Langeb langeb lumekardin, rääkijate vahele. On kirjutanud Paul-Eerik Rummo. Mulle tuleb meelde üks esimesi, aga võib olla ka, et päris esimene teatrivapustus. Ma olin siis nii. Nelja viieaastane. Nõmme kultuurimajas mängiti talvetüki lastele. Ja äkki hakkas langema prožektoritega emiteeritud lumekardin lava ja saali vahele. Ta langes, langes ja ja langes ja mina see lumiste aedade laps, uskusin ometi selle olevat ehtsamas tehtsa. Ma mäletan tänini seda joovastust, seda peapööritust ja lõputut vaimustust. Kadusid saalisolijad ja kadusid lavalolijad. Kadusid igaveseks. Midagi muud ma tollest etendusest ei mäletagi. See joobumine on aga taas tulnud ikka ja jälle. Aknaraamis lõputult lumekardina langemist jälgides. Laterna valgussõõris heina rulluvad, rulluvad lund, vaadates tumeda öötaeva poole lumesajus, nägudestes ja lummuses taarudes. Kuni rips, meil on nii tihe lumekord, et pilt silmist peaaegu kaob. Veel ainult aimata on. On aga ka teistsuguseid ülivalgeid hetki. Kui näiteks lumisel maastikul pimestava päikesepaistes äkki suured lumehelbed tantsima hakkavad? Päikesekiirtes on nende kergus imeline. Ja nende tants. Igavikuline. Ma olen sellest kirjutanud ühes pealkirjata luuletuses nii. Lumehelveste vaikne keerutus päikeses säras. Niiviisi lähebki elu mööda. Tantsid ära. Elo läheb meist mööda. Tantsib meie juurest ära. Keerlemine ja sära, mis läheb kõigist kord mööda, hõljub kõikidest ära. Kõigist. Ma olen täna siia stuudiosse kaasa võtnud Marie Underi ja Ernst Enno valikkogud. Aga ma olen siia kaasa võtnud ka Artur Alliksaare väikese luuleraamatu. Minu jaoks on huvitav, kuidas seostuvad eri aegade ja pealegi nii eriilmeliste poeetide mõtteid. Ma loen kõigepealt Ernst Enno 1918. aastal kirjutatud luuletuse. Nii on see inimese imeline oht. Ja siis ma loen Marie Underi luuletuse selle sajandi keskpaigast kirjutatud paguluses pealkirjaga loobumise võit. Niisiis Ernst Enno, nii on see inimese imeline oht. On lahkumine ilmas tihti lähtekoht kust sammud kurvalt loobumise poole Ja mõtled, et see lõpetuseks loole. Nii on see inimese imeline oht. Kõik paistis tulevikus murelik ja must. Kõik lugesid nii sumbud tuseks hoole. Ja siiski said nii jälgedele soole, kes võtab sedagi, kui otsinud oleks just On imelik, see võimaluste maa kui vaatad, täis, on massi läinud jooni ja siiski kui sa läksid lõbuxitlid ja ja kõigest leidsid ikka ainult ühte tooni. Kui saa, sest kõrgema tei kätte, sa ei tundnud sa veel elu toitvaid sooni. Ja Marie Underi luuletus loobumise võit. Kes ellu kes ellu nii pööraselt armus? Ah seda jälgimas kättemaks ning kade karmus. Onu üleda päevade torma vapuna. Kuiva reipaks. Jaabiturasse langetad lauba kui veel kopsu pää kohal tuline oda, kui variseb kokku. Kõik kaunis oli ju päälekauba. Las tulla siis mis tulema peab? Kes teab? Kes teab, ehk kolib siiski liigrõõmu, julge. Las võtab. Mis olin. Ma loobumasidkond, see kaugeneb, need peaaegu kui tühjade vankrite kolinud. Mu tiibade vihmast ja kirkamat sulge. Veel pole takitkunud. See särab sees särab kui võidu. Henno luuletusel on hoiatav ent ometi mitte hukkamõistev pealkiri. Nii on see inimese imeline oht. Ta räägib sellest, et lahkumist ilmas võetakse tihti kui lähtekohta kust sammud kurvalt loobumise poole. Käsitleda lahkumist kui sundi loobumiseks ja loobumist kui lõppu. Ja see ongi see inimese imeline koht. Sest Enno on märganud neidki kes võtab sedagi, kui oleks otsinud just. Ja ta teab öelda. Kui sajasest kõrgemat ei kätte saa. Ei tundnud sa veel elu toitvaid sooni. Henno annab meile märku. Loobumine ei ole, lapp. Ja Under vastab. Las võtab, mis kolin? Ma loobumas sitkond. Under leiab, et ka loobumises oma puit Audi pädeviimastia kirkamat sulge veel pole, täkit Kund sees särab. See särab kui võiduhüüd. Küllap on see kirkaim tiivas, olge nüüd uhkes üksinduses tõesti säravam kui iial varem. Ja kas pole just sees olnud kitkumatu jäigaavene kelda kordi patiivus on? Artur Alliksaarel on luuletus veendumus. See algab selliste ridadega. Ainult lapsed suudavad