Tere kuulama maailmapilti täna me üritame koos Sirje Purgaga jõuda natuke lähemale mütoloogia maailmategelastele. Me võtsime selle tänase jutuajamise ühte lausesse kokku, ma esitan selle praegu ka kuulajale, et ta teaks, millest jutt tuleb. Inimese mina, arengu teekond, Põhjala kolmeses mütoloogia maailmas idas, Kalevala ja Kalevipojas. Inimkonna teadvus on olnud pikas arengus ja on olnud selle aja jooksul väga palju erinevaid teadvuse olukordi inimestel. See teadvus, mida me praegu tunneme, mis sa mõtlemisega seotud, selge mõtlemisega, see teadus on õige noor. Võib-olla võib nimetada õieti, Aristotelisest alates on niisugune mõistetes mõtlemise teadvus inimesel enne seda Egiptuse aegadel Pärsia, India, Vana-India aegadel mõtlemine erines tunduvalt sellest, mis tänapäeva mõtlemine on. Peale selle oli inimesel veel üks niisugune teadvus, olukord, mis võimaldas tal näha rohkem ja sügavamale kui meie praegu, oleme seda harjunud nägema. Ja seda teadvust nimetati vanaks selgelt nägevaks teadvuseks, kus inimene oli võimeline nägema olukordi. Ja õieti võiks öelda, et põhjusi nendele sündmustele, mida meiega praegu näeme, kuidas kasvavad taimed ja nii edasi seda arengut, et seda võimelised inimesed nägema nägema kui paljude erinevate vaimsete olevuste Loomingu tööd. Ja see teadvus sellest on järgi jäänud meie mütoloogia, maa. Inimkond kaotas selle teadvuse, õieti ta vahetas selle välja mõtlemise vastu. See teadvus kadus umbes sellel ajal, kui tekkis iseseisev mõtlemine, mõistetes mõtlemine, Aristotelese kategooriad, siis hakkas kaduma see vanad nii-öelda selgelt nägev teadvus, mis oli ühendatud ka väga pika mäluga. Ja nüüd meie aega välja jõudes on noh, võis öelda täiesti kadunud, aga see kadumine ei toimunud mitte korraga vaid eri rahvastel eri aegadel. Ja me teame, et lõunarahvastel on see palju varem juhtunud. Ja kreeklaste mütoloogia on ka ainult mälestus veel sellest kaugest ajast. Aga mida rohkem põhja poole, seda hiljem kadusse võime. Nii on näiteks põhja Germaanlastel säiliste kuni, isegi kuni 10. sajandi nii meie ajaarvamise järgi ja nii on ka need põhjamütoloogia. Väga elavalt oli inimeste silmade ees kui reaalsus veel väga kaua, aga veel rohkem põhja poole ja, või õieti meile lähemale Soome ja Eesti aladel oli see veel kauem, säilis veel kuni 19. sajandini. Nii et kui löönud ja, ja Kreutzwald korjasid rahva hulgast nende mälestusi meie mütoloogiast siis ta neile ju lauldi neid Kreutzwaldi-le ja, ja nii, Lõõnrudile lauldi ette kõik need pikad-pikad, värsid, mis on imekaunid, pildid ühest teatud ajast. See võime mäletada nii tohutu suurt hulka, kui meie tänapäeva inimene püüaks nüüd oma mäluga pähe õppida Kalevipoega või eriti veel Kalevala, mis koosneb nii paljudest värssidest siis ma arvan, see oleks peaaegu võimatu töö, isegi näitlejale väga raske töö. Aga omal ajal ei õppinud seda keegi, see oli võimes oli anne ja ma julgen oletada väga mitmest asjast, Kalevipojast, et ka Kreutzwald veel oli võimeline viima ennast sinna teadvusse. Sest see, kuidas Kreutzwald küll kogus kõik need metroloogia materjalid, aga kuidas ta need kokku pani? See on üks imeline sündmus, see ei saa olla lihtsalt kalkuleerima mõistusega tehtud, siin pidi olema suurem inspiratsioon. Et nii