Viimased päevad on graafikakunstnik Viive Tolli olnud väga teguderohked. Tallinnas oli vaadata kaks tema tööde näitust, üks vabagraafikast, teine raamat Tuillustratsioonidest ja selle tagapõhjal muidugi tema 80. sünnipäev. Vikerraadio ühineb küll tagantjärele õnnitletega. Täna me räägime temaga tema kodus Pirital, aga saates saab sõna ka kunstiteadlane Jüri Hain. Ja lõpuks siis räägime uuesti Viive tolliga. Aga esimene küsimus Viive Tolli, kas teil on mingisugune teooria selle kohta, miks eesti graafikakunstis on nii suur roll naistel? Graafika on üldse üks väga tööd nõudev ala peale mehed ei viitsi nii palju teha. Aga see ei ole määrav. Ja on ka tugevaid mees, graafikuid. Teid üldiselt on nimetatud selles Nass graafikute plejaadis grand old leidi aga nüüd läheme tagasi niisuguse teema juurde nagu graafikute ettevalmistamine omaaegses kunstiinstituudis, kus teie õppisite, kus te olete olnud ka õppejõud? Kas tänapäeva noorel inimesel saada graafikuks on kergem või raskem kui ütleme siis teie ajal? Palju raskem minu ajal ütleme nii, ei olnud graafikesse mingi konkurentsi, ühisgraafik ei olnud nii populaarne, rohkem tarbekunsti alad, kus oli tahtjaid rohkem. Nii et praegu on ikka väga raske sisse saada trahviosakonda ja ega seal midagi kerge ei ole. Nonii, aga nüüd see noor inimene, tal on palju võimalusi ees, aga tal on ka palju muresid ja kohustusi ees. Kuidas te näete neid praeguseid noori tudengeid? Nendel on siiski päris raske aeg, sest üheaegselt püütakse raha teenida ja peret kasvatada ja ja õppida ka veel ja ka näitustele. Tere, jõudu. Jah, sest et sellel ajal, kui mina õppisin üliõpilastel näitusele tööde väljapanek oli minu arust lubamatu oli kohaga siis halb toon või keelatud või ma ei oska ütelda, et keelatusega seriaal toonia praegu on, vastupidi, sa pead jõudma näitustele ja mida varem, seda parem. Aga need rahamured ja perekonnamured need on, ilmselt jäävad ojja lataka, praegu on kõike saada ja noored inimesed tahavad rohkem saada. Meie ajal polnud mitte midagi saada. Oli selle tõttu kergem, et tuli sellega läbi ajada, mis oli. Kunstiteadlane Jüri Hain, kes ka täna meil sõna võtab, selles saates on kirjutanud, et esimesed viis-kuus aastat pärast lõpetamist olite te varjus. Te olete seda väidet küll ühest küljest tunnistanud, teisest küljest aga pareerinud, öeldes, et te arendasite ennast ka avalikkuse ette mitte tulles tulemata. Seegi Belt illusseel siin kättesaadavaid asju, mida ega noorel inimesel nii kerge ei ole sekkuda sellisesse raha teenimise maailma ja raha oli vaja, et ma tegin siia-sinna väikseid illustratsioone ja ja võtsin osa siis sellistest matkateest joonistamis, matkadest ja siis ka Kruckiidundides, mida kunstnik ihaldas. Üks teie valdkond, see määravam, ilmselt sügavtrükitehnika, aga teine on linoollõige. Mis asi on linoollõige populaarses vormis ära seletatud? Tult no vahe on see, et üks on kõrgtrükk Edina sügavtrükiks trükikõrgusega teenis kausega. Nii, aga kuidas kõrgus saavutatakse linoollõikes, see jäetakse lõikamata semis lõikad linoli tüki sisse, see tuleb valge ja puhas ja see osa trükid, mis on, see kõrgem osa trükib, siis enamus tuleb välja lõigata enamus pildi pinnast, ilmselt on ju valge. No aga kuidas saavutatakse need varjundeid, siis tähendab ei ole ainult niimoodi lõigatud ja lõikamata vaid ka ilmselt mingeid üleminekut. No siis tihedusega tähendab joone tihedusega on võimalus mängida. Kumb tehnika teile meelepärasem? Linnuõigetel on ainult alguses ja ainult illustratsioone teinud ja seda vist paar aastat, ainult nii et ma olen põhiliselt