Millal ja mil kombel teie Tuglasega tutvusite? Temaga isiklikult tutvumist, ma ei teagi, millal see oli. Tuglas kui kirjanik oli mul muidugi juba koolipõlvest tuttav aga isiklik tutvumine siit toimus vist tema abikaasa Elo kaudu eluga, meie olime juba varem tutvunud üliõpilaste kohvil väiksem sugusel tantsupeol ja jäi meil niisugune Teredud pus sellest olemisest. Aga hiljem me puutusime sageli kokku, sest seda teavad vist vähesed, aga Elo Tuglas mängis väga hästi klaverit. Piss tollal klaverit ja mina muidugi ka. Kuigi me ei olnud samade õpetajate juures, saime siiski muusika alal väga sageli kokku. Ma mäletan selgesti ilusast, Elo Tuglas mängis Mozarti teemal kontserti ja tookord oli ju neid muusika harrastajaid ikke palju vähem kui praegu. Ja niisiis tuli, et mina mängisin sageli niisugustel väikestel üritustel ja just kah korduvalt ballassess. Seekord oli juba Elo Tuglase ka abiellunud ja arvatavasti kunagi ta mind siis oma mehega tutvustas ja nii me puutusime kaunis sageli kokku. Ja tema Tutvustas mind õite kõikide kirjanikega. Selleaegsest Tuglase Eston juttu ka teie abikaasa memuaaride avaldamata teises köites. Jah, seal on, kui Tuglas kodumale tuli, nägi minu mees teda esmakordselt ühel kõne õhtul kus esines Tuglas Estonia kontserdisaalist. Sellest kirjutab oma ees. Samal päeval jõudis ka Tuglas Tallinnasse, Tartust, kus ta juba kuu aega oli pagulusest tagasi. Õhtul pidas ta kõne Estonia kontserdisaalis, kus teda kuulama oli tulnud ka Eduard Vilde. Revolutsioon ja kirjandus. Nii oli Tuglase teema. See oli revolutsiooni hõõrumisest kantud, kuigi eemalt peaaegu teaduslikku objektiivsusega vaadeldud analüüs. Tuglas nägi, et revolutsioon pole ise valitsuse likvideerimisega veel lõpetatud ja riigikorra kukutamise raamid jäävatele kitsaks. Poliitilise revolutsiooni põues hõõgub sotsiaalse mässu punane lõkke. Ta usub revolutsiooni edasi arenemisse, kus töölisklass valmistab ette murrangut kõigil aladel. See oli Tuglase kõnes kuuendal mail. Teie nägu vihjasite teie oma tulevase abikaasaga tutvuste just Tuglase abielupaari vahendusel, kuidas see toimus? Jah tõepoolest, nemad tutvustasid mind temaga, see oli kallasse klubi avamisel, Pallase klubi asus Tartus raekoja taga väga kenas korteris, teisel korrusel ja sinna olid kutsutud ka kõik Tallinna kirja- ja kunstiinimesed. Aga et tollal plekiline soetõbi möllas, siis ei julgenud keegi peale minu mehe seda sõitu ette võtta. Ja mina esinesin seal paari bänni prelüüdi ka. Oli juba niisugune hilisema aeg kell 11 korraga. Uks avanes ja Johannes Semper sisse astus. Ma mäletan nii selgesti, Elo Tuglase nihukest tervitavad žestide maale ja sealsamas tutvustas ta mind minu tulevase mehega ja minu mees võttis mind kohe, tantsime. Paari päeva pärast oli Tuglase sünnipäev. Ja sinna kutsuti mind ja kah Johannes Semper oli seal. Seal me siis lähemalt tutvusime. Ja kuna minu mees väga muusikat armastas, siis muidugi oli meil palju sellest juttu ja arvatavasti ma mängisin. Kuidas teie kontaktid siis jätkusid, kui teie abikaasaga koos Berliini edasi õppima siirdusite? Muidugi peamiselt kirja teel sest minu mees ja Tuglas, nemad olid aastate kaupa kirja ja õige tihedas kirjavahetuses. Muidugi osalt ka sellepärast, et Tuglas