täpselt mõisteliselt kokku pannes EPasama lendur. Nii et teadvus püsisid kaua nendel aladel kust siis nüüd praegu meie seal see üleminek toimub siis sellest vanast ja uuest ja kus me kokku uuesti saame jälle selle vana loogiaga. Vahepeal on maailma tulnud üks uus seeme nii-öelda uuest teadvuseks inimkonnal. Kui mõistetes mõtlemine lõppes nii-öelda loodusteaduste arenguga, materjalistliku teadvusega nii-öelda maailmast, inimesest, loodusest, siis see teadvus saavutas ka oma kõrgpunkti juba õieti saavutanud. Iga areng peidab endas alati tulevase arengu idu ja nii on ka selles materjalistlikus loodusteaduslikus mõtteteaduse arengus oma leviku idu juba sees. Ja see tulevikuidu on see, et võttes aluseks selge päeva teaduse mõistetest, mõtlemise, teadvuse kogu loodusest, inimesest nii-öelda loodusteadusliku mõtteviisi lisandub siia nüüd juurde uuesti põhjuste maailma tajumine. Me näeme ainult tagajärgede maailma, aga me põhjuste maailma ju ei näe. Tekkis üks uus võime nii-öelda inimesel. Selle 1899. aastal lõppes üks väga suur ajajärk inimkonna ajaloos. Pime ajajärk nimetatakse seda ja India nimega veel kaali juuga, kus inimkond ei näinud enam põhjuste maailma. See lõppes ja kohe selle järel tuli enim, kuna ühe niisuguse juhtiva figuuri kaudu uus võime töötada oma mõistusega, oma selge päeva teadvusega välja uus võime näha asjade ja olevuste taha. Põhimõte ei ole meile uus, sest me näeme iga sammu peal praegu selgeltnägijaid, kes näevad inimese organismi täielikult läbi. Nad võivad nõu anda arstidele võivate inimestele nõu anda. Nad näevad rohkem kui meie tähendab üks teadvus on ületatud juba, aga see on instinktiivne, mida nad näevad, seda on võimalik tänapäeva inimesel välja koolitada. Ja seda on teinud Rudolf Steiner, kes elas 1000 861925 ja kes oma elutööga, esiteks ta oma arenguga tõusis sellele tasemele, et ta oli võimeline väga kaugele nägema oleviku tulevikku. Muidugi tal olid vastavad võimed juba enne ja ta on selle tõttu toonud selle seemne uueks mõtlemiseks koos siis loodusteaduslik mõtlemine koos vaimse maailma ülemõtlemisega ja selle hiljem ka selle nägemisega. Sinna on võimalik nüüd Igalühel jõuda, kui ta tahab vastavalt ennast koolitada. Ja selle tulemusena on Rudolf Steiner toonud nüüd nii-öelda maailmamälust mis on olemas, kus ükski sündmus maailma siiani senisest arengust ei ole jäänud kajastamata on toonud välja selle suuna, mis tähendab rääkinud, kuidas maailm siiani on arenenud, kuidas inimene siiani on arenenud ja kuidas ta tulevikust saab arenema nüüd juba vastavalt inimese vabale tahtele. Seda enam ei ole võimalik täpselt ette näha, aga suures plaanis ja kui seda kõike lugeda, ilma et endal oleks mingisugustki võimet midagi rohkem näha väga tavalise inimese mõistusega, kui seda lugeda sellest kõigest, mis inimkond on läbi teinud. Ja siis, kui nüüd võtta kätte metoloogia raamatud siis selgub, et see kõik, mis meie võime praegu oma mõtetega läbi töötada ja ja aru saada, see kõik on olnud kunagi inimestel teada, ainult et nad on seda näinud pilti tides. See vana selgeltnägija teadvus oli pilditeadvus. Nähti teatud piltides kogu seda sama tarkust nii-öelda maailma kohta, mida me võime praegu oma mõtetega aru saada. Ja need lähevad imeliselt kokku. Rudolf