Meil on Anton Vaarandi mälestusteraamat tema kild killu kõrvale. See on silmapaistev tagasivaade ühe inimese eluteele ja selle elude kaudu ühele väga olulisele perioodile kogu meie rahva arenguloos, millele võlgneme tänu meie tänasele päevale tänasele elule. Ja kuigi raamatus on kõik kirja pandud päris koolipõlvest peale viimaste aegadeni ongi seal oma pöördemomendid näha ja välja lugeda, mis iga inimese elule iseloomulik. On siiski midagi muud kuulata seda mehe enda suust. Ja veel kord püüda aru saada nendest mõjutustest, mille kaudu, mille läbi on Anton Vaarandi kujunenud selliseks isiksuseks, keda tunneme, teame ja austame. Muidugi ühe lausega siin mingit kindlat vastust anda on siin raske. Nagu see juba on selles raamatus öeldud, et inimene areneks siiski pikema aja jooksul ja mitmesuguste õuduste varal ja ka mitte positiivselt üheplaaniliselt. Tõsi ta on, et kodune olukord oli midagi muud, kui see näiteks miljon välja kuulasin. Noori ma ei ütle midagi muud, aga see, et vanemad olid usklikud ja nagu oleks hea meelega näinud, et lapsed võtavad enam-vähem samasuguse juures, see muidugi soodustanud kaugeltki seda hilisemat väljaarenemist. Aga võib-olla ehk oleks ka palju öelda, et nad üldse soos nad suutsid selles mõttes, et see suur usklikus koduvusedasamad kokku puutun üsna tihe kokkupuutumine kõigi võimalike kiriklike arvutustega. Seda ka rohkem töökorras muna ja oli kirikuteener. See viis nagu rohtu noore inimese mõttele, et kui palju siin nüüd siis tõepoolest tõtt on. Kui enamasti nägid oma silmaga tihtipeale midagi muud ja viisakas, oli kirjandus ilmuma. Ma mõtlen just seitsmeteistkümnenda aasta-aastalt kuiv sai vabalt juba ostaja trükiti Kihnust, mis tõstis teravalt üles. Eriti usu vastuolulised küsimused, kes oli eriti selleks ütleksime kui üks, et veelgi rohkem huvi tekkis kõige selle vastu, aga mis siis lõpuks tõde on, et tõepoolest piiblis on üheskoos nii täidis, teised vastuolud ei ole mitte vähe, neid on hästi palju ja sealt tekibki siis üldine umbusk kõikide tõekspidamiste vastu, mis seni olid ja kui revolutsioon näitas seda, et ühiskonnakorda võib muuta kui õlut muuta need tõed, mida see oli ausalt ja liideti ainuehitaksetega, lased Uuetu, et ma arvan, et, et see oligi siiski võib-olla peamine põhjus, mispärast nurgaks veel rohkem mõtlema ja jõudiski sinna, kus ta lõpuks oli. Ja tõepoolest peakski vist rõhutama, et ükski inimene ei kujune mitte ainuüksi positiivsete eeskujude varal paraku nagu me vahel mõtleme ja ka ütleme vaid eriti oluline on see, et õpitakse ütlema ja üht teisest eraldama, vastandama ja selleks oli teie situatsioon eriti soodus. Sest ka needsamad kooli õpetajad olid küllaltki ärksameelsed. Ja vot see ongi võib-olla peakski nende osa siin alla kriipsutama, sest nende no et seitsmeteistkümnenda aasta revolutsioonidega sõidule sel aastal kaks nende revolutsiooniga, see oli ikkagi autoriteetide tolleaegsete nooruki autoriteetide mõju tahku, õpetajad juba niiviisi noh, järele mõtled, tuleb ikka arvata, et see asi ei ole sedavõrd siiski tõsine. Ma mõtlen, eriti siis, kui Oktooristeks küsimus, kes siis õigem on, kas kodanlikud parteid või tolleaegne enamlaste parteiga. Aga noortering, kellega läbi käisite juba Tallinnas koolipoisi päevil, nende vahekorrad revolutsioonilise mõttega ja teie kontaktid siis nendega. Ja