Tere õhtust, keskega Vägulejad. Tänane õhtu intervjuu on Nõukogude Liidu rahvakunstnikult professor Gustav Ernesaks, selt. Gustav Ernesaks, teie esimesed kokkupuuted kujutava kunstiga. Võib-olla ehk esimesed kokkupuuted kujutavate kunstnikutega, päris kunsti maakasin hiljem alles vaatama ja hakkas köitma ka minu esimesed joonistusõpetajad olid niisugused mehed nagu Kristjan raud ja, ja August August Jansen. Ega palju paremat ei oleks saanud ja kui soovid ja muidugi, ega me siis ei teadnud, mis mehed nad on ja ja võib-olla siis nad ei olnudki need mehed veel. Kui vana te olete? Noh, olin kaheksa-üheksa-aastane. Aga koolis oli see oli teine reaalkool. Aga siis nende teine on näiteks see, et nad viisid meid, kunstinäitus selle ja selle inertsiga. Käid terve eluaja, tunned huvi selle ala vastu. Raud oli siis just tulnud Tallinna raud ja tulid poissmees olija. Võrdlemisi. Sünge näoga natukene. Aga me olime päris korralikult nende tunnis, muidu me lõime pool röövlid külvahestage meelde. Ja siis hiljem või õieti sellest ajast peale hakkas köitma ka joonistused, ütleme vahetevahel sai ajakirja meie Matzile ehitatud ja seal oli kurijoonistused. Ja ma pean ütlema terve eluaeg, nagu oleks jälginud kurid ja nagu ta oleks ka üks sinu õpetajates olnud. Tema joon meeldis mulle ja see jutt oli ka küllaltki krõbe ja alati ei saanudki aru, mis ta nüüd seal rääkis. Aga ta köitis kuidagimoodi pärast ta võttis koodis ju kokku need ja jutud, klaas ja ta oli niisugune väga-väga tore ja ta on, ta on isegi mõned korrad minust teinud enne sõda mõned karikatuurid või õuna lõbralikassaasid ja kuidagimoodi mõjusa kasvatavad need. Ise hakkasin koolis juba natukene õpetajat joonistama ja hakkas, kas köitma see asi. Muidugi oleks pidanud seda edasi tegema, nagu silm oleks olnud, aga see aega, alalist töödia, alalist harjutamist nagu muusika, see huvi kunsti vastu on kohe alles jäänud ja ma pean ütlema, et igas žanris mitte üksik karikatuuri jutuid vaataks huviga maale ja, ja, ja graafikat ja. Ja skulptuuri ja mõnikord on niisugune kiusatus kihid, oleksid üks savi ja aega ja, ja värvija mätsiks. Aga see aeg on niivõrd napp, aga seda ma mäletan. Kord kinkis mulle Polli, kinkis mulle õlivärve ja paar päeva mässasid nende värvidega, muidugi midagi ma ei teinud. Aga selle tagajärg oli see, et et järsku hakkasid rohkem loodusest värve nägema, sa pidid otsima sealt, kuidas seda ja seda edasi anda. Kas kuidagimoodi hakkasid lihtsalt lihtsalt hakkasid nägema juba paari päeva pärast hakkasid rohkem nägema, kui sa enne olid näinud? Midagi oleks teinud. Silma hakkas, Harju kastel jääb praegu mõni kunstinäitus, vahele? Jääb küll, ma olen haige, vahepeal oldi ära sõidus olnud. Aga siis on kahju olnud. No ja see nagu võimalik on, siis ei jää? Ei, ei jää siis Novimalasin Köleri näitus. Järsku hakkas mind köitma üks väga pisiasi tema juures. Ma hakkasin silmasid vaatama, kuidas ilmunud need on nii peenelt teinud. Vaatavad igal pool ja mitte üksi, vaatavad, aga neid nii lähedalt, vaadake, hakkasin, kuidas, kuidas võib nii peenelt ükse teha, nii, nii niivõrd elavad ja, ja vaata kasvõi suurendusklaasi