sügavtrükitegija. Viimane raamat, mida te olete illustreerinud. Kas see on seoses? Oli ka seoses Vello Salo ka, kes on preester Pirital ja ta palus ning illustreerida seda raamatut ja mulle see meeldis. See on laugude laul, eksalomeni laulude laul alles sai kõvade kaante vahele. Ja ta on minu poolt illustreeritud alusesse, alandatud egiptuse kunsti sest mulle tundus aeg kõige lähedasem kunstis olevat sellele. Räägime teie töömotiividest, teie seosest Eesti kirjandus, eesti luule ja eesti rahvaluulega on nimetatud Marie Underi, Debora Vaarandi nime on August Annistid nimetatud. Aga alguse sai see vist August Jakobsoni juttude Leilostreerimisest. Meenutage seda kauget aega. Jah, mul oli lihtsalt õnneta kops, Jakobson tahtis, ma illustreerin tema asju ja mulle meeldisid need ja läks läbi. Aga nüüd teised Eesti kirjanikud ja luuletajad, keda te nüüd praegu tagantjärele mõtlete või meenutate selles seoses? Need on mulle kõik head tuttavad olnud, seda ma olen illustreerinud, nii et panen suure mõnuga neid raamatuid illustreerinud. Nii Debora Vaarandi, mini normeetia, Underid, eritist temale meeldis temaga ma isiklikult tuttav ei ole olnud. On ka niisugune seik või episood, et teil oli üks järvede sari ja siis kutsus väljendeid kultuuriministri asetäitja. Kuusmad ütles mulle, aitab järvedest, eks ikka nõuti sellel seal ka, et oleks asjad olles poliitiliselt ilusad. Aga ma olin nendest jah kõrvale hiilinud järvedega see paistis silma. Ja mis Uusman siis ütles, et aitab järvedest või midagi muud ka teha? Ta mõtles, seal on muidugi sihukesest temaatilist kunsti, nagu tol ajal oodati, jäänud, ma arvan, ma arvan küll. Aga te olete ka öelnud, et olete siiski tellimustest üldiselt hoidunud ja nendest kõrvale hiilinud? Ei, ma ei saa ütelda, et mulle siin mul on tellimusi olnud, aga ma pean ütlema, et need ei ole kunagi õnnestunud ütletegi nii. Kas see on nagu märk juba, et kui on tellimus, siis te hakkate kohe natuke muretsema. Vist küll nii, et need tööd on küll välja tulnud, aga ei ole minu lemmikuks muutunud. Te olete saanud aastate jooksul ka väga palju auhindu, rahvusvahelisi auhindu ma mõtlen. Aga mille üle te olete kõige rohkem rõõmu tundnud või mis on kõige tähtsam? Samm auhind olnud aastakümnete jooksul teie jaoks. Ma usun, need Pipi kuldõun oli küllaltki rõõmustas, see on eesti rahva muinasjuttude eest, mees, kes teadis ussisõnu sain ma kuldõuna. Ja ma olen ainuke islami, kes seda on saanud sellest. Mida see endast kujutab ja kes seda välja seda andis Bratislava rahvusvaheline illustratsioonide näitus mis on siiamaani hinges ja nabis siia mõni kuldõunu välja. Ja, ja õunu siis õunakujuline või jah, õuna lõunakujuline ja selle sees on Bratislava loss on naha sees kohe päikene. Te olete käinud praktilist tööd tegemas Jugoslaavias, Kanadas vähemasti tean, ma nüüd räägime natukene sellest Kanadas sellest avatud stuudiost hinnangul aega tagasi sigade saiti, seal ilmselt huvitavaid ja kasulikke. Kogemus, mida te seal nägite, mõningaid asju, mida ma ei teadnud enne, nägin seal ja tänu oma sugulastele saime, ega nad ei söö tänu rutulvingule, siis mulle selle õppestuudio organiseeris. Et ei olnud mitte niimoodi, et riik nagu kandis kulud või ütlemegi kunstnike liit, ei, seal ma ise olen kõikunud, kannud. Kirjeldage natuke seda tööatmosfääri, teie laud oli ukse kõrval ja te tulite hommikul vara tööle ja rääkige natukene sellest ajast. Mis ma enam ei mäleta, ma mäletan seal väike graafik tuli tööle igav päev. Mustes must kaabu olija, must mantel, ilmselt oli ta juut. Aga kui ta läks teise