kahtlemata see oli ka omamoodi, sest ma pean ütlema, et õhtukeskkool, kuhu ma siiski õppima asusin õhtukeskkoolis oli üsna palju neid noori, kellel oli farmis raske tavalises korras edasi õppima minna ja siis käisid päeval tööle, kui nad päris kindlat kohta ei omanud töökohta ei ole, siis muidugi käisid vahetevahel tööd juhtus olema ja selle tõttu nemad oma vaadetelt ja elukogemuselt nad olid nagu märksa kaugemale jõudnud neist taevakoolides küllased, kes enamasti vanemate abil edasi läheksid ja seetõttu õhtukeskkoolis üldse oli kaunis öelda selle revolutsiooniline vaim näiteks meie klassis, kus ma lõpetasin 27. aastal meil lähemale pooled vasakpoolsete vaadetega Nonale, mitte väljakujunenud otsekohe, aga siiski nad ei ole rahul tolleaegse maksu korral. Seproscan oli üks neist ja Mihkel tulp, kellega ma nii hästi sobis ja kõik need poliitilisi küsimusi arutasime ja siis ühtlasi ka kirjandus, mis tol ajal ilmus Kaivo põranda all. Seda jagasime lennukeid, vahetasime, kui vana olite, kui esimest korda sattusite politsei poolt tagaotsitavaks? Siis olin 18. Kaheksateistaastase oli just keskkooli lõpetamise eelmisel perioodil. Ja varsti pärast seda oli juba teie esimene katse, et Soome kaudu pääseda Nõukogude Liitu, et jah, see oli niisugune otsekülvi ülistada siiski olude tõttu ei tulnud välja midagi. Peegeldub selles teie karakter, teie ettevõtlikkus ja juba resoluutselt neid asju lahendada ja oma teed ise valida ja suunata ja. No võib-olla teatud määral ehk et mõningaid ettevõtluse oli selles mida õppisite Tartu Ülikoolis Tartu Ülikoolis oli filosoofiateaduskond, filosoofiateaduskonnas ajalugu siis oli pedagoogika ja filosoofia, et algul mõtlesin puh filosoofia peale minna, aga kuna see aidati, et sellega ei saanud õpetaja kohtagi, et tuleb ikkagi võtma käisime kallakuga ained seal siis ajalugu. No ja siis kirjandusteadlasest õppisin mõnda aega hiljem asendasin pedagoogikaga samadel põhjustel, seal hakkas ka peale see, et noh, teadmine, et on peale nüüd ütleme seal plaato ja, ja võib-olla siis ka kanti ja mahialenaariuse on olemas veel marksistid. Miks see nii edasi ja selle tõttu sai pinge otsitud seda kirjandust, kus siis saab jällegi nendesamade asjade kohta teistsugune seisud juurde. Ka ülikoolis oskus Anton Vaarandi ennast õige peatselt valitsevale ideoloogiale vastupidisesse musta nimekirja. Seata tähendab kas te mõtlete Eesti üliõpilaste seltsi seltsi ja tema tegelaste Piano, meil oli siis seal umbes paarikümne nooruki ümber, kes juba Tallinnas oli veel enam-vähem liikvel kaalutud, mis oli ametlikult keelatud ehk revolutsioonilist liikumist ja liikmed maailma tarendada, samuti ka kaasa lüüa otsekoheses praktilises sulnis töölisliikumises. Ja muidugi see hakkas silma ning selle tõttu see asi juhtuski, et 24. aastal üpris selts suleti ja muidugi. Ja siis viie kestsid, kes oli jäänud eelmisest protsessidest aktiivsemalt meid siis arreteeriti või kes need olid? Rovosseer mihkel tulp palvelt lüps tal Admael. Ja teie edasine elukäik viis siis juba nagu otse paratamatult välismaale, sest siin läks juba jalgealune tuliseks, et edasi tegutseda. Nii see oli sel päeval kui Vabarvali Patarei vanglast siis viidi otsemaid kaitsvaid seisse ja vist oli see kapsaaja neid nii väga hästi onukiust, aga Ani oli kuulda Kabstrandatis siis ja noomis mind, et ma üldse