ikka on nad su elu andnud lihtsalt seal sees. Aga imestama seda, seda, seda meistrimeest seal. Reinhard Tõma detailides. Muidugi kunstlikud. Mul meeldis, eriti ma mäletan, tahtsin lihtsalt selle maali omale osta, aga ei olnud, võimalus oli, kui kits käis soomisel maalisuse, suure kose pildi. See oli lihtsalt niisugune pilt, mis otse muusika oli, selles. Aga jäin natuke hiljaks ellima muuseumisse. Siis kunagi leidsin üks kunstnik oli teinud visandi pühajärv, pühajärv on küll hästi lähedane. Siis hakkasin seda vaatama, et ma muretsen lõunale. Aga siis kunstnik töötas selle köeta sellega edasi edasi, edasi tegi ta mitu korda töötas ta veel läbi, aga siis enam ei meeldinud lisanud visanud Iisro. No vot, siin oli jutt kujutavas kunstis muusikast ja ma mõtlen, et teil on kindlasti mingisugune huvitav ütlemine, huvitav arvamus selle vein Darfi Sibeliuse Finlandia kohta? Selle kohta on mul natukene natukene teine arvamine muidugi Finland heaga jah oleks tahtnud seal Juhksemad mitt, Niitritaliseeritud kaljusid ja nii-ütelda Christian Raualiku käsitluslaadi rohkem siis oleks nagu Finlandia olnud. Kui räägin nurgelisi või üheksa, see on küll ka ürgne. Ja teises teises seisukohast, see on puhas, romantiline ja ta oleks tahtnud monumentaalseid, oleks nagu tahtnud. Millegipärast, sest Sibeliuse ise on monumentaalne ja ma kuidagi Finlandjad seost on ikkagi klassi biilsega ja soomemaastikuga, aga see on, see on riik, see on kuidagi nurgelisi, tugev ja nõnda edasi. Väga väikseid detaile nagu ei tahaks. Nii et Reinhard, pühajärve maastikud istuvad paremini. No tal need muinasjutud kõik ja mis tal on ja ja kui suurepäraselt ta pullid oskab tuua lähedale Saaremaa kiviaiad ja need on nii toredad. Sealt on mingisugune sidet Rentrophy peenet joon joonideses Kõlleri silmad edasi, aga muidu mulle meeldib siiski mitte maalis mitte nii viimase võimaluseni ja välja töötatud reali. Võib-olla isegi nii, ma ütleksin impressionistliku laator, prantsuse impressionismi, see võlu päris kenasti, aga päris eesli sabaga nii-ütelda siis see ka ja siis ma ei saa aru arvama, te olete muusikuna, olete tugev, tugev publitsist ei ole kaugeltki mitte profaan kujutava kunsti alal. Kas niisugune mitme ala vastu huvi tundmine ja keskendumine ja süntees, kas see killustab või rikastab isiksust? Minu arvates ainult rikkust? Ma arvan, et kõik kunsti kunstiharud igal igal öösel muusikat sees, iga vormi sees ja hakkad vanemaks, saad rohkem, hakkad nägema kõikjal muusikaga, võrrad, kui sa nooruses Lätis olid, teatas siis lihtsalt politseitüki võluvad, nüüd juba hakkad vaatama lavastust ennastas stiili, küsimusi ja need küsimused on kõik. Kirjanduses ka seeline liininud niisugused asjad. Mis kunstiliikidest need on, nagu rohkem sümpaatiat kudena lasete silmade stabi, meie maali, skulptuurigraafik. Aga järsku, Erik Adamsoni, Amarillised akna peal siis Johani ja, ja siis liimandi Muugastameid. Teise praegu maaliksite. Ma valiksin Türnpu talvise õhtu ja kevade tunne. Ja, ja Tubina kaks saarlast kolm esimest maal ei olegi. Nii raske teha, et ma jätan tegemata ilmselt midagi veel. Võib-olla tuleb graafikas nõgraafikas