Slova imet Juozas balt ussis raudne piss saatil Litovskesser. Sõna on saksa demokraatliku vabariigi kirjanikul tiitrich summeril. Mul on rõõm teile, Anton Hansen Tammsaare 100. sünnipäeva puhul Saksa demokraatliku vabariigi kirjanike liidu ja selle juhatuse poolt edasi anda süga südamlikumad tervitused. Tõde ja õigus Tammsaare peateose pealkiri hõlmab õieti kõike, mida lugejad hindavad Tammsaare juures. Psüühiliste toimingute sotsiaalse käitumise ja ühiskondlike arengute ning vastuolude analüüsi, jõudu ja täpsust inimlikelt oluliste saatuste ja sündmuste suhtes. Lugejad Saksa demokraatlikus vabariigis võisid seda kogeda eriti nende raamatute najal, mis viimastel aastatel meie kirjastustes on ilmunud. Need raamatud on Vargamäe Paul listi kirjastuses Kõrboja peremees Lüteni lööningi juures põrgupõhja uus vanapagan, kultuur ja Fords, võttis 59 seal akternatsiooninis veel ükskord väljaanne 60. aastal Itaalia reis, antoloogias nimega viimne vandiraiuja 75. aastal kirjastuses folkja vilt. Võib-olla seisneb Tammsaare tähtsus just selles, et tema aine ja teemad on spetsi esijoones spetsiifiliselt eestipärased. See kehtib kindlasti ka poeetilise retseptsiooni kohta Tammsaare juures. Esteetiliselt oluline oluline, aga mis peitub ainete ja teemade taga, on midagi palju avaramat. See sisaldab rahvuslikkuses ühtlasi Tammsaare oluliste inimprobleemide töötlust, mida tõstatavad kodanlik, kapitalistliku ühiskonna jätkuvad kriisid ja nimelt kogu Euroopas. Sellest johtub vist ka võime oma loomingus paljusid kirjanduslikke impulsse töödelda. Need on nimelt Vene-Skandinaavia ja teiste Euroopa kirjandust impulsid ja auto mis eriti tundlikult reageerivad neile kodanliku elu kriisidele. See kirjanduslik ja ideoloogiline tundlikus, milles ühineb kodanliku humanisti ja demokraadi Tammsaare tunnete ja mõtete rahvuslikus ja internatsionaalsus teeb tema teosed kõrgeimalt pärandusväärseks sotsialistlike rahvuskirjanduse jaoks. Need seisavad ajalooliselt kõrge ülesande ees oma teostes kehtima panna Proventaarse internatsionalismi seisukoha. Nii et iga maa ja kõigi sotsialistlike vennasmaade lugejaile näiksid kultuurilised lähenemispüüded TEMA, kultuurilised, läänes püüded mitte ainult objektiivselt tarvilikene, vaid ka subjektiivselt, püüdlemis ja soovimis väärsetena. Et see muutuks kirjandusliku naudingu kaudu elamuseks, selleks võiks meid stimuleerida Tammsaaret, kusjuures peaksime tema järele püüdlema ilma teda järele aimamata. Sõna Tšehhoslovakkia kirjanike organisatsiooni esindajal seltsimees Shan Slovodnikul. Lugupeetud koosolijad olen rõõmus, et mul on võimalus külastada teie maad Slovakkia kylangede esindajana ja osa võtta silmapaistva eesti proosa Eesti Anton Hansen Tammsaare 100.-le sünniaastapäevale pühendatud pidustustest. Minu isikliku rõõmu mitmekordistab teadmine, et tšehhi ja slovaki lugejad tunnevad Anton Hansen Tammsaare loomingut. Mõlemates keeltes on ilmunud tema suure epopöa esimene osa. Praegu on ettevalmistamisel teine osa. Eriti tahaksin rõhutada, et ilmumas on kordustrükk esimesest osast. Peale selle tuleb veel käesoleval aastal põrgupõhja uus vanapagan. Tsehhi slovaki kirjandusel on suured traditsioonid niinimetatud küla romaani viljelemisel. Seetõttu on ka Andres, Krõõt, Mari ja teised Tammsaare tegelased meie lugejatele lähedased. Sama suur menu on Tšehhoslovakkias ka Eesti kaasaegsel psühholoogilisel proosal. Viimase kolme-nelja aasta jooksul on ilmunud seoslovakkias tosina jagu teoseid autoritelt