1999. aastal viibis Tartu Ülikooli õppejõud Maarja Pärl Lõhmus Londonis BBC juures et seal valmis kirjutada oma doktoritöö, mille siis ta ka mõni aasta hiljem Turus Soomes kaitses. Möödunud aasta sügisel viibis Maarja Pärl Lõhmus uuesti Inglismaal. Aga mis ta seal konkreetsemalt tegi, seda küsime juba tema enda käest. Minu töötlemise eesmärk oli uurida, kui me koos töötasime Eesti raadios kirjandussaadetes ja kus ma töötasin aastani 91, siis pärast seda tulin ma Tartu Ülikooli ja hakkasin meediat uurima, et vahetasin seda vaatenurka. Ja ma ei oleks iialgi arvanud või kujutled sa ise, et et siis, kui me tegime kirjandussaateid Nõukogude ajal sovjetiperioodil, oli tsensuur, olid kujundid, olid vaenlased, oli maailm jagatud meiega nendeks, et sa ühel hetkel Lähed Londonis BBC arhiividesse BBC'sse ja hakkad uurima nende keskkonda Nende avalikkust võrdlema Eesti kogu sovjeti omaga ja siis kirjutama sellest seal korraga oli igav, kummaline tunne, et see sovjetiperiood ei ole kuigi kaugel, et mingeid asju oli seal isegi kergem meenutada ja kirjutada. Kui sa seal töötasid, kas selle aja jooksul saab, tundsid ka, et sinu suhtes ollakse valvas, oleksid tõrges, et võib-olla kõigele sa juurde ei pääse. 1999 ja nüüd võrreldav, et mis oli muutunud Ida-Euroopast, räägitakse tervikuna ja loomulikult seda maad või seda sümbolit kannab seal tõesti Poola, Poola meedia, Poola ajalehed ilmuvad Londonis, mis on siis ühtlasi ka õppematerjaliks sisuliselt missugune on Ida-Euroopa ajakirjandus ja arusaam, teiselt poolt aga 99, BBC, kuidas oli olukord seal teatavasti väga suures informatsiooni süsteemis ka informatsioon liigub etappi pidi ja viimane ruum, mida tutvustamisel nägin, oli tõlgenduste ruum mille puhul ma olin eriti huvitatud, aga mille puhul teine siia sisse astuda, et tõlgendamine, et see on selle ideoloogilise raami peale panemine, siis läbivaatamine ja koma 99 ja küsisin, et kes seda teevad siin Baltikumi koha pealt siis oli naljaga pooleks aga öeldi, et oma eksperte praegu ei ole, aga meie leegid muudest riikidest ja Moskvas teevad ära, aga ma ise veel tõlgendame üle, sellepärast et siin on võimalik, et tuleb panna vastasmärgiga ja nii edasi, et ühesõnaga see ei olnud väga selgelt välja kujunenud. Jäeti teadlikult niukene ähmane mulje. Ma arvan, et asi on isegi meis. Me oleme olnud kogu aeg passiivsed ja me ei ole ka tundnud huvi maailma meedia vastu nendest riikidest, kus seda abi kasutati. Nendest riikidest olid need inimesed sinna läinud ja nad tegid seda tööd, nad olid selle maha või üldiselt selle regioonitundjate noh, tõepoolest eksperdid. Ma arvan, et tahtlikult seda ei olnud, aga pigem oli see ja on ka praegu praegu kui me näeme, mis maailmas toimub ja meedias on ikkagi meie suur probleem, on see, et me ei ole piisavalt aktiivsed maailmas. Kas inimese nimi Tiina Tammann Londoni lähistelt, kas see käib, kas sellesse samasse sfääri kuulub sinna? Tiina Tammann elab Redingis ja Redincon Londoni lähedal, küll aga Redincon veel üks väga tähtis keskus. Reiting on mälu, BBC mälu. IPC arhiivid ei asu mitte Londonis, vaid Redingis ja ka informatsiooni ja ütleme, Monica uuringukeskus asuvad ringis ja Tiina Tammann on ka seal töötanud, nii et ta on tõesti hästi informeeritud BBC-sisestest asjadest. Ja teiselt poolt töötasin ka ise nüüd sellel aastal eelmisel aastal just nimelt BBC arhiivides. Ja ütleks, et vähemalt oli väga selgelt näha, mis on toimunud aastast 1920 25 kuni kaasajani maailmaprotsesside tõlgendamisel. Ja eriti huvitas mind loomulikult see, mis positsioonid on olnud Eestil ja mis võimalused. No ma arvan, et enne sõda vist Eesti ei olnud väga oluline tegija, kes väga suurt tähelepanu nõudis See on huvitav, ma olin ka selle hüpoteesiga meelestatud, mis on huvitav, et tegelikult Eesti kuulus alati sinna Põhjamaade kilda ja ta oli isegi rohkem esil kolmekümnendatel, kui Soome, näiteks Inglismaal ja BBC on, oli selline strateegiline huvi? Loomulikult maailma vastu ja eriti inglisekeelse maailma vastu oli täheldatud seda, et Eestis on inglise keeleõpetus koolides väga tugev. Ja et sellest meie temast võib saada maailmas arvestatav ala. Kui jutt algab peale juba 20.