ruumi, vahetas riided ära, see oli üleni valges mustad siis juures. See on mulle hästi meelde jäänud. Miks te tulite iga hommik nii vara tööle? Tund aega varem kui teised. Ei, ma lihtsalt tundsin ennast ebakindlalt ilmselt ja ja minu töö võtab aega ja ma tahtsin midagi valmis jõuda, see oli. See oli määrav ka, et ma pidin midagi valmis jõudma. Alguses oli mul isegi raskusi, sest laadima sain osta, aga hapet mitte kuskilt, mis ma külastasin teisi selliseid graafike stuudioid ja vaatasin nende töödeisma ühes kohas nägin, kus olid happeplekid seina peal, siis ma sain aru, et sealt saab hapet. Nonii, aga miks siis selles stuudios õpetaja kasutatud, seal tehti tsingi peale vähem? Jah, tegid seal siiditrükki siingi peale, aga igal, mitte base söövitust. Aga milles on vahe ja miks teie jaoks oli vask parem võimalus? Kõigepealt andis võimaluse kodus töötada sest tsink on väga mürgine ja peab olema vastav sisustus, kuid singiga söövitada. Kodus seda võimalik ei ole, raske on võimalik Sävitele lahtiselt tsink, õhku haihtub kõik see sajevitus ja see on mürgine, sisse hingata. Ja tsink, mulle ei meeldinud lasestalisude kiire ja käre askonna aeglane ja annad, mõtlesin, mis aeda. No miks siis nemad, tsinki, kosutust? Ma ei ole seda küsinud, aga ma oletan, et see vis odavamad. Kunstiteadlane ja viimasel ajal ka fotokunstnik Jüri Hain, kui me räägime nüüd viire tollist, kellel on 80. sünnipäev möödunud just. Ma tean, et te olete Viive Tolli tuttav juba pool sajandit, 50 aastat. Kas te meenutate seda esimest? Kohtumist esimene kohtumine toimus meil tänases Eesti graafikakojas, mis kandis siis nime graafika, eksperimentaalateljee, kuhu mina peale keskkooli lõpetamist läksin tööle ja oma esimesel tööpäeval kohtusin ka tolliga, kes seal töötas, nii et meie esimesed kokku puutumised olid üsna töisel pinnal. Aga seetõttu ma tunnen ka Viive Tolli loomingut üsna hästi läbi kogu selle aja tänaseni välja. Mis olid esimesed muljed, iive? Kui inimest ta oli eriti sümpaatne inimene, igas mõttes ka selles mõttes, et ta ei ole inimene, kes teeks vahet tähtsuse järgi inimestesse suhtumises. Mina olin ju uustulnuk ja alama järgu töö poiss, aga tema suhtus kõigisse ühtmoodi sõbralikult ja tähelepanelikult. Kas ta on sisepole inimene või on ta avatud? Võiks öelda nii, et ta on selles mõttes avatud inimene, et ta on sirgjooneline ja vastab kõikidele teie küsimustele. Kuid ta ei ole jutukas. See tähendab seda, et kui temale sobivalt läheneda, siis võib öelda, et tänaval inimene, kuid see ei ole nii, et, et seda oleks väga kaugelt näha. Veel tema iseloomust mõningaid iseloomustusi. Mõningaid tähelepanekud. Kuid tähendab, kuidas öelda ei midagi huvitavat selles mõttes, et mina oskan ööd olid iseloomustada ainult väga positiivses võtmes. Ja liiga palju kiitust see hajutab tähelepanu. Huulel no vaadake, mul tundub, kas nii, et see üldiselt teisi inimesi ei huvita, rohkem huvitab niisugune asi, kui oleks anekdooti, seiku või midagi niisugust skandaalidest rääkimata, aga Viive Tolli puhul neid ei saa välja mõeldagi. Niisugune on olukord, igav ja edukas elu kõik. No tähendab, niipea kui me lähenema tema loomingule, siis võib öelda, et kaugeltki mitte igav, vaid väga eriline ja väga huvitav. Ja loomingu retseptsioon muidugi selles mõttes vähe. Huvitav, et piisavalt edukast läbi paljude aastakümnete, kuid seejuures ühe agaga käesoleva näituse puhul. Me räägime nüüd temast suhteliselt palju ja mul oli juhus kuulda, et pool sajandit tagasi teda tuli kõike võitvana. No päris nii see ei olnud, sellepärast et ta tuli varem kui pool