Head kirjandussõbrad kaasajal koosneb iga rahva lugemislaud kahest poolest algupärasest, ilukirjandusest ja teiste rahvaste kirjandusest. Tõlkekirjandusest. Heal tõlkekirjandusel võõrkeeltest tõlgitud väärt teostel on tähtis osa meie rahva vaimsete vajaduste rahuldamisel vaimse kultuuri atmosfääri kujundamisel. Need mõjutavad ka meie oma algupärase kirjanduse arengukäiku. Ja kui üks mees on kaugelt üle poolesaja aasta hoolt kandnud selle eest, et meie, Eesti rahvas võiks osaks saada meie lõunapoolse naaberrahva leti rahva vaimuvara paremikust, siis on ta suurt ja tänuväärset tööd teinud. Siis on aidanud ta kaasa rahvaste vahelise sõpruse tugevdamisele, mis moodustab meie nõukogude ühiskonna aluspõhja. Niisugune mees on Kirjanike Liidu kõige vanem liige. Eesti ja Läti teeneline kultuuritegelane Karl Aben, kelle 80. sünnipäeva tähistamisele on tänane kirjandusõhtu pühendatud kiirelt vahel otse tormakalt arenev elu mis lausa iga päev kergitab uusi probleeme, millede lahendamine röövib sageli palju aega ja energiat jätab meile teinekord vähe mahti tagasi vaadeteks. Suured ümmargused tähtpäevad on aga head selle poolest, et nad nõuavad kokkuvõtte tegemist. Ja siis võib näha nii mõnegi inimese tööd ja tegemist nagu uues valguses ja selle kiirgava valgusvihu kiirtes näeme niisuguseid tulemusi, mis sunnivad austusega hindama selle inimese elutööd. Noore kooliõpetajana oma tööd alustades oli Karl Abenil kaks suurt huvi, kaks suurt kutsumust, huvi oma eriala keele ja õpetajaameti vastu. Ja kirjandus oma loomingu kõrval Dalton ilmunud luuletuskogu helisev vaikus. 51 aastat tagasi alustas ta tõlketegevust, mis saigi tema põhikutsumuseks. Ja siin on ajanud ta oma elutöö kõige sügavamad vaod ligi 50 läti keeles tõlgitud romaani, näidendit ja muud suuremat teost, üle 100 novelli ja muud väiksemad proosapala. Arvukas hulk artikleid läti kirjandusest eesti keeles ja eesti kirjanduses läti keeles ja seda igapäevase õppetöö kõrval nii üldhariduslikes koolides, alul siis meie vanimas kõrgkoolis, Tartu Ülikoolis. Kui me praegu vennaskirjanduse vene kirjanduse kõrval tunneme kõige paremini vennas kirjandustest läti kirjandust siis on see suures osas just Karla Aabeni teene. Nii viljakalt tegutseda, nagu on töötanud Karl Aben võib ainult haridusest, kultuurist ja kunsti kõrgelt hindav väga sihikindel, ennast mitte säästav ja ennast mitte arutult raiskab ühtaegu ja siia-sinna hüplev inimene. Ma arvan, et lugupidamine oma töö vastu, kas siis õppejõu kohustes või tõlkimisel. Loovtöö vastu on olnud ka üheks teguriks võib-olla kõige määravamaks, et meie vanim liige nii rühikalt ja nooruslikult täna meie seas viibib. Ma loodan, et tänane kirjandusõhtu aitab pisut meenutada seda suurt ja hindamatut tööd kahe naaberrahvakultuuri ja kirjanduse lähendamiseni arendamisel, millele Karl Aben on pühendanud oma elu. Lubage sellega mul lõpetada sissejuhatavad sõnad. Ja anda omakorda sõna seltsimees Oskar kuningale kirjandusteadlasele, kes kõneleb lähemalt ja üksikasjalikumalt Karl Aben elukäigust. Palun väga austatud juubilar. Lugupeetud külalised Läti NSV-s. Head kuulajad. Läti kirjanduse eestindamine algus ulatub tagasi 18.-sse sajandisse. See tähendab kohe meie ilmaliku kirjanduse algusse, mil estofiil. Friedrich Wilhelm Villmann tõlkis kogumikku läti valgustuskirjaniku Gottfried Friedrich stenderi Valme jutte. Järjekindlamast läti kirjanduse vahendamisest Eestis saame siiski kõnelda alles möödunud sajandi lõpust alates, kui oma viljakat tõlkija tegevust alustas. Riia eestlane. Sajandivahetuse paiku lisandus temale hallistest pärit Mart pukids, kes aastakümnete jooksul tõlkis meile terve rea läti kirjanduse väljapaistvamaid teoseid. 