60 aastat tagasi seisis Ants Lauter Estonia uue teatrilaval 20 aastase noorukina Fortimbrase kostüümis ja kuulutas Altermanni Hamleti surnukeha juures uue epohhi algust. Midagi taolist juhtus ka Eesti teatrielus. Traagilises heitluses deebeezzee pat silliga. Järgnes surevale Hamletile. Peatselt surev Altermann. Mees, keda Ants Lauter pidas oma peamiseks õpetajaks ja eeskujuks. Näib olevat teate jooksulist järjekindlust. Vaimse vaakumi vältimist. Et üliandekale ja intellektuaalsele altermannile astust mõnede aastate pärast asemikuks lavale ja näitejuhina proovisaalidesse ilmasõjast koju jõudnud lipnik Ants Lauter. Siitpeale oli Lauteri elu lahutamatult seotud Eesti teatrieluga. Ta oli seotud sellisel määral ja sellise intensiivsusega möödunud aasta sügiseni. Et kui saaks Lauteri kinni katta, nagu seda võiks teha lõuendil figuraal kompositsioonis, siis alles märkaksime, millise hiigeltühimikku ta endast järele ei jätaks. Lauter polnud neid muusade lemmikuid, kes kergelt ning nakatavalt on siranud teatri taevas. Kestanciskledes Pahkuse huumoriga kaelastiku on talendi sirades üle lavalaudade tuisanud ja tähelennud tuli saba. Lukramingu suitsuga endast järgijad Nad ei Lauteri mõjujõud oli, imbub vali ja käskiv pooleks vastuseisude nuttude käskkirjade ja aukartusega. Lautorit on kardetud ja klatsitud samavõrd kui hinnatud ja imetletud nagu kõiki reformaatoreid, kes on lõhkunud vana ja esitanud uut, kes kaosesse on korda loonud. Kes talente on liistule tõmmanud, kes endagi talenti on halastamatult taga sundinud. Kes on mõistnud, et sisu ja vorm on kaksikvennad. Kord on pool meie elust ja teatrieetika poolvillane imal kõlblusõpetus vaid kategooriline imperatiiv millele tuleb alluda. Või siis hõlmad vöö vahele panna ja vargamäelt ära minna. Kolm heledat kiirtevihku langevad Lauterile ning valgustavad tema erinevaid Küldi. Lauter, teatrijuht, Lauter, lavastaja ja pedagoog, Lauter, näitleja. Lauter teatrijuhina suutis endas ühendada näiliselt ületamatud äärmused kunsti ja raha. Vaimsuse ning majanduse. Lauterile oli Anne, mis on omane väga vähestele näitlejanna tuuridele. Ta oskas nobedasti kokku rehkendada arve ning eksimatult raha lugeda. Ta oli oma keskhariduse saanud kaubanduskoolis ning suutis suurepäraselt majanduslikult mõelda. Lauter kurtis muide, et ta polnud kunagi omas elus saanud restoranis purju juua, sest tema ülesandeks jäi lõpparve tegemine ja selleks pidi selge aru olema. Teatrieetikas on ta pannud maksma sain Slaski tuntud nõude. Teater algab õlapuust. Kõik isiklik, väike ja närune, tuleb teatrisse tulles kalossidega esscotta jätta. Näitleja on ajastu lühike, koondatud kroonika ja seepärast pole ükskõik, kuidas seda väljastpoolt teatrit käitub. Kas ta habet ajab ja lipsu kannab, kas ta vaimselt ulatub üle keskmise tasapinna või ei. Lauteri enda isik on eeskujuks näitleja uuele tüübile. Näitlejale kodanikule, ajast aegunud poeenlase ja kinnimakstava naljavenna asemele. Lauter, lavastaja. See oli püüd mõtteselguse, mängu täpsuse, vormi, kindluse ja süsteemi ning meetodi poole. Mõtte vaimsus ja täpsus olid tähised Lauteri loomingus. Võib olla rohkem kui inspiratsiooni tulvast ja talendisähvatuses. Peame Lauteri puhul rääkima läbi tungivast vaimust mõtte organiseerivast jõust ja loogikast. Lauteri reziim. See oli uus lehekülg kunagises teatri arengus. See oli uus lehekülgstiili, laimu ja loogika juurde. See oli täpsustatud, maitses sissetung etenduse arhitektuurisünd minutite allutamile sisule ja vormile. Sekunditest lugupidamine laval. Suure iseõppijana omandas Lauter, võime näidend lahti võtta, nagu laps võtab lukku, et vaadata, mis seal sees on ja mis kõige tähtsam ta omandas, võime selle uuesti kokku panna. Analüüsi tarkus hingestada näitleja kujundus jõuga luua tervik. See on võime, mida tänapäevalgi iga lavastaja endale ei või lubada. Lauter, näitleja on läinud meie teatriajalukku vana loa määrangu järgi karakternäitlejana. Tal oli lähedane, kaunim ja suurim meie kunstis. Ümberkehastumine Lauteri lavakujudele tagasi mõeldes meenub eelkõige, kuidas need kujud välja nägid. Kuidas nad astusid, istusid, mis neil seljas oli ja kuidas sees olevat kanti kuidas oli kuju, sõrmed ja jalalabad, kuidas ta hoidis õlgu ja millised olid ta silmad. Kõrvu jääb hääletoon, mis seal autorilt ja ometi siiski rohkem kujult see hääl inise võib, ragiseb