Tervist kallis keele, kõrva, kuulaja au ja hauasambad keelele. See on meie väikese saatesarja pealkiri. Oleme rääkinud juba Tartu keelest kõnelnud liivi keelest, pisut teinud seda Karl Pajusalu ning Mati hindiga. Täna jätkame liivi keele teemal, et mõtiskleda, noh, selle üle, miks mõned keeled hääbuvad ja teised õitsevad. Mida on eesti keelel õppida hääbuva keeleloost. Aga kõigepealt üks vana laul hõimurahvaste plaadilt Liivi naine aastast 1925, kahekümnendad neljakümnendad aastad olid meie hõimuliikumise kuldaeg. Lõokesed laulavad, kevad tuleb. Ema küpseta kukel, ma lähen karja. Kui küpsetad suure kupi, siis lähen kaugemale. Kui küpsetad pisikese, siis siiasamasse lähedale. Stuudios on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint ja teda küsitleb maris Johannes. Liivi keel on ainult minu, täiesti mitte lihaliku armastuse keel, see on keel, mille ma õppisin ära armastusest nende inimeste vastu, keda ma esimesel liivi keele prak praktika suvel Liivi rannakülades kohtasin. Ma arvan, ma õppisin selle keele ikkagi päris vabalt kõnelema, lugema, kirjutama pidanud kirjavahetust Peeter Dambergiga, võib-olla ainsa järjekindla liivi keele harrastajaga eeskirjavahetust liivi keeles. Tartu keel on mu emakeel ja ma pean ütlema, et ma ei ole kumbagi keelt. Ei ole ma eri eriti palju uurinud Tartu keelt siiski, aga liivi keeleuurijaks polema üldse söandanud hakata. Mulle lihtsalt meeldinud seda keelt osata nende inimestega suhelda. Jälgida nende käekäik. Ja natuke uurida seda, miks ja kuidas nii on läinud. Nagu on läinud. Et selle aasta kevadel ära kevadel suri viimane ema käest liivi keelt õppinud liivlane. Kas kõneleme nüüd liivi keeles? Mis Nathan rügandub frantagi tõlkeks, kui kui minna Volksjõva rõganud ass Volksmingi toi risting kis rõgandaks mingis niis randagi algeks Minkaks, mina yksigin abso entseks rõganda. Ma abso koogil rõganda entseks, millal võlgs vajak, ykstoi risting kisminkaks, vegan ta, ma ütlesin, et mul on natuke imelik endaga pikalt kõva häälega kõnelda, et oleks vaja üks, teine inimene, kes minuga kõneleks liivi keel, et sisse läheks. Aga me võime ju valida siin 86. aasta lindistusi, kus väga head liivik keele kõnelejad, kes nüüd on kõik Almataras surnuaias Liivi rannas, üks nendest küll Riias me võime siit valida, mõned väga ilusti kõlavad hobused, samuti võime ajaloolisi liivi keele lindistusi ja jutte ja laulmisi kasutada. Õnneks on neid siiski olemas. Kes on need kõnelejad seal? Need kõnelejad on alfons Pärthold väga hea liivi keele kõneleja. Pauline Seeberg, poolin, poolin, teda kutsuti poolin. Ta oli liivi kultuurihing ja Riia liivlaste nisugune innustaja. Suved veetis ta siiski kõik Liivi rannas oma kodutalus. Tema ema Katrin kats kats Seeberg oli Oskar Loorits ja Lauri Kettuse keelejuhiks. Minul on olnud õnn kuulda. Pooline ema katseebergi lõpmatut, absoluutselt lõpmatut, muinasjuttude tagavara. Et ta ütleb, et nüüd üks muinasjutt lõppeb, nii on lobandaks Jyrka puus. See on lõpp pest, nüüd algab uus ja tuleb kohe ilma. Vaheta, tuleb uus. Uus muinasjutt. Loen ette mõne katkendi Mati Hindi Liivimaareisikirjast 1986. aasta juulis. Kolkasurnuaed Kalmatara juurde on tekkinud just liivikeelseid hauakive mõnigi lätikeelsete kõrvale Stalte platsil. Nii et viimane rahvusluse puhang tuleb esile surnuaias. Vahepeal käisime söömas kolkasööklas, siis ka kolka tipus, piski meri randa pidi. Tegelikult enamus seisa kord on teine. Suure mere peal on läbitungimatu udu. Piški meeri kohal on taevas