Alati kiirustav tallinlane, kes praegu läheb mööda kunstihoonest, vaatab näituse silti, aps, koorumbeeerr, absgoorius ja mõtleb, et näe, aeg läheb, aga hariduses on lõngad. Ei tea, mis tähendab. Sellel näitusel on kaks kuraatorite, üks nendest, Reet Varblane on nõus meile seda näitust natukene kommenteerima, seletama ja lahti mõtestama. Ütleme kohe ära, et seda näitust on võimalik vaadata kuuenda juulini. Nii et meie räägime siin selleks, et näituse vastu huvi äratada. No pealkiri siis niisuguses lõdvas tõlkes tähendab ebamäärase seletamine ebamäärase kaudu, kas niimoodi öelda jah, ongi. Nonii siin kohe alguses, nii kui me üles tuleme, teisele korrusele näitavad videod, et sellel näitusel on küllaltki dramaatiline eellugu. Mis toimus, mis oli enne seda näitust? See lugu oli juba viis aastat tagasi Moskvas Akadeemiks Sahharovi keskuses toimus üks näitus, mille nimi oli ettevaatust religioon astava usna religioon oli siis kaks kuraatorit ja õige mitmed. Tead, kes siis kõik mõtisklesid oma töödes selle üle, mida tähendab siis religioon. Näituse avamisel oli umbes üks 40 inimest kuskil selle ümber ja siis, kui see näitus oli lahti olnud neli-viis päeva siis ühel päeval, kui see näitusesaalid olid Salist üks külasta võib-olla kesta külastajad tulid siia näitusesaalidesse tungisid saalidesse siis maskidega mehed, kel olid siis pikkade mustade mantlite all pesapalli kurikad ja muud sellised tööriistad, millega nad siis purustasid selle näituse jalastasid seast näituse korraldajad omakorda pöördusid siis politsei poole või miilitsa poole ja alustasid kohtuasja. Läks mööda, ütleme veel, niukene nädalakene kohtuasja ei alustatud, leiti, et see skandaal oli põhjendatud ja alustati kohtuasja nende näituse korraldajate vastu, pluss veel siis ühe kunstniku, kuraatori ajakirjaniku, kirjaniku, Annal Chucki õige nimega, siis anna Michal Chucky vastu. Anna, nii nagu ma pärast ka ana niuke enda käest kuulsin, oli kaasa haaratud sellesse kohtuprotsessi eelkõige selle tõttu, et ta jah, aitas natuke korraldada, aga ta ei olnud otseselt sel näituse korraldaja. Aga ta võttis selle näituse suhtes kaitsvalt sõna ja eelkõige siis ka Moskva või Venemaa ajakirjanike liidus. Nii ütleme laiem sugune kaitsev sõna eelkõige siis nagu ütleme, meedia tegijate endi seas. Ja, ja selle skandaal jätkus väga võimsalt. Kogu see kohtuprotsessi asi venis kuskil kaks aastat, aga vahepeal toimusid kõikvõimalikud suured skandaalid alates selles, et seda näitust arutati Riigiduuma, samas selle näituse vastu kirjutati kõikvõimalikke suuri üleskutseid, rääkimata sellest, et sellega olid seotud siis kõikvõimalikud usklikud, inimesed, kes ei olnud seda näitust näinud ega ei teadnud midagi sellest näitusest. Aga nad teadsid, et on toimunud midagi, mis on tõeliselt rüvetanud nii nende usku kui kogu vene kultuuri. Mis minu jaoks kogu selle asja juures oli kõige hämmastavam. Ma ei tea, kas oma künismi, sme millest, et terve hulk vene väga tarku intellektuaale alustades siis Nikita Michal skoobist, seal oli veel terve hulk, ma praegu ka lihtsalt ei mäleta, kes kirjutasid ääred paatusliku nõletava kirja, et selline näitus on midagi niisugust, mis siis vene kultuuri tõeliselt hukutab. Et kui veel midagi niisugust toimub Kuu vere pühakultuure, vene püha isamaa on hädaux Annal Chuck mõisteti õigeks, kuna need süüdistused tema vastu olid vananenud. Teised mõisteti süüdi, aga suhteliselt vanad ning ei pandud, vaid neile määrati rahatrahv. Ja mis puudutas tegelikult neid kahte kuraatorit, siis nad muud midagi muud üle jäänud põgenesid Venemaalt, nii et noh, ütleme nemad selle kohtuprotsessi sees ei olnud. Aga loomulikult, mis on teine pool, et otsemat