muidugi okas ja vaat kui peen been joonistaja, okas on. Näitusel oli need sulejoonised niivõrd niivõrd haardavat. Sageli oli mõni väike, eks liibris huvitav uurida, lood on väga huvitav, lihtsalt imestunud elegantsi, peensuste diskussioonist. Tuglase portreed olid põhiliselt kõigeks lingvist manud. Mul omal on üks okka selgeks liblist, ma ei ole nii kenaadiksiibist näinudki, neil on haruldasem, on viis, kuus eksemplari on igaüks ise värvi eelmiseks juubeliks ta tegi lihtsalt. Nii võluvad, kui palju teed siis tuleb ikka sealt? Muidugi palju peab tegema ja ta töötab palju. Kellega veel kokkupuutumisi on olnud Norendorfiga, muidu metsas vahest kohtasime suuremas metsameetmest konsi nurgas polegi muuseas ainukene karikatuur, mis mul on õnnestunud korralikult Reindorfist võttis omale Rans. Tihti, ma ei vaatagi näitusel, kes on teinud, lihtsalt lased lased mõjuda. Muidugi nii aktiivsed asjad nii võib-olla lähevad mööda ja kõigist kõigist asjadest ei saa aru, aga see on muidugi küündimatus ja see ei tähenda, et nad midagi asjad olla, aga igaühel on oma maa, otsin seal oma muusikat, mis, mis. Teema mina ise oleks võtnud, kuidas sul eneses kõlab, kas teil on olnud mõni kunstnik, kellega tal on olnud niisugune hea koostöö? Mõte on selles mõttes, et te olete olnud temale modelliks ja teil on olnud meeldiv olla modelliks. Kellega me oleme teinud? Asso võib-olla Jaroslavlis Einmann joonistas. Seal sellega on seos, oli üks huvitav pisiasi. Nimelt Ma küsisin pärast tema käest, mitu korda ta minu kulla minule otsa vaatas, kui ta joonistas ta selle joonistamise perioodi ajal. Ta arvas umbes mis seal 200 või nõnda. Tuli välja, et 2000 lugesin need ülesse vaatama, lihtsalt kõik ära. Tal omal üllatus, nii et nii palju pidi ületsevad millegipärast statistikat mitu seanssi savi Basensena siis välimaalis mind kaasik portree ligi 30 aastat tagasi sedasama Jaroslavli pärija Aino Bach rääkis, et tol ajal oli väga huvitav olnud just see, et olid olnud äärmiselt tihedad kontaktid muusikud, kunstnikud, kirjanikud, kõik olid nagu kuidagi koos käisid läbi olid lahtiste uste päevad seal kaupluse ruumides, kus kohas külaline seal kaupluses käisin peaaegu iga igav päev pärast ei olnud, seal oli see niisugune õhkkond, oli väga tore. Kellel on teist kõige parem saarlaste, raskete? Nii et see kontaktvere kunstnik on tore ja ma pean ütlema, et see näitus, mis nad tegid siis Jürje mälestuseks, see näitus on õieti mind haaranud kõige rohkem mu elus üldse. On nii kui ma olen kujutava kunsti küüsis olnud, mis sealis nii terve ja terviklik oli ja need teemad olid väga päevakohased seal ja ise kirjutasin ka selle jüriöö marsi ja kuidagimoodi. Kuidagi mõjus hästi see kodumaalt ära ja niisugune ürgne teema. Ja see oli üks niisugune selge eesmärk, mida nagu kõik taotlejatuna ja senini meeles ükski näitusele nii mõjunud. Kui mõni kunstiteadlane analüüsib, mis seal siis oli nõnda edasi, siis. See võib ju mitte väga kõrge tase olla. Järsku. Teil on kodus palju kunsti, keda te nüüd nagu peate niisugusteks, kes on võib-olla suurt on mingil määral niisugust sünti beeži saavutada või nende emotsioonidega, mis