Tere õhtust, keskega laguneb meie tänaõhtuseks külaliseks vabariigi rahvakunstnik Ullo Toomi. Jutt ei tule aga kaugeltki mitte rahvatantsus, nagu arvata võib. Ei. Täna räägime sellest, kuidas Ullo toomist või pillimees pillimäng, see oli enne tantsuharrastust. Praegugi on tema kodus Tallinnas oru tänaval klaveri peal viiul, tunnistamaks peremehe kunagist huvi pillimängu vastu. Minu esimeseks pilliks, mida ma hakkasin mängima, oli kitarr. See oli rohkem kastitaoline kui, kui kitarr tänapäeva mõttes. Kere oli kandiline, soli kodus valmistatud riist, aga peal oli tal siiski ikka kuus keeld ja nõndanimetatud Grifid olid õige koha peale. See andis muidugi hoogu, tõstis huvi muusika vastu ja sead võrsus nagu iseendast, tahtmine omada mõnda täiuslikumat, mõnda ajakohasemad, muusikariista. Õnneks oli minul noorpõlves jalgratas, tookord oli jalgratas haruldane asi, seda ei olnud mitte paljudel. Ja kes seda omas, see oli ka ühtlasi uhke mees, sõitis ajas rinna ette ja nii edasi. Kohtusin tookord ei mäleta enam, kuidas, aga kohtusin ühe viiuldaja viiuli õieti viiulimängu õppijaga nimelt daaliga. Tal oli väga huvitatud jälle jalgratast ja kuna temal kaks viiulid oli, siis saime niisugusele kaubale, et mina vahetasin oma jalgratta tema viiuli vastu. Teine viiul leida muidugi järgi koos tingimusega, et tema annab ühtlasi Mullega viiulil algõpetust. Kui te olite, siis ma olin suhteliselt vana, ma olin 16 aastat oli mul turjal. See on viiulimängu õppimiseks küllatki juba hiline aeg ja seetõttu ei olegi minus tuhmub nii väljapaistvat viiuldajat. Ma olen mänginud ja tõsiorkestrites, kuid rohkem ansamblites. Nii võiksin öelda, et ma olen mänginud peaaegu kõik Tallinna vanad kõrtsid läbi läbi, seetõttu mõjunud mitte kutseline muusikamees. Ma töötasin pikki aastaid, töötasin pangas. Aga vanasti oli kõrtsimängijatel nimelt niisugune lugu, et nendel vaba päeva nädalas ei olnudki. Kui mõnel orkestri liikmel oli vajadus puutuda õhtuselt töölt, siis ta pidi asemiku saatma asemikuks, aga ei saadetud mitte endast paremat mängijat, sellesse võis peremehele meeldida ja peremees palkas selle omale siis mängima vaid endast nõrgem mängija. Küll pidi aga see asendaja olema niisugune, kes mängis lehest, lõi lehest, ma loodan. Selliselt siis selle viiuli mängimisega endale elatist teenite. Ma sellele ei saagi täpselt vastata, vaid ma ütleksin nii. Loobumine minu muusikalisest tegevusest on nüüd kestnud juba üks jah, üle paarikümne aasta. Olin ma olin 45 aastat vana, kui loobusin peaaegu täielikult mängust, oli selleks väga palju põhjusi. Hakkasin ehitama oma individuaalsus Raamud, siia kulus kõik energia. Me aga teame seda, et muusika tegemine ei eelda seda, et sa ühtlasi taotlusel suure haamriga päeva läbi või tõstad raskusi ja nii edasi. See kujundab lihased lühikoeliseks ja siis ei jooksen näppudega ei ole ilusat tooni näiteks viiulil või, või, või ka mõnel muul riistal seal, ütleme, mida see inimene valdab. Seetõttu lõppes minu muusikaline tegevus juba 40.