teed, siis käivitus ka siis vastuprotsess, see tähendab, niisugune avalik kaitse ilmus väga palju artikleid mitmel pool üle maailma, kes siis arutasid nii seda näitust kui kogu seda protsessi ja kõike seda, mida see peaks tähendama, mida see peaks näitama? Meie enda idee seoses selle näitusega oli korraldada siin üks plaanike väiksem projekt, mis näitab, kuidas ühest kunstisündmusest või kunstiüritusest, mille põhjal siis tekitatakse midagi, midagi niisugust, mille põhjal meile omakorda saame vaadata kogusta totalitaarsete ühiskonda või õigemini selle totalitaarse ühiskonna sündi seda mehhanismi. Ja leppisime ka juba anal Sukiga kokku, et me teeme selle näituse Meil siis all kunstihoone galeriis aga siis anal Chuck hakkas kartma. Kui me praegu siin seda juttu räägime, siis kogujad jooksevad meie ees kaks videot filmitud sel ajal, kui protsess toimus, see leidis tõesti suurt vastukaja. On näha, et usklikud tulistama meelt avaldama tulid oma oma nördimust avaldama siin pearättides mutikesed. Tekib küsimus, kui ei oleks seda asja nii suure kella külge seotud, oleks võib-olla nende jaoks kahjanud väiksem. Ma olen selles täiesti kindel. Kui ma algul rõhutasin, et avamisel oli 40 inimest ja pärast selle viie päeva jooksul käis maksimaalselt veel 20 inimest, et maksimum, kes näitust nägi, oli 60 inimest ja sellest teha niisugune suur uperpalli, arutada seda riigiduumas ja rääkida sellest, et sa oled midagi niisugust, mis vene kultuuri võib ohustada, see on ka täiesti kindel, kui sellel ei oleks tähelepanu pööratud, ei oleks ta näitust peaaegu üldse tähele pandud. Nonii aga kui nüüd hakata selle näituse sisu lahti mõtestama, üks teema, üks probleem on, eks ole, ühiskond ja religioon siis need kolm suurt religiooni omavahel kristlus, judaism ja islam ja siis inimese suhe religiooniga, kas ma olen aru saanud, kas need on ühed olulised valdkonnad selles sellest temaatikast? Jah, just nimelt niimoodi mõtlesimegi, kuidas praegune ühiskond kasutab neid võimalikke konflikte ära kogu see manipulatsioon ühelt poolt see manipulatsioon, mis on seotud siis selle praeguse kapitalismiga, kus kõik on müügiks. Näituse kuraator Reet Varblane selle eelneva jutu jätkuks on väga hea pöörduda esimeste plakatite poole, mis siin kohe vastavatavad. McDonalds, püssis Maybody ja Coca-Cola. See juba vihjab päris konkreetselt mõttelaadile, mis seda kunstnikku erutas. Jah, sa nüüd tõepoolest see praeguse aja manipulatsioon selle loosungi all kõik müügiks pole ju saladus meile kellelegi, et mitte ükski märk ei ole püha suurtega operatsioonide ees, kes tahavad, maksku mis maksab oma toodet müüa. Ma ei ole kindel, kas McDonald's on otseselt kasutanud Kristust või Muhamedi või Jehoovat või veel kedagi teist. Kui see peaks veel vaja olema, siis loomulikult vaevalt nad siis risti ette löövad, see on siis Aleksander, kas elab või töö ei oleks anda, kus elati, veel, on veel teises vaates teine. See on siis nagu kogusele näituse sissejuhatav TÖÖ kolmikskulptuur, mis kannab siis nimetust juht kangelane ja jumala ehk siis Lenin, Miki, hiir ja Kristus. Need kaks fotoplakatid olid väljas ka Moskvas, sellel samal näitusel Asteroosna religia. Ka lihtsameelne inimene teeb kohe järelduse, et sina seda natukene mõnitatud, ütleb vist niimoodi v? Jah, alati on võimalik kunstiteost väga mitmeti lugeda ja ilmselt see väike skandaal, mis siin Eestis nüüd oli, oli just nimelt sellest esmasest tasandist tingitud. Kui siin vaadata neid fotoplakateid Kristust ja selle kõrval on siis need sõnad, et see on mu veri või sammu liha siis need on ju need laused, mis siis kristus on oma jüngritele ja kõigile tema poolehoidjatele ka öelnud, kui ta siis ja mis ka