vil lõikab kõrva klaasike Irina või pussnoa teravusega. Sõnu moodustavad ainult sellele karakterile omased huuled ja suu hoiak. Sõnade lausete rütmi loob ainult selle karakteri hingamine ja pere Bulls. Mitte tunnete vägev voogamine, vaid targalt ning täpselt loodud ning improvisatsiooni tuules sündinud uus inimkarakter olid Lauteri näitleja likuks võlux. Nakatav, mida kaunistab õpitud kindlus, suur ametioskus, täpsus, arukus, mõõtvormi, kindlus, Lauteri kohta võib öelda. Teist niisugust ei olnud. Ja ei ole. Kui on, siis juba jäljend, lahja variatsioon. Kui tähtis on see lavalaudadel, mis tähendavat tervet maailma alati panna ennast ootama, kuidas tema seda võiks teha. Sellise võimega võivad välja paista ainult väga vähesed. Autor on püüdnud alati kerge kitsi ja täpse oskuse poole. Sellest on 35 aastat tagasi, kui ta õpetas uut näitleja põlvkonda. Kumb on kenam, kas kergejalgne kikkis kõrvu töötav hobune või raskelt sammub, higistab ja puristav. Ka oma lavatööd peate tegema esimese hobusena. Paraku meie publik ei ole veel küllalt arenenud. Ikka tahetakse tunda lavatöö juures higilõhna näitlejatöö väärtust hinnatakse ta vaeva, higi ja hingeldamise järgi, aga tröösti, ige, publik areneb. Lauter oli omandanud otsingute vaevaga napilt mängimise. Suure saladuse. Ta nagu oleks omandanud jaapanlaste rahvatarkuse, et kunstitöö on siis täiuslik, kui talt midagi enam ära võtta ei saa. Otsingute hinnaga, võitluses näitleja igavese vaenlase pingega oli ta jõudnud tõeni. Et elav koer on etem. Ta jäi oma liistude juurde, laiendades avardades pideva tööga leid omadusi, mis loodus oli talle andnud. Ta oli endast välja töötanud omaduse, millega paraku igaüks oma annet kaunistada ei saa. See on oskus, oskus, mittemaneer, võimed, mitte stambid. Lauter oli mõistnud, et publiku valitsemine algab enesevalitsemisest. Kirgede narmastamine ja puusakoomika olid laudtee. Lõika võõrad. Tema võlu oli tahte võlu. Lauter oli optiline näitleja. Ta oli isiksus. Seepärast sündiski mõiste Lauterlik. On näitlejaid, kes kord on häälestatud ja teinekord mitte lautoris oli Loomingu kindlus. Ta oli põllumees, kes iga ilmaga välja läheb. Kelle päev algab varase hommiku ahetusel ja lõpeb siis, kui viimane kuma on ammu juba kustunud. Lauter oli Velise valla talupojapoeg ja see jättis tema elu käsitlusse kindla jälje. Lautilisele, midagi Vargamäe Andresest, kui see pojale ütleb, usu poeg siin ilmas peab ikka üle jõu tegema. Kui tahad midagi kätte saada ja isegi siis on vähe, isegi siis ei saa seda kätte, mis tahad. Mulle meenuvad lautori õpetussõnad 30 viieaastase vahemaa takka. Näitleja olgu sama aus oma töö vastu kui põllumees. Näitlejale olgu töö sama püha kui põllumehele. Kui põllumees lõikab rukist ja seda pihkudeks seob ning riisutud põllul üksikut kõrt märkab, siis võtab ta selle üles mitte yhtsusest vaid austusest. Sest ka see üksik kõrs on tema igapäevane leib. Punase paku põllumees oma parimat. Punast teeb ta oma tööd poolikult. Et iga poolik töö on leiva hävitamine pühadusel jalgega tallamine. Nendes 35 aastat tagasi lausutud sõnades kõlab Lauteri kunsti kreedo ja teatrieetika tänase päevani. Lauteri eilne on nii intensiivne, et see kumab aktiivselt tänasesse päeva. Lauteri eilses on vundamenti ja alustalasid. Nii mitmed, kes tänapäeval diaatrid teevad ja mõneti juba teisiti kui Lauter võivad endasse vaadates öelda. Tema on mind kättpidi viinud ja mulle alus andnud nii tööoskuses kui teatrieetikas. Praegune kõneleja, kaasa arvatud Töö kiidab tegijat. See vana eesti kuldne vanasõna maksab Lauteri kohta. See vanasõna pole väga tüüpiline psühholoogiliselt nii keerukas maailmas mida nimetatakse diaatriks ja kus nii mõnikord kangesti tegija kiidab iseennast lautral uskunud töösse. Ta on uskunud, töö lõi mitte ainult inimese. Paidet Töölõiga näitleja. Et kallimast kallim, inimlik anne on maak töö ja vaimusulatusahjule. Lautor uskus töösse isegi siis kui tal oli raskeid päevi või isegi raskeid aastaid. Töö kiidab tegijat, selles veel autorijõud. Selles on jõud, mis säilitab Lauteri meile väga ja väga kauaks ajaks. Töö kiidab tegijat. Ta võib kiita ja särama panna tegija aastakümnete kaugusest. Me elame edasi omas töös. See tõde on nii lihtne ja nii vähestele kättesaadav. Lauter pole vaeva näinud endale samba püstitamisega. Ta on tööd teinud. Mis on sammast väärt. Töö kiidab tegijat.