sinine. Esimest korda nägin minagi siin sellist loodusnähtust. Tunniga oli udu läinud, mõned käisid ujumas. Madis muidugi ka. Bussijuht käis plaažil ujumas. Pidasin seal varemetes väikese liivikeelse kõne siis Vaidele. Bussid jäid Natali maja juurde, aga enam pole sinna asja. Natalon vaide surnuaias asjata otsisin tema hauda kolkas. Küla vainu ilme on väga muutunud. Männik on üle pea kasvanud ja pilgul pole enam haaret. Sonka tamm tuli nii hilja, etet kartsin juba, et olen tulnud valesti, tamm vaimustas kõiki. Tehti ettepanek, võta ta looduskaitse alla, poolini poole ei osanudki küsimata enam minna. Nii et kõik on võõraks jäänud. Aga poolin tegi täisetenduse, pani rahvarõivad selga. Seelik on tal 1840.-st aastast näitas etnograafiat aidas ja suvekojas. Meil oli üllatavalt palju asjatundjaid. Ka autojuhid tabasid riistade otstarbe ära. Siis ringkäik majas, hapendatud kasemahla pakkumisega ja õues vaipade vaatamine. Väga südamlik. Pauline Seeberg 15 10. juulil 1986 Vot niisugused inimesed, jaga Pauline vend Jaan oli väga suur muinasjutu rääkija, et see oli neil tervenisti terve suguvõsas oli see veres, siis kõneleb siin Peeter Tamberg, kes on liivi kultuuri, hilisema liivi kultuuri kõige suurem nimi. Keetor Damberg 13. juulil 1986. Veel üks pilt Mati Hindi reisikirjast Liivi randa, 1986.-st aastast. Aadasi sajab, Tambergi pool ei tule keegi metsikute koerte hullunud haukumise peale välja. Kui lõpuks Peeter tuleb, on hundikoeri jõunud mind hammustada. See peletis murrab end veel kord garaažist välja tormanud mulle kallale. Segadus ja tohterdamine. Valdis hakanud muidugi süüdistama Peetrit, kes pole koera õigel ajal jalutama viinud ja siis kinni pannud. Autoga haiglasse Teedanuse ja marutõve süstid kaks tükki. Allkirja vastu saan loa sõitu jätkata. Vahepeal on Tambergi õuel kestnud liivi keele tund. Püstijalu ja kerges vihmas. Lõpetame selle varsti ja jääme lootma, et tagasiteel on ilm parem. Siis läheme istume koiva äärde, head uudised rannas olevates Liilastest hirma terve poolin kodutalus. Muuseas kõneleb Peeter Damberg, kama mälestusi Oskar Loorits Ast. Et see puudutab natuke siis juba ka Eesti kultuurilugu. Et see kõik tuleks teha kuidagimoodi eesti rahvale kättesaadavaks. Meie saame teha seda küll ainult pisikeste fragmentide ja, ja ilusate näidetega. Need lood ja laulud on olemas ja võib-olla ka arhiivis leiavad juba õige uurija ja selle, kes nad nii-öelda üles kirjutab. Jah. See ongi see lugu, et väikesel rahval on alati liiga vähe jõudu puht füüsilises mõttes, kui ma mõtlen selle peale, et mis peavad tegema Eesti ametnikud, kes on kõrgametnikud, nad peavad tegema ära selle töö, mis teeb 50 miljonilise rahva ametnikkond, terve büroo siin peab tegema selle üks inimene. Sama lugu on keele uurimisega ei ole võimalik et üks inimene pühendaks ennast ühele kitsale erialale ja millestki muust üldse midagi ei, ei teaks. Sellepärast muidugi väga hea, et tuleb niisuguseid inimesi, kes võtavad asja ette laiemalt, kui läheb kasvõi terve Lõuna-Eesti Lõuna-Eesti seosed Põhja-Eestiga, soome keelega, liivi keelega. Muide olen siin unustanud ütelda, et hea sõber, äsja emeriteerunud Soome Helsingi kooli professor tabani lehtinen on viimasel ajal eriti põhjalikult tegelenud Lõuna-Eestiga ja tal on hüpotees, et keele materjali põhjal saab näidata et ja Lõuna-Eesti ja Liivi on kuulunud varasemal ajal tihedamalt kokku ja võib-olla ka tulnud siia Läänemere äärde enne neid, kellest said põhjaeestlased ja, ja soomlased. Üks ühine joon, mis