-test aastatest siis missugustel kandjatel on praegu see asi see koguse arhiivindus ja kogu see arhiiv, materjal, mida sina näiteks said kätte, mis kandjatel. See arhiiv, millest ma räägin, on praegu põhiliselt paberkandjatel. Seal on litereeringud. Dokumendid, mis on iseloomulik BBC, on juhtimisele ja suunamisele nimetatakse miinits. Näiteks peadirektorite konverentside arutamiste stenogrammid mis tõepoolest teeninsusteni detailsed. Ja niimoodi aastast 1926. Kas näiteks ka elav otsesaade vestlus inimeste vahel või inimeste grupi vahel kas sellest tehakse pärast ka mingisugune teksti maha kirjutus? Ma ütleks teistpidi, tekstid ja vestlused on väga hästi ettevalmistatud. Me ei kujutanud ette, et see on käinud, niisuguse põhjalikkusega on teada esinejad, esinejad on pidanud olema autoriteedid, oma ala väga kõrged eksperdid, sest mis on BBC BBC kindel märk on kvaliteet ja autoriteetsus. See on huvitav protsess, kus ühelt poolt on väga selgelt näha see, kuidas tekste suunatud ja teiselt poolt on näha need reaktsioonid. Näiteks on BBC eriline huvi, et oleks rahvalik samas tavaline kodanik ja nii edasi, aga me teame, et BBC on olnud küllaltki traditsiooniline meestekeskne patriarhaalse ühiskonna meedium. Näiteks 50. väga vähe naisi töötas BBC-s ja kui nad abiellusid ja lapsed said, siis ei olnud enam võimalik võib-olla seal edasi töötada ja nii edasi, et ta feminiseerus aeglaselt ja, ja selles mõttes auditooriumi esiletulek ja tavakodanik, kui nad kirjutasid, need olid äärmiselt väärtustatud. Tegelikult olid olete ühingud, mis olid hõivatud aktivistide poolt. Et tõepoolest mingeid teemasid ja suhtumisi rohkem kõlaks. Kui Suurbritannia tähtsus ja mõjuvõim hakkas pärast teist maailmasõda langema, siis oli BBC üks neid kanaleid ja institutsioone, mis püüdis seda pidurdada püüdis säilitada Suurbritannia autoriteeti ja mõjuvõimu näiteks võrreldes inglise keele õpetamisega, mis on nendel hoopis võimsam kui näiteks ameeriklastel. Sa tajusid seda. Kuid Churchill pani, aitad saada, ütleme viisakamalt, Jan Jacob siin BBC juhiks mehe, kes oli olnud tema sõjaline nõuandja, abiline, 40.-te aastate algusel, käinud Venemaal koos Churchilli ka läbi rääkimas Staliniga ja nii edasi kõike kogenud, siis oli kindel, et ta saab kellelegi, kes aitab seda inglise ideed edasi viia. Ja see võitlus on selles mõttes huvitav, et ühelt poolt on selgelt näha selline plahvatuslik orientatsioon rahvalikule igapäevaelule, meelelahutusliku, selle, selle kasv viiekümnendatel on tõesti väga suur BBC. Aga teiselt poolt on palju selgemini näha see vana ideolooge, Voogia veteranide domineerimine ja suunamine. Mis mulje sulle jäi, kui palju nad säilitavad igasuguseid erinevaid helikandjaid. PC on võtnud enda missiooniks olla inimkonna mälu. Ja ja ei ole just pähe. Ei ole aga nii see on. Ma küsin seda sellepärast, et omal ajal noorena kuulasin väga palju BBCd, sellepärast et lihtsalt sealt sai hapnikku. Nii tobedalt, kui see praegu ka kõlab, sellepärast et tõesti kanaleid ei olnud. Neil oli BBC World Service oli Juroppins BBC ja me räägime ikka kogu aeg raadiost. Kas me televisioonile üldse jõuame? Ma ise pean ütlema olnud raadioajakirjanik pikka aega, et ma ise olen ka huvitatud rohkem raadiost ja nii kummaline kui seda ei ole veenda, et siis ka uued ajaloo kirjutajad, ASA Priks ja pädis känel samamoodi nad on raadiokesksed, et millegipärast küll