nagu Paul Kuusberg, lilli Promet, Aimee Beekman, Jaan Kross, Juhan Smuul ja vanematest Oskar Luts. Peale selle ilmub lähema kahe-kolme aasta jooksul raamatuid autoritelt nagu Silvia rannamaamats traat, Arvo Walton, Enn Vetemaa, Ülo Tuulik, Mati Unt ja teised. Luuletusi on Jaan Kaplinskile. Nende nimede hulk kõneleb tsehhi lugeja suurest huvist kaasaegse eesti kirjanduse vastu. Kuna kaasaegne Eesti kirjandus areneb nii sügavuti kui laiuti siis pole kahtlust, et see huvi Tšehhoslovakkias pidevalt kasvab. Ja samuti on õigusega veendunud, et ka Tšehhoslovaki kirjandus nii nüüd kui ka tulevikus leiab tee eesti lugeja südametesse. Sõna tervituseks soome kirjanike esindajana saab Jaakko Süüria. Seda tõestavad head sõbrad. Olerita Meelvisa tehtava toores suomen, kirjayljoylen ja suomen, kirjailia Liidon tervendus, tähen ju plaan. Ja on ka pää. Heinkile on meile lähisen, naaburimaan, lähene, kirjailia. On eriliselt meeldiv kohustus tuua Soome kirjanike ja Soome Kirjanike Liidu tervitus sellele pidupäevale, mille peakangelaseks on lähedase naabermaalähedane kirjanik. Harvasta aega kautome kirjaljasta Suomessa puhutu, niin kunni Ottawasti, kui on Anton Hansen Tammsaarest ta neilt oodanud tunne taan, Suomessa hüürin. Vaikaside ei olekaan. Aivan koguna Soomennetu. Vähestest meie ajakirjanikest on Soomes kõneldud nii austavalt kui Anton Hansen Tammsaarest. Tema loomingut tuntakse Soomes Hässi, kuigi seda ei ole tervikuna Soomendatud. Meie lugejaskonna paremik on seda ometigi hoolikalt lugenud ja meie parimad teadlased seda väärikal tasemel tutvustanud. On validetava eta Anton Hansen Tammsaare, näete Suomessa paiguta, Neen Enemmen, kriitikowitten ja kirjaili hoitten, kirjaliana kuin, laadiemman, nukkia, piirin, tee toe suudesse. Tuleb kahetseda, et Anton Hansen Tammsaare näib Soomes ilmsesti omavat rohkem tähendust kriitikute ja kirjanike hulgas kui laiema lugejaskonna teadvuses. Ehk et täna on Enittoni johtunud Gustan taien varva ei suuda seda. Ennekõike on seda ehk põhjustanud kirjastajat ettevaatlikkus. Môned, kirjali, amme, ovat, kuitenkin, saaned, hanelda, helemmalisi vaiguteida. Paljusid meie kirjanikke Ando ometigi viljakalt mõjustanud. Tame, moonullista kun on, küsime üksesse. Neurokas oma peräni kirjalia mutta eri tühisel Loonulista ja loen, teen oi seda. See on olnud viron ja suomen, kirjali oli, on Tallinna. See on loomulik. Kui on tegemist geniaalse omapärase kirjanikuga, aga eriti loomulik on see olnud Eesti ja Soome kirjanike vahel. On ju meie kirjandused arenenud rööbiti kordamööda teineteist viljakalt mõjustada. Meile on olnud suurem moosija kuuturi lähetile, aitäh. Poolinjotovisin on olnud üsna suhteida ja kuulusiksi tulla ta kirjev, vihtuja. Meil on olnud suurepäraseid kultuurisaadikuid, mõlemal poolel on olnud sõprussuhteid ja kuulsaks tuntuks saanud kirjavahetusi. Me oleme isegi adapteerinud teineteise kirjanikke, eesti kirjandus on saanud Soomelt Aino Kalda ja meie siit maalt Hella vooli, Joe. Anton Hansen Tammsaare egoscan, käen Suomessa vaid kahenen ihaliansal lähetivat hanel monia innukaida kutsuja. Anton Hansen Tammsaare ei käinud kordagi soomes kui kirglike kutseid tema austajad talle ei lähetanudki. Võtame saime teoks ja meeleoli edele niuksed ümmerdanne baitzi niiden, kirjalisten üht-teist Kunnalisten ja inhimilistena arvu Jen kaota, milles kieli Heimu ja kuuturi sugulasi suurenud perustel. Aga me saime tema teosed ja meil oli hõlbus mõista neid nende kirjanduslike sotsiaalsete ja