-test aastast alates. Enne seda, kui nüüd see lõpp-punkt sai pandud. Ega siis need kõrtsid ei olnud ainukesed kohad, kus viirus Uurali rooli. Nagu juba jutt oli. Ma töötasin pikki aastaid isegi aastakümneid pangas. Ja see oli Eesti maapank ja seal oli, peab ütlema niukene, soodne õhkkond, valitses niuke soodne õhkkond, mis soodustas kunstilist isetegevust. Meil ei ole teada ühtegi panka, kus oleks olnud nii mitmekesine isetegevus, kui ta seda oli maapangas. Näiteks. Seal töötas ametlikult Maapangaametnike ring, mis koosnes kirjandusringist, laulukoorist, kahest orkestrilingist pordi ringist ja nii edasi ja nii edasi terve hulk sarnaseid isetegevus. Like avaldusvorme. Minu osaks oli seal nimelt tantsuorkestri moodustamine ja selle tegevus. Seega mängisin peale viiuli, mängisin siiskil saksofoni ja klarneti pida tookordsest tantsuorkestrist tuli väga sageli vahetada. Aga see oli alles üpris hiljuti, meie stereostuudios oli üks grammofoniplaat. Hästi ragiseb juba ja noh, näha, et vana võte sinna oli peale mängitud saksofoni, lugu pealkirja ma ei tea. Ja mina siis küsisin, et mis plaat see on või kelle plaat seal operaatorit ajasid, ütlesid, et no kuula, kuula kuula, ega sa nagunii ei tule selle peale. Tuli välja, et see oli teie plaat, need olite ise selle sisse mänginud. Ja muidugi, kui inimene on noor, siis on ta ka suur entusiast. Tema tegevus ei piirdu ainult mitte otseste oma võimetega võita, laiendab nagu neid. See tähendab oma oma võimeid sel teel, et ta haarab sinna juurde muid niukseid kõrvalalasid. Tookord oli meil kange soov jäädvustada oma muusikat ja, ja mulle meenub, see plaat on, on sisse mängida või üles võetud tookordse ele. Üks elektrotehnik oli Tallinnas Alexa rähn. Tema oli esimesi mehi Tallinnas, kes suutis omal muretseda elektrogrammofoniplaatide valmistamise niukses seadeldise tookordsed. Grammofoniplaadid ei olnud mitte niisugused nagu praegused on õhukesed elastsed vaid tookord oli metallplaat, mis oli kaetud siis mingisuguse musta kihiga. Selle plaadi valmistamine või selle sissemängimine sinna oli omaette pikk protseduur ja näiteks ühe löö. Loo ühe loo kättesaamiseks kulus peaaegu terve päev. Esiteks tuli leida siis vastav ruum, kus oleks vähem Niukest kõla või akustikat. Teiseks sissemängimine ise käis vastavalt ettevalmistusega mitu korda, enne kui hakati lõikama. Ja kui siis lõikamine plaadi lõikamine on õnnestunud, siis hakkas algas selle plaadi fikseerimine. See toimus sel teel, et seda plaati kuumutati mitu tundi nihukeses elektri ahjukeses pärast hästi seda aegamööda jälle jahtuda ja siis alles sai see plaat tarvitamiskõlblikuks. Olgu nimetatud enne seda sisse mängitud lugu ei saadud mitte paljundada, vaid seda ainult ühekordsele plaadile tee. Plataga ise kannatas korduvaid mängimisi. Nuia nähtaste, see plaat ja, ja nüüd mul tuleb meelde, ma leidsin selle juhuslikult ja tuli tahtmine teha seda magnetofonilt. Mis puutub sellesse loosse, siis see oli, küllap siis esimene lugu oli, see oli nimelt, oli omal ajal üks viiuldaja minu noorpõlves, tema nimi oli Aleksander Kaasik ja kaasik lõi ühe niukesed toreda valsi, mis minu arvates sobis väga hästi saksofoni, liia. Proovisin seda sisse mängida. Mängib taksofoni Ullo Toomi ade klaveril. Rähi Borg Eli võte, Alec rähn. Millal te saksofoni viimati käes hoidsite? Oo sellest on möödunud juba aastakümneid kõigepealt riista ise likvideeri siin ja see oli sõja ajal sõja ajal, mul oli omal kaks saksofoni veel, koguni üks oli nikeldatud Tšehhi töö ja teine oli siis Medical saksofon. Nimelt kullatud