praegu siis selles pühas rituaalis päeva kasutatakse. Samas meie praeguse aja üks võimsamaid rituaale on ju tõepoolest tarbimine tarbiks, seda tarbige teist ega ka meil Eesti inimestel ei ole sugugi võõras see, et kui on järjekordsed jõulud tulemas, siis reklaamidest jookseb läbi eelkõige siis see arusaam, et kui ei ole ostnud neid neid kinke ja kui ei ole veel sealt neid ja neid neid neid kalleid asju omandanud, siis teil ei ole õiged jõulud. Sest õiged jõulud tulevad koos Coca-Colaga, õiged jõulud tulevad koos kõikvõimalike peedeeberfeemidega, jendasin edasi. Te vihjasite skandaalile mõni nädal tagasi kõik ei tea, millest on jutt, mis laadis väike skandaali. Nii palju, kui oma kolleegide käest kuulsin siis just nimelt Aleksander Kosolaakovi on üks vene niukseid juhtivaid kontseptoriste kes peamiselt elab New Yorgis. Ka mingi aeg on ka Moskvas, et tema tööd ärritasid Meie vene õigeusu, mitte vene õigeusu kiriku liikmeid. Kuivõrd jah, Nad olid vist vene õigeusu teatud organisatsiooni liikmeid, kes võtsid tõepoolest seda Coca-Cola märgi kujutamist siis kristlusega ühele sellel samal tööl ühes samas tervikus kui midagi missis Jeesus Kristust ja kogu siis kristlikku religiooni mõjutab. Pigem ma soovitaksin seda lahti mõtestada just nimelt selle praeguse aja tarbimisühiskonnahulluses, millel ei ole mitte midagi püha. Tähendab see kirik või ütleme siis see grupeering tuli siia protestima või kirjutasid nad mingi kirja või mis toimus? Ma saan aru, et kirjutasid kirja ja kirja põhjal avaldati õhtulehes selline väikene artikkel, mis omakorda käivitas meil ühe meie kommertstelevisioonikanalites on siis kanal kahe mis siis soovis kommentaari sellele, nii et ega midagi väga palju rohkemat seal ei olnud, selle taas osutab sellele, et Kanal2 tundis selle näituse vastu ja ütleme laiemalt ka niisuguse teemaasetuse vastu huvi ainult siis, kui seal on mingisugune väikene skandaal taga, isegi siis, kui see on skandaal, on tõepoolest niisugune väikene veeklaasi tormikene, mitte midagi tõsisemat. Vaatame järgmisi töid. Siin on üks Bosnia-Hertsegoviina kunstnikke. Nights oli vist ta nimi, kui ma nüüd õigesti mäletan. Kas tema probleem on see, et tema on moslem Balkanimaal või mis on tema probleem? Ma arvan, et ta Mirnidžissi probleem ei ole mitte see, et tema moslan Balkanimaal, et see nüüd teeks teda kuidagi halvemaks iseenesest vaid tema probleem on see, kuidas Muslemitesse ja eelkõige nendesse, kes on Balkanimaalt, aga muidugi sugugi mitte ainult nendesse, kes on Balkanimaalt, vaid üleüldse, kuidas nendesse suhtutakse. Sest see on jälle seesama manipulatsiooni küsimus, Oleksandr Kosolaakov räägib siis manipulatsioonides, mis on seotud eelkõige tarbimisühiskonnaga selle loosungi all kõik müügiks, siis ta Mirnitsis tegelikult osutab sellele nendele stereotüüpidele, mis meie praeguses maailmas taas on tekkinud automaatselt juba meie Euroopa inimese jaoks kõik muhamedi usku inimesed siis otsemat teed seostatakse neid terroristidega. Sest on ka välja pakutud ju ka seda, et kõik muhamedi, usku, kõik moslemid on kuidagi ohtlikud ja kui nad ei ole ka praegult terroristid, siis ilmselt õige väikse aja pärast võivad neist ka terroristid saada. Aga kui te vaatate töid, siis ei puudunud Amir Nixizzil kuidagi seda väga muhedad mõnikord lausa krõbedat eneseirooniat, kuidas siis on pannud siis endale, kui siis moslemile rinda selle märgi, mida siis kogu maailm tunneb. Juutide märgina? Kurjuse kaksikud ühel on mütsil, viisnurk, teisel ei ole, mõlemad on ilmselt moslemid. Kui me mõtleme siis selle kodusõja peale, mis nüüd kümmekond aastat tagasi kümmekond natukene rohkem 15 juba jah, toimus endises Jugoslaavias eel kõigega, siis