suudelda valgust, ainult lapsed suudavad naeratada, nii et selles pole nukrust. Ainult lapsed põivad sülel, takk kevadet. Ainult lapsed võivad nautida maailma, nii, et see idee kellelegi valgu. Ma võiksin siit jätkata, olemata laps ei suudama, suudelda valgust, naeratada, nukruseta naeratust, sülelda kevadet ja nautida maailma, nii, et see ei tee kellelegi valu. Ent minu süngem, mina ei leia toetust Artur Alliksaarelt. Tema helguse janu on selle luuletuse lõpureas. Alliksaar kreedo on just sellesse reas. Niisiis Artur Alliksaare luuletus veendumusk algusest lõpuni. Ainult lapsed suudavad suudelda valgust. Ainult lapsed suudavad naeratada, nii et selles pole nukrust. Ainult lapsed võivad sülelda kevadet. Ainult lapsed võivad nautida maailma, nii et see tee kellelegi valu. Kujutelmad käivad nii kaugel et ei leia enam tee tagasi. Tunded käivad nii kõrgel kõrgus kisub Nadki jõududeks. Mõtted käivad nii sügaval, et sügavus neelab nende Rüdi. Kes endast välja tungib ja tühjusse? Kes tühjusest tagasi pääseb? Leia midagi endast IKKA VEEL ootavana. Kui lapsikud päikesed mõelda ainult niiviisi löömata elamata. Kui lapsikud on lahu luht. Mõelda ainult nii viisil lennata, lennata, kui lapsikud on lootused mõelda ainult niiviisi lumme. Ja kui lapsik on veel armastus mõeldamatu mil määral võib juhu januneda? Oma ustavate Hulmade nimel oma põgusat pettumuste nimel oma rahutute rõõmude nimel oma valitud palude nimel lammutate lahkumist eelõhtute nimel üllatavate naasmist järelhommikute nimel. Mehedeni meel ise ennustasid, ilma et seda usutukski. Väikesil võluv lagendikel keset õeluse tumedaid tehnikuid karge lõhnaliste kuu kombitsate nimel, mis panevad hinge kihelema rändavate, kodutute tähtede varjatud ärevuse nimel. Ununenud mängude nimel utumatanud mägedes. Kustumatut uskumuste nimel ilu nimel, mis kunagi pole ilmaaegne õnne nimel ei salati, võinuks. Kirgede kibeda õndsuse nimel. Lemmide, meloodiate, kuuldamatute kulminatsiooni, teni mehel, tugeva tuule nimel sinu naeru purjedes. Sinu. Mille eest pole kuhugile peitu minna? Kohustuse nimel kannatada. Vajaduse nimel vabaneda. Elu kõikvõimsuse nimel. Armastuse nimel, mis ei talutardumust, Anu sind. Ära tee lapsele oma hinges haiget. Ma püüan mitte teha haiget laps elama, hindas. Mis kõigis kes me lapsed enam pole, elab ometi edasi. Laps, kellel tuleb lasta suudelda valgust, lubada naeratada, nukrused naeratust ja nautida maailma kellelegi valu tegemata. Siis me võime öelda koos luuletajaga kes endast välja tungib, jõuab tühjusesse. Ja me võime siis loota koos temaga. Kes tühjuses tagasi pääseb. Leiab midagi endast ikka veel ootavana. Võib-olla just sellesama lapse oma hinges keda meil anti hoida ja säästa. Jah, võib-olla. Aga selle lapse kõrval on ka täiskasvanu kes tuleb tühjusest tagasi ja paneb Artur Alliksaare veendumuse kõrvale. Marie Underi küpseva veendumuse Mille nooremas keskeas Marie Under meie sajandi esimese veerandi lõpul pealkirjastab küll vähema resoluutselt, nimetades seda aimuseks mis on aga ometi oma jõulises sisenduses? Edasi antud veendumus. Püüdes mitte teha haiget lapsele oma hinges respekteerides kõiki tema õigusi. Lasen ma täna täiskasvanul oma hinges kõnelda Marie Underi aimuse kaudu. Sellel luuletusel on Moto mis on võetud kätekõnelustes tekkermaniga? Ta. Inimene peab uskuma surematust. Tal on selleks õigus. See on tema loomuses. Sest kui ma enese lõpuni väsimatult toimin, on looduskohust, et mulle on mateise olemasolu kuju kui praegusest mu vaimule enam meie. Kätekõneluse tekkermaniga. Maid näen kus iial ein maandunud jalg kummu. Kus unes vaid kahland lehis Lillis ja rohus Kus siia randama taandunud tulva valt enne kus mahland? Verimmu ootuse ohus? Ase kibelus, suigu. Ega see rahutus roidu nendegi tundide sfääris. Eks süle hauata, Luigu edasse ulatab lohidu. Siinsete päevadepääris. Kõik meie soovid ja püüded uute soovide seeme. Egas see moonaskim näendo, egas me kustumas süüdet, sammud, mis edasi teeme ja kas need tagasi käenda? Jätkub siis