Steiner on andnud vihjeid Kalevala kohta. Ta oli Helsingis ja pidas mitmeid loenguid Kalevalast, samuti Eda kohta. Paneme ta kohta noore meda kohta Niibelungide kohta ja ka Kreeka mütoloogia kohta. Need on küll vihjed, sest see mütoloogia ise on niivõrd rikas ja nüüd, kui teda selliselt lugeda tublid iga sõna on pilt, iga sõnal on tähtsus. Iga sõna võib avada momendi inimkonna arengus ja selles arengus, mida ta kujutada tahab. Kalevipoja kohta ei ole ta kahjuks rääkinud. Ei tea, kas ei olnud küsijad kuigi eesti Andrus ost seltsi esimees, 24. aastal, kui see selts loodi, tundis teda isiklikult ja väga mitmed suured Waldorfkoolide loojat Herbert, Haanja ja mitmedki teised on pärit Eestist. Nii et tema lähemad kaastöölised, aga kuidagi see Kalevipoeg on vist jäänud meie enda avastada. Mulle näib. Ta olevat üritanud teha jah, seda ma olen tõesti üritanud, sest mulle tundub, et mida meil eestlastel siis veel on tarvis teada. Meil oleks tarvis teada oma rahvaülesanne. Aga oma rahvaülesanne selgub ikka meie juurtest. Ja seal, mis meile siis antud nii-öelda on. Igal rahval on oma oma missioon maailmas ja vahel neid väikseid rahvakillud omavad veel tähtsamatki missiooni, kui arvata võib. Ja nii otsisin ka mina seda meie rahva põhimissiooni. Põhjala mütoloogia maailm näitab meile üldse midagi väga lähedast. Meile näitab seda, et inimese sisemine tuum, see inimesi, mina olemus, see, mis meid eristab loomadest ja taimedest kividest. See, mida nendel ei ole, on see, mida igaüks endale öelda võib. See mina, mina ei ole olnud ka kuigi vana, see on üsna-üsna minateadvus nii-öelda iseteadvus on üsna üsna hilja inimkonda jõudnud ja see, kuidas ta on nagu tulnud ja jõudnud ja inimese hinge sisse sulanud, seda meile räägibki. Tegelikult põhjamütoloogia põhjamütoloogia ongi olnud see ülesanne. Euroopa põhjarahvastel on olnud ülesanne inimese mina arengut näidata ja, ja võib-olla tugeva kauge, suurema perspektiiviga isegi tulevikku. Ja üks osa sellest on ka meie kalevipoeg. Võib lühidalt öeldes öelda, et kui edasräägitakse jumalate poole pealt seda, kuidas Odin ja Thor tegelesid inimesega ja toorjuust oli see, kes selle mina nagu kandis või andis selle jõusele pulsiinimestele ja hiljem veel inimeste poole pealt, kui nii palju rongides ja, ja kangelaste lugudesse on näha, kuidas siis inimesed harjutasid seda minatunnet pruse ja julguse ja iseseisvusega siis Kaleva taas on nüüd jälle hoopis teistsuguselt tasandilt sedasama vaadatud. Seal on nii, nagu pööraks inimene oma hinge tagurpidi ja vaataks seest välja oma hinge seest ja oma hinge. Kalevala pildid on suured, hingejõudude pildid. Siit ilmneb üks niisugune imeline asi, mida kogu maailmas teist sammast ei ole inimese hinge kolmsus. See, mis on inimese tundemaailm, tema mõttemaailm ja tema tahte maailm on siin toodud erikujudena välja väiname, ühinen Ilmarinen ja lemmikained. Vähe sellest, need on, kui inimese nende kolme hingejõu personaalsed esitajad küll niukse ürgpiltide näol veel mitte inimestes ürgpiltide näol, siis samas on toodud ka inimese mina laskumine ja niisugune areng algarendusi õieti võiks öelda ka ürgpilt sellest kuller näol. On äärmiselt huvitav, kuidas kuulervas on see aste-astmelt näidatud, kuidas inimese mina