televisioonist. Me saame rääkida ja eriti aiti Vii tulekuga seoses BBC mõju muutumisest ja kogu uutest avalikkuse probleemidest. Aga ütleme niimoodi, et see ideoloogiline jäi maailma idee väljakujunemine, see on käinud raadiokanalis. Nendest kanalitest tahtsin ma küsida ja rääkida sellepärast et kui ma neid kuulasin, siis seda inglise kuulsat või kurikuulsat Kapnit sealt ei kostnud. Võib-olla vaatan lihtsalt liiga kitsalt seda probleemi või ma näen seda liig akadeemiliselt, sest et võib-olla minu fookus on tõesti rohkem sellele strateegilisele poolele ja ma võin seda öelda, et, et seda BBC arhiivi lugedes noh, seal loomulikult registreeritakse kõik, mida sa loed ja vaadatakse, sulle antakse igaks päevaks uurija ja sa saad uurida kolm päeva nädalas. Uurija jah, abiline, abiline ja kes sulle ekste ette toob ja nõustab ja nii edasi, et see omapoolne nendelt Maarja Pärl nüüd see töö, mille tegemisest ettevalmistamisest sa oled rääkinud, mis on selle pealkiri avasele sisu ei olemas natukene. Tegelikult selle töö läheb tagasi Eesti Teadusfondi grandi Lundi teadusliku grandi juurde, mida ma tegin 2004 2007 koos oma reegidega ja meie grandi pealkiri oli meedia Eesti avalikkuse kujundajana 1000 942005. See on suur projekt ja selle raamatut peaksid nüüd valmis saama meil ja ka järgmine aasta, tähendab see on Eesti kohta Eesti avalikkuse kohta Eesti meedia kohta. Ma kasutasin ära eelmisel aastal oma vabasemistri ülikooli õppejõuna ja läksin siis Westminsteri Ülikooli BBC arhiividesse pärast, et seda eesti raami eesti avalikkuse tõlgendust panna laiemasse konteksti. Ja ma arvan, et selle töö ja, ja need meie meediaga võrdlused, et seda aitavad teha nüüd minu doktorandid. Helle tiikmaa, Epp ehand on Eesti televisioonis samamoodi Indrek Treufeldt, et Eesti televisiooniringhäälingu rahvusringhäälingu inimesed, kes on ühtlasi meie doktorandid. Et ma arvan, et me teeme koos nendega nüüd seda analüüsi. Sa ütlesid, et sind huvitas võrdlus, erinevused ja sarnasused, kui sa nüüd lihtsas vormis tooksid mõningaid näiteid, mis on meil kohutavalt sarnane inglastega ja mis on kohutavalt erinev. Kui nüüd küsida ja vastata rannaasuste kohta, siis ma ütleksin seda, et Eestis ja ka Inglismaal on üks huvitav, avalikkuse fenomen on see, et on väga selgelt olnud see tasand, mis on olnud see normatiivne või õige või riigi tasandil ja nii edasi ja teiselt poolt siis see, et nagu raadios ja teles ja kõikumine näeme ja kuuleme, räägib inimene. Ühesõnaga, et kuidas panna kokku see minu avalik pool ja inimese personaalset pooled. Ja mulle meeldib tegelikult, kuidas seda on Inglismaal tehtud, seal on lubatud nalja, lõbusust, spontaansust ja ma arvan, et Eesti Raadio parimad aastad, mis on ikkagi pikalt olnud ja ka viiekümnendad kuuekümnendad, on Eesti raadios ajakirjanike poolt ikka väga head olnud, et see suur võlu on ja sarm on olnud ajakirjanikel raadioajakirjanikele just olemas. Et, et see persooni võlu on tegelikult äärmiselt tähtis. Ja noh, kasvõi ka sina armaskul ja kõik teised siin, et, et see, et me oleme persoonid ja, ja me räägime sellest, millest me inimesena tahame rääkida ja pean oluliseks, et me ei ole sellest taganenud erinevalt päristatali taarsetest riikidest, kus need raamid on palju rangemad see on üks asi, aga suured erinevused, ütleks nii, et Inglise ja BBC süsteem on omamoodi veel. Süsteemselt on ikkagi masinavärk. Et Eestis lihtsalt ei jätku inimesi, et sellist süsteemi üleval pidada, ei oleks jätkunud ajusid ja, ja käsi ega tehnilist osa. Et see, kui suur süsteem on ikkagi päris maailma meediasüsteem, siis mida ta endast kujutab või tahab olla millesse investeerib seda me lihtsalt ei kujuta ette, kui me sinna sisse niimoodi vaata. Kas sulle tundub, et BBC töötajaid niisugune masinavärk natukene