sajandit tagasi ja sugugi mitte kõike võituna, võib öelda nii, et oli aeglase küpsemisega anne ning peale kunstiinstituudi lõpetamist, mis oli ka hääe ja edukas lõpetamine, aga tolleaegsete normide järgi siis selle eduka lõpetamise järgi läks viis-kuus aastat, enne kui ta tõusis, selleks Viive tooliks. Tunneme ja kui mina olen tema käest ka nii-öelda ametlikult intervjueerijana küsinud, et mida ta siis selle aja tegi ja tema ütles väga, lihtsalt täiendasin ta puudulike teadmisi, oskusi, joonistas, õppis inglise keelt, luges raamatuid ja nii edasi ilukirjandust, mis on andnud väga palju tema loomingu edenemiseks, luulet ja alles siis selle küpsemise järel tuli see Viive tuli, kes oli kõikevõitev oma loominguga. Tänasin. Teda on nimetatud soovitus tehnikate meistriks. Kas see on õige niimoodi öelda ja natukene ava, kes seda tehnika. Olemust jah, see on väga õige, ta on loomulikult töötanud mõnevõrra ka teistes tehnikates, näiteks tema esimesed Cap, kas niisugust, ütleme sisulises mõttes läbimurderaamat tutt, see tähendab läbimurde eesti folkloori poole läbimurret olid August Jakobsoni muinasjuttude illustratsioonid, mida ta teostas linoollõike tehnikas, kuid säilitustehnikad, need on tema naba graafikat kandev osa peaosa tähtsam võib-olla kõige kõrgemale ja kaugemale ulatuva osa tema raamatuillustratsioonide, st teatud erandid muidugi välja arvata on samuti söövitus tehnikas ja seejuures see nimetus on just sellepärast üldine, et ta kasutab selle söövitamises sees võib ju kasutada üksikuid traditsiooniline teisi tehnikaid kuid kokkuvõttes on see mitmesuguste söövitus võtete kogum mis on lahendatud temale ainuomasel viisil. Jüri Hain, avage natuke seda mõistet Tseevitus, tehnika, ma kujutan ette, et mingile metallplaadile siis kantakse mingi Tseevitavat aineta siit edasi. Mis nõksudega. Tähendab kõigepealt tegemist on sügavtrükika, mis see tähendab, see tähendab, et selle metallplaadi süvised jätavad paberile jälje, ehk teiste sõnadega kõik see, mis söövitatakse, saab hiljem hoidma endas värvi kas rohkem või vähem vastavalt sellele, kui sügavale on söövitatud. Ning vastavalt siis, kui sellelt plaadilt jäljend trükitakse, paberile jääb vastavalt paksem või õhem värvikiht siis selle paberile nendest kohtadest, kus on söövitatud. Nüüd millist plaati kasutatakse, kasutatakse mõningaid erinevaid materjale, kuid Viive tolli puhul, kui üksikud erandid välja arvata, on selleks peamaterjaliks vask. Ta söita paskplaadile, raud kloriidiga ning siin on siis selline lugu, et, et need kohad, mis jäävad täiesti valgeks paberil need kaetakse plaadil happekindla lakiga ja edasi, siis käib söövitus mitmesugusel viisil. Ja mida sügavamale soovitatakse, seda rohkem see koht hoiab paksemalt värvi kinni ja seda tumedam, see tuleb paberil tõmmist tehes. Kuid nüüd, kuidas tõmmist tehakse, mõndagi tõmmist tehakse nii, et see plaat, kuhu need sügavused on söövitatud, need sügavused täidetakse värviga. Aga loomulikult saab ka plaat siis pealtvärviga kaetud ja see pealt värv tuleb maha pühkida. Ja, ja see on see kõige mustem ja, ja sageli kõige otsustavam hetktõmmise tegemise juures, et kas õnnestub või mitte, et plaat Pealt see, kus pole söövitatud, see on kõik puhas, aga mitte välja pühkida kõige õrnematest soovituskohtadest. Ja muidugi peab ütlema nii, et aegade jooksul On ka tõmmise tegemise osatähtsus suurenenud ja seda me võime märkida niisuguste, ütleme et 80.