ja elanud nii ülevoolava elujõu ja temperamendiga pilgeni luulet täis inimene kelle mõtted kisuvad kaasa ikka jälle, kelle tunded panevad jahmatama. Elujõud on un mammahtumine. Unistused lootused ja usk hoiavad meid vee peal kannavad meid edasi aastast aastasse. Vanast Uudegi. Maailm läheb muutusest lummatuna ja laulab oma laule usub Halliksaar. Kas pole siis just tema hea kaaslane meile, et minna lootusest lummatuma uue poole ja laulda oma laule? Oma muusast kirjutab Artur Alliksaar luuletuses kahekesi. Millel viljasid, valmib Me ulmade puus. Ma ei tea. Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus on nii lõpmata hea. Kuni kestab Melokkavais luhtades luus. Ära pead Ta mind vea. Minu ees on su heledalt lainet, juhus. Ja su Jul kori pea. Kui kõrt tühjeneb meeli meil kosutav kruus kui enam end laulma ei sea ja sa lahkud ka siis ma ei usu muus. Et sind järgides teinuksin. Alliksaarele on luuletamine, elamise viisk, elamine ise. Seen eluajal avalikkusele peaaegu tundmatu luuletaja see aegade ja olu Sunnil kajata laantesse hüüdja jäi ikkagi kõigele vaatamata läbi ja lõhki luuletajaks kelle luuletuste pealkirjad Ki tihtipeale on luuletused. Üks vari laulis apelsinisalus. Ta vaevalt lõpetas kui unus kes ja kus? See on nimi see on luuletuse nimi. Neid ridu Me sellest luuletusest enam ei leia. See on ainult pealkiri. Ja samas Ühe inimese lugu. Eks vari laulis, apelsinisalus. Ta vaevalt lõpetas kui unus. Kes ja kus? Selles 10-st neljarealisest salmist koosnevas luuletuses on eelviimane salm mis rabab mind teelena ajalooeluloo ja luuleloo taustal. Need kolm ajalugu, elulugu, luulelugu kumavad läbi selle luuletuse nukras pealkirjast. Paneme selle pealkirja taustale. Need need tasased endasse vaatavad neli rida. Kus parim mu lauludest pihiks? Mis seos on tal imega? Mul oli väga hea meel leida Artur Alliksaare eluloo taustal tema luulest need neli rida. Minu jaoks neli lohutavat rida, see vaikne hämmeldus, see arusaamatuses segune, ära tun, minek. Pean kuhugi minema. Kus parim mu lauludes pihiks. Mis eas Andal imega. See teeb mind õnnelikuks sest ma tahan väga, et see eluajal avalikku tunnustuseta poeet oleks teadnud, et tema parimad laulud on ime. Loeme, mida kirjutab Artur Alliksaar lauludest? Tal on sellise pealkirjaga luuletus laul lauludes. Et luuletus on pikk ja väga mõttetihe kergem silmale lugeda kui kõrvale kuulata siis ma loen ainult selle luuletused teise poole. Teen seda aga selle eest hästi aeglaselt, et jõuaksite kaasa mõelda. Ja laulab oma laule. Iga laul sünnib absoluutsest talle ainuomasest ainest. On graniidi seid laule ja nendega vooderdatakse aja jõe jõuline Joar. On pasa üldiseid, laule mis kerkivad kiiduhõisete hirmu karjatuste kohale. Nagu monumendid õhtusse upulates parkides on marmor-seid laule. Mis on nagu kehade kehtivuse kivinenud muusika? On vaski seid, laul milles on peidus paljude võluvate bet uskumuste värinad. On terasest laule. Neist saab teravaid mõõku ja tugevaid silla talasid. On mägi kristall-seid laule, kõrgemaid eeslite kitsaste radade eestkoste, tungidest ja sundidest. Savisid laule mis pudenevad veel enne kui saaks hakata kostma nende kõhetu kaja. Ja on laule, mille kulla lademeid iialgi ei valanud. Ta üksikuteks väikesteks läkivateks mentideks. Ääretult usuga äärmustesse. Nendes on koos piinad ja pääsemine. Las uuesti lõkkub pikk ja põline. Kuigi keskpärasusele on kergem, sest tema arvab, et saab läbi, lauludetagi. Laule on lõpmata palju. Ja veel enam seda, mis ei leia teed lauludesse. Mõnedes lauludes on mõtet. Mõned mõtted ise on. Elu aga on midagi muud kui ettevaatuselu. On midagi hoopis muud kui ettekäänded. Elul ei ole midagi ühist eelarvamustega. Elul laulab lakkamatult. Loodus loob loojumatuid meloodiaid. Tunded tulvad teispoole, kahtlustega haledaid, kaljusid. Igatardumine, Anmantumine. Igale uuele päevale andumine on hääbumise ohust eemale kandamine. On laule, mille rõõm on rikkuseks. On laule, kus kurbus ja ilu aneks. On marsseiafarsse on. Jälle Miinaid. On tulu jätarb laule mis ruttu kuluvad. Võtavad hambad elavasse südamete lihasse. Tulevik. Mu hing ihkab hingata suv vääramatu värskuse, võimsaid vooge. Kuidas tunneksin su ära, kui laulude tõrvikuid ei kantaks su kõrval ja leegid ei valgustaks summehist ja mureliku nägu? Jätan teid kuulama improvisatsiooni, harfil mängitud ja üles kirjutatud Artur Alliksaare poolt. Küllap tuleb nii mõnigi koht teile tuttav ette. Mõnda kerida. Olete ise mänginud kaasa. Ja mõne koha juures tundub võib-olla uskumata, et keegi teine peale teie veel