midagi millega tegeleks. Sest kui te satute meie kätte, ärge arvake, et siis nii kiiresti pääsete. Noh, ja siis oli ilmselt nahad. Vot see oli nagu nimetatakse saba tagasi, tähendab mees, kes käis kannul, vaatas, missuguseid käiku sees siis kava nõuete võtav. No see ei ole kuigi meeldiv ja teadagi, et siis tõesti midagi teha ei saa. Kas meie revolutsioonilises liikumises on veel kedagi teist meest, kes nii pikka aega on töötanud välismaal ei olnud kontaktis nii paljude ka välismaa revolutsioonilise tegelastega ja sealt siis nagu võtnud osa kogu meie revolutsiooniprotsessist Ja üsna üsna mitmedki, aga kui lugeda neid Ma usun, et need on siiski väga vähe ja ja, ja see töö, mida teie seal tegite, omas ka erakordset tähtsust või õieti siin me peaksimegi mõtlema, et missugune oli illegaalse ajakirjanduse ja lendlehtede ja kõige selle roll revolutsiooniideede levitamisel tööliskonna hulgas laevameeste hulgas teame seda tööd, tegite väga intensiivselt. Niiviisi kui võtta harutsoonis liikumist ükskõik kus maal ja mis ajal siin suulise auditeerimis või selgitustööga väga palju ei jõua, üks ikkagi üks kõige olulisematest tingimustesse faktoritest. Töö edukuse üks on kahtlemata ikkagi kirjasõna. Ajakiri või ajaleht ja selle juures nüüd tuleb eriti silmas pidada Neid üldisi põhimõtteid, ajanõudeid, võitluse üleskutseid ja nii edasi ja kui üks tiraaž, mis on põrandaaluses trükikojas valmis trükitud, kui see jõuab 1000 seltskondades üle maa lugejate kätte küll igast raskustega, siiski jõuab kätte see viidike, need mõtted hüülike hulkades nii või teisiti, sest enamasti põrandal kirjandus või niisugune tema levis palju kiievi, kui olla käest kätte, ma mõtlen. Kui nüüd võib-olla tavaline kirjanes, sest see oli ikkagi mingi pingega ja põnevusega seotud, näete, mis ma sain. Ja selle tõttu muidugi ikkagi sellel revolutsioon seal kirjas oli oma kahtlemata väga tähtis osa. Võib-olla meenutaksime siinkohal kas või rahva ajalehe väljaandmist Norras ja neid, kes teid selle juures aitasid. Ma olen sellega, oli muidugi küll nii seal nõuete, tema väljanivool olid muidugi suuremad eesmärgid kui nüüd, kus praktiliselt see õnnestus läbi viia nimelt selle alguse peale kommunistliku partei ja marksistliku töölisrühma ühisrindest, kelle häälevaineks ta algul oli või oli mõeldud sellena ja siis laiendati teda selleks, et taandas kuueks välja Eesti rahvarinde häälekandja, nii nagu see oli näiteks Prantsusmaal. Postiga esimesed number, siis see õnnestus küll. Aga sealtpeale juba siis oli Eesti politseivõimud niivõrd tähelepanelikult hakati bussi pealt ära. Tuli leida teisi teid, mul oli, et siin see, et meremeestega me olime siiski niisugune hea vahekord või isenesest naistelevisioonist veremeestega organisatsioonide sidemete, see kindlustas muidugi edaspidigi selle väljaande Eestisse saatmist muidugi väga palju seda ilmunud ja selle tõttu võiks öelda, et tema ei saanud mitte, saab öelda, teist aastat ette valmistanud, nii nagu oleks. Minut paelub selle tööperioodi juures just selline interratsionaalsus, mitmete maade revolutsiooni tegelaste koostöö ja tihedad kontaktid, mis teie mälestuste kaudu eriti selgelt esile tulevad ja küllap on telgi väga eredaid mälestusi just nendest võitluskaaslastest. Ja see on tõsi, kui näiteks esisuulise kirjanduse väljaanne läks üleüldsegi, parteiline