kui täiesti uus olemuslikke inimesel, kuidas ta inimesesse tuleb, kuidas ta varem valmis arenenud hingemaailma sisse laskub. Kui raske tal seal alguses on, kõik on valmis, ta nagu ori seal. Ja ta peab alles ennast vabaks võitlema. Kuller, lugu lõpeb seal, kus ta siis tõesti vabaks lõpuks saab. Kodu on suletud ja tühi tõesti iseseisvaks saanud. Siis tuleb üks imeline pilt kale kale-vala lõpus marjata, poeg sünnib ka imelisel kombel, oleks nagu Kristusega tegemist, aga nime ei nimetata. Jaga seda sündmust annab ainult kaudselt võrrelda palestiina, ometi tunneb igaüks ära sealt selle jõu, see tähendab, see on põhjamaale ka iseloomulik, et Kristus, impulss võeti siin inimese hinge vastu. Ja, ja hingejõuna niisuguse uue suure särava hingejõuna ilmuta Kalevala lõpus. Aga see inimese mina, kes tänapäeval on, seda ei ole nendes kummaski eeposes ja kujutlege ette, et see on eesti kalevipojas. Ja mina olen, mis nüüd edasi läheb ja lõpuks inimesesse jõuab. Kus ta avaldab ennast. Alguses on ka Kalevipoeg väga huvitav, tal on ka teatud niisugune kordamisena, ta annab ka maailmapildi õietisele Miha sündimise pildi kiire läbilõike sellel kohal, kus Kalevipoeg juba Soomes käib ära ja mõõga saab sellel kohal, kus ta kuningaks saada. See on nagu võrreldav kuidagi kuller Volooga. Ja siit alates algab nüüd täielik Kalevipoeg, iseseisev lugu. Me leiame Kalevipojas seda, mida me leiame iseendas. Kalevipoeg oma käikudega jõuab, õigemini täiesti tänapäeva Meie hingejõudude meie oma minatundesse ja mis on see, millega tema kokku puutub, ta pukk puutub kokku vastasjõududega arengu vastasjõududega. Me teame, et kui laps kolmeaastaselt hakkab käima ja hakkab endale mina ütlema, siis ta põrkab kogu aeg kuskile vastu ja lööb ennast ära. Ta ei sain aru, et aegs mina on, ta peab ära ennast lööma ja siis tal on ai-ai. Siis ta tunneb, see olingi mina, kes haiget sai, see mina tuleb aegamööda ja vahel löökidega. Vaat nii, tuleb ka see mina inimese, mina iga päev, kui me enda elu vaatame, me saame ikka siit või sealt natukene näpistada oma tundeala või või oma mõtetes jälle ei läinud neil päris kõik õigesti või, või oleme me valet asja tahtnud, näiteks me nagu eksituste kaudu jõuame õieti selle omad tõelise mina tunde ja eesmärgini, mida me elustki saada tahame ja kõike seda teeb kalevipoeg läbi ainult et tol ajal inimkond nägi eestlane, vana eestlane nägi niisuguses astraalmaailmapiltides, kuidas öelda niisugune natuke kõrgem maailm siit füüsilisest nelja nendes piltides väga selgelt neid olevusi, kes siis ründavad inimese hingeala, tema tunnetuse vetevana ja, ja, ja tema mõttemaailma siis Peipsi soola sorts, kes ainult salaja tegutseb ja kes inimese mõõga, selle mõtlemise jõu selle sõna jõu röövida tahab ja endale kuidas hoida tahab ja kes ta lõpuks unne paneb, et inimene ei oleks teadlusel endast ega maailmast, vaid läheks nagu peaaegu pimesi läbi elu. Ja lõppude lõpuks asesse sarvik, kes siis nagu suurim vaenlane on seal, kes inimese tahet tahab siduda, ta tahab seda tahet, viisi teda, et inimene ei võtaks ette ühtegi käiku ei ühelegi heale loengule ega kuskile. Väljendaks ennast muidu kui võib-olla heas seltskonnas igal juhul ei otsiks elule mõtet elule sügavamat mõtet ega ei püüaks midagi