ahistab et nad selle siis töötavad? See on väga delikaatne küsimus, nad on nagu sisemiselt lõhki kistud. Käisin loomulikult nüüd ka kolleegidega vestlemas teles ja raadioosas ja eriti telepoolel, kus imagot ja kõik selle kujundamine ja tootmine on hästi tugevad. Nad on juba tõesti tööstustooted ja suured meeskonnad on taga loomulikult meeletud rahad, eks ju. Et nad on tegelikult ahistatud meeletult sellesse tootmise, meedia tootmise süsteemi. Teiselt poolt aga on see persooni valmisolek teha midagi selles suures süsteemis, anda oma panus ka väga tugev. Et ma nägin nende puhul seda ambivalents vastuolulist olukorda ja, ja loomulikult me ei kujuta ette seda närvipinget, noh, kui on vastutusel seal miljoneid paelad mingite tundide eest, mis seda tehakse, lindistust ja kogu süsteem ja salvestus, sest kõik ma peaks ütlema, et on suurejooneline, kallis tõesti. Ja võib ainult vaata, kujutad ette, millised rahad seal liiguvad, kui meeskonnad on nii suured ja ja kogu see tehnoloogiline tasand nii kõrge No kõrvalt on võib-olla raske hinnata, aga kas on õige oletada, et inimesed tunnevad kolleege pigem konkurendid? Täna niimoodi ma ei saa öelda, sellepärast et, et seal on näiteks töölepingud on salajased, kõik on konfidentsiaalne, nad ei tea näiteks oma kolleegide töötasusid ja samas võib öelda, et näiteks nende infosüsteem, mis on kesklinnas, mis on ühel korrusel, mis on suur avatud klaasseintega ruum, kõik maailma BBC info jookseb sealt läbi, kusjuures nurgas on ka reisibüroo ühesõnaga infotöötaja näiteks kelle selgub, et vot nüüd kohe ma pean minema näiteks kasvõi seal Indiasse. Ta helistab sellele kõrvallaua reisibüroole ja see paneb ta esimese lennuki peale, kusjuures võtab ka takso veel BBC sinna lennuväljale ja tehakse ja nii edasi. Ühesõnaga see maailma suhtes, äärmine valmisolek reageerida, kohal olla ja selleks see koostöömasinavärk kõik jooksevad su eest. Et seda me ei kujuta lihtsalt ette, et meie oleme harjunud sellega, et autor teeb tohutult palju ja siis vestleb ja tal on idee ja nii edasi. Aga seal läheb kõik läbi suurte süsteemide Aga nüüd, kui palju sa jälgisid kohalikke kommertsraadiojaamu, mis nende kohta ütled? No Londonis kuuleb 100 raadiojaama ja mis on äärmiselt huvitav, et mõned on sellised tõeliselt loomingulised eksperimendid näiteks tudengitel on oma kuuldemängude kanal, mida nad näiteks teevad siis, kui neil aega on ja jõudu on ja tekstid on valmis ja ise lavastavad ja loevad ja nii edasi. Ja teiselt poolt, mis on väga populaarne, on kõikidele Londonis elavatele vähemustele oma keeltes oma kanalid, oma muusika. Et selles mõttes näiteks, kui lähed kuhugi kuule ja pargid auto või lähed sellest kohast mööda ja siis kuuled veel seal neid muusikaid ja keeli, siis on see tohutu paabel. Sõnaga on võimalik just raadiote poolest Londonis elada. Ma ei kujuta ette mitmetes riikides ja atmosfäärides seal kultuuriliselt üle äärmiselt äärmiselt rikas. Peame meeles, et avada raadiokanalit, on kõige lihtsam, kõige odavam meediaväljund ei televisiooniga, lehtedega või mingit ajakirja, ei aa nii kergesti, nii väikeste kulutustega. Jah, ja aga teiselt poolt on väga huvitav see, et raadiokanalid avavad põhiliselt noored närviga noored inimesed ja neid järgmine teener tihtilugu, et nad teevad, spontaanselt, tahavad, koguvad ja siis kaks võimalust, kas saabuvad BBC vastavatesse suurematesse professionaalsetesse üksustesse või lähevad näiteks täiesti Westminsteri ülikooli õppima ja kogu seda rahvusvahelist meediat ja nii edasi ja selliseid inimesi oli seal Balsi doktorantuuris on seal üle 80 inimese 50-st riigist, et kujutage ette, kui palju seal neid on, et tulevad, aga mis on, põhiline, on raadiote puhul see elavus, intensiivsus ja ka sotsiaalsus. Et yell näiteks kohalikes kanalites