mul kohe meelde tuleb, on eitus Lõuna-Eesti ja Liivi jäi näitus, mis on täiesti ühtmoodi tüpoloogiliselt ühtmoodi. Kui soome keeles ja Põhja-Eestis öeldakse, ei olnud nud-kesksõna, aga siis Lõuna-Eestis öeldakse, SO-le-s on see eitus ja ole on ilma mingisuguse tunnuseta on lihtsalt verbi tüvi Essole ja sama on liivis iso, sama tähendusega ess ole iso ja On teisi teisiga häälikulise jooni, mis on Lõuna-Eestis ja liivis, on ühised. Muidugi on ka, sõnavara on ühist ühist, näiteks kui ma liivi keele oskaja näolin üliõpilastega Sõrves, murdepraktikal kohe torkab mulle kõrva, kui vanemad mehed ütlevad, et läks elu pääle. Tähendab, läks pööningule, ronis pööningule, elu on kaliivis, tähendab elumaja ja, ja kui ta läks elu pääle, siis ta läks pööningule ja see on asi, mis on põhjaeestlasele täitsa arusaamatu ja isegi lõunaeestlasele natuke aru saadamatu, sellepärast et see on keelekontakt ilmselt Sõrve ja Kuramaa vaheline ühisjoon keelekontaktist. Ja sest ma kuskilt kuulsin kellelegi pajatus, kuidas Saaremaa tütarlapsed kositi liivi taludesse. Riivi talud. Kositi isegi siit põhjarannikult Kolga rannatüdrukuid kohtasime varasematel keele praktikatel ja keeleekspeditsioonidel kuuekümnendad. Aastate esimesel poolel kohtasime veel taluperenaisi liivi rannikul, kes olid siit Põhja-Eesti Eesti rannikult kositud võib-olla ka selle tõttu, et tihti kalurineiusid. Kuna liivlased olid kalamehed, kalamehed, taandalist, Kalamehed, Randlased kalamehed, et nemad siis kui nad esimese maailmasõja keeristes esimese maailmasõja keeristes just sattusid sõjapõgenikena Eestisse, siis nii mõnigi leidis siit tütarlapse koju viia. Mina liivi keelt ei mõista, ei ole mul olnud ühtegi keelejuhti Liivi rannas. Aga üks väike abijuht on küll olemas, see on seesama hõimurahvaste programmi abil välja antud liivi laulude ja lugude plaat. Kuulame siit ühte lugu Peeter Dambergi pojad esituses 1982. aastal lindistatud heas kvaliteedis. Ja mis veel eriti mõnusaks asja teeb. Ma saan teile ka tõlkeette lugeda, nii et võimalik on kontrollida, mida me sellest keelest aru saame oma eesti keele tarkusega, Peeter Dambergi tekstis. Nüüd tuleb pulmalaul, mida pulmalised laulsid. Pulmalaul, mida poisid laulsid neidudele ja neiut poistele. Vastane ehitasid ja ka neid Boschedee naist, Vastmegi naist, maishi noolia laolot, see laul, mis nii Tulab, säilib Nooja laul, Mess neitsed voolest vast Boscheli. Ja see laul, mis nüüd tuleb, see on naljalaul, mida neiud laulsid poiste vastu. Mis te suurutsete külapoisid, kas te ei näe, kus põld on tuleasemele te otra külvasid, mõtlesite, et see ongi see põld? Kui me nüüd võrdleme seda liivit ja Tartut liivi keelt ja tartu keelt siis noh, mis nende erinevus on ka veel see, eks ole, liivi keelel ei ole olnud seda oma kirikuraamatut ja, ja kuidas on olnud liivikeelsete koolidega lood. Tartukeelsed on olnud nii kirikuraamatud testamendi kui ka kooliõpetus. Liivlased. Seega oli küll nii, et liivi keelne mittetäielik Uus testament ju küll soomes trükiti aga see jõudnud kunagi täielikult rannarahva Liivi rannarahva kasutusse. Seda toimetati küll randa liivi küladesse ka. Et seda oleks aktiivselt kasutatud, seda vististi nihterioodise jääd otse sõjaeelsesse sõja sõja aega teise maailmas ja, ja enne seda oli ainult luteri väike katekismus piški katkismus oli liivi keelne ja ma arvan, et seda kasutati, sest see oli varasem. Varasem oli ikkagi 1008 sajandates aastates 1800 viiekümnendatel kuuekümnendates aastates ilmus briti piibliseltsi