Tere õhtust, oktoobris möödus 175 aastat Alexis kivi sünnist. Seda auväärset tähtpäeva tahame tähistada. Tänase luulekavaga. Leidsin arhiivist kaks salvestist, üks on 1990.-st aastast ja Alexis kivi, luulet loeb Raivo Trass. Teine saade on 1992.-st aastast. Seal on kommentaar luule tõlkijalt Debora vaarandilt. Ja lõpetuseks Alexis kivi tekstid Martin Veinmanni esituses. Selle materjali sõlmis saateks muusikatoimetaja virvebulver Alexis kivi tekste, toetabki Mobohjeneni improvisatsioon ja see ka sündis tegelikult tänu ühele raadiokuulajale, kes võttis vaevaks meile helistada ja küsida, miks ammu pole Alexis kivi olnud ja tal oli isegi meeles, et kunagi on ta kuulnud saadet, kus teksti loeb Veinmann ja kommenteerib Vaarandi. Omaaegsete saadete toimetaja on olnud Mari Tarand ja helirežissöör Külliki Valdma. Aga nüüd head kuulamist. Ani on peldu laadale, ma läksin sügispäeval ilusal kõrge taevaga armukohal kummus helgelt Valendav ning tülm. Aga ääretu ja nukker oli ta bioloog, kollektanud riik. Vahel seisatasin voore seljal kaugeid kaari vaadates. Vahel käisin päikeselises orus, karjased, seal huvitasid nõnda Aanyanberlasse. Ma läksin mööda Häme kuldseid radasid. Viimaks jõudsin laadalusti möllu, pillimängu, kostis seal roogade eine, saksa noorsand, vilkalt jõhvi keeli vingutas naine tõsimeelne põhja lahelt mängis armsaid kandlelugusid. Pillid hüüdsid, rattad. Torisesid uhked täkud Turnasin ja siis märkasin üht kaunist neidu Häme piigat noorukest laada saginat vaikselt vaatas silmad tõsised Removilgel suvel. Kas nii kaunist kunagi ma näinud? Oh ei, kui saarel siin mahedalt, kui kerge koiduvalgus kumas, sattus ta näol ja mis hurma taevaliku võlu õhkus huulil purpurpunase hiil. Nõnda eemalt teda silmitsedes seisin, nagu näeksin und. Õnne õndsus, tundsin ühel hetkel. Põu põles mõtted läksid segi hämarus ja valguslahendus. Kuid siis kadus neiuke mu silmist neelastega rahvasumm. Ei ta kuju iial enam, leia Aanyanbeldus ilusas ega ilma lagendikul laial tema tähesilmi säravaid täku Turnasid ja pillid hüüdsid. Käras aanian, peldo Laat, sinna-tänna kõndisin ma kaua, imelikud mõtted peas, neidu, viha otsisid mu silmad. Aga asjata, see oli kõik. Koju tagasi. Siin jälle vahel künkal peatusin vahel teavis läbi lahke oru karjased, seal huikasid tagasini, jõudsin aanian peldust mööda, Häme kuldseid radasid. Hellitavalt aanian peldu nimi kõrvus ikka kajab veel südames aga kauge aanian peldu igatsema paned, mul kohtasin seal imekaunist neidu. Kaunis nõmmel, looma tahan jutustada, mis küll pole iseäralik, kuid hell ja armas siiski. Ema lapsega kord magas õhtupäikeses kaunis nõmme seljandikul kõrged Hongad ümber mühisesid. Päeva Lõõnskav kuumus juba alanes ja lumivalged pilved purjetasid üles nähtava taevalasku päiksetera, mis Juvidusamalt vilkus puie vahelt lapse pilku köitis arvas lapsed, selle kätte saab ja jätnud ema unehõlma, rutas kuldset ketast Honga ausalt püüdma niida metsa hälbis. Ema ärkab, last ei näe ja ehmatades tormab teda otsima, käib ahastuses juba hämarduval kaunis nõmmel ringi. Hirmu pärast häält ei ole, heida suuda hüüda, hõigata, vaid tummalt jookseb, eksleb mööda kanarbiku välja, põsed hõõgvel, veri pekslebsoonis vaeva, higi, helmeid, nirisevad laubalt. Hingetorm. See