klappidega, üldiselt oli ta õpetatud, need läksid mõlemad sõja ajal minema, kuna nende järgi oli suur nõudmine. Ja peale seda ei ole ma seda pilli enam oma käes saanud hoida. Klarnet ka samuti klarnetit ma siiski noorpõlves mängisin rohkem, ma mängisin nimelt sõjaväeorkestris bee klarnetit ja sõjaväest vabanedes läksin üle Tallinna vabatahtliku tuletõrje ühingu orkestrisse, kus mulle usaldati ess klarnet. No seda, seda ma seal püksutasin või puhusin siis ka õige mitu aastat kohe. Aga pärast, kui kui tantsuorkestrisse pääsesin, siis tuli juba asemele pihklarmid, kuna see oli populaarsem ja vajalikum. Te ütlesite, et viiuli ei ole teiba enam paarkümmend aastat kätte võtnud aga aeg-ajalt vist ikkagi. Noh, ma vabandan, mitte kätte võtnud, vahetevahel on tulnud Jakas niukseid perekondlikud kokkutulekut kodus ja siis ei jõua ära kuulata seda mangumist ikka, et küll oleks tore ikka, kui keegi mängiks ka natukene katsuks viiulit mängida. Aga mida sa mängid? Tema vajab, mitte ainult enda hoidmisse, tähendab pingutustest enda hoidmist, vaid ka ühtlasi igapäevast proovi ja harjutamisi, et vormis püsida. Kui sa võtad selle riista üle aastate kätte, siis on ta nagu, vabandage väga, aga vanarahvas ütles nagu siga roikaja vahel. Sellest ikka mitu aastat juba möödas, kui siin ükskord oli, rahvatantsupidu oli ja kui teie juurde kogunes siia vana filharmoonia rahvatantsurühm. Meie tegime siis siit keskööprogrammi jaoks otseülekannet sellest koosviibimisest. Rahvatantsupidu no ja, ja siis tuli ka samasugune nähe ilmsiks seal, et küll oleks tore kuulata vana viiulid ja nii edasi, noh võtsin selle riista kätte, aga mis me sisse saime? Muide, saatja oli suurepärane. Endad Anna ja venda, Damon oli akordioni ka temalini ootusvalmis, aga noh, kus siis kätte tuleb ja kui siis hakkasingi, saab kuidagi katsuma. Toon Kruk ragiseb, poogen hüppab keelte peal ja mis kõige imelikum, õige natukese pärast Lõnni tugev valu õlga seal, et tahes või tahtmatult poogna pealt ära. Tõstma meie seda ele lindi kuulates kõik ei pea ja ja üle lindi kuulates see asi ka kõik välja ei tule, väga meeleolukas arhiivist võtta, kuulata seda riiki. Jah, aga no muusikamehe kõrvaga kuulates ikka taipad kohe ära, et see on, see on dile Tandke seal seda asja katsuge, mitte inimene, kellel on igavese viiul käes. Muide, see riist on mul praegugi kodus järgi ja on, on see jalgratta vastu vahetatud, riiul on siis olnud üle 50 aasta minu käest. Sellega on saanud muidugi Päivi mitut näha. Alguses saatsin väga palju rahvatantse, kuni kujunes noodilugemisoskus nii kaugele, et ma võisin tähendab igat asja eest maha lüüa vastavalt oma võimetele oli ta siis nii puhas kui tahes. Ja imelikul kombel noodilugemise oskus on jäänud tänapäevani alles. Aga mis on kadunud mängu juures, on nimelt? Kõigepealt toon on muutunud tragisemaks kärisemaks ja nüüd on mulle ka täitsa arusaadav, miks lastakse näiteks Kiiuldad juba 55 aastaselt pensionile orkestrist. Mitu korda te siin olete kasutanud sõna diletant muusikas aga kas siis alati peabki inimene olema muusikas kohe professionaal? Tänapäeval küll ja seepärast, et tänapäeval on niivõrd hea interpreteerimine nii kättesaadavaks tehtud, et meid ei rahulda enam harilik niukene rahvapillimehe tase. Meid ei rahuldanud niukene niukse