-te aastatel suurenes tõmmise tegemise osatähtsus, sinnamaani oli nii, et kõik see, mis oli söövitatud siis täpselt nii kandus ka paberile ja see oligi valmis. Siis nüüd tõmmise tegemise käigus lisandub tööle ka üht-teist või kohati väga palju ja võib öelda, et selle niisuguse loova tõmmise tegemise tõstis meil au sisse Viive Tolli ja tema järgi joondusid teised. Muidugi see ei ole Viive Tolli väljamõeldis. See oli tema kogemuste ringi laienemine, kus ta nägi, kuidas Torontos, Kanadas Opens stuudios, kus tal oli võimalus pikemat aega töötada, kuidas seal asjad käivad, ta võttis õppust maailmast, mis siis oli meie jaoks küllaltki kinni kuid arendas seda muidugi omamoodi ja on teinud ka tänapäeval meie jaoks võrdlemisi niisuguseid huvitavaid ja näit tavaid katseid ta on teinud, tänas tõmmise oma tänaste oskustega, vanast plaadist ammu valminud ja vanast tööst ammu söövitatud plaadist ja kui me siis neid tulemusi võrdleme neid töid tõmmiseid siis kuigi nad on tehtud samast plaadist, nad on täiesti erineva emotsionaalse mõjuga tööd. Nii et see tehniline oskus, mis pärast söövitamist järgneb, see on suur ja oluline, kas kunstnik teeb kõik need ära puhastamisel ja üleliigse värvi ära tõmbamised ise või kasutab ta ka meistri abi? Tähendab, siin on kunstnike tegevus väga individuaalne, mõned lasevad meistril kõik teha, mõned ei kasuta üldse abi, Viive Tolli kasutab abi. Vähe tähendab selles mõttes, et suurt graafikakoja pressi ta ise ei vänta, kodus on tal väiksem press, millega ta ise muidugi te kõik, aga suurt pressi mitte ja võib-olla laseta mõnda plaati värvi sisse tampoonide, aga põhitöö teeb ta ise. Kas niisuguse söövitus tehnika puhul tehakse palju erinevaid tõmmiseid, kui palju tehakse neid, ütleme siis, noh, ma ei tea koopiaid, tekste, nimetate neid kopitaks? Neid tavaliselt ei nimetata koopiateks, aga, aga ütleme see tiraaž, mida tehakse, see järjest väheneb mikspärast, sellepärast et et see tõmmise tegemise protsess on järjest keerulisem ja aega viitvam ja selle tõttu, kui mõelda, ütleme vanasti olid ka Viive Tollitööde tiraažid suuremad, kui nad oleks tänapäeval sama suured, siis kunstniku käsutuses olev vähene aeg läheks tõmmiste tegemisele, mitte uute töödega tegemisele. Ja selle tõttu on varasemate töödega võrreldes tänapäeval kaks erisust, tiraažid on väiksemad ning eritõmmised vähem üksteisele sarnased, kuigi nad on sama töötõmmised ja neid nimetatakse samaks, üheksa ja kui me need kõrvutame, siis me näeme, et, et seal on vahed suuremad ütleme 70. aastate töödest tehti ja ideaal oli, et kõik tõmmised oleks oleks sarnased ja nad olidki, ütleme, äravahetamiseni sarnased paneme kõrvuti, siis, siis on raske leida erisusi, siis nüüd on need erisused selles mõttes kerged tulema, et see tõmmise tegemise protsess ise on palju loovam. Kas püütakse erisusi vältida või on see lihtsalt piiride avardamine? Ei? Ei püüta, vältida püütakse alati veel parema tulemuse poole. Jüri Hain, te olete olnud seal pikki aastaid selles eksperimentaal ateljees selle juhataja, kui te nüüd sinna sisse astute, kas seal kisab töö? No praegu on suvine aeg, eks ole, aga põhimõtteliselt kas Eesti graafikutel on niisugune intensiivse tööperiood või on natukene toimunud mingisugune? Rahunemine tähendab, rahunemist ei ole, aga töö on muutunud muutunud selles mõttes, et noorem põlvkond kasutab üha rohkem taolisi tänapäevast tehnikat, mida meie graafikakojas ei viljeleda digitrükki ja muud, kohati üsna kummalisi võtteid ja ka fotol põhinevat tegevust ja nii edasi ja nii edasi ja selle tõttu järjest rohkem Eesti tänapäeva graafikat ja muidugi arvutiga ja, ja niisugust töötlust ja nii et noh, see on kõik küllalt komplitseeritud, aga ühesõnaga me võime