niimoodi mõelnud. Veel just niiviisi tundnud anud. Sellel äratundmise hetkel sellel kaasatundmise koos tundmishetkel. Oled just sina, mu hea kuulaja, see kes ütleb ilma ühegi sõnata luuletaja Artur Alliksaarele. Mis seos on tema laulu tal imega? Mäletate hing tunnetud 1000-ks kihiks. Peame kuhugi minema, kus parim lauludest pihiks. Mis seos on tal imega? Mul on. Palju päris minu oma kohti selles introvisatsioonis. Ma kibelen neist teile rääkima, tahan neid kohti teele välja noppida. Aga ma hoian tagasi, ma tean, et igaühel teist on siin oma päris oma koht. Kui teil on aega kuulama jääda leiate te 11 õige pea. Ja mind manitseb näpuga näitamast Artur Alliksaar ise kirjutades improvisatsioonidel lõppu reas. Oma hingeloomule ustav teeb tugevamaks enese ja elu. Olgem siis ustavad igaüks oma hingeloomule leidkem, igaüks just see Endale hinge omane. Et sedakaudu ise tugevam olla. Seda ootab meilt meie aeg. Artur Alliksaar. Improvisatsioon harfil. Ta karikast hoovab lõhnade meri. Miks veri on nii hell ja laulev? Ei suutnud masu hinge lõpuni lahendada. Malbemeelne je ilualdis armastatu. Me juustes on päevapuhangute karmi sarmi. Aga soo, suursuguste, käte helded, annid kipuvad kaduma pimeduse paduvihma. Me kõndisime kaugel suhtama teede Sumiinast ja päikest oli piisavalt. Miks äkki kummardasid pea selle kummalise kurbuse kumine alla? Ja otsisid tühedel? Nemad ei tungi iso tunnetesse. Nemad on teine maaaeg. Astub päeva asemele ja valgub ülene aseme. Me laseme sellel sündida, osutamata vähimatki vastupanu. Hääbuvad meeleolud. Mööda lastud võimalused. Naeratavad, kahetsevad. Sammuvad edasi. Kasutamata jäetud juhused Sulevad häbelikud silmad ja salgavad ära oma ainukordsuse. Täitumatud soovid sooritavad hete uude tundmatusse. Oim, metsikuid mänge, hoi rõvedaid rõõme, oin arvesse vaid naudinguid, oi, kuidas keepi ja kihised. Elu kraater. Asjadest mõelda on aega ainult tagantjärgi. Inimesed poleks halvad kui need ei kihutaks elamuste ja erutuste põhjat. Painajalik, nälg, mesilase meeltel peeneneda tundeid. Liiga selge. Sabsumedamaks. Liiga helge saab tumedamaks. Liiga valus saab talutavamaks. Kelle päeva palavus ja pinge väsitasid? Sellele tundub need, et talle anti just sellisel määral, millest kerge on loobuda. Unelmad muutuvad julgemaks. Taevas on täis nende tiivale tõke. Tundmatu puu võra kohutavais sügavusis, sigine väed, tähtede pungad. Õnne jaga pihl nurgi. Aga armastuse ja kannatuse olemus lävel ollakse enamasti üksinda. Lootused tulevat lageda laotuse alla jäi joove tõeluse pimeda tule voolu, sest see ainult suurendab janu. See ainult kasvatab kibedust. See ainult pikendab piinu. Taevas tiliseb kuuldamatu ist karjatas-ist. Too oma uinakus kestada, solvas. Pisikesed paadid libisevad määratutel meredel kalorite tugevat orjad, vimma, snad soolade visalt sõnatult. Kalu on palju ja kõhud on tühjad, võrgud on vanad ja vettinud meri kannab laevu ja laule. Ja avarustega loori. Te mustade metsade külmade võlvide all kasvab palju lill, päikesi surelikud tütarlapsed korjavad näidet tehtida surematusega parimaid oma hetkedest. Korjata on lõbus ja naljakas. Ehkki. Saak on kirev ja rikkalik. Lillade hinda tuleb alandada. Lill peab jätkuma kingituseks kõigile. Hea on. Aeg-ajalt kerkida maapinnalt. Ja huilaar. Aga pingutada tuleb palju. Enne ja pärast. Tuleb küünituda kõrgu sisse. Ja kummarduda kuristik, käpach. Leiba ja leina annab elu palumatagi. Mõni lõhn jääbki sõõrmeisse. Niitmata noorumedel roomavad hallamaad. Kullid röögivad raskelt rusutult jaaniusside laterna ison, õli ammugi otsa saanud. Varaste aastate rõõmud on suur vara mis varsti. Õhtu on erapooletu ema. Ta võtab viivuks tagasi oma laste ennatliku erinemise. Ühteviisi astuvad õhtusse need, kes on päevapilte pilgeni täis ja need, kes elu vaatasid eemalt ei midagi, ei märganud. Keerlevakamaluga külvab ta tuuli. Varsti on kuulda nende endamisi undamisi. Õnnelik kes oskab lennata lindudel ligidal, hoiab ta oma ideaalide ilme puhtana. Tühjanud kaevud täituvad jälle. Kujutelmad Laaned ei kõrbe iialgi kõrbeks. Tipud tõmblevad tornides ja lauskmaad lainetavat kaasa. Loomusunni Lõukaisse pillutakse üha uute elude halge. On haihtu matuid, helisid ja mõtteid, mis mahutavad maailmu. Suur on see, mis särab end säästmata. Põlemiseks pole vaja põhjust palumiseks Pole vaja põhjendust. Ei ole tarbetuid tiibu. Ei ole, liigseid laule, ei Lähen, mõttetut myylamist. Peab kandma rauda südames. Et ajakukkuvad kivikamakad ei kisuks teda. Julgus on suurim tarkus. Oma hingeloomule ustav. Teeb tugevamaks. Jänese ja elu.