1920. aastal. Seega 56 aastat tagasi debüteeris uue lõunanaabrite kirjanduse vahendajana Tartu õpetaja Karl Aben, kes avaldas Postimehe joone all Läti revolutsioonilise kirjaniku Liinarts litseni jutustuse metsa tütar. Tõlke. Selle trükki toimetamisel julgustas August Alle noort pedagoogi kirjandusliku tegevuse jätkamisele. Juba tollal oli Karl Aabeni üheks lemmikautoriks-Jaanis Rainis, kelle luulet ta meil esimesena eestindas. Rainise võitlev ühiskondlik luule, milles kajastuksid 1905. aasta rahvarevolutsiooni meeleolud leidis sooja vastuvõtu Eesti radikaalselt häälestatud intelligentsi ja nende töölisnoorte poolt, kes kirjandusest otsisid tuge demokraatlikele ideaalidele sotsiaalse õigluse taotlustele. 1928. aastal ilmus Aabeni tõlkes garainise filosoofiline tragöödia. Joosep ja tema vennad. Diaatritele tõlkis ta Rudolf Plaumanise näidendid Indrani rätsepat Sillamatsil mis mõlemad kuuluvad Läti dramaturgia kullafondi. Tema kodanliku perioodi tõlgetest, mainige veel jaanis akuraateri, tugeva sotsiaalse hoiakuga jutustust, sulaspoisi suvi, jaanis, Jantsud rabintsi, realistliku külajutuaia ja anna brigadele muinasjutt näidendit, pöialpoiss, mis kõik esindavad läti kirjanduspärandi paremikku. Otsekui kahe ajastu piirile langeb vilis Laatsise romaani kaluri poeg tõlkimine. Esmakordselt ilmus see Karl Aabeni tõlge omal ajal laialt levinud ajakirjas talu perenaine ja varsti pärast seda ka eri raamatuna. 1940. aasta sügisel tutvus tõlkija autoriga ka isiklikult millest arenes pikaajaline sõprus. Hiljem on kaluripoega meil korduvalt uuesti trükitud. Selle dramatiseeringuid on lavastanud mitu meie teatrit. Värvika maalinguna rannarahva elust on kaluri poeg meil tänapäevani püsinud. Loetavamate tõlketeoste esirinnas. Sõjajärgsel perioodil keskenduski juubilar mõneks ajaks esmajoones Laatsise loomingu eestindamisele. Tema tõlkes ilmusid tollal romaanid torm tiivutud linnud uuele rannale ja pärast äikest. Vanema põlve läti sõnameistritelt tõlkis ta Andreis upiti romaani haljendab maa. Eraldi märkimist väärib operatiivsus, millega juubilar on püüdnud lõunanaabrite proosast eesti lugeja lauale toimetada uut ja edasiviivat. Tänu sellele on sellised läti proosameistrid kui Anna Sakse jaanis kramp. Ilze Indrane Regina sära jaa vis Valdis Lams pääsenud mõjutama ka meie kirjandusliku atmosfääri kujunemist. Veel paar aastat tagasi saime juubilari koostatuna küllaltki esindusliku valimikku Lädi lühiproosat pealkirjaga lehed lõkketules. Kuid kaasaegse nõukogude kirjanduse tutvustamise kõrval ei ole juubilar unustanud Lätti klassikalist kirjanduspärandit mis moodustab selle püsiva aluspinna, milles toitub ka olevikukunstilooming. Tema ja Vladimir Beekmanni koostöö viljana oleme saanud mehistes rütmides ladusalt veerema tõlke läti rahvuseeposest laadiscleesis vendadelt. Kaotasitlejatelt on ta tõlkinud läti esimese realistliku romaani maamõõtjate ajad. Ja juubilari aastakümneid kestnud Rainise harrastuse tõttu. Omame nüüd kaks köidet jaanis lainise valitud teoseid millest lõviosa on esindanud Karl Aben. Tema tõlgitud neljast Rainise näidendist on kolm Vanemuise ja Eesti televisiooni vahendusel juba publikuni jõudnud. Kokku on Karl Aabeni tõlkeraamatud Nõukogude ajastul rahva kätte läinud üle 300000. eksemplaris. Kogu selle viljakuse juures ei olnud juubilar oma elu loovamatel aastatel mitte vabakutseline tõlkija. Paid töötas kaks aastakümmet õpetajana. Aastatel 1940 41 Riia Ülikooli ja aastatel 1000 944961 Tartu riikliku ülikooli õppejõuna. Tänu tema õppetegevusele ülikooli kateedril on täienenud meie läti kirjanduse tõlkijate kaader. Keelemehena on ta koostanud läti-eesti sõnaraamatu, mis on ilmunud juba kahes trükis ja Riias välja antud ulatusliku eesti läti sõnaraamatu. Mõlemad