öelda nii, et järjest enam Eesti tänapäeva graafikat sünnib väljaspool graafikakoda, mis ei tähenda sugugi, et graafiga kui osatähtsus oleks vähene. Ei ole, sellepärast et need, kes tegelevad litograafia ka siis litograafia tegemise kohti on Eestis tänapäeval kolm see tähendab enam kui kolmandik tehakse meie graafikakojas ning siis kõik sügavtrükk, sellepärast et, et formaadid on nii suured, et üldiselt kodus olevatel pressidel neid tiraaže ei tehta, tehakse graafikakojas, see kehtib nii Vive Tolli, Evi tihemetsa, Silvi Liiva, Marie üksteise ja nüüd ma selle nimestiku katkestan, sellepärast et ma muidu liiga pikalt hakkan nimesid nimetama. Mina panin tähele, et need olid kõik naise nimed, Eestis on kanged graafika, naised. Ja me võime öelda nii, et eesti graafikategijate poolel on enamik naisi Te eelmises vastuses kasutasite sõna veidrat vist. Kas ma saan õigesti aru, et mõni niisugune meetod või tehnika on teie jaoks noh, võõristust tekitav? Ei tähendab on nii, et kunagi ma teadsin kõike graafikatehnilisest poolest, mis oli meil kasutuses tänapäeval ma ei tea kõike, ma kohtan mõnda niisugust tehnika nimetust mis nimetuse põhjal mulle ei avane. Jama, uurin siis tõmmist, püüdes arvata, kuidas on tehtud. Kui me veel tuleme nüüd tagasi Viive Tolli loomingu juurde, teda nimetatud romantiliseks tundlikuks kunstnikutüübiks. Mis eristab siiski Viive toolid, ütleme teistest meie naisgraafikutest kõigepealt üks asjaolu, mida on alati rõhutatud ja õigusega rõhutatud, see on, et tema loomingus mitte niivõrd tänases, aga eilses ja üleeilses oli küllaltki tähtsal kohal niisugune metakunsti suundumus, see tähendab, et aluseks või vähemalt tööhüpoteesina võeti üks olemasolev kunstinähtus. Viive Tolli puhul on selleks sageli olnud kirjandus lähtumine kirjasõnast lähtumine Marie Underi loomingust, mis on üks lai lõik kogu tema loomingus, mis algas 1963. aastal tööga käik tuultesse. Ja siin ma pean ütlema, et 1963. aastal ei öelnud Viive Tolli ega ei ole rõhutanud ka edaspidi nüüd ise Underi osad on rõhutanud küll seda nimetuste andmisega, mis juhivad meid sinna, aga mitte nii, et Alex sõnaliselt seda meile seletanud, tema töö on pilt. Ja kui ta tegi pildi käitultesse, siis see nimetus ütles meile, et San under. Kuid me ei ütelnud, see tähendab kunstikriitika tol ajal ei avanud seda ja neil põhjustel, et oleks kunstikriitika tollal öelnud. See pilt on tehtud Underi järgi, see oleks olnud halb signaal ja kunstniku suhtes halvustav, sest Underi kasutamine ei olnud tollal hea märk võimumeeste jaoks. Jah, aga kui oleks öeldud, et see on under, siis võimumeeste jaoks oleks olnud ka õppetöö ja ega kriitikud ei leppinud omavahel selles kokku, see oli üsna üsna üksmeelne, niisugune käitumismall muutus seitsmekümnendatel, kui see ei olnud, ei omanud enam kunstniku jaoks halvustavat tähendust, vot siis hakati sellest rääkima. Missugune on olnud tema suhe folklooriga? Folklooriga on olnud tema suhe üsna keeruline, tähendab, tähtis ja algasse siis tema jaoks tegelikult ta on seda öelnud. Süvenemine folkloori poole, algas August Jakobsoni muinasjuttude, mis on ju folkloori mugandused, nende illustreerimisest ja sealt jõudis siis tuli ei senini ja nii edasi. Vaadake on vahel väga raske kindlaks teha, vahel ei ole päris selge, mis olnud selle ühe või teise asja aluseks. Toome niisuguse näite. Kui me vaatame tööd, järv haud, väga tuntud töö, mida ta ise peab ka enda loomingus väga oluliseks, siis kõige lihtsam on öelda seda, et see on üks Marie Underi ballaadi järgi tehtud. Kuid asi on palju keerulisem, palju