väljaandel Matteuse katekismus väikeste murdevahedega kahes erinevas väljaandes. See on tänapäeval suur haruldus ja võib-olla seda kasutati, aga põhiliselt on ikkagi see probleem selles, et tuleb harjuda keelt lugema, peab olema harjunud kirjapildiga. Kui kirjapilt on on võõras siis on seda raske lugeda, kui see on kasuemakeel. Vaadake, kui te teete endaga niisuguse katse filoloogide hulgas. Et panete ette hästi ranges teaduslikus foneetilises kirjas niinimetatud transkriptsioonis eestikeelse teksti ja nõuate, et keegi seda kiiresti hakkaks lugema. Tavaline inimene ei saagi sellega hästi hakkama ja isegi üliõpilasel läheb see ikkagi väga konarlikult. Sama lugu on mis tahes keelega, kui ma pole seda harjunud lugema. See kirjapilt ei ole niisugune, et ma vaatan sõnale kaugelt otsa vilksti ja ilma et ma kõiki tähti vaataksingi, ma tunnen selle sõna ära ja kõik läheb kiiresti edasi. Liivi vähese kirjavaraga juhtus niimoodi, et seal katsetati mitut kirjaviisi katsetati Soome pärast, Eesti pärast ja Läti pärast. Neid variante ühildada ja kõige paremini, ma arvan, et võtsid liivlased vastu need kalendrid, mida lätlased tegid Lätipärasest kirjaviisist, nii et et liivlased, kes iga päev lugesid lätikeelset raamatut või ajalehte, tundsid kõik need tähed ja tähekombinatsioonid kohe kiiresti ära. Seevastu sellisele hõimu vatele üles ehitatud püüdlikult eesti või soome lähedane kirja viis seda lugeda ikka, seda oleks pidanud eraldi jälle õppima. No kes tahab nii väga eraldi pida kui selleks, sest igapäevast praktilist vajadust ei ole selline idealistlik unistus, et, et kõik läheb nii ja sama juhtus võru keele. Ma tahtsin just selle näite võru keelele pandi, et tuleb mõne eesti keeleteadlase mõte oli, et tuleb teha võimalikult eesti kirjakeele ortograafiast erinev ortograafia, kus koguni täishäälikute tähemärkidele antakse teistsugune sõltuvus, kui on eesti keeles. Ei oleks see, vaid oleks midagi muud. Ja nii edasi. Sellest ei tule mitte midagi. Põrulased Loevad oma keelt kõige kergemini siis, kui see on võimalikult samasuguste põhimõtetega ortograafias, nagu on eesti keeles. Sellega ma olen täitsa nõus, sest üks memm ka, kui ma tegin Võrumaal saadet, ütles Duda keelt, mina kõnelen, et ega mina seda keeldi ometi lugema ei hakka, et lugemiseks mul teine keel. Aga noh, ikka on räägitud, et keel ja riik, et need kuuluvad kokku, meil oli ju Liivimaa ja Liivi Ma oli siiski niimoodi, et ega sellest saadikud aru talurahvas vabastati, ega kubermangu piiride ületamine ei olnud, riigipiiri ületamine ja kubermangu piiride tamine muutus ikkagi järjest lihtsamaks. Mida rohkem kooliharidust tekkis, seda kergem oli liikuda ja ega ei liikunud põhiliselt ei liikunud ju talurahvas talurahvas, vahetas oma renditalusid ühe kihelkonnale piirides, kõige tavalisemalt liikusid ikkagi need, kellel oli mingil määral kooliharidust ja kes endale peatoidus teenisid. Kooliharidusega liikusid köstrid, kes ühtlasi oli ta alati ka koorijuhid. Ja, ja tihti kooliõpetajad, enamasti ka kooliõpetajad ja vallakirjutajad. Sellised inimesed liikusid ja rikkusid põhiliselt ikkagi pigem Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse ja miks, miks see on niimoodi, vähemalt see mõju oli niipidine, küllap ka mõni lõunaeestlane läks põhja Eestisse, aga tal ei õnnestunud Põhja-Eestis käivitada niisugust kaak keelestumise protsessi, nagu juhtus Lõuna-Eestis, sest ikkagi loeb see põhjaeestlased olid kaks kolmandikku kuni kolm neljandikku Eesti rahvastikust ja