oli torm, mis tumma suuga kisendab ja möllab. Naine maha vajub, aga uue jõuga leegib ema arm ja selginevad meeled. Jälle tõuseb ta veel ägedamalt, otsib raiesmiku taha, kustus õhtu lambi mahehelendus ja laps end äkki leidis üksi nõmmel. Pelg ta südamesse, asus kohe ema poole mudima, ta hakkas, astus hoolega, kuid ikka jälle jõudis sinna kohta tagasi, kus teele läinud. Ju pimenes ja pettumus ning häda, viimaks valdas last ta valjult nutma. Puhkes armas nutuhääl, nüüd kandus ema kõrvu nagu öine viirastus ta tuule kiirul tõttas hääle suunas kanarbikust, lapse leidis kahmas sülle suures rõõmuuimas ema meelest kõik see tundus unenäona valla pääsid nüütab pisarate lätted pärlendavad piisat kustutama, pääsid tulelõõma palgeil ja nüüd kahvatasi tema põsed nagu kirde taevaserv Ki kumama, kus hakkas kerge koiduvalgus. Suveöine hämar põhjalas kaob kiirelt kahvatum, kui enne ema vaikselt seisab. Kahvatum, kui enne seda rüpes puhkab. Aga Hellemalt, kui iial enne põksus süda vastu südant imelises rahus marule järgneb leebe tuulevaikus. Ja ses vaikuses on üksnes tuule humiin. Õnnis, mahe nagu lõunatuulepuhang. Kui see libisedes üle viljapõllu jõuab meie juurde kastes heinamaale. Noor karukütt käib uhkes metsolas, noor vägilane, sammassaalis kaikuvas, käes tulelukk, ta üksi meeli astub läbi laante orgude uusiku kuningat ootavad koolid. Ja varsti on Mesikäpp manalamees. Kütt viimaks järsandiku kurus märkab. Tänud jalga, parrakat. Piss kohe paugatab ja suitsu Tuprab ots Mik verel karuott. Pull vihaselt, sööstab veel vaenlase poole, piik rinnas, ent surnuna maha, siis laob. Nüüd sirgus maas, on parras põskne pätsu Nende eluvõitluse noor kütta juures, mõni hetk veel seisab rõõmu tundes vägiteost. Kuid tagasi armsate omaste juurde, meel kärsitu õhinal kiirustaksiinis. Ja kaunis on see noormees nõtke, värske, üleni kui kuldne päev. Ta puhtal laubal valgus helgib, silmad säravad kui tähepaar. Ta kulmudele lehvivad heledad tukad, kui lääne poolt tuhiseb õhtune tuul. Ta lausa lendab õnnetunde tiivul pole tumedas Tomas meeltal vastamata armastuse piinad ega vihameeste vaen. Ta lõbusal hoiduna kuusikus kõnnib, kui läänes loojunud äikesesilmi niida hoogsalt sammub, jada rada uhkest mõisast mööda viib. Sealt kostab muusikat, mis vastu kaigub hämarduvassaarikus või noor. Ta pilgule avaneb sätendav saal. Seal pidu, rahvas, Pillergaaritades, peretütre, pulmi peab, õhk lõhnab, toome õitest sirelitest, lõhnab püha pihkladest. Magusalt rõngad, Ameerudi pärg, mõrsja. Muusika lainetab Saariku all. Ja sumisevast tantsusõõris keerleb nägus mõrrise muretult. Nii armsalt kaarduvata peened kulmud, ise süütu, häbelik kui värelev kangastus. Õndsuse rannalt. Nii tantsides malbema, naeratab ta kui noorukese pilk, kes praegu eemalt Sulmist neidu silmitseb, on nagu Sonjalges unes, jampsib poisilik puna põgeneb ta ümber, äkki kogu maailm pöörleb ja süda rinnus meeletuna taob. Sest tütarlapses sätendavas saalis teise kallis aare on ja tundeid vastakaid, ta rinnas möllab rusuv jäine meeleheide. Ta lootuse päike nüüd jäädavalt kustub. Südames tühjust ning pilkane. Veel noor mees nagu viirastus, seal seisab pulmapidu vaadeldes, kus mõrsja taevalikult kaunis neiu välguk tantsukeerises ja Merdi pärg