keerulisem, sellepärast et juba seda tööd tehes oli ka Viive Tolli enda nii vaimne piir selles valdkonnas juba palju avaram. Ja kui me küsime, et kust on pärit see legend, mida nüüd Viive Tolli seal kasutas, siis kõigepealt on selle Christian Kelf oma 1695. aastal ilmunud Kroonikas kirja pannud kroonika ja, ja edasi. Otto Wilhelm Masing võttis selle oma Maarahva nädalalehe veergudele 1825 edasi Kreutzwald mitmel korral ka Eesti rahva ennemuistsetest juttudes. Aino Kallas on kasutanud seda oma teoses Barbara von Tiesenhausen ja Marie Under siis ballaadis Porkuni preili, mis 1929. aastal ilmus kogus Õnnevarjutus ja võta siis kinni, mis on see. Aga vaadake, meie jaoks on see nii oluline, et mina räägin sellest vaimustusega. Teised Viive Tolli loomingu uurijad püüavad täpsustada üht või teist, aga see võib varjutada peamise. Ja peamine on siiski see, et Viive Tolli saavutas samaaegselt suure kuulsuse Eestis kunstnikuna ja välismaa. Aga need tööd olid ju needsamad, mille loomingu alusel on loodud mitu tööd Viive toolil ja üks neist sai 1973. aastal Firenze rahvusvahelisel graafikanäitusel kuldmedali. No tähendab, seal väljapool töötas hoopis midagi muud ja kui meie käsitleme õigusega käsitleme Liive toolid kui eesti rahvusromantismi niisugust esindajat tänapäeva kunstis, siis väljapool nähti hoopis midagi muud, see tähendab, temas nähti täiesti kaasaegset kunstnikku, sellepärast et seal ei avanenud ju ei under, ei Eisen, ei eesti folkloor ja nii edasi ja seda külge on natukene vähe rõhutatud, sellepärast et nende enam kui 40 kui, kui väga täpselt öelda, siis siis ligi 50 preemia seas, mida Viive Tolli on oma loomingu eest saanud on palju rahvusvahelisi tunnustusi kus see külg, mis meid huvitab ja tema kirgas rahvusromantismi avalda, mingisugust mõju. Kõrvalt tundub, et tema elukäik ja tema loominguline töö on olnud nagu niisugune ühtlane pidev mäest ülesminek. Kas tal on olnud ka mingisuguseid murranguid, kas tal on olnud ka teatud perioodidel näiteks võimudega probleeme? Mina ütleksin niiviisi, et mingisuguseid probleeme on ju olnud kõigil neil, kelle loominguline töö on nõukogude võimu piirides kulgenud kuid kui me küsime, et kas Vive tollil on olnud erilisi probleeme, vastus on eitav. Ütleme nii, et enamikul tema kolleegidest on olnud tõsisemaid probleeme. Te nimetasite ühte Ameerika professoritistis, kunstiteadlane on ta, kellega ka teie olete kokku puutunud ja kes otsis siit materjali kangesti Eesti naiste, no ma ei tea diskrimineerimise või rõhumise kohta. Eelmisel ajalooperioodil. Jah, oli niisugune vahejuhtum siin kümmekond aastat tagasi ja see daam oli selles mõttes hästi informeeritud, et ta teadis nimeliselt kelle juurde kõigepealt tulla, et Viive Tolli on meil üks väga tähtis kunstnik ja siin muidugi ta vestlust teiste kunstnikega veel ja võrdlemisi tulutult, sellepärast et põhiliselt rääkistaga graafikutega, kelle kohta võib öelda, et nemad on mänginud eesti graafikas nii tähtsat osa, et et siin ei saa küll küll rääkida niisugusest surutisest meeste poolsest ja kuidas nüüd öelda, võib öelda ka nii, et targal, professoril siiski siinsetest oludest oli vähe aimu ja mina võin öelda, käitusin temaga üsna populistlikult, mina ütleksin nii, et vaadake, et meie olukord on natukene teine, võtke eesti rahad, vaadake, mis on sajakroonisel sajakroonisel naisterahvas, kes ta on? Ta on kultuuriinimene, ta on luuletaja ja mikspärast, ta on seal sellepärast, et meil naiskultuuriloojaid peetakse väga tähtsaks läbi aegade. Ja kujutage ette, ma kohtusin temaga paar päeva enne tema ärasõitu veel