on, mis on muusikale omased. Kas on mõni niisugune maika, saage, kas kõik kunstnikud, kõik head kunstnikud, muusikasse väga mõjuvadki ütleme Wiiralti, ta ka sind ja virve siin nagu näete, seal see on, muusika? Võib, seal on mõningane, võiksid mingisuguseid paralleele näiteks. Vahest mõtelnud nad kellega, kellega neid võiks. Ütleme Wiiralt, missuguse heliloojaga ta alles kõige läheb lähemale. Kuidagi märkisime seda Ärawed, see võiks nagu Elleri peen niisugune joonis. Aga ilma põrgu jaga barretasest Helleril. See see osa on nii puudutavat. Siis jälle näiteks laikma võib olla Mihkel lüüdistinisus laadiga või ühist ühisev värvi balletiga ja Gustav Ernesaks. Ei oska ütelda. No ja Magdson selles osas maalide vahel Kasutada ei meelemeeleolust, muidugi juhtuvad ka kokkulangemised juba sedamoodi teinud jälle. Siis on väga suur rõõm, kui õõnestab mõnest luuletusest välja lugeda uut, midagi. Ja luuletustega Coheni vaatad peale, kas on muusika, see süüakse kohe on seal. Ja täiesti kujutan ette, et mõni mõni maa all võib-olla kellelegi mõjuda heliloojal nii-öelda istub maha ja hakkab tegema midagi. Aga siiski mingisugused niisugused niidid või, või jooned ja ühendavad siiski on, kui te võtate näiteks ütleme Suumanni luuletusi ja tea, et ahaa, on maalija või kunstnik, siis igal juhul, ühesõnaga Suumanni luules on seda kujutavat momenti, seal muusikat ka tema muusikat ka mul on, mul on õigem mitmed asjad temadeksel tehtud. Et järelikult see vastastikune mõjutuse ja, ja see on ikka ehk ka olemas ja rikastav ja Olion, kirjanikke, kes meil Nii sügavalt, nii palju kunstialasid haaravad. Väiksem protsent ise ütles, kui ta uuesti peale ta hakkaks. Aga heliloojaga Jaania usutud. Sa pead oma asju ka tegema. Või ajad nii laiali, kõik, mitte sellepärast, et, et sealt midagi välja tuleks, vaid, vaid lihtsalt, et sa. Jah, sealt sealt saab jälle midagi midagi, mis, mis võib-olla sul teisend alapeal väga hästi on. Hästi mõjub, eks ma olen ka rääkinud, et tänu sellele, et ma kunagi sporti tegin ja võistlesid See ettevalmistusvõistluse pinge langeb täiesti kokku kontserdi ettevalmistusega, selle pingekatsed, millal sa oma suurvormi taastad millal koor siis suurvormi tõuseb ja, ja ja kuidas ta plahvatama paneb, sel momendil seal nii palju ühte langemiseni? See on see, et ta lavastab kontserdil ka edasi, aga lavastaja on juba siis oma kontsertide ajal. Koorijuhtimise vahel on väga palju jälle niisuguseid ühiseid jooni. Tutvunud ühe kunstjalaga, siis kindlasti mõjub kuidagi teisel ajendil sai seal kindlustada ei tohilli, tutvunema peab kõigi. Aga see tähendab ka seda, et sa jääd ikka diletandiks lihtsalt alad. Ega siis ei maksa ta kõvasti väga suuri sõnu siis teha nii, et teiste alade kohta mida ja mida ei tunne. Nii et kokkuvõttes tore, et on teatrikunst tore, et on kujutav kunst, kõik tema alamaal kraav mitte üksi Nemite üksi. Need asjad, mis me rääkisime, tarbekunst meil nahkehistöö, väga toredad. Nii et maailm on rikas. Tänane keskse kava õhtu intervjuu oli Nõukogude Liidu rahvakunstnikult professor Gustav Ernesaksa Alt. Teda küsitles Martti Soosaar ja saate toimetas Agera.