ikkagi puudub. Et kui sa ikkagi teed kohaliku raadio ja sa oled noor, sai hea küll, väga tore on, et reklaamiandjad ja toetavad siis kanalit ja ikkagi tahad, tead, mida sa tahad teha. Aga mis tõeliselt silma torkab võrreldes meie kohalike kanalite ka, et, et seal on palju sotsiaalsem, raadiojaam, raadiojaama funktsioon, mõtte, isegi laulud, aga vahevestlused nad on ärksad, nadolid, noored, nad on kohaliku elu peegeldavad kriitilised aga samas sellised positiivsed ja rõõmsameelsed lahendus orienteeritud. Ja omavahel öeldes aga seda hoolega kõik kogu auditoorium on see, et ega Brüsselist tellitud Westministeris kirjutatud Euroopa raadiote sotsiaalsus analüüsis on Eesti sisuliselt viimasel eelviimasel kohal. Et Eesti raadiokanalid On vähe sotsiaalset, vähe kohaliku eluga kohalike probleemidega. Reaalsusega tegelevad. Mõni vastab sulle, et meie raadiot muuga ei tegelegi, kui kohalike probleemide probleemikestega. See on kõik võrdluse küsimus, eks ju. Et järelikult ei tegelenud piisavalt väärikalt ja, ja pidevalt ja lahendusele orienteeritud. Kas siin on mõeldud kogu raadio seda maastikku või on mõeldud eesti raadiot omaaegsetest eraldatud? Ei raadiomaastiku ja just nimelt avalik-õiguslikud ostetud välja. Jah, ja et avalik-õiguslikud on oma süsteem, aga kuna sa küsisid, ma vastasin sellele küsimusele, mis puudutas kohalikke raadioid. Et see kohalike raadiot võrdluses torkab silma, et Euroopa kohalikud raadiod on märksa sotsiaalsemad ja mitte nii reklaamile orienteeritud kui Eesti kohalikud raadiod. No see on Eestis huvitav kuulda. Nüüd niisugune asi, kui suur on surve praegu ja varasematel aastatel BBC privatiseerimisele. See on äärmiselt delikaatne võtmeküsimus ja siin on mitmed jõujooned, kes on sellest huvitatud ja mis argumentidega ja, ja kes on sellele vastu. On selge, et BBC asju ja rahastamist otsustatakse üle Parlamendi. See tähendab seda, et lordide kojas neid asju arutatakse pidevalt. Ja see võitlus on käinud ju aastat tegelikult juba esimese suure Euroopa majanduskriisi ajal 29 algas see küsimus oli tahtmine ta kas võtta kontrolli all eriliselt mitte hoida teda sellise eraldi nähtusena. Et omandiküsimus üldisemalt maantee on, kas ta on rahva omand või peaks ta olema päris parlamendile alluv või mingile poliitilisele joonele või siis hoopis erastada. See küsimus on just tervikspektris oluline, aga miks ei ole seda võimalik erastada, on just selle paljusus, kuna ta on oma harudega niivõrd suur süsteem, et siin tekib vastutuse küsimus ja, ja mis on huvitav, võib-olla ka vastus sellele, mis enne küsisid erinevuse kohta Eestist, on see inglaste ja BBC organisatsioon, selle näitena läbimõtlemine, seal mängitakse stsenaariumid väga selgelt läbi. Mis on tulemas. Ma arvan, et, et mis praegu reaalsem oht või, või siis suund on see, et BBCd püütakse tükeldada ja mingeid tükke siis suunata erakätesse või, või noh, on ju näha, et, et just nimelt telekanalis praegu eelmise aasta lõpus olid streigid selle vastu, et püütakse vähendada 5000 töökohta, mis on palju, aga samas see süsteem on ka ikka väga suur, et seal nüüd võin eksida, aga 30000 oli seal küll praegu töötajaid palgal, et ühesõnaga need süsteemid on väga suured. Arvan, mis toimub, on neid internetti läbi, et kuidas, kas hakkab BBC ja maailmasüsteem meediasüsteem toimima läbi interneti? Kuidas see levib ja siin on BBC jälle oma võimalus, aga teiselt poolt ütleks niimoodi, et temale tulevad tugevad konkurendid. Jah, see saab olema surmaheitlus, sest et need erakanalid ja ära meediaväljundid ja need on väga hakkajad atressiivsed ja ja, ja need võivad olla ka väga jõuliselt finantsiliselt. Jah, mille üle käib võitlus, võitlus käib avalikkuse pärast, nagu on siin kombeks rääkida kapitalist ja, ja siis on küsimus, kelle omakapital