keskus läks Skandinaaviasse. Ega seda muidugi oleks saanud teisiti ette kujutada kui just skandinaavia vastavaks organisatsioonide abil ja nende nendele ütleksime täielikul toetusel Niiulise Taanis või Rootsis just kommunistliku partei juhtivad jõud. Need olid need, kes mõtlesid meile. Või soolosid õieti selle trükkimist Rusamotiga korterite muretses juurise, olime abiks. No aga, aga kui nüüd palun, tavalises olukorras, ütleme Taanis enam ei, seal oli siis ikkagi illegaalselt elasime seal ei olnud mitte otsekui võimalik aktiivsest poliitilisest elust osa võtta, me olime sunnitud rohkem kitsamalt oma korteris elama. Siis norra periood kolm aastat Norras, seal tuli mul legaliseerida seda, latsid ühest olukorrast teise põranda alt põranda peale ja see andis suurepärase võimaluse üldse täiendavalt osa võtta ka Norra töölisliikumisest Norra elust üldse. Aga peale selle sel ajal oli Hitleri võimuletuleku periood ja Saksamaalt on hästi palju migrante Norras Teder organisatsioon. Ja kui ta mind Norra ametiühingud tunnistasid kah, olid islami trammis Eestist ja siis kuulsin samuti sellesse organisatsiooni, nii et teine niisugune oli siis otsekohe kokku puutun interpersonaalse liikumisega, see oli osavõtt saksa poliitemigrantide organisatsioonist võsal korrali koosnegi vaidlusi organisatsioonis oli siis kõikvõimalikule poliitiliste rühmituste esindajad, alates kommunistidest lõppedes sotsiaaldemokraat ja veel maadel ja kodanlikud. Huvitav mul vaidlusi paljudest erinevaid nadolid maalt erinevate vaadetega ja ega need vastavad jooga ei, nii kergesti kadunud, kuigi siis oli vaenlane, üks ühendas palju ja, ja see nagu kaotused, vahesid, üsnagi mitmed noorim vahedama ühe talve plõgin köial üks saar sel norra Osofjoodides surnuaiatööliste ameti juurde suve suvilas, neid oli seal kolmneli meest koos ühes toas, teised olid sakslased, üks osas seal demokraatia, üks oli siseseid sotsialist ja kolmas oli siis päris niisugune liberaal varajane. No meil oli tihtipeale nii sed, ainult õhtaksime peale vaidlema ja see vaidlus läks üsna hilise ööni. Aga muidugi sealjuures me leppisime juurust ära ja siis muidugi olime nimetatud ühise katla peal ees, nii kuidas keegi oskas, mee toimub kõik. Niisiis pandi kokakunstimängu koosolekutel saunas, möödumisemakslaseile vits, kellest hiljem sai Treffneri Valeri Rutsi galerii direktor, iso Willy Brandt ja nad esines siiski paatselt just niisuguse asja suhtes Nõukogude Liidus tegi niisuguse hoiakuga, et mis meie vaidleme selle üle, kas nii või teisiti olla, selge, et kes keegi on, et kui Nõukogude liit on kindlasti siiski fašismivastane maa, siis järele tema on koos meiega ehk teiste sõnadega tema üheks juhtivaks jõuks, kes Hitleri võimu võib kõigutada. Nii et kõik need, kõik need vaidlused, kõik need, nii ütleksime, koosviibimise mõttevahetused ja kõige tulid kasuks, nad arendasid ja, ja siis teatud määral nagu laiendasid silmaringi. No Norra ülikoolis, kus ma tol ajal veel seal oli siis ka suhteliselt liberaalne vaim ja peab ütlema seda, et isegi Mussolini saatis nagu neile üliõpilaste pärast märgukirja. Et kuidas nemad julgevad itaalia korda kritiseerida. Festivalil. Kui nüüd võtaksime hoopis teise tahu inimliku tahu kõiges selles teie töös siis väga palju aastaid, eriti enne 1900 neljandat aastat, Jesisega sõjastad, olete olnud