toimetas ajakirju kiloojatarapiita ja minu mees saatis neile ka aastaid, muide ma ei tea, kas on teada, aga rapitama manifest on minu mehe koostatud ja hiljem muidugi. Kui dublasest sai Loomingu toimetaja, siis jätkas minu mees kaastöö saatmist ja siga astu, nagu ma mäletan. Tuglase kirjadest oli alati väga nii oodatud. Kas teie kaastöö loomingule jätkus ka hiljem näiteks Roomast ja Pariisist? Kuna me sattusime just niisugusel ajal Itaaliasse, kus Mussolini oli pukki tulemas ja väga niisugused mõõduandvad valimised seisid ees, siis me nägime kõik neid asju päält, mis muidugi iga kord nii südame täis ajasid ja ma mäletan, mu mees kirjutas just selle poliitilise külje kohta me väga huvitavar tsikli. Kahjuks ei ole mul mustandit. Ta kirjutas selle Päevalehele ja see ei ilmunud ega ilmunud pärast me kuulsime, et toimetus oli seda vaaginud ja leidnud, et ta siiski ei või Mussolini kohta niisugust artiklit avaldada. Ja saatis mu mehele honorari, aga artikkel ilmunud ja meil ei ole hiljem kah kuskilt korda läinud seda artiklit. Stav Leida vedas väga kahju, et see artikkel avaldamata ja see oli minu meelest väga niisugune tabav tolleaegse olukorra kohta. Keele ja Kirjanduse numbris on avaldatud üks Tuglase kiri, kus ta ütleb oma pariisi ajastust. Kuulasin palju muusikat. Kas seda võib üle kanda ka tema Tartu perioodi kohta ja milliste heliloojatega näiteks tema Tartus võis ka suhelda? Ma arvan, et Tuglas meelsasti kuulas muusikat. Ma olen seda juba korranud, et ta ütles küll ise, ta on kakofonaga ega siis ega muu sekt armastamast. Muidugi puutus ta Tartus palju muusika kokku oma abikaasa tõttu. Ja tol ajal olid ju õhus nõnda ütelda niisugused heliloojad nagu Skarjääbin. See oli ju too tolleaegse noorsoo üks jumalusi ja mul tuleb nüüd üks episood meelde Juscreabiniga seoses. Tuglased elasid Näituse tänava nurgal tolleaegse näituse tänavanurgal ja vastasmajas elas Mart Saar ja Johan Aavik. Ja suhtlemine nende vahel oli vähemalt saare ja dublaste vahel väga elavsaar käis sageli Tuglase juures ja mängis seal neile ette igasugust muusikat. Ja muidugi Elo Tuglas, seal oli suur kuhi igasuguseid noote. Ta oli ostnud just uusimaid Scräbi neid ja sar, et väga huvitas see helilooja ja ta mängis korduvat säält, aga korra ta ütles, et ta võtaks parem need noodid koju ja seal nii et vaikselt ja rahulikult neid mängida. Ja need noodid saidki saare kätte ja jäidki saare kätte. Ja kuigi Elo Tuglas korduvalt küsis, saar lubas ikka neid tagasi tuua ja siis tuli Elo Tuglas sellele mõttele, ütles mulle, et kuule Roori, sina mine saare juurde ja ütle, et mina sind saatsin, jääd, sina tahad neid asju mängida, sest sa saad need noodid. Ja nii ma siis astu sind sealt selle maja trepist ülesse jäin peatama ühe ukse tahka, kus, kust kostis väga toredad ja kaasakiskuvad klaverimängusaar mängis mitmekordsed koputamise peale, ta siiski kuulis mind ja tulija avas mulle ukse ja ma seletasin talle, mispärast ma tulin. Ja siis me läksime tema klaverituppa ja seal ma nägin esmakordselt kõikide nende tolleaegsete heliloojate pilt, tal oli nimelt üks raamatuga ja klaasi taga olid need postkaardid kõik ritta saetud, ma nägin esmakordselt, mis missugune nägi välja TPS-i, missugune Skarjääbilvis suulisi