inimlike väärtuste kõrval ka keelehõimu ja kultuurisuguluse alusel. Moto täna ei ole parim enne, ei süüta, see ei ole ainuüksi minevik. Nii kui Anton Hansen Tammsaare on täna päevana elava ja puhuteleva kirjal ja need jätkuvad skulptuuri suhted, viron ja suomen Välile. Nagu Anton Hansen Tammsaare on tänasel päeval elab ja kõneainet pakkuv kirjanik, nii jätkuvad ka Eesti ja Soome vahelised kultuurisuhted. Et emmergitsevat meile suhted Anebostoliton ja suhteid viron, meie jaoks on need suhted Nõukogude Liiduga ja Eestiga. Aiganaljona meelen kirjali, suutame omad kehitu, need maailma kogenud Monda Muublistusta. Ajal, mil meie kirjandused on arenenud, on maailm üle elanud palju pöördelisi sündmusi. Aga meie elame ikka sama Soome lahe kaldal ja tee Tallinna ja Helsingi vahel ei ole läinud pikemaks. Syyda etajaduks on matka meile maitia, medalil on Vjalal Aivar reitia, kin lühendi. Me Soomalaesed esitamme. Tänan keedoksem Anton Hansen Tammsaarel suurele kirjalial ja inhimilisem ümmarguse rakentali alla. Selle eest, et mõttematk ühelt maalt teisele on laevateest lühemgi, ütleme meie, soomlased, täna oma tänusõnad suurele kirjanikule ja inimliku mõistmise loojale, Anton Hansen Tammsaarele. Sõna Tallinna 21. keskkooli õpilasel Maire tõsisel Kirjaniku loomingust ja väga sageli meelde kas mõni sügavam mõte või mõni lihtne ning südamesse minev ütlus, mida hiljem varmad kasutama oleme. Meenutaksin siin kahte sellist tsitaat Eesti kirjanike teostest, mis meie hulgast küllalt levinud on. Esimene neist kaheksa, kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud Tobist praegugi tuttava tunde endistest kooli aegadest ka paljude Siibete südamesse. Kui Tootsil Emmgaadist üle olime kasvanud kirjandusest meieni ka teise meelis tsitaadi mis tunduvalt raskema mahukama ning tõsisema teose algusest pärit on. Seal ta on, see Vargamäe siin mägi, seal mägi kaugemal, kolmas vahemalt kätt neljas, paremat viia nende taga kuues, seitsmes ja veel rohkemgi. Nii algas ja jäi meie jaoks tõde ja õigus. Nii jäi Vargamägi kooli kohustuslikust lugemisvarasse kuuluvad Tammsaare teosed ei saamist mööda minna jälgi jätmata mõtlema panemata. Olen paljude noorte käest kuulnud, et Tammsaare tõde ja õigus neid maale palju lähedasemaks teinud nende austust lihtsa inimese vastu suurendanud on. Usun, et paljudele maaelust puutumata noortele kangastisi sai tuntavaks suve soojane, heina lõhn, sügisene nukrus ja niiskus, Vargamäe talvine vaikus ja valemas ning kevadine veevulin Vargamäe tülikraavides. Tundmata jäänud ikka valt küpsetatud leiva lõhn kuulmata mälestuste mälestustes elavake tõuda ei lähe. Ja kumisevad kerko kellad. Koolist oleme kõike ikka õpetlikuna vastu võtma harjunud lasteaeda siis nüüd ka Tammsaare mudelist õpetustest meilegi midagi osaks. Kuigi kirjanik omal ajal on kahelnud, kas ja kui palju kirjandus üldse suudab inimest õpetaja kasvatavalt mõjutada. Inimene on õppinud pealiskaudseks, vähesed tunnevad huvi intensiivsuse ja süvenemise vastu. Aga kõikjale uuele moele või lipukirjale joostakse edele kinnisilmi ja ummisjalu. Nüüd on küll Tammsaare kunagised mõtted, kuid tas ei käinud mitte ühti, rõõmustavad mõtted osa tänapäeva noorte kohta. Liialt tihtilist lubamendil toimida poistena, kesi liblikat püüdes võimastavad oomika lilled ometigi maa tallavad. Ja kas see ei ole meie noorte hulgas teatud määral levinud kahjulik mõte, millega ka Tammsaare kunagi välja on tulnud, peaasi, mitte enam otsustada. Mitte enam mõelda, mitte