kodunt eemal? Lähedastest sugulastest, ma mõtlen, ja, ja see on ka üks küllaltki eriline psühholoogiline situatsioon, kuidas tööd teha ja sellele me harva mõtleme. See on tõsi küll, et see on hoopis midagi muud kui tavalise kodaniku elu. Kui tavaline kodanik. Lendoni elada oi kui tõhusad, rahulikult ilma igasuguse mureta, mingisugune töö järgmine ees ja siis samuti ka kõik need poekäigud või, või see, mis lauale panna või mis selga panna ja kõik, see on iseenesestmõistetavalt selja väikeste detailide võnkumised tulla siia plasenakule. Aga kui nüüd ikkagi sarnases olukorras olla, kus sa pead olema yle mõõtmisjalgade peale vanglast? Teeme kasvõi näiteks niisuguse praegu ajalise statistika palju aastaid vanglat. Seitse seitse välismaal. Välismaal ma olin vahepeal ka Nõukogude liidus paar aastat, aga siis Skandinaavias seitse ja pool. Niisiis te olete suur isamaasõda ja siis oli uuesti Leningradi Moskva seda niisugust elu, kus ei ole õde kodu, tavalises mõttes midagi kindlat, niisuguseid asju, suuri asju olla, isegi raamatukoguni sarnisel mul tekkida oled ainult hindama oma suva märile sisse mahuks on su varandus, kui siis nimetatakse isiklikuks eluks. Ega seal siis pole, et ütleme, need, kes koolivennad, kes teadku, sellel on juba kaks, kolm last või ei tea, mis seal, kuhu nad edasijõudnud või seal doktoriväitekirja kaitsnud, isegi mõni mees oli selleni muidugi selles olukorras, mis minul või ei saanud jõud. Ja ometi oli ka seda tööd tarvis ja võib-olla selles mõttes alates 40.-st aastast saite päris päris konkreetselt tööle hakata ja juba seda luua, millest tänagi rõõmu tunda võime, kas või seista meie Nõukogude Eesti ajakirjandusse hälli juures 1940. aastal ja ja kogu see hilisem periood olete olnud ka väga tihedalt meie ajakirjandusega seotud. Kuigi need ruumid ja võib-olla see trükikoja ja üldise trükitehniline külg, see oli soodus, aga inimesed, kes lehte teevad poodidega mitte nii nagu enne, tehti loogiliselt ja ka võib-olla oma oma vaadete poolest ja on nii kaugele, et nad sellega toime tulla. Missugust perioodi oma elus peate kõige raskemaks? Mulle siiski ehk Leningradi blokaadi periood ikkagi siiski niisugune, kus nüüd vot see ütleksime tuli vanematest aasast, sel puhul võiks see kodu ja kõik see oli oli nii olematu, aga seal vool oli ka siis suhe elu ikkagi väga. Et see oligi nii, et iga minut või seal juhtuda, see linn oli sisse Winatsas ja pommitamine ja lennukitelt Kaunase kahuritest ja see oli niivõrd tihe vahetumalt. Et see oli õnnejuhus, kui siis ikkagi jäi peale selleni, välg, lubage veel meie rahvale toimenduses, tol ajal läks hauda August logeen siis kirjanike, mingitel siis pommitamise sai otsa, Kingissepp, Noe, siis Distroofiaseks nalja tõttu langeks leivast välja peadwanetoot endale. Öeldakse, et need, kes on sõja läbi teinud, nendele on ka sõjajälg tervisesse jäänud. Leningradi blokaadist kaalu poolest või raskuse poolest sain küll hästi kõhnaks aga midagi hullemat juhtunud, samal ajal kui teised siiski ära surid, aga muidugi nüüd, hilisemal ajal vanemates aastas, siis tekivad niisugused asjad, mis nimetatakse organismi kulumiseks ja. Ja selline töö nagu teie või selline elu, nagu olete elanud, kulutab organismi mitmekordselt. Küllap nii. Ja viimasel ajal on vist hanud kriise ja ütlema, et saab olla see, et nii siiski on veel