haljas magusalt kõngab. Muusika lainetab Saariku all. Mees viimaks tummalt minema, sealt tormab läbi pargi pimeda ja seisab jälle sammaldunud Kaljul varjus öise männiku tuld, lajatab püssist ja valgustab metsamees variseb maha. Külmaks läheb, rind. Seal elutult, nüüd lamab vapper noormees, tume suitsulinik näol on mürisevad püssipaugu kaja. Kloun hallitanud. Ja jälle on laantes ja laotuses vaikus. Sorr üksnes lihvatab männiku all. Kuid mõisa saalis noore paari õnneks kärarikkalt juuakse ja hõljub rõõmsalt, Huljub nukrameelselt neiu juustel mõrsja loor ja Mirgi pärg haljas. Nii magusalt hõngab, kui peolised põrandal keerlevad taas noor metsas angaraga tummalt lamad jätnud eluvõitluse puugaames valguses on, nagu näeks ta. Mis rusutusk mis hämarus hinges mul asub kui sügisõhtuse lageda peal. Asjatu võitlus, tühi rähklemine, kõik. Ja maailma vägevus tühi. Ei ihalda maa taevast ei õitkige fennas, ei enam süljelda neiukese noort. Tahan vabaks saada kõigis teadmispiinadest, et jääks ainult hääletu tühjus. Mu sõbrad head, oh kuulge siis mida teilt anun. Sest minu viimane palve on see toone tubade ehtemehe õnnetama jaoks Lasmuldsesse majja. Ta läheb. Te mulle haud, nüüd kaevake remmelga alla ja musta vaibaga varjake see. Ja siis igaveseks. Minge ära. Jätke mind, sest rahus magada tahan. Ei vajama. Et kerkiks Muugalmule, kaebas. Õnnelikud Koit kaugetel randadel kumab jo kerkimas päikesetera ja uduloor rebeneb eest, kui õõtsuvad Põhjala õhud. Sest möödas. Ma värskes ja voogavas tuules mäeharjale kõrgele tõusen. Seal helgib mu lootuse täht, ma seal oma kullakest, kohv. Ta on sest möödas on. Ja helendab suvine hommik ja lõõritab linnu suhu. Kuid ilusam algavast päevast ja mahedam õhtusest ehast on mulle mu neiuke õrn. Ma kuumalt kaenlasse surun. Sest möödas on, öö ju helendab, suvine hommik. Lõõritab linnu suhu. Mu süda siis õndsuse põksub ja taevana hiilgab mu pale, kui kalliga viibima siin mäe samblasel kaljusel harjal, sest möödas helendab suvine. Ma siin oma neiuga seisan ja juuksed meil lehvivad tuules ja igavest armastust täis on orgude mühisel süli. Sest möödas on. Helendab suvine hommik, lõõritab linnusuu. Jätkame Alexis kivi teemal. Kommentaar tõlkijalt Debora Vaarandi pilt. Jutt on räägitud 1992. aastal. Alexis Kivibraasa looming on meil peaaegu meie oma kirjanduse osaks muutunud, tema luule on muidugi vähem tuntud, ta on üsna vähegi kirjutanud päris luulet, kuigi ja August Annisti 1934. aastal ilmunud soome laule ja ballaade, seal on mõningaid näiteid ka Alexis kivi luulest. Ja sealt on ka minu esimesed kokku, et kivi luuleloominguga. Kuid eks kivi proosagi on tervenisti väga poeesiaküllane, seitse venda, kõik need. Muidu täiesti realistlikud. Tšernov ütleksin ääretult voogavat tunde, toonitatud looduse maalingud, kõik keele värvikus, rütmikus, naer ja nutt läbi, isegi nii, et seda teost võiks pidada üheks suureks proosa poeemiks. Läbi aegade on minu jaoks jäänud sealt pilt, kuidas eero, noor hellameelne naine Anna istub üksinda peretoas, laps süles, on kaunis pühapäeva õhtupoolik, Anna kõneleb oma lapsukesega üsna nõnda, nagu see meie rahva luulestki on tuttav. Ta küsib oma lapsukese käest, et kuidas oskasid koju tulla, kuidas sa oskasid oma kodu üles leida? Ta