lõunaeestlased üks kolmandik või isegi vähem. Miks põhja ess tulid Lõuna-Eestisse, oli ikkagi ka see, et Lõuna-Eesti oli väga palju rikkam vähemalt Lõuna-Eesti talurahvas see, kellel õnnestus oma põlistalusid mõisalt rendile saada, põlv põlve järel, et need olid tõesti põlistalud. Need olid ikkagi väga palju rikkamad, kui olid Saaremaa või või mõne Põhja-Eesti piirkonna talud ja need vastavad, olid rikkamad ka vallad ja haritud inimestele. Töökoha pakkumise võimalused olid lahedamad, kuigi nad olid muidugi väga kitsad. Aga jah, võrreldes võrreldes millist rolli on noh, nii Tartu kui ka liivi keele puhul mänginud linna tõmbekeskus Tartu linn, Riia linn Minu vanavanaisa emapoolse suguvõsa vana-vanaisad mõlemad emapoolsest liini pidi olid tolle aja mõistes väga rikkad talumehed. Et üks nendest nõudis näiteks teda tuleb viia Peterburi kõigi peenemasse, lokaali või restorani. On veel jutt, et talle pidi selleks, et sinna sisse lastakse uued saapad, ostmalt talusaabastega sinna ei lastud. Käidi Peterburis, Lõuna-Eestis kui vaja. Ja palvekirjaaktsioonide eestvedajad käisid seal tingimata võib-olla rohkem kui põhjaeestlased. Käidi Riias, aga et ükski minu vanavanaisadest oleks käinud Tallinnas selleks polnud mingisugust põhjust, oli Tartu lõunapoolsed väikelinnad, mängisid ka mingit rolli. Pärnusse veeti lina ja vili, mis läksid välismaale laevadega. Aga et Tallinnas oleks asja olnud, polnud riialise kubermangu keskus sellega, et asju kõik kirjavahetus oli ju niisugune. Kõige kõrgemad võimud enne imperaatorit olid ikkagi kõik Riias kogemata üks kohalik, üks kohalik Rõngu kodu-uurija päästis Rõngu pastoraadi puukuurist ühe päris suure pataka. Natukene hiirtest näritud 1880.-te aastate patronaadi tüli, palvekirju ja proteste. Sebatronaadi tüli tuli sellest, et mõisnik kujutas ette, et temal on õigus valida ja määrata kirikuõpetajat ja dollaja. Hakkad Lõuna-Eesti rikkad Talupidajad, kellest mõned juba rentisid, mõisaid jälle ei leppinud sellega enam, mis oli mingisuguse kirjutamata seadusena, oli, oli kujunenud oma õiguseks ja käidi seda, seda kohut Riias ja kõik kirjad on eestikeelsed saksakeelsed ja venekeelsed, aga need eestikeelsed kirjad ei ole enamasti Lõuna-Eesti, ei ole tartukeelsed vaid on ametlikult tõlgitud Tallinna keelde. Kuigi kohalikud pastorid omavahel ja suheldes rikaste talumeestega kirjutasid ilusaid Tartukeelseid kirju. Võtame veel ühe väikese liivi keele tunni keelejuht on Peeter Tamberg. Lehmade kokkukutsumine, Hoikkamine. Nemad kukutsemes ookemi hommikuti ja pärastlõunasel ajal naest uuemagend ja Pierre luinak tiga. Kui lehmi pidi välja ajama, kutsuti neid Huygates kokku. Lehmade kooshoidmine. Nii emad, Paikre panne. Teatamine lehmadele, et midagi on toimumas Aga see, et meie siinses õhustikus on nii mitu keelt olnud, on saksa keel olnud, vene keel on olnud, nüüd on inglise keel. Kas sellest näiteks eesti keelele on võib-olla isegi kasu tõusnud selles mõttes, et see ei ole olnud kogu aeg ühe nii-öelda suure keele surve meile. Et me oleme kogu aeg vahetanud neid, ratsusid. Ei ole päris selles mõttes nõus, et seal peaaegu alati on see olnud konkreetselt ühegi suure keele surve, kuigi see on seal vaheldunud, see oli ikkagi ülipikka aega, oli see saksa keele surve, sellele ei olnud ümber rahvast tamise tagajärge üksnes seetõttu, et sakslased hoidsid kramplikult kinni seisusevahedest ja selle tõttu ka rahvuse vahest, nii et neile me peame ühe küünla kirikusse. Et tänapäeval nad seda enam ei tee. Tänapäeval on ta meiel igas mõttes sõbrad ja respekteerivad nii eesti keelt kui ka kultuurisee. Kõik on selline. Minevikuvärk. Jajaa, aga meid ei assimileerida. Nii-öelda Meide Jassimileeritud, sest et sakslased ei tahtnud ja kuigi kuigi me ise tahtsime, oleneb, kes mitte alati kõikjal ikkagi on neid rahvalaule on ju küllalt uuema aja rahva laulagi kui ausat küla poiss ei saa ja kuidas, kuidas nad ongi see, need, need lori lauludki ja vene keele reaalne surve tuli ikkagi niisugusse jõhkra venestamisega 1880.