elatud olla siin siiski ohtudel ka üsna suur osa rahvast siin eriti nimetada kas või. Osakonna juhataja, doktor Mihkel sood, opereerinud olnud Horal ja kelle osas käsi on siiski suutnud minu eluiga pikendada. Ja, ja küsimus ei ole mitte ainult aastates, vaid tarkade inimestega on niiviisi, et mida vanemad nad on, seda kallimad on nad ühiskonnale, seda suurem on nende väärtus. Ja ma mõtlen kas või tulles meie jutu alguse juurde selle teie mälestusteraamatu juurde. Selleks on olnud vaja neid viimaste aegade rahulikumaid aastaid. Et need killud üksteise kõrvale koguda ja meile selline ajadokument, et nüüd jätta kuid lugeda seda raamatut paratamatult igat ühte hämmastab see suur fakti rikkus informatsiooni, hulk heas olete kogunud seda materjalile, kas olete ka kõik need aastad päevikut pidama, mis tegelikult peaks olema ju mõeldamatu, arvestades teie küllaltki kriitilisi töö olukordi? Mida me sellest ei ole midagi välja tulnud, see on päris noores koolipõlves tehtud küll aga, aga siis hiljem oli täiesti selge, et päevikut ei või pidada kõigi selle töö iseloomu tõttu, mis teha tuli. Sest arreteerimiste puhul sisul päevika süüdisus süvenda vastu. Mälust on võetud siis see vaja lekke või kadis kindral iga kord olnud selles kuivõrd üks või teine fakt tõele vastab, siis on kontrollitud nii palju, kui see võimalik oleks raamatukogus või siis aga põhiliselt ikka siiski mälu reguvad. Me jätame tänases vestluses kõrvale nürnbergi protsessi ja Anton Vaarandi mälestused sellest, kuivõrd nendest on varemgi too olnud ja võib-olla ei ole see enam otseselt seotud meie tänase teemaga Anton Vaarandi ja tema isiksuse kujunemisega. Kuid küllaltki huvitav ja nagu ise olete öelnud, et kõige pikema rahuliku tööperiood on teid sidunud ajakirja Loomingu toimetusega ja meie kirjanikkonnaga. Jah, see oli vist 17 aastat kokku loonud võrdses olu või see oli huvitav periood selles mõttes, et saab ju täiesti kursis olla, jälgida mõnel määral kaasa aidata kirjandusliku loominguprotsessi edukusele, näed, kuidas noored kirjanikud tulevad esialgu katsetused osavalt novellivõistlusest ja hiljem siis hakkavad tulema tugevalt tugevalt tööd ühesõnaga näed nende inimeste kasvu, see oli nagu niisugune tunne, nagu oleksid sa kuskil, mitte kasvuhoones, aga niisuguse taimelava jooskma, kus saad jälgida seda, kuidas taim suureks kasvab. No umbes nii, seid oli ka võimalik seitsmeteistkümne aasta jooksul, mitme meie praegu ütleme päris silmapaistva kirjamehe anemise. See oli huvitav ja üldse see miljöös endasse oli tunnis vaimu rikastav. Anton Vaarandi on olnud nagu kuulete, raske, aga samal ajal ka huvitav elu. Ta on näinud nii meie nõukogu testi sündi ja kujunemist, ta on tänaseni ametis Eesti NSV Ministrite nõukogu nõuniku ametikohal, kus tema elutarkus ära kulub. Ja sellepärast ma mõtlen lõpetuseks niiviisi, et võib teil küll vist hea tunne olla tööpäeva lõpul sealt ülevalt Toompealt alla linna tulla. No muidugi ei saa minna ja tulla, ikkagi on oma mõtted alati siis kui lähed, siis vaata seda, mis tänapäeva jooksul teha saab. Ja kui ka päev on siiski mõningaid töö tulemus andeksis olematu tee rahulolu ja näeb kuradi kaugemale. On asju, mida ei unustata ja on inimesi, keda alati tänada tahaks, seepärast ka teie tänasel juubelipäeval aitäh tehtu eest ja kõige tähtsamat edasi tööd teha. Tervist.