Sarajevo ümber praeguses Bosnia-Hertsegoviinas ja ka Tamirenixis ise on pärit Sarajevost, siis see kurjuse kaksikud viitab ju sellele mõlemale ajastule ühelt poolt siis sellele topeltturismile ja teiselt poolt siis kuse totalitarism kadus ja kui siis eelkõige need religioossed konfliktid järsku inimeste elu nii segamini lõi. Et vend ei tunne venda ja naabrid, kes võib-olla kümneid ja kümneid aastaid elasid kõrvuti päid paremini läbi, olid järsku surm, vaenlased. Aga selle võrra on ju väga-väga ilus see video, mida siis Tamir ekstra meie näituse jaoks tegi, kuidas ta väga eneseirooniliselt laulab, et kui ma ei oleks moslem, siis oleks mu elu nii ilus ja mis ma kõik siis teha võiksin. Aga milline häda on see, et ma olen moslem sammas Ma olen moslem, teine kunstnik siis sellest piirkonnast on Laatkogotner Ratko kopter ise on kujutanud oma sõpru, kolleege, kunstnikke ja tema algne mõte nende tööde juures oli see, et kunstnik ei kuulu praeguses Horvaatias. Ta ise on, saad, rebis, õpetab ka Zagrebis kunsti, elab seal kõne tunnustanud rahvusvaheline kunstnik ja, ja leiabki, et kunstnik on asotsiaal. Päras pole, ühiskond on väljaspool ühiskond just nimelt vaatame neid köid siis minu jaoks ja tegelikult väga palju teiste jaoks tuletavad otsemat poolt meelde sedaviisi, kuidas läbi Euroopa kunstiajaloo kujutatud pühakuid eelkõige siis religioosseid kristlikke märtrid, sest ka nemad ei kuulunud ühiskonda. Nad olid oma ühiskonnast väljas ja pühad näiteks said nad hoopis hiljem ja eelkõige selle tõttu, et nad jäid kindlaks sellele, et nad ei kuulu sellesse ühiskonda, kus neid siis karistati. No kasvõi see keskmine kunstlik siin, kes ära vaevatud näoga oma voodikeses lebab ja otsemat teed assotsieerub, meeltas Kristusega ja tema kannatuste ja tema kõhklustega ja ütleme, selle kõikvõimalikku tõlgendust kihistustega, mida me praegu Kristusest teame ja mis ilmselt iga aastaga juurde tuleb, eks ole, või vaadata ka neid teisi, mis siis kelle jaoks kujutab meelde Püha Antoniuse tema kiusatusi või mõnda teist siis seda väga kristlikku märtrit, see on jälle seesama sama viis, kuidas me mingeid asju loeme ja kuidas me mõistame. Ja sellele tegelikult väga hästi mängib kaasa ka. Taas ikka jälle sellest samast piirkonnast, mitte küll kõige konfliksemast eks-Jugoslaaviast, vaid pigem Bulgaariast. Siin on kunstnikepaar orjana kassa ja olek, Vabarammati Olegma grammati on Moskvast, kuigi need viimase aja paar viimast aastat elab ta siis Bulgaarias, Sofias kui ka siis New Yorgis Olegma grammati kuulus Moskva nende kontseptualistide. Vaat see on istide põlvkonda, kes 1990.-te aastate algul tegid neid kõikvõimalike aktsioonega punasel väljakul ka Lenini mausoleumi ümber, moodustades siis oma kehades viisnurki ja, ja protestides sellega siis juba selle laguneva suurigi vastu. Ja see töö, mida nad nüüd Meil siin näitusel on välja pannud, on tegelikult üks dokumentatsioon, performans ist, mida nad tegid mõni aasta tagasi New Yorgis, kui nad New Yorgis olid ka siis stipendiumiga residentuuris. Ja neil hakkaski huvitama, et kuivõrd selles maailma vabamas linnas suuremas linnas, tõelises rahvaste paabel is, et kuidas mingeid märke loetakse, kasutage halloweeni päeva, jah, just nimelt haloini päeval, kus kõik riietuvad kellekski, kus kõik võtavad mingisugused rollid. Nad ei võtnud erilisi rolle, nad käitusid nii nagu vene õigeusklik, aga ka Bulgaaria õigeusklik käitub. Nad seisid ja nende käes oli yks väikene ikoon. Vahepeal laskusid ka põlvili. Aga nad tekitasid tõelise, niisuguse kummalise nihke. Neid hakati vaatama, kui võõraid nad olid ühelt poolt need, kes kuulusid siia halloweeni ja kes käitusid teatud niuksed karnevali