vastab siis ise nagu meiegi rahvaluulelised. Tundsin hallist koerast väraval tundsin kuldsest kaevust ja nõnda edasi väga sarnane meie rahvaluuleridadega. Ja siis laula panna lapsele südamelaulu, seda on peetud ja minu minugi meelest on see üks kõige kaunim luuletus Alexis kivi luules. Selles ta laulab, et ta tahaks saata oma lapse toonela muldsesse tallu sinna kuldsetes saludesse, et seal just on lapsel hea olla toonela isanda karja hoida. See on suure hingerahu leidmise pilt. Seal on sinine peadpööritav taevakuppel, mille all välkleb üksnes põuapääsuke väle nagu õnne, lapse mõte. Ja väle ja hetkeline selles igavikuvoolus. Kivi luules on palju tahke, mis täiendavat tema proosat on väga elulisi tüüpe seal härja tuua või, või karjalaps, kaatri on tööpilte jahistseene ja need kõik on nagu lisatäiendus tema tema seitsmele vennale, tema proosale. Aga ikka on seal ka imepärane kirgas kurbus, alatine hingerahu, igatsus, soov sulada looduse igavesse ringkäiku. Ja see väljendub suuresti ka ema ning lapse motiivis väga sagedasest motiivist. Kordan see metsa eksinud laps kord imelisest kauge metsast soni laps, koduteed otsiv laps, laps, kes kerja teel hangetesse vajub ja uinub laps põllul Parmaste vahel. Ja, ja siis järgneb rahu leidmine ema süles tema süljes, seal on see õnnis vaikus, hele päike, soe leib ja igaviku rahu. Kivi loodusluule nood korduvad kollaste lilledega niidud mühisevad metsad ja ja silmapiiril kutsuvad mäe Synendused. Ka need kannavad endas aina seda hingekriipivat kurbust, igatsust kaduda, unustatud haudu kuskil remmelga all, hääbuda toonela kuldsete salude rüppe nagu looduse maapõue. Ja tahtmatult toob see meelde Juhan Liivi ohkamise. Tule ööpimedus, võta mind sülle Juhan Liivi igava liiva ja tema nukrad vaate veerud millest silm paremat ei kannata. Ta, Friedebert Tuglas, on Sekspiri essees võrrelnud Hamleti kuller või lugu ja sealt edasi ka Kalevipoja lugu, samuti Ofelia ja, ja saarepiiga lukku kõrvutanud. Ja eks meie rahva luuleski lähe, petetud tütarlaps nagu Ofelia Merde kiikuma jättis sõrmused sõmer peale, ehted pajuoksad jälle ja nii edasi. Vana tark Tuglas väidab, et kuigi kumbki lugu pole tekkinud teise mõjul on neil kusagil ajas ja ruumis ühine juur. Ja on muidugi kirjandust, vastastikune mõjutamine, rändmotiivid, kuid ühtne juur on ehk kõige rohkem inimloomuses inimoleluses üldse arvan ma. Kirjandus on universaalne keel mis toob nähtavale suuri sarnasusi. Ja mõjud, mõjutused võivad olla teinekord nii äraarvamatud nagu õieldil, ka teekond õhus maas vees. Kurtsik armetu on nõmmekurus. Kellele see elu aseni? Kas. Naine kehv sööja tõbine, seal elab üksi oma pisipojaga. Hangi nagu torne ümber Vonni tuisanud on vinge põhjatuul. Ülal kiirgab taevas külm, selge. Seintes paugub nääripakane. Ivakest ei leidu viljakirstus. Männikooreleib on ainult. Musta Lõuka ääres näljasena istub poisikene sõnatult. Ema vaatab teda ja ta silma valgub haleduse pisaraid. Viimaks õle lautsilt kõnelema hakkab naine vaevukuuldavalt. Armas laps, mu vaene pojukine, ema, kallis kulla Kädi. Läkita ma pean siin laia ilma teele saatma kerjakotiga. Tule siia riidesse panen täitsa pakases ei külmeta. Ema sängi serval hingeldades poega kerja teele varustab. Kese veel