ennastohverdavad ehk teiste heaks teha. Ja see, see niisugune kuri, mis meid võib-olla kõige enam päev varitseb iga nurga tagant, see on see vanasarvik, keda siis Kalevipojal on ka ülesanne siduda. Nad võitlevad ja nad on üsna ühetasased. Ainult Kalevipoja ema aimu abiga õnnestub tal üldse sarvik siduda ja kuidas ema näitab talle taku koondaga, keerab 10 kord ümber peatacukonnad ja viskab siis maha ja kalevi mõistab, tõstab selle sarviku õhku ja siis viskab sealt ülevalt, keerutab ka ümber pea ja siis viskab ta maha ja siis saab ta ta kinni saata, aheldada, aheldada kivi külge, raudtuppa. Mis on pilt sellest, mis saab üldse inimene teha? Niisuguse vastas jõuga, kes ründab inimest igal sammul, ta saab teda ära tunda. Kui inimene ära tunneb juba oma vastase mingisuguseid ahvatlusi, kas egoismi või, või mõttepimedusse või mingisugusesse vastaspoole peale, kui ta ära tunneb, siis ei saa ju enam talle midagi teha, siis ta ju saab aru, et teda teda tahetakse nüüd tõmmata tema teelt kõrvale. See on üks asi, mida inimene saab teha omast õhku tõstmine. See on see, et inimene saab oma vaimse järelemõtlemise teel. Millega on tegemist, nii et tõepoolest, nagu te ütlesite, iga liigutus, iga sõna on seal oma kindla tähendusega ja Neid kolme epost jälgides võib siis arvata, et tegelikult nad nagu 11 täiendavad eri rahvad saavad siit ka oma eriülesanded. Ja, ja teatud mõttes võid tõesti põhjala nimetada kokku kõik, sest see kõik tegeleb nagu selle inimese sisemise mina arenguga. Aga te olete ilmselt paralleelselt koos põhjala mütoloogia maailma uurimisega tegelenud ka Kreeka mütoloogias jamal mind on huvitanud Seemalendiga messi lugenud ja, ja kreeka mütoloogiast huvitas mind eriti teose kuju, kuna Prometheus on seesama mina impulsitooja maailma ja võib niimoodi siduda Prometheuse, Parcifalija kalevipoega Prometheus köisele, tule jumalatelt inimestele ja sai selle eest vangistuse, eluaegse vangistuse kalju külge. See mina tulin, mis inimene siis sai, ta sai selle loomulikult jumalatelt kingiks, ohverdati ta inimesele ometi, selle eest peab ta tõepoolest mõnda aega olema selle kalju küljes, selle maa küljes ja siit on ka pärit meie meie areng materialismi ja maa suunas. Me peame seda maad tõesti tundma tema raku ehituseni välja ja, ja ka ümbritsevat suurt kosmost enda ümber. See on täiesti selge see, miks see nüüd alles äkki tuleb see tulukese mina on see, kes seda teada tahab. Sellest ajast, kui see tuluke tuli inimesesse, sellest ajast tuli inimestel soov seda täpselt teadva õppida, mis tema ümber on. Ja selle tõttu Prometheuse pilt on õieti nagu üks väga pika aja pilt tõelise mina oma sisemusse ja siis olek selle mineraalse materiaalse maailmaga mida me siis peame tõesti uurima. Ja tegelikult ei olegi oluline, millise rahva eipusega või mütoloogia maailmaga on tegemist. Oluline on see, et inimene on igal pool üks ja inimene peab oma sisemiste jõududega võitlema, et edasi areneda. Ja see on, öeldakse, inimene on endale kõige suurem vaenlane. Ja siin inimese hinges toimub tegelikult kõik kõik, mis me muinasmuinasjutumaailmas näeme, prints, kes otsib omale seda printsessi, mis on see, see on inimene otsib oma kõrgemat arengut. Ja see on igas muinasjutus klassikalises muinasjutus sees.