reeglite järel aga samal ajal oli neis midagi niisugust kummalist. Ja kui Solvist korjana langes põlvili, mis on väga tavaline, sest ju ju sellise vene õigeuskliku käitumise puhul siis astustel otsemateid juurde mitmeid heasoovlike möödujaid, kes küsisid, kas peab kutsuma kiirabi või teda, peab kuidagi aitama, sest see, sest oli nende jaoks seal tõeliselt võõrs. Kui nad küsisid, et millega noh, nagu need New Yorgi elanikud siis seda ikooni ja ütleme, sellist rituaalset käitumist ka võiksid seostada, siis nad ostsid ükskõik millega, aga mitte Venemaaga ja mitte ka sellega, mis praegu ka Venemaal toimub ja ka sellega, kuidas siis vene õigeusk on siis praeguse Venemaa ideoloogia puutumatu ja püha ideoloogia. Läheme nüüd saali keskpaika, siin on tegemist jälle eestlastega. Siin on puunukk ja Neitsi Maarja. Sea nüüd osa sellest pildist, mis ütlete, teie. See on Peter lauritsa töö, mida ta on siukene fotolavastus, mida ta on teinud siis Andrus Kiviräha loole. Ja see lugu räägib meile tuttavast binokyost või siis antud juhul on siis püratiinost, on siis Tolstoi karjandi dinokio ja tegelikult ka sellest, kuidas see puunukk leidis endale teise puunuku ja selle kaudu siis sure armastuse. Kui on üks viis, kuidas võiks ta lahti mõtestada, on see, et kui me neisse Maarest räägime ja teame temast kui kellestki, kes on tõeliselt püha ja puutumatu, kes on selle kõige puhtama puutumatu maa, kaunima naise võrdkuju ja läbi Euroopa kultuuri läbi kristlikku kultuuri seda olnud. Ja kui väga lihtne naistunud Ta ju selles polaarsus vastandusest ühelt poolt siis Neitsi Maarja, teiselt poolt siis Maarja Magdaleena ja eelkõige see, kes ta siis varem oli hoor siis see, kuidas üks tavaline inimene neitsi Maarjat tunneb, on ju läbi siis puuskulptuuri, eks ole, mis siis eelkõige katoliiklikke kirikuid kaunistas. Aga puuskulptuur on samasugune puunuk, mõni puuskulptuur on paremini tehtud, mõni halvemini tehtud, tihtipeale ka see, kuidas ta tehtud on, ka sellest viisist, kuidas teda tohtis teha, kuidas teda näha taheti? Tihtipeale ka sellest, kui osav meister või kunstnik oli siis protiinoga meil ju ka sama lugu, Buratino, meil oleks puunut, keda siis papa Carlo tegi, suure armastusega tegi, ta tahtis endale toredat poega saada, tuli niisugune natukene üleannetu, aga see üleannetu poeg leiab endale niisuguse tõelise armastuse. Siis võiks ju sellest kahe puunuku kokkusaamisest midagi väga ilusat tulla. Nii et jälle see, miks me midagi millelegi oleme ilmtingimata juurde pannud, sellise väga pühaduse tähenduse. Minu arust on see üks väga vaimukas töö ja, ja igal juhul ma väga loodan, et ta ei häiri kedagi, kes on selles mõttes tõsiusklikke, kelle jaoks Neitsi Maarja on väga oluline. Aga ma pean Neitsi Maarja, mitte mitte puunuk vaid sel juhul Neitsi Maarjaga. Ideena. Kas sellel ainult Meitsi Maarja sünnitas kellelegi, kellest sai keegi, kes on väga paljudele väga tähtis, kes püüdis väga paljudele väga head teha? Ka siis, kui see neitsi Marianna krustangi pihtide vahel Nojah, aga Buratino ei taha talle haiget teha, vähemalt mitte loo järgi. Eks ta nüüd ongi selline võib öelda väga postmodernistlik teos, ükskõik kui palju seda postmodernismi kasutanud on ja eks ta on nagu ülekasutatud ja natukene liialt Leyerdatuks saanud siis tõepoolest need niuksed tähendust kihitsesse. Buratino, Peter lauritsa kujutluses on niisugune tarmu täis poiss, kes on õnnelik selle üle, et ta nüüd millegi saanud endale. No see on see, kui me soovime endale mingisugust lelu või on ta siis mingi asi, mida me endale soovime, või on see mingi lemmikloom või veel midagi niisugust ja kui ta on selle kätte saanud, kuidas tahab seda kätte saada, siis ta võib-olla