ainsast ja ühest elust medtoimingu murruks. Õnne, põhku saab pöiuks. Läbi käin piinade rühest. Kitsupse lits avaks korruks, kustub see igatsus jõnks. Jätkub siis. Ühest väiksest elust me südamerahuks Segaavia heitluste voogu vaevalt saad haarata käiksest. Jubagi variseb vahuks, piisab Faid võtmiseks hoogu. Siin saad sahmugava innu õnge ja maikuu vaid suhu verre valusalt tungi. Elus see. Lendutõus linnu kuhu kee teel Kusagil avada bum mingi. Siin said vaid laotada käsi sisse, kas langeski saaki. Ükski Aareidisinud libises sõrmist. Kui vesi ikas silm otsimas paaki. Ainult teed oled küsinud? Aga jäi saamata vastus kui te kas pooleli jääda või ju, mis kunagi Alart. Sest igas liikumalastus suund juba märgib. Ent sääda sihile ihkavad jalad. Surm piiras sisse su talu kaema, ei ulatanud siin mustade ristide taha nöörina ette jäi valu. Kuhu siis selle eest minna? Muudkui kummarstuma. Kuna nii rabeled Põlus mälestus mingi ning enne viirastub heledast särast Elu, miks ta meid võlus? Olin vist kunagi enne kusagil olen ka pärast. Tasandub kihitus elus, kirgastub ära pöör, pale kuulata, tuues tipparmus. Miks see siis? Miks meid nii võlus? Elusäde Ellev, vale, jälle uus sõõrm, äss, sus sfäärmus. Maid näen, kus iial ei maandunud jalgu, kus unes vaid kahland lehis Lillis ja rohus kust siia rändama taandunud. Enne KUS mahland veri, muu uputuse ohus. Elu, miks nõnda meid võlus? Olin vist kunagi enne kusagil olema ka pärast? Ja veel üksainus rida võtmas kokku kogu luuletust. Siin ainult teed oleks küsinud. Ainakesine. Lapse küsiv pilk ja tillukene välja sirutatud sõrm teeb seda. Enne veel, kui sõnad suhu saavad. Ja kui siis need miksid kord valla pääsevad, ei näi neile lõpu tulevadki. Amet on need kerged küsimused, mis kergesti üle huulte libisevad. Ja neil on ka lihtne vastata. Kui sul laps aga keset mänguhoogu ühtäkki mõttesse jääb ja enam ei küsi siis on. Eks ta ole kummaline mõelda neilegi küsimustele, mis ise tänaseni küsitud on. Valjult sosinal eneselt või teistelt nõudlikult või vastust ootamatagi. Vaevu huuli liigutades ehk ainuüksi pilguga. Vastusele lootes või vastupidi vastamata jätmist oodates Küllap on seal Kado küsimuste küsimus elus see. Vastuse asemel. Tulevad erk tuttavad, pildid. Algab situatsioonide unenäoline korduvus. Mai näen, kus iial ei maandunud jalg mu, kus unes vaid kahland lehis Clillis rahus. Ainus vastus sellele küsimusele on soo oma aimus. Aimus ja kujutelm on meie alalised saatjad pakkudes nii vaikset lohutust kui ka ulmade hoogsat lennuk, kust aimuste sügavused ja kujutelma tekk kõrgused. Või miks ka just mitte vastupidi? Üks on aga selge toetume nii ühele kui teisele. Ja nad on meiega nii õnnes kui õnnetuses. Õnneaimus kasvatab meile tiivad. Õnnetuse aimus kukutab meid vere kohisedes alla kärastikust. Kujutelm? Võib-olla luupainaja like võigas. Võib-olla pastell õhkõrn ja kaunis. Nii aimused kui kujutlused võivad olla. Õnnetuseks võivad olla õnnistuseks. Nad võivad sõigut tahte ja uinutada mõistuse. Aga nad on, kuni on hirm, koni on igatsusi. Ja nad jäävad. Kuniks jäävad küsimused milledele, pole vastust. Et ma lugesin Marie Underi aimuse siis loen maga, Marie Underi kahessonetist koosneva luuletuse kujutelm Kus olen ma siin näinud? Unes vist? Jah. Mõnes kaunis unes mis ei juhtu just tihti rahutuil. Neitsi ohtu siis olin alles ja täis ootamist. Oh ära ehmata kui nüüd, kus risk, mis märgib päevi naid, K-PAX rohtu, et ma ei vaiki veel, et vajan Lohtuja, jälle olen sinu poolakist. Sind pole ruumis ajas saaled unelm mais. Ja lõhnus kajas. Ning igatsustest loorid sinu paar õlg. Kuid olematu? Kuis jäänud sammul meele? Ent unustasin sinu poole teele. Siiski kõnelen Masinaga. Kõik võõrastuse pelgus hajub uttu. Ja kuigi sulavad mu sõnad mattuma, tean, et nutad sina minuga. Mul oleks mõndagi veel ütelda. Mis aimatavaks jäänud keskelu ruttu mis pole mahtunud. Luule muinasjuttu. Kui riivab mõtterieeruva tule valgus siis nagu katsubsid sa minust. Kuid raske Igapistinise algus. Las siiski ainult vaiki. Sinu ole.