mängija tase, kes jah, võtab loolt või võtab seal riista kätte, lööb lehest otsekohe selle loo maha. See on ka omamoodi muidugi muusika tegemine, aga ta ei ole ikkagi niukse hingega tõlgitsemine, Daiiuli ikkagi seda niukene peed, seal puuduvad peened nüansid, seal puudub ikka hea tõlgendus. Milliseid kohtumise ja milliseid kontakte tänu sellele pillile? Et meil oli juttu sellest, et et ma käisin asendajaks teistele orkestri liikmetele, lubage ma räägin teile ühe loo oma noorpõlvest mis on seoses meie tuntud Meie hea väljapaistva viiuldade nimelt hukkusid siga. Aastatel 1921 kuni 22 tasid Tallinna nõmmel neli restorani. Kolme neist nimetati omanik omaniku nime järgi naaritsa, Gustarsoni ja meieri restoraniks. Neljas oli vana nõmme. Esimeses kolmes mängis õhtuti väike salongorkester, kuhu kuulus esimene ja teine viiul, tšello, klaver, kontrabass või harmoonium. Mängu alustati õhtul kell kaheksa ja see kestis kella üheni öösel. Orkestrite koosseisu moodustasid noored mehed. Aastates nii 19 21. Nii mängis meiega koosseisus esimest viiulit vedroom tuntud professor Adolf vedru vend. Tšellod mängis luuk ja klaverit, Jaan Kägu. Gustav soni juures oli esimesel viiulil Kukoshids. Meie tuntud viiuldaja mängis pikki aastaid Estonia sümfooniaorkestris. Naaritsakoosseisu kuulusid esimene viiul, Schumcher, hüüdnimega Miša. Tšello oli kips, tärk ja klaver olid Raublu, Talvari. Armooniumil oli tookord Sommer, sõmer, teine viiul, Taal oli nõrga tervisega, suri õige varsti, kopsud isikusesse ja puudus sageli. Tookord oli kombeks, et restorani külastajad tõid sageli kaasa uusi nuuti orkestri partituuri. Ühel õhtul pandi meile mängimiseks ette uus pala. Mingit sardas või midagi niisugust, see oli. Suhtuksime sellesse üleolevalt ja kohe läks lehest mängimiseks liist mängimist, siis nimetatakse siis niisugust moodus, kus mis tahes võõras asi pannakse letti ja kohe alustab terve orkestris mängimist. Ilmadki saaks üksikult katsuda oma oma osa partituuri ja noodi esimesel küljel oli moderato meloodia. Selle mängisime ladusalt. Pöörates lehti oli moderaator meloodia. Kadunud. Ja algas selle pala teine osa vibatsee tempos ja esimese viiulile 16 kümnendik nootides jooksudega sain umbes neli takti mängida, kui esimene viiul ütles, lõpetame, lõpetame, lõpetame ja Sosti olimegi vakaoskusel, jõud ütlesid üles. Kohe küpsus. Mis algmõte, selle pähkliga, lähme Gustav soni orkestri juurde. Suurel vaheajal olime nagu üks mees Schützi orkestri juures ja panime noodid igale mehele punti tundes ette kahjurõõmu, mis siis saab, kui lehte pööramata. Kui siis mängujärg jõudis teisele noodiküljele ei läinud keegi pabinasse. Hoopiski mitte. Esimene viitlased, nädapshits. Guugošitš kehitas ainult viiulil veidi lõual ja läks puldile lähemale ning mängis kiires tempos oleva loo puhtalt lõpuni. Sellest õhtust peale püsis orkestri meeste hulgas arvamine, et kui Koržets on kõva viiuldaja ja teatavasti seda omadust kandis ta endas ausat kogu elu. See on näide niisugune. Missuguseid vahe talvitusid, sündmuseid tuli ette asendajana teistes orkestrites mängides ja kuidas kujunes respekt ühe või teise mängija või teise orkestri suhtes. Tol ajal, millist orkestrit teise kõige tugevamaks siis pidasite? Ja nagu öeldud, ma ei mänginud püsivalt kusagil