isegi ei mõtle ka selle peale, kui see Turatiinon siin kruustangide vahele Buratino haiget saab, aga ta on tema oma, tema käes, sellega see, et noh, et et ilmselt jälle need niisugused tõlgendusvõimalused, mille peale sealt võib minna. Läheme ümber nurga, siin on üks mees. Lõputult hüppamas tantsimas, surnuaias haua peal. See on Jaan Toomiku video tantsides isaga ja see kuulub nüüd meie näitusel taas sellesse rubriiki, nii nagu on laskogople, kui Jaan Toomik seda tööd tegi siis Jaan toomikul, selles töös ei olnud otseselt mitte mingit suhet teadlikku suhet ühegi religiooniga. Kui me selle töö tõime siia oma näitusele, siis ta läks juba täiesti teised taustsüsteemi ja pigem juba sellesse taustsüsteemi, mida tähendab surnuaed kõige siis ikkagi meiesugune, kristlik surnuaed ja kuidas me sellest surnuaias käitume, mida see meie jaoks tähendab? Vabal ajal Jaan Toomiku jaoks on tema isa ka jaanivõi teise, Jaan Toomiku haual tantsimine kõige pesuehtsam rituaal. Tema tõeline kontakt isaga, keda enam ei ole selle tantsu vabastab Jimi Hendrixit. Niisugune väga suge stiivne, võimas muusika. Ja kunstnik elab ennast välja kõrval sihukese väga hägusa pildina. Lähme stamatust sa matus on võetud amatöörkaameraga 16 millimeetrisele filmilindile, hiljem on ta nüüd DVD peale ümber võetud ja see on kui missugune kaugete aegade mälestus siin ei ole otseselt näha kedagi, kõik liiguvad, toimubki, mingisugune protsessioon käitutakse just nimelt nii, nagu surnuajal peab käituma ja samal ajal olles ka ise teatud määral nagu niisugused vaimud või kedagi, keda ma otseselt enam ei näe kedagi, kelle kohalolu. Me ainult aimame, et noh, niisugune vastandus ja kindla peale on see tööga. Kas see, mis räägib siis kunstniku niisugusest väga isiklikust suhtest? See töö oli esimest korda väljas kolm suve tagasi Viinistu rahvusvaheliselt video- ja tegevuskunstifestivalil ja see on puhtalt Jaan Toomiku enda niisugune sügav sisemine sund seda tööd tegi meie poolt on see kontekst. Jaan Toomiku, sellest tööst ei ole keegi kunagi rääkinud selle otseselt surnuaia kontekstis. Pigem on räägitud isa-poja kontekstis ka selles kontekstis, mida tähendab kaotusvalu, eks ole, mida tähendab siis enda välja elamine uuesti millegi kaotuse, millegi läbielamine. Aga meie puhul tuleb ka siia praegu juurde, kus see kõik toimub, mida see tähendab. Reet Varblane kultuuride ja religioonide vastastikust seost ja kokkupõrked demonstreerib ka Talumeeskunstnik. Ta on lähtunud Londonis. Nendes telefoniputkades olevatest prostituutide reklaamidest on sedasama tehnoloogiat ja põhimõtet kasutanud siin ta on tuntud inimesed, näitlejad, avaliku elu tegelased, võib-olla ka kunstnikud, pannud siis sellesse traditsioonilisse Iraani naise riietusse. Me islami naise riietusse, mis siis peab seda naist varjama? See on jälle nagu kaks kihistust, üks kihvt on see seesama taas kõik müügiks. Ei ole taas jälle mingisugune saladus, et ka moetrendid võtavad üle absoluutselt kõike ja miski ei ole neile ka püha, et kõigest seksika maid, riided on tehtud ju ka selles samas islamiriiete vaimuks või, või nende niisugust loogikat ära kasutades. Et sel juhul see rõivastus mitte ainult ei varja neid inimesi, neid naisi, vaid tegelikult kutsub neid vaatama. Ja siin tuleb juurde ka veel teine niisugune kihistus. See on see, kui needsamad islami naised kasutavad just nimelt sellist riietust ka siis, kui nad ei ole enam oma islamikeskkonnas, vaid nad, kui nad on ühes teises kultuurikeskkonnas. Me kõik oleme näinud ju sellise musta riietatud naisi tütarlapsi suurlinnades Pariisis, Berliinis, Londonis, New Yorgis, kõikjal mujalgi veel, kusjuures siin tekib ka jälle niisugune kummaline