-te teisel poolel, eriti et peale usuvahetuse Se mingit konkreetset tagajärge Eestis kaasa ei, ei toonud. Saksakeelne Tartu ülikool kaotas Lääne-Euroopa teadusmaailmas oma kohal venekeelne ülikool, keiserlik venekeelne ülikool enam ei kuulunud sellesse keele ja kultuuriruumi, kus Tartu ülikool oli olnud ja tänapäevane inglise keele valitsemine, mis see meile kaasa toob, see täiesti meie endi valida. Lugesin hiljuti oma teises kodus vanu kõrvale pandud ajalehti neli-viis aastat tagasi, kirjutas Postimees juhtkirjas. Kui Tartu ülikool läheb üle inglise keelele, siis kujuneb sellest eestlaste keele ja kultuurivahetamise töökohta, aga millest Eestile ei pruugi kasu olla, vähimatki sellest on nüüd mõni aasta mööda. Kohad hakkavad juba nii range sõnastuse suhtes muutuma. Aga ma usun, et tookordne Postimehe juhtkiri väljendas väga täpselt seda, mis on see oht ja mida ka mina tunnen, et see oht on olemas. Alustasime, et kas ausammas või hauasammas. Selle kohta ütles juba Karl Pajusalu oma väga ilusa otsuse, et ikkagi ausammas. Kuid lähete Tartusse, toome orgu, kus on see ausammas nendele, kes, kus on maetud mitme rahvaluid? Seal on ju ühel küljel, on sellel, sellel ausambal on, on lõunaeestikeelne tartukeelne tekst. Nii nagu ei tohiks ühtki surnuaeda hävitada niimoodi, et sinna ei jäetaks märki, et siin oli inimeste surnuaed. Nii ei tohiks ka ühtki keelt jätta ilma Hausambata, kui seda keegi nimetab hauasambaks, siis on see nagu ka rõhuasetuse küsimus, aga, aga minu jaoks on ikkagi see väärt ausammast, see nähtus, mis on esivanematel aidanud oma elud ära elada. Ja selle elulõnga edasi kanda. Meie põlvkondadeni. Aitäh, Mati Hint. Väikesed hiired, suured hiired, tooge lastele und. Nii et kassi näeks, hammustab peakese päris otsast läbi toa läbi ahju läbi leivaahju. Seda liivikeelset hällilaulu lauldi Stalte peres. Veel viimane katkend Mati Hindi reisikirjast Liivi randa. Neljapäeval, seitsmeteistkümnendal juulil 1986. aastal. Liivi rannas oli aasta keskel käinud 18 ekskursiooni, neist 15 Eestist. Üks poiss oli ühele meie reisiga vastasele veidi põlglikult ütelnud. Ah et tulite oma väljasurnud sugulasi vaatama jälle? Koorib Peeter Damberg parajasti kartuleid. Koer on seekord kinni. Kui kartulit kooritud, tohib ta meiega tulla Koiva äärde kaasas portfelli täis liivi asjale pühendatud raamatuid. Lindistan tema juttu esiisadest ja suguvõsa põlvnemisest. Siis kingime talle purjeka pildi, viime Tambergi tagasi koju ja pöörame otsa kodu poole. Gauja ümbrus on muutunud. Käib ehitustöö ja kole mürin. Vaikusest ja romantikast pole jäänud midagi. Nii on kirjutanud Mati Hint. Aitäh talle, et usaldas meile oma märkmed ja salvestused. Ja meie liivlaste saadet jääb lõpetama Peeter Damberg. Lauluga, mis salvestatud 1938. aastal laulab, isa laulab, poega laulab kaks palgameest. Rohkem laulab isa pojaga kui kaks palgameest. Sümboolsed sõnad, kelle jagu on liivi keel täna. Kas palgameeste jagu kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.