raamatud on esimesteks hädavajalikeks abivahenditeks kahe naaberrahva tegelikul kultuurilisel lähenemisel. Peale kirjandusinimeste vajavad läti keele oskust Meie ajaloolased, etnograafid, folkloristid, keeleteadlased, kunsti ja muusikaajaloolased ja mitme muu eriala töötajad. Lingvistid ele meil ja Lätis pakub rohkelt huvi Karl Aabeni kandidaadi dissertatsioone. Eesti ja liivi laenud läti sõnavaras. Kultuuriloolisest aspektist on hinnatav tema uurimus läti keele ja kirjanduse õpetamine Tartu Ülikoolis 1803 kuni 1919. Rea aastakümnete jooksul on juubilari sulest nii kirjanduslikes ajakirjades kui ka ajalehtedes ilmunud läti kirjandust käsitlevaid kirjutisi samuti ka lühiproosa ja luuletõlkeid, mis on aidanud meie raamatusõpru, Läti kirjanduselu jooksvate sündmustega kursis olla. Läti ainelist kaastööd on ta teinud ka Eesti raadiole. Selle kõrval on ta Läti ajakirjanduses avaldanud eesti kirjandust tutvustavaid artikleid. Oleks väga soovitav, kui juubilar koondaks valimikku oma sellealastest kirjutistest raamatuna ühiste kaante vahele. Nõukogude maa rahvaid iseloomustab siiras tahe 11 ikka rohkem ja rohkem tundma õppida üksteise kultuurivaradest, osa saada üheks mõjusamaks vahendiks. Tänane juubilar on korda saatnud suure töö kahe põlise naabri Eesti ja Läti rahva vaimsete kontaktide tihendamiseks mille eest talle 1956. aastal annetati Läti NSV teenelise kultuuritegelase tiitel. Eesti lugejate sooja suhtumist juubilari tõlkija tegevusse tõendab parimini kaluri poja püsiv menu. Mida ma juba eespool mainisin. Meie kõigi ühiseks sooviks on, et see tegevus jätkuks ka eelolevatel aastatel. Eesmärk on ju ühine nii Tallinnas kui Riias, nii Tartus kui Jelgavas Aninud siin olnud mõlema maa põliseid kultuurikeskusi ja selleks eesmärgiks on süvenegu Eesti NSV ja Läti NSV vaheline sõprus lits Simo iga onio Latvia, Shoo Trautsiva. Nägema vanim õpetas poega kuis peitub jumalus looduse rüpes neis võimsaid jõududes lähedalitiga taevas ja metsades, vetel ja harul. Kõndides nõnda jõudsid nad viimaks kalane servale tammede varju. Siin tundis väsimust jalgades, vanem tammepuu alla ta murule istus. Äkitselt tormas tammikust karu ja kurjalt taadile kallale kippus. Ei andnud aega end kaitsele seada, paistis, et jõudnud on surmatund kätte. Kiiresti noormees appi, siis tõttas ja kiskja lõugade kätega haaras ning hirmsa karu, kui väikese talle hiiglase Rammuga käristas lõhki. Nähes, et pojal vägiras sammu on rohkelt liikmetes, hüüatas valkjas saab varsti võitmatu vägimees sinust. Nii nagu ennustust tõotanud sulle laadsbleesis liisinud, hakkame hüüdma. Las ikka, nimise meenutab meile, et päästsid koleda surma käest isa astudes julgesti sangari teele. Kinguvatses hiie sülepühade andmekroonian kogunesid vaid alati ja kõik rahvavanemad. Arutati sõjast rahust. Püüti saastast aimata. Tõsiselt, neil olid palged tõsiselt, Nelveeres jutt. Sirvilauad ennustasid raske aja tulekut. Eriline mure vaevas seekord vanalielwardis kui ta oli vanust sõpra tervitanud lahkesti ringi keskel istet võttis neile nõnda, jutustas. Varemat, kes Sinimäele kokku tulnud, olete teil veel tundmatu, on häda, mis me rahvast ähvardab. Seal, kus Daugava Kariitsin, väike joig ja ühineb tulid maale võõrad mehed liiviloaga kauplema. Hiljem tulid nende kannul mehed raudses soomusrüüs kevadeti igal aastal rohkesti neid lisandus. Nüüd on ehitanud nemad riitsinile kindluse üks külas ja salas pilis kivist lossi rajanud. Sealt nad luuravad kui kiskjad, kust saaks saagiks midagi nagu rebased nad algul lipitsevad kavalalt, aga siis, kui ahned hundid higistavad alla kõik. Nende rüüstamise tõttu juba ägab Liivimaa külad maha põletatud vara ära röövitud mehed-naised maha löödud, need, kes vastu hakkasid