vastuolu. Ühelt poolt, et nad seda teevad, on eelkõige selle tõttu oma identiteeti säilitada oma traditsioone ja nii edasi. Tihtipeale nad teevad seda siis, kui nad ise tahavad, tihtipeale nad teevad, sest nende perekond nõuab seda, neil ei ole endal ka siin mingit valikut, vabadust, kusjuures ta tekitab tegelikult selles võõras kultuurilises keskkonnas veel ütleme niisuguse momendi, et neid pannakse rohkem tähele kui siis, kui nad kannaksid, ütleme, sellist riietust ja sellise koodiga riietust nagu kõik ümberringi. Et nad sulanduksid sellesse keskkonda hoopis rohkem praegult võõra inimese pilk, ka võõra mehe pilk nende naiste peale märgatavalt rohkem. Läheme sinna seina äärde jälle videoruumi tuppa astub mees ja ümmarguse laua juurde istub toolile ja võtab kätte raamatu. Kas piibel? See on kindlasti nii ja mis ta hakkab tegema? Ta hakkab sellest piiblist lehti välja rebib. Sellepärast et see piibel on ka tema jaoks niisugune mõistetamatu, nii nagu on see kummaline või mõistetamatu kui taevalik Teebot, kunstnikepaar polgoshers ja Anne Daniela Rodgers, kas siis eestlane, inglane? Jah, just nimelt, aga me võime öelda, et polkondscherson juba meie oma inglane sest inglane folkotšess elab Eestis juba rohkem kui 10 aastat, nii et ta on juba ammu üks meie seast. Kuigi jah, oma taustalt ja rahvuselt nõnda oli midagi muud ja nad on võtnud siis oma siis selle installatsiooni aluseks inglise filosoofi Bertrand Racheli sümboli, mida ta siis kasutas selleks, et kummutada siis religioonide poolt loodud Aru saama millestki, mis on salapärane millestki, mis on teispool inimesi aru saama, milles oma artiklis kas jumal on olemas, kirjutas rassel. Kui ma väidaksin, et kuskil Maa ja Marsi vahel ümber päikese liptisel orbiidil tiirleb portselanist teekann ei saaks mitte keegi minu väidet ümber lükata, eriti kui ma ettenägelikult lisaksin, et kõnealune teekann on liiga väike, et seda ka kõige tugevamate teleskoopide lavastada saaks. Noh, see tähendab just nimelt see, me võime alati väita midagi millel ei ole tegelikult tõestust ei sellist tööstust selleks ümber lükata ega tegelikult kas sa tõestust, et ta nüüd tõepoolest olemas olnud, nii et seesama töö on siis omamoodi repliik sellele et väita kõike ja tihtipeale nendel väidetel ei ole mingit noh, ütleme niisuguste, eelkõige sellistel sügavatele religioossetel väidetel ei ole tegelikult tõestusmaterjali. Kas ma saan õigesti aru, et Ratšesson ise siin, kes neid lehti siis välja hakkab rebima rebib terve piibli? Lahti laiali, jah. Nii ta teeb, kuigi see on jälle sümboolne. Andres, räägime ja, ja keegi kuulab seda saadet, keegi vist ikka kuulab, pole mõtet muidu saadet teha, siis me ei tohi nii mõelda. Pulga otsas oleks siis nüüd selline raamatuhävitaja ja eelkõige piiblihävitaja, see on just nimelt sümbol. Kuidas ta siis tegelikult hävitab midagi niisugust, mis tihtipeale püüab väita seda, mida me keegi kunagi tõestada ei saa? Rääkisime siis sellest islami kunstist ja rääkisime sellest, kuidas Engeehaabi tegelikult tõstatab seda kahte probleemi, mida tähendab siis islami traditsioon selles kultuuris, kus see traditsioon ei ole siis eesti kunstnik, ukraina rahvusest Tanja Raskaja Tema on asetanud isenda sinise ja valge taustale riietanud ennast siis islaminaisele omaselt mustarüüsse tähendatud kinni oma näo, me näeme ainult tema silmi. Eestlase jaoks toimib see töö otsemat teed pusliku lipu kaudu meie rahvuslike värvide kaudu ja nii on Catania seda mõelnud ja pigem on temal sees siin praegu seesama arutelu selle üle, mida tähendab üks kunstnik, noor naine, ukraina rahvusest noor naine Eestis meie, selles rahvuslikus keskkonnas, mis on see identiteet, mida enda