orkestris. Aga selge oli ka see, et kui tuli minna asendama kedagi, siis mõne orkestrist tundsid otsekohe värinaid. Sellest teadsid, et seal on kõvad mehed, kõva noodioskuse lugemisega, kõva mängu, tehnilise tasemega kõrge tasemega ja nii edasi. Mujal oli aga niukseid nõndanimetatud ludistamisi tookord sõna, see tähendab kergelt ülelaskmisi. Näiteks meil oli juttu siin, et ühes ühes orkestris nõmmel mängis ka vedru, Adolf Petro vend. Tema kohta oli niisugune ühtsena tookord kehtibki, et ta on nagu araablane tookordsetes kõrstides ei mängitud mitte ainult tantsumuusikat, vaid seal oli õhtu, esimene pool oli kuulda muusikat, kus mängiti alamänge, kuuldeasju meloodiaid ja nii edasi. Ja, ja selle vedru kohta valitses siis niisugune, oli niisugune arvamus, et tema mängib kõik asjad, eesmaa aga omamoodi näiteks esimene noot, ütleme kadentsi puhul esimene ja viimane on õiged, aga vahepeal siis improvissil, siis ise selleks, et silmad ei jõudnud nii kiirelt lugeda, kui oli tarvis või kui oli kirjutatud. Ja nii tekkis siis arvamine orkestri kohta. Mõni orkester oli harukordselt tugev. Seal muidugi tuli ennast kokku võtta, et, et olla vääriline või täita seda ülesandeid, mida siis sinu käest oodatakse või peale pandud. Te rääkisite küll sellest, kuidas te endale viiuli saite ja et teil oli siis ka kokkulepet viiulimüüja. Teile annab esimesed teadmised algteadmised viiulimängus aga kas sellest piisas siis? Kogu see läks muusikaliseks tegevuseks ja ma olen ennast pidanud dile tandikse, seda ma olengi olnud kogu eluaeg seetõttu, et mul on puudunud korrapärane kool, ma olen saanud küll algteadmisi, näiteks tookordseteks loeti, loeti Kreitzeri harjutuste kogu läbivõtmist ja nii edasi. Aga puudus ikkagi süstemaatiline niisugune haridus ja ühtlasi ka haring juba varakult alustada praktilist mängu vastavalt võimetele. No me teame ka seda, et kes kauem mänginud või palju on mänginud, tema mäng areneb edasi, aga ega temalt ei saa ikkagi Niukest puhast, täpselt nõndanimetatud positsiooni. Ei, seda ei saa, see läheb ikka rohkem kuulmise järgi, kuivõrd teadmiste või oskuste järgi ilma muusikata, ilma selle arenguta muusikutamis, nii mul on, ei oleks olnud mõeldav minu rahva tantsuline tegevus. Me teame seda. Tants ja muusika on lahutamatud. Ei saa olla tantsu ilma muusikata meie arusaamise järgi, kuigi kuigi idama rahvastel ta seda on, aga seal on teine arusaamine muusikast, seal on nimelt muusikainstrumendiks trumm ja see trumbid tõepoolest last laulda, jutustada ja anda iseloomu. Meil on aga muusika all, meie mõistame nimelt muusikal kõigepealt kindlat meloodiat, vastavat rütmi ja nii edasi ja kui need ühes ühes tantsujuhis või tantsuoskaja inimesega iga tantsija kui see omadus tantsijal on olemas, kui tal musikaalne inimene, siis on temal kergem sellel kunsti alal tegutseda. Näiteks ilma muusika oskamised, ei ole mõeldav, et saab rahvatantsurahva hulgast ülesse kirjutada, aga seda ma küsin ometi jõud, üle 10 aasta ratsutasin subjete ringi küll sõites küll jalgsi käies, küll jalgrattaga sõites. Et, et saada lisa meie rahva tasulisele repertuaarile. Ja seal olid minu muusikalised teadmised muusikaoskused väga vajalikud, aitasid mind suurelt. Kuuldud saates vestlesid vabariigi rahvakunstnik Ullo Toomi. Teda küsitles Acera.