pole rahvust ja nii edasi võime rääkida, aga tegelikult tänapäeva maailmas avalikkus on samuti kapital on hüve ja ümber käib siis kas läbi kapitali või vahendite inimeste tegelik võitlus. Noh, kui me näeme, mis toimub maailma areenil sõdade ja kübersõdade ja kõige valdkonnas, siis moodi on tegelikult väga palju tehakse avalikkuses. Et tegelikult on eri huvigruppidel huvi saada avalikkust oma kontrolli alla suunamise alla. Nii on, kui palju sa oled võrrelnud briti süsteemi Ameerika avalik-õigusliku ringhäälingu? Ma läheksin tagasi eelmise sajandi algusesse korraks kahe lausega ja ütlen nii et kui elektrooniline meedia tuli kahekümnendatel aastatel, siis tegelikult tekkisid erinevad suunad oli-Ameerika suund, mis oli kommertslik, eks ole, väga opereti ja muusikali ja sellise meelelahutuse keskne siis oli vene suund, mis oli Lenini jaoks rääkiv ajalehtedest Venemaale inimesed ei osanud lugeda, ei saanud päris hästi aru resoluutselt edasi teha ja siis pandi need valjuhääldajad tänavatele, inimesed kuulasid, kõnesid, oli euro tuppa väikerahvaste suund, kus oleme ka meie, mis hakkasid üle kandma põhiliselt kultuurisaateid siis religioosseid saateid, loenguid, ühesõnaga meedia sai kultuuripikenduseks. Ameerika on läinud eri teed samast, tal ei ole sellist avalik-õiguslikku süsteemi, tal ei ole sellist suurt tõlgendusmasinat. Aga seda on püütud teoreetiliselt kujundada ja selle suuna nimi on pabitseenalisime. Seda luuakse üteldakse mitmetes meediateoreetilistest keskustest bluumingtonis, Stanfordis. See suund kasvab Ameerikas välja läbi inimeste enda aktiivsuse. Aga see Pablik proov, casting, system, see on siiski olemas, praegu tegutseb seal. Jaa, aga tal ei ole teoreetiliselt sellist keskust, nii nagu on BBC-le just nimelt Westminsteri Ülikool, nagu on kaadifiili kool, kes koolitab välja BBC kaadrit. Vaatame, mis on toimunud, et Eesti avalikkusega ja kas me kõneleme avalikest asjadest avalikult. Ma tahaksin öelda seda, et 80.-te lõpus oli Eesti ringhääling raadioteletõesti just murranguperioodil äärmiselt aktiivsed. Et ka maailma kogemuse mõttes oli Eesti Raadio Eesti televisioon midagi sellist, mida praegu teoreetilise tunnistatakse. Et targad ajakirjanikud, inimesed tänavalt tulevad, räägivad, ütlevad, mida nad arvavad. Et praegu võib-olla meie ajale see küsimus, et kas me oleme suutnud seda õhkkonda mingil määral säilitada seda professionaalsust või on meil kujunenud täiesti uus olukord? Loomulikult me tahame ju seda kõik, et meil oleks väga aktiivsed ja targad ajakirjanikud. Ja, ja teiselt poolt me tahame seda, et see elektroonne meediakeskkond räägiks olulistel teemadel. Et see tähelepanu ja kulu, mis meil meediale läheb, et see läheks asja ette. Kuuldud jutuajamine oli salvestatud mõni nädal tagasi Tartus aga nüüd me jätkame seda teemat seekord juba Tallinnas rahvusringhäälingu stuudios. Maarja Pärl. Me oleme rääkinud meediast suuresti BBC näitel, kuna BBC on tõesti eriline, väärikas, tähtis, kordumatu, ületamatu organisatsioon. Aga kui me nüüd vaatame Eesti meedia ja raadiomaastiku, missugused muutused on siin toimumas või toimunud sinu silmade läbi? Vaatame seda, mis toimus 1980 seitse-kaheksakümmend kaheksa ja me teame siinsamas majas olid ju olukorrad, kus mõni otsesaade, mis siis läks ja milles räägiti refleksiivselt otseselt sellest, mis Eestis toimub. Me teame, et peatoimetaja sai karistada, see juhtus ja näiteks noortesaadete peatoimetaja, aga kui oli saade otse Tartu Ülikooli aulast, kus Runnel 87. aasta veebruaris ütles, et me oleme okupeeritud maa ja meie okupeeria käitub meiega kui asumaaga ja ma mäletan, kuidas Enno Kiviloo, kes oli selle saate toimetaja, sai karistada. Et ja, ja need kolm aastat olid tegelikult pidevalt avanemise periood, kus kõik, mis toimus, seda järjest rohkem räägiti. 