Peelivus. Sest tol ajal ei olnud ju nii palju raamatuid piltidega, nagu nüüd on, kus kõik heliloojate näod on tuttavad. Die jutustasid oma suhtumist noortesse Tuglasesse kui kirjanikul. Aga meid huvitaks ka, kuidas tolleaegne Johannes Semper, Noor Semper, võiks ütelda, kuidas tema suhtus Tuglas sesse Tuglase loomingusse. Ma arvan, et kõige paremini on Johannes Semper seda ise fikseerinud koguteoses Tuglas sõnas ja pildis. Nagu mõnelegi tänapäeva noorele kaasaegne Eesti kirjandus algab Paul-Eerik Rummoga või Mati hundiga. Nii algas minu jaoks kooli eas Friedebert Mihkelsoniga. See noor kirjanik oli mulle ja paljudele teistele jääkaaslastele kõik tarvitses kunagi Otto Petersonil või Anton Jürgenstein il tema kohta halvustav sõna öelda või irooniline märkus teha kui need mehed ennast sellega olid igaveseks planeerinud. Kõik, mida Friedebert Mihkelson tol ajal kirjutas või isegi joonistas, pani meeled õhetama. Mis olid teised tema kõrval, kes oskas eesti keele sõnu nii osavasti, nii kõlavalt, nii sugereerivalt ritta seada. Kelle fantaasia suutis reaalelu nii võluvaks muinasjutuks moondada, kelle sulg mõistis suveõhtuid ja öid nii kaasakiskuvalt silmade ette maalida või merd nõnda mõtestada. Meri, mu meri ei olnud ainult kirjaniku Meri, vaid ka lugeja oma. Kui vaatas, öeldakse alati õõnes olevat siis Friedebert Mihkelson, vaata, see õõnsus oli tornikella õõnsus, mis inimesi kutsus õilsamale sisemiselt rikkamale elule. Koolias saadud muljed loetust on jäänud nii tugevaks, et veel tänapäevalgi jumala saart või merd lugedes hõljuvad nad kaasa. Mis sellest, et oled naiivsest romantikast nagu lapse ja kuuest välja kasvanud. Tundsid tookord küll, et autorielamused on ülepaisutatud, liialdatud aga mõnda rütmilist proosapala, kes teab, kui mitmendat korda lugedes pidid ikka hämmastusega nägema kuidas loodus ja ümbrus su silme ees ebaharilikuks nõiduslikult haaravaks muutus. Kui palju rikkusi peitus reaalsuses? Mida teie veel jutustatakse selleaegsetest, Tuglase ja Semperi kirjanduslikest kontaktidest? Teate, see on üks pikk sõprus, see algas juba vot just sellest lõigust, mida siin äsja kuulsime, aga esialgne sõprust Tuglase ja Semperi vahel oli nõnda ütelda kirjanduslik selles mõttes, et nad ei tundnud 11. Johannes Semper on kirjutanud tema esimesest Tuglase nägemisest 1915. aastal Peterburis nõndanimetatud Ritsikate vindis. Aga isiklikult tuttavaks said nemad alles 1000 üssas seitsmeteistkümnendal aastal, kui Tuglas tuli kodumaale pale revolutsiooni ja siis algassi, isiklik sõprus, mis kestis 50 aastat, ehk meil rohkem, sel sõprusel olid muidugi aluseks isiklikud kontaktid. Aga väga paljuga kirjanduslikke kontakte Siuru ajast. Ma olen juba rääkinud. Tuglas, osa Siurus ja ka edaspidi oli väga huvitav. Tema oli tol ajal igatahes Siuru ajal kõige tasakaalukam ja nii esid duslikum figuur, ta oli muidugi vanem Johannes Semper-ist oli ta kuus aastat paneb ja see annab juba ikke rohkem kaalu, nii oli selle Siuru kõrgperioodil kõik Siuru üleannetused pidi Tuglas nagu ära reageerima, vastu võtma, sest tema käest tuldi nagu aru pärima. Siuru, kuidas ma pean seda ütlema, et Siuru liikmed olid mõned, kes väga maiad olid reklaami peale? See oli kah, võib olla tarvilik sellepärast