jaoks, mida ta peab siin leidma kestasin, on kontekstis endeehaabiga omandab ta siin islamitähenduse veel juurde see islami naine kui võõras kuskil mujal. Tanja oli endal seda islami tähendus siin töös ei ole, aga ta on kasutanud ja siis nimetusele islami naise rõivastuse ja selle peetva katma seda rõivasse piitva katva tähendused. Näitamaks, et ta tunneb ennast mõnes küsimuses võõrana Eestis. Jah, just nimelt. Aga ma usun, et me kõik tunneme ka meie, kes me oleme Eestis sündinud eesti rahvusest ja kelle jaoks võib-olla see identiteet on kuidagi ka väga selge. Me jõuame ringiga algusesse tagasi. Hanna oli see naine, kes oli selle esimese näitusega seotud, jah. Ja ta läks ära. Nad kolisid need sellel talvel lõplikult siis Saksamaale. Kas tee teda siia ei ole püüdnud meelitada. Kas te ei võtnud ette niisugust asja? Oi, aga ta on siin olnud muuseas eelmisel aastal aasta tagasi oli anal tšukil eraldi näitus seegi muuseumis, see oli päris huvitaval teemal Nad tegid seda jälle taas koos oma abikaasa Mihhail Rutliniga. Ja see oli siis nüüd Saksamaa ida poole pärast endise Ida-Saksamaa all mahajäetud Nõukogude emitaar baasil pildistasid just nimelt neid erinevaid ruume, neid ruume, mis olid siis ühiskondlikult kõikide kasutada siis neid ruume, mis olid siis ohvitseridele kuulusid neid ruume, mis kuulasid sõduritele, kuidas need inimesed, kuidas nad neid siis kodustasid, mis olid need ruumid, need avalikud ruumid, mis olid puhtalt ideologiseeritud ja need isiklikud ruumid ka ütlevad Nõukogude ohvitseride kaunistatud isiklikud ruumid, kus oli näha siis seda Lääne eluihalust kusjuures ta ei olnud otseselt ainult see laiatarbekaup, vaid see oli ka pandud nende oma konteksti, sinna juurde oli maalitud mingeid pilte Kedasi sihaleti. Iseenesest, kui tegemist oli poissmeestega, siis loomulikult playboy väljalõigatud või oli ka kohalik kunstnik näkineide juurde maalinud ja nii edasi. Aga siis selle aasta lihavõtete ajal, õigemini me kuulsime siin seda üks nädal aega hiljem tuli välja, et see näitus on ka natukene annal Chucki mälestusnäitus. Nimelt suurel reedel lahkus Annal tsükkama kodust jalutama, korraks värsket õhku hingama ja ei tulnudki koju tagasi. Üks 10 päeva hiljem leiti tema surnukeha mitte väga kaugel nende kodust, Lääne-Berliinist või Berliini lääneosast ühes tiigist seal terve hulk väikseid järvi tiiki uppununa ja ametlik versioon pärast seda oli ka ikkagi see, et see oli enesetapp. Väga nihukest kummalist momenti, mille kohta nagu ei oskagi otseselt mingit sellist kindlat otsust teha, noh nimelt paar päeva ja isegi oli päev enne seda konna ära kadus, sai hilja vanast meili, kus ta just küsis, kas ta ostab ise juba lennukipiletid ära ja kuidas ta siia Tallinnasse tuleb ja rääkis veel mingitest töödest, mida ta peab ära tegema igal juhul hästi selline asjalik meil meil, mis oli suunatud tulevikku. Samas on seal jah, mingid mingid märgid olemas ka tema kodus ja tema abikaasal see võis ka enesetapp olla, aga igal juhul oli see väga traagiline lugu ja kui see ei olnud ka otseselt midagi niisugust, mis oleks vägivaldne olnud tema suhtes siis hästi mängis seal kaasat tegelikult kogu see kohtuprotsessi lugu. Nii et selles mõttes võime maks, kujun per okskurust või ebamääraselt ebamäärastest asjadest vaadata ka omamoodi kui selle väga ähmasse, väga ebamäärase surma lugu ja samal ajal küll väga selget Homaaži ja kummardust Annale. Selle tõsise noodiga me lõpetame meie jutuajamise teisest küljest kutsume ikka vaatama kunstihoonesse, näitustab skoorumbee raps, kurjus. Teejuht sellel näitusel oli näituse kuraator Reet Varblane ja mina olen Martin Viirand. Ja me kordame seda saadet täna öösel algusega kell üks.