korda rinna vastu surub ta. Ikka vapraks ja mumpojukele kui ka kerja kingi. Looda, et siin kodutares üks kord õnnepäevi näha saame veel. Varsti suvi tuleb soe ja ilus. Lehes aluslinnud, laulavad nõmmearus jälle Maasik, Marju päiksepaistel käime korjamas. Ole ikke lahke laps, mu poju ära ussilegi paha tee. Ikka looda taeva armule. Nõnda naine lõõtsutades räägib poega, silmaleega niisutab astub poissi Steele talvisele emandate armu anuma. Onni pisikesest aknast ema vaatab talle kaua järele. Pisaraid tallele palge veereb hingevalus longu, vajub pea. Aga viimati kaob ema silmist, Laanerype väike matkamees. Maha, õlgadele vajub ema taeva poole, härdalt palvetab. Lõunataeva kahvatunud serval muheledes veel seisab päeva lam. Tuhmub siis ja hääbub edelasse. Üksnes Honga ladvad hõõguvad. Öö on tulnud torni kaasa toonud. Mühin. Pimedus on igal pool. Mullapinnalt taeva jäi see laeni. Kõik on tuisu keerdumatunud. Kelle hääl nii kohutav, nüüd kajab? Vaese naise une viirastusest. Rüselus. Naine seda õudusega kuuleb. Ise lamab jõuetena maas. Higihelmeid nõrgub külmalt laualt. Ja ta tasakesi palvetab. Taeva heldus. Päästa mind siit vaevast. Vaevast päästaga, mu pojake. Siin on üksnes ahastus ja valu. Seal on igavene rahu maa. Nõnda palvetab ta vaiksest arest. Nõmmel aga raju raevu, tsed. Kostab metsik hundi ulgumine. Palvet kuulda võeti üleval. Särav tähe selge kesköötaevas. Juba rahunema hakkab torm. Hääletult kui läte haljasorus. Sinipõhjatuses kumab kuu Kuuvalge. Tarretanud. Magab. Voodil juba surma huvita. Käed on ristis vastu külma rinda palvetades uurinenud, ta on. Valgena kava oma lumesängis laanes talvises, nüüd magab pois. Käed ristis, vastu külma rinda. Palvetades uinunud on ta. Istub poisikene jäises, hanges laubal, lumehelbed, hiilgavad kaenlas, veelgi hoiad kerjapauna paunas. Männikoorekakukesed. Põue õrnukese põksumise seisatanud nööri pakane. Aga nüüd on lahti igast hoolest külmast näljapiinast poisike. Tähe selge kesköötaevas kiir. Metsik torm on läinud magama. Hääletult, kui lähete haljasorus. Sinipõhjatuses kumab kuu. Kahtede kõigist ilusamat näha võib nüüd taevakaane all. Miks nad nõnda ime haaramsetena alla mure orgu vaatavad? Ronotarr ehk oskaks jutustada. Need seal taeva aus ja hiilguses on ju ema ja ta väike poju. Meile nõnda naeratavad naad ime Antsus nende vaikses piilus kaunis kokkukõla. Mis rusuv tusk mis hämarus hinges, mul asub? Kui sügisõhtu see lageda peal Asjatu võitlus. Tühi rähklemine, kõik. Ja maailma vägevus. Tühi, ei ihaldama taevast, ei Eeitgide hännas, ei enam sülelda neiukese Toort. Tahan vabaks saada kõigist teadmispiinadest. Et jääks ainult hääletu tühjus on sõbrad head, oh kuulge, seismida teelt anun sest minu viimane palve on see toonetuba tehkene õnnetama jaoks. Las muldsesse Naia. Tulla ja musta vaibaga varjakese ja siis igaveseks ning ära jätke mind, sest rahus magada ei vajama. Et kerkiks Mogalmule käevas vaid muruga avaraks muutugu muld. Ärgu. Keegi teadku, et mul See oli saade Soome suurmehe Alexis Kivi luuleloomingust. Tekste lugesid Raivo Trass ja Martin Veinmann. Kommentaar oli Debora vaarandilt ja salvestusaasta 1992. Saate kujundas muusikaga Virve Kulver, mängis Kimmo Bochionen. Aitäh kuulamast. Toimetaja maris Johannes.