90 91 ei olnud enam teemat, mida ei oleks räägitud ja arutatud. Siis on huvitav moment see, kui tulid kommertsjaamad. Ja mis ikkagi toimus üheksakümnendatel, kas see oli nüüd raadiomaastiku avanemine, mitmekesistumine, ta oli seda kindlasti oli väga hea ja kuku ja mis hakkas siis võistlema Eesti raadioga ja tekitas sellise üldisema professionaalse avatuse. Aga teiselt poolt peab ütlema, et tulid ju sellised kommertsjaamad, kellel tegijaks oli seal ainult reklaamitoimetaja ja siis uudiselugeja uudiselugeja diskor. Ja ma arvan, et need jaamad, kuigi nad andsid palju sellist nii-öelda lihtsalt lihtsat keskkonda ja olid taustaks seal rasketel igapäevatöödel, nad tegelikult lahustasid meie ettekujutust raadiost, sest nad olid ebaprofessionaalsed, Nad olid kitsad. Sa oled, ketrasin ju ainult oma nii-öelda kuid enne ja, ja siis populaarmuusikat, et, et need tegelikult ütleme raadiokultuurile kui selliselt väga hästi ei mõjunud väga hea peal b3 ja mis kahjuks jäi väga lühikeseks, aga sellel tõesti oli oma nägu ja oma selline irooniline, humoristliku suundumus. Ma arvan, et Vahur Kersna tegi superliini seal, et ta hakkas sellist tööd suunama ja tegema. Et see oli tõesti midagi enneolematut ja need 94.-st aastast on siis avalik-õiguslik süsteem, kus meie oleme praegu. Kas sa tahad nimetada veel mõnda eraraadiojaama, millel oli oma nägu, mis oleks praegu väärt, et teda nime? Otsingute perioodid olid olemas ja muidugi oli hea ka Tartu kohalik raadio, sest tegijaid oli seal palju ära kõik professionaalid, aga peab ütlema, et need otsingud olid piiratud reklaamirahaga. Kas sulle tundub, et domineerima jäi liigselt omaniku ärihuvi? Aga muidugi, meil ei ole raadio teoreetiliselt piisavalt seda välja ja arutamist ja kirjandust ja raadiomajas, siin on ju fantastilised tegijad, aga ei, neid ei jätku igale poole. Miks ei saanud? Kuku raadio näiteks vikerraadiole arvestatavaks konkurendiks, numbrid näitavad väga suurt vahet. Aga ta ikkagi sai, ta praegu on kuskil, ma ei tea, kaks, kolm või neli korda väiksem. Ja aga küsimus on selles spetsialiseeritud huvis kindlad sihtrühmad. Noored mehed, kes hästi teenisid, olid hästi aktiivsed siis võib-olla sellele 90.-te aastate keskpaigas. Eesti ringhääling ei suutnudki võib-olla nii aktuaalseid majanduslikke kiireid päevateemasid üles tõsta, nagu nemad neid noppisid. Et see lähedus ja kiirus ja Erki Berensi ja Vello Rannatöö on seal väga professionaalne, et aga, ja muidugi kogu see inimeste esitamise piisav aeg inimese avamiseks, et need on olnud suurepärased, et ma arvan, et pigem on küsimus nišides, et millist sihtgrupi üks ja teine kanal siis öeldakse, katab. Me teame, meil ei ole tsensuuri, ei paberitega lindid, jookse tsensori käest läbi. Kas niisugune mõiste probleem nagu enesetsensuur sinu jaoks on olemas? Mina arvan, et see on väga tõsine probleem ja mina arvan, et see on ka Euroopas ja maailmas üks tõsisemaid probleeme sellest väga vähe räägitakse? Jah, sest keegi inimene ei taha tunnistada, et ta on millegiga piiratud ja et ta teeb seda Soomes siin kolleegidel on suured probleemid. Kõige hullem on see, et mida kauem ma olen töötanud näiteks ühes valdkonnas, näiteks STT, Soomel keedutoimistu ühe kolleegiga just rääkisin sellel teemal ja ta ütles mulle, et tead, sellist probleemi pole olemas, ma olen 40 aastat siin töötanud ja ma pole kunagi sellele mõelnud. Ja teine kolleeg kõrval, kes oli ka uurija, hakkas naerma. Et vaadake, noh, see ongi see küsimus, et me ei taju seda iseendas, aga me peame olema valvel, et me me ka juhtub, see on meil alateadvuses, kukla taga on olemas. Ja, ja teine asi on ka see, et me maailmapilt on ju valmis. Et kuivõrd dünaamilised oleme arusaama sellel märkme kõrvale esimesel hetkel, selle asemel, et