et see oli ju Need, olid puupaljad, inimesed materiaalselt uubaliad, kes korraga tahtsid terve kirjanduse välja anda ja neil oli raha tarvis, sellepärast tehti siis neid Siuru õhtuid väga lööva kavaga ja et lihtsalt kapitali saada. Aga kusikapital oli juba käes ja need raamatut ilmunud ja Siuru esimene ja teine album, mis suurt sensatsiooni tekitasid väga palju poolehoidu just noorsoo seas ja ka väga palju vastuolu vanemate seas siis oli nagu sellest küllalt ja kui kolmanda albumi küsimus päevakorda tõusis, siis oli see aeg nagu juba Siuru kõrgperiood, nagu üle elatud juba ja rohkem mõtlejad kirjanikud leidsid, et samasuguste asjadega välja tulla ei ole nagu mõtet, sest reaalne elu oli neid juba hoopis kaugele viinud niisuguste puht esteetiliste nõuete juurest ja esteetiliste sihtide juurest reaalelu oli sisse löönud nende loomingusse koguneda ilmavaatesse. Semperi ja Tuglase kirjavahetuste lehitsedes. Leidsin ühe Johannes Semperi kirja, milles ta ütleb. Kui ei ole ideid, mis aastast ma arvan, et see on 1900 19. aastal. Kui ei ole ideed, mõtteid, probleeme, kui miski suurem jõud ei küta loovaid ajusid, siis leiab isenesest mõista kirjanik, ent varsti keset tühja välja kusta oma tühja tekstiilivormelitega müra võib teha, vot nüüd tekkiski vaidlus selle Siuru kolmanda albumi ümber. Enamik kirjanikke oli nõus andma küll mingit koguteost välja. Kutsi pidi juba olema opositsiooniline, sest vahepeal oli noor vabariik, ent näidanud just halvemast küljest oma Angeldamiste ja, ja äritegemiste oma käreda poliitikaga vasakpoolsete vastu ja oma vaimuinimeste alahindamisega. Ja nii tekib siis pikem kirjavahetus ja mõttevahetus Tuglase Semperi vahel. Selle küsimuse üle 19. aastal juba kerkis uue rühmituse asutamine ja uue häälekandja asutamine päevakorda Kuitel. Tegelikult võttis kaugelt üle aasta aega ja alles 1921. aastal vist suvel, ma arvan, sügise sai ära pita teoks. Vahepeal oli küll välja antud kuus Nummert ajakirja murrangut, vaat selle murrangu baasil toimuski rapita Lütsitarapita rühmitus, seal jäid kohe välja Visnapuu ja Gailiti. See oli umbes kümneliikmeline rühmitus, kuhu tuli juurde Barbarus. Ja sellele rühmitusel oli nõnda ütelda, et parem ja vasak Piip ja. Barbarus ja Semper kuulusid muidugi vasakule tiivale selle samad kärapita manifesti kohta ütleb RNA siirak Semperi biograaf loomingus järgmist tarabiitlasi meenutati ka 1940. Aasta. Sündmustes uue aja lävel. Mõnedki mõtted, mis olid väljendunud pärapita manifestis, leidsid nüüd uues tegelikkuses ja uutes edasiarendustest kõlapinda. Nii meenutati Semperi manifesti tervitustes uuele ajale vastses rahva hääles. Kõik need ideed, mis tol korral olid manifestis eos, on nüüd leidnud palju laiemat programmi uue valitsuse deklaratsioonis. Kes oleks võinud tookord ennustada, et neid ideid tuleb kord teostama hakata. Just Tarapita lastel enestel kelledest praegu kaks on uues valitsuses peaminister doktorid Johannes Barbarus, vares ja haridusminister Johannes Semper. Ilmselt oli põhjust nõnda meenutada, sest Barbarus ja Semper kolite ära kiita eesrindlikumad jõud kes võitlusest vaimseid väärtusi maha tallavad tõusikluse vastu. Ühtlasi unistasid tõeliselt demokraadid pikele alustele rajatud ühiskonnakorrast.