teise taga võõrast usku vastu võtma sunnitud eesmärgiks neil aga seatud võita endile see maa ja kõik siinsed vabad rahvad muuta oma orjadeks kogu Baltimaa, siis lõpuks isekeskis jagada. Sinna, kus on Koiva kaldal orud, järsud sügavad Gusson, laantes kalda rünkail palju kõrgeid linnuseid. Iidsest ajast eluase on seal läti hõimudel. Sinna sõjasalgad läksid sinna, Viisneid, Laats pressis ikka kaugemale, malev veeres nagu vetevoog üle orgudest ja laantest. Puhkust polnud kusagil. Kuni viimaks Kaupo Kanssi Turaidasse jõudsid. Naad. Liivimaal võis juba näha lossides ja külades, kuidas sakslased võimul kuidas rahvast kurnavad lopsakad küll olid põllud, oder, rukis lokkasid, kündsin põldu, liivi mehed. Võõrad võtsid lõikuse. Karjamaadel mäletasid veisekarjad rammusat võõrad, müüsid nende nahad võõrad nende lihaseid. Lossi vallidel nüüd taplus, puhkes metsik Verine taganes kord üks kord, teine langes rohkelt sõdijaid. Laads pleesis seal esirinnas, surmas rüütleid arvutult rauast tugevamgi soomuspoleks suutnud kaitsta neid. Arvates, et ma nüüd enam mingi oht ei ähvarda, laskis, lasime siis kõik mehed kodudesse laiali. Tuule kiirul levis teade laadsiplessis Onliel vaardes. Igas külas, igas talus kuuldi rõõmusõnumit. Tundus uuesti kõik rahvas on nüüd ellu ärganud. Need, kes sügavasse laande olid pakku pugenud endisesse elupaika, tulid jälle tagasi. Inimesed rõõmsal meelel Lielbaardesse tõttasid keetma oma vabastajad tervitama laadžklassist. Lielbaardesse rõõmupäevi suure võidupüha tõi pidulaua rikkalikku Laadžbleesis kattis kõigile söödi, joodi tantsu, löödi sõjasaaki, jagati, Aasta tagant tuli liigo oma lapsi vaatama. Läti nurmedel, nüüd kõikjal liigo laulud, kõlasid. Künnilind lõi rõõmsalt laulujõel kõike, äärud, kajasid. Liigo, öö ja liivapühad olid tulnud jällegi. Sinimäe Pealt põlest Jaanik taeva poole leegitses. Valjult sarvehääled hüüdsid rahvast kokku, kutsusid noored vanad, lausa lapsed, salgakaupa tõttasid. Isad kandsid mõõdu, õlut, emad, sõirad, pirukaid, noored tüdrukud ja poisid, kaluseid ja vanikuid. Liigo ööl nad koos kõik oli lõbutsesid, pärjad peas, sõid ja jõid ja keerdu. Tasid Puridule. Mõtlesid Leelutajad viisid rahvaurikivi juurde, siis tühjendati mõdu kannud kallid rohud põlesid. Ja kui tõusid suitsulõhnad üles ohvrialtaril laulsid inimesed kiitust oma palveid, laususin. Kaneeliga vaid käidi EL-i ka oli ilma vainu mootov, käidi iili liiga lõualuu ja tädi oli, oli kõva töömees, ideeruvaini ka liiga TWA meedeedeeruva iili paali, loteeru, jaan ja maadeedi ka leiba, DR koguid, Laida, Rairi maali, terveer, kaovi, Laida, Raili ka nii, ainult ette, Adam ja päeva on liiga oleeriva. Pardi klarutiini oli juba ilmakaardilt, läheb hooajal rutiini, oli koaani. TFT jaanipäeval oli ka leiva laabu kupluvad, rini oli ka liigo laabu, kupp loovad rinnuli kaali. Lugupeetud seltsimehed, kallid kolleegid, sõbrad. Mul on saanud osaks õnn omandada juba varases lapsepõlves. Mitmesugustest Läti kultuuriüritustest. Kuna elasin Lätis ja õppisin Valmiera Õpetajate seminaris ka hiljem töötades juba Eestis on mul olnud võimalik jälgida meie lähemate naabrite kultuurielu kirjanduse arengut. Sellepärast olen pidanud otsekui oma kohustuseks. Kuid see osa mu tegevusest on väärinud esiletõstmist siis küllap sellepärast, et meie suure kodumaa Meie paljurahvuselise riigi üks peamisi põhimõtteid on ju nagu teada rahvaste sõprus. Ning küllap meie vennasrahvaste kirjanduse kunstikultuuri keeli tundmine aiva süvendab tugevdab sõprust, sidemeid, sõprus, tundeid. Ma ei räägi siinkohal tõlkekirjanduse rikastavast osast meie aju arengut. Olen tänulik valitsusele mulle osutatud austava tunnustuse eest. Tänan sõpru kolleege heade soovide ja tunnustavate sõnade eest.