küsida, et mis see on julgeda küsida. Sest mis on huvitav raadio puhul? Mina arvan, et ringhääling on selline ala teadvuslik kanal. Et see on see, mis toob kogu meediaväljale sellised esimesed uued nähtused ta nimetab, ta saab kiiresti nimetada ja ta saab küsida. Ja ringhäälingus on küsimine suur väärtus, nii siin kohapealsetes asjades, Eestis kui ka maailma asjades. Me oleme nüüd rääkinud Eestist viimased minutid, kui sa vaatad Euroopasse, kas seal on mingisuguseid erinevaid tendentse, mis on sinu ajaks seal? Seal on väga huvitav suundumus, mis Eestis veel ei ole jõudnud ja see on sotsiaalsus, on võetud hoiak nii Euroopas kui ka Ameerikas, et ringhääling peab olema sotsiaalne, sest ringhääling tuleb inimesele nii lähedale, inimene kuulab seda üksi ja mõtleb ja on kaugenenud sellest, et ringhääling loeb selliseid valmis käskivas toonis tõid, et, et see ongi see keskkond, mis mõtestab inimesele tema ümbrust ja aitab elada, aitab orienteeruda selles igapäevases mõttes, aga ka globaalses mõttes. Vastuolu ühest küljest me tahame anda kvaliteetset kaupa, teisest küljest inimene ei taha olla raskete probleemide kütkes kaua ja pidevalt ta otsib kergemat, see oht on olemas, et ma jään kuulajast ilma. Tark inimene ei jää kunagi ilma ja ma arvan, et ka kuulajaid ära ei kao, sest pikemal arutelul on suur väärtus. Raadio suur probleem on see, et ta hakib, et ta ei lase inimesel pikalt oma mõtted välja öelda siis kui inimesel on oma mõte ja ta on pikalt mõelnud, et see, et paneme nüüd väikese muusika peale see on see võib-olla, mis hajutab ka kuulajad. Et siin on see balanss, kuidas inimese närvisüsteemid ja kuidas kultuuris need on, muide ei ole ime, aga soomeugrilased on maailma kõige suuremad raadiokuulajad. Esikohal on Eesti, siis on Soome ja siis on Ungari sandid mansid metsas siis ka salaüritada, aga, aga see, et meil me vajame seda, et see mõte kulgeks, olete, kujuneks välja need asja tehniline pool, eks ole, internet tuleb, tuleb ja sinna ei ole midagi kellelgi teha. Kas sellel on ka halvad küljed ka see, et sa oled seotud selle masinaga, selle riistaga, ükskõik mis kujul ta on, kas see tekitab ka mingeid piiranguid? Küsimus on selles, et kus see internet need siis on, kui ta on näiteks mobiiltelefoni, seda on samuti raadio ja ta on MP3 ja nii edasi, et tegelikult ta ju tekitab valikuid. Et piirangud ja valikud on näiliselt vastandmõisted. Tegelikult nad on hästi seotud sellepärast, et need valikuid piirab inimese teadmine ja inimese eneseteadvus. Et see tähendab seda, et me oleme lihtsalt väga uues olukorras maailmas ja võistleme tõesti selle kultuurilise eksistentsi ka selle eest, et mida teadlikumad on meie inimesed, mida paremaid valikuid nad teevad, mida kvaliteetsemaid valikuid, mida paremad on meie programmid, aga teiselt poolt ka nende vahel, mida pakkuda on või mille vahel ta valida saab. Mina arvan küll ja võin öelda rahuliku südamega, et Eesti ringhääling ja see, mis varem oli Eesti Raadio, on et see on olnud kogu aeg maailmatasemel. Need žanrid, need viisid, kuidas inimesega räägitakse. Kui tõsiselt esitatakse küsimusi ka muusikavalik kaheksakümnendatel. Et see žanriline rikkus, mis oli välja kujunenud ja kust me nüüd edasi läheme, et see ei ole olnud kehvem kui BBC? Kui sina tahad kuulata muusikat kvaliteetselt, kas sa kuulad seda internetist? Kvaliteedi mõttes tehnilises mõttes, siis seda ma ei saa hästi teha. Aga, aga samas raadiokanaleid, eks ole, vikerraadio ja klassikaraadiot eriti, ma kuulan kogu aeg internetist ka internetist. Aitäh stuudiosse tulemast, filosoofiadoktor Maarja Lõhmus, Pärl. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand ja lisan, et maailmapildi saade kordub teisipäeval pärast südaöiseid uudiseid, nagu ikka ja on järelkuulatav ka internetis.