vastutada, teevad seda teised, meie vajame tahu, sest leia taha majad ainult oma isiklikke asju. Teatavasti too selline alaline iseendaga ametis olemine kuigi palju head kaasa. Nii mõeldud meigi, vikastavatest, kaunitest inimsuhetest ja väetist ka Tammsaare tihti toonitanud on. Olen kuulnud räägitavat, et mõnede noorte hulgas mingisugune füüsiline ning sellest tulenev vaimne loidus maad võtnud, on kaitsta soovijaid tuleksist elule tõsiselt mõelda sest küllap sellel väitel ka teatud tõepõhi all on. Kool on meile kujunenud ainult õppetundide tarvis. Meiega on, oli see me igapäevaelule ja noomima vaba aja sisustamist teiste poolt. Ei räägitud ja arutatud on selle probleemi ümber palju. Tulemuse taga on visad paranema. Võib-olla aitab meie noorte uut otsimise loomishindu õhutada, jällegi Tammsaare. Peab tegema juba ainult sellepärast, et ilma tegevuseta pole võimist oskustega meisterlikkust. Heino meisterlikkus, et aga puudub õige rahuldus enesest lugupidamine õigise teaduski. Omal ajal neist alsele kahtlevad, kas ülalpidamisnuiad asemele astuvad kultuurilised huvid ja sõidad inimese aega niisama hästi täita ja viita nagu vanemalt raske kehaline või vaimne töö. Neljad on loodud kõik võimalused selleks, et elada aktiivselt kaunilt. Et rohkem on tarvis ise teha. Rohkem on tarvis usku endasse. Tsiteerin Tamsar Leeponeediliste rõhku teadustele, ilutitele kunstidele vaid ainult praktilist otstarvet või lõbusat ajaviidet. Kuidagi ei tahaks näha, et ka meie noorte hulgast hakkab Leimade ahistav ATP elik elulaad. Ometi Andamsadel kuulunud väide ka siin pisut õpetlik, pisut hoiatagi. Sest kui me läheme teatrisse või kontserdile siis kipume sealt väga sageli eelkõige naerukõdi ja meelelahutust otsima lademetes jalgadest, näidendi tee üle sügavamalt juurelda. Tampere ütleb. Teatri peab üllatama, vapustama kasvõi jalust rabama. Muidu hakkab igav, teadvustab vahetpidamata midagi sündima, mis meid köidab ja millest ilma suurema vaevata saab. Kuigi teda ei kuule või ei mõista, mis näitavad, räägitakse tigedaid üks järeldust teha, õppida süvenemist ja analüüsimise oskust. Teatrist saadud elamused meistri kauemaks ning püsivamalt juurduda. Väga vähe on meie hulgas noori, kes pärast viiulimängu valisin selle muusikariista näiteks Tõnu Tammsaarele kuulamist omaettegi lauseksid. Olin ja sina rõõmustasid mind. Mul oli kõht tühi ja unustasin nälja kuivas suu. Aga nüüd oleks nagu janu kadunud. Arvatavasti oleks Tammsaarel pärast tema teoste artiklite põhjalikumat uurimist ja süvenemist naiste tänapäeva noortele veel paljugi öelda. Ent võib-olla olekski siin õigem peatuda, juurelda pisutki nendegi meelespidamist väärivat ütlemiste üle. Neile omapoolsete tegudega vastuse anda on kala moodi julgustajak, intei näitajad, velg, standard, tsitaat. Loodus on ilus, aga sagedasti vaatame, nukker on vaadata seda, et ka tema peale tagasi mitte tema väljalaadimiseks. Naeratagem siis astugem edasi. Pidulikel õhtule on saabunud kiri Nõukogude rahul nõukogu esimehelt sotsialistliku Töökangelaselt NSV Liidu kirjaniku sekretärilt Nikolai Tihhon narilt ja Telegram NSV Liidu Kirjanike Liidu sekretärilt sotsialistliku töökangelaselt. Aleksei surkovilt loeb ette Vladimir Beekman. Aleksei Surkovi Telegram. Suur aitäh kõigile meie kallitele külalistele lausutud sõnade eest. Võime veel kord tõdeda, et jagatud rõõm on kahekordne rõõm. Ja meie kallid külalised. Suur aitäh, et jagasite meiega rõõmu meie kirjanduse ja kultuurielu suurpäeval. Saeme tavalisi.