ja, ja tema ütles mulle. Jah, teate, see teie raha näide pani mind mõtlema. Nüüd veel, kas te tahate kokkuvõttes öelda midagi üldistavat või midagi, mis teie jaoks oleks praegu tähtis mainida live tollist. Kui me vaatame tema viimaseid töid, siis tema viimase loominguperioodi tööd kõige uuemat tööd näitavad seda, et Vive Tolli loomingus on ju toimunud üks teatud teisenemine, et on sisekaemusliku osa suurenemine nähtav ning vähem nähtav see osa, mis on olnud niisugune jutustav osa, mis on olnud sageli ajendiks tema töödele. Nii et siin on niisugust edenemust muutumist. Kui ma nüüd küsin nii, mis suunas te mõtet praegu liiguvad, mida te praegu teete, kui? Graafika praegu kohe mitte midagi ei tee, istun siin õues ja külalisi vastu. Sünnipäeva. Tuleb järgmine sünnipäev. Nisu sünnipäev, iduleht lubab vahepeal tervisega tööd teha, seal Specia töö tegemine, puhkuseks kodus olemine olin pidev koduse töö tegemine ja kõik, mis sinna juurde käib, väga, kui pääseb jälle linna sinna sügavtrükipressi juurde on täis ja puhkus. Te mõtlete siis seda, seda ateljeed, eks ole, seda eksperimentaalateljeed ja jah, see on selles mõttes tore koht, kohvikud kohtavad seal 11 ja ajavad juttu. Kas nad konkureerivad ka pressipärast vä? Ja neil on ikka väike järjekord olemas seal, kes see ühel päeval rohkem teeb ja siis teised ei trügi. Väga hea. Niisugune järjekord. Jüri Hain ütles, et omal ajal pidid olema kõik tõmmised ühtemoodi, praegu on suur töö just ja oluline osa sellest tööst. See, mis on pärast neid soovitusi tehtud, kõik nende tõmmiste. No ma ei tea, siis viimistlemine või kuidas te nimetate varieerimine? See on rohkem katsetamine, esimese tõmmise teed, siis sa näed, et kõik ei ole veel nii, nagu sa tahad, siis teise siis kolmanda, igaüks erisugune pärast tuleb välja, et esimene ongi kõige parem. Et see on selline töö käigus edasi tegemine. Ja selle tõttu on nad kõik erinevad. Kunagi ei tea, mis paremal. Kas niisugust v erinevate variantide hinnas on ka erinevus? Selleni me ei ole veel jõudnud. Hinnad on, ma ei oska ütelda, seinad on meil väga kõikuvad, nii, kuidas keegi tahab ja kuidas keegi paneb ja galeriid võtavad oma osa ja ega seda trahviga nii väga populaarne ostmise koha ei olegi. Mis on populaarne siis? Ma arvan, närviline maal? Õlimaal jah? Jaa, muidugi. Oksjonitel eelistatakse hästi vanu, mitte praeguse aja kunstnike graafikat. Mis on see valdkond, mis graafikule tänapäeva Eestis leiba annab, kas raamatute illustratsioonid või mingisugused oksjonid või galeriides müümine või kuidas see elu tänapäeval? Käib osadele kindlasti raamatut, kuigi nüüd on nagu raamatukunstnikel ja vabagraafikutel. Nad ütlevad ühte, teised teevad teist. Aga mõlemal on ka mõlemaid tehtud, aga varem andis raamat selle leivaraha ja aga nüüd ikka tuleb müügiga tegeleda. Ja vahel teen ma täis libliseid. Mis tähendab müügiga tegeleda, kas kunstnik käib mööda salonge või kuidas toimub müügiga tegelemine? Ikka tuleb teha nii töö panna müügile salongidesse siis tuleb oodata mis on tulemused just täpselt ja ega seda nüüdki väga tihedasti ei toimu, aga no ma olen pensionär. See on suur eelis ja sellega on nii mõndagi öeldud. Nonii, ma soovin teile jätkuvat tööindu ja tervist ja siin pirita puude all mõnusaid päevi suvepäevi kõigepealt aitäh testi tervitanud ja hindu ka vaja, need jõuad keeta, teha. Kuuldud saates kõnelesid graafik Viive Tolli ja kunstiteadlane Jüri Hain. See saade on järelkuulatav ka teisipäeval pärast südaöiseid, uudiseid ja seejärel ka internetis. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand.