Tervist, kas olete mõelnud selle peale, mis põhjustas evolutsioonilise murrangu? Inimene hakkas kõnelema. Oli see suhtlemise või mõtlemise tarve, kas on olemas keelegeen mis on olnud keele arengus määrav keskkond ja ümbrus või inimese enese käepärased, oskused ja võimekus? See on teemade ring, kus uitame kooshaldur hõimu ja Erki luugiga. Alustame kolmeosalise saatesarjaga, keele evolutsiooni ja universaalse grammatika ikka teemal. Haldur Õim on tegelenud semantika, kognitiivse lingvistika arvutilingvistikaga, Erkki Luuk, semiootika taustaga, keeleteadlane, kultuurikriitik ja kirjanik, Betti Alveri luuleauhinna laureaat. Ja kui need jutud on üldkeeleteaduse paradigmas, siis saate lõpetuseks kordame Uudo Uibo koostatud etümoloogia minuteid. Saame teateid loomariigist, see on tänane Tõnni plaan, keele kõrvas. Aga alustame liinil Tartu-Tallinn. Täna räägime teoreetilisest keeleteaduses ja esimene teoreem, mida tõestada, on tegelikult see, mis on keel. Ja kaks vestluspartnerit on Tartu Ülikooli teadlased emeriitprofessor Haldur Õim ja Erkki Luuk, kes äsja kaitses oma doktoritööd. Mina olen toimetaja maris Johannes, mis on keel? Ma hakkaksin kohe vastu, see ei ole esimene asi, mille PWM tõestama. Ja see on meie elude tulemus. Kui me saame teada, mis asi on keel, aga praegu lepime ehk selles kokku, et keel inimkeel, siis on see suhtlusvahend, mida mina kasutan, millest saavad aru kõik, kes seda raadiosaadet kuulanud ja kuula. Tal on oma vorm ja tal on oma sisu. Ja need kokku moodustavad mingi struktuuri, mis on ainuomane inimkelle, see on keel. Mis ta siis lõpuks on, seda nüüd ühe lausega küll leiuta. Aga kas see on ka põhjus, mis kutsub esile vaidlusi? Aga ja loomulikult selle üle ma ei tea, 19.-st sajandist peale keeleteadlased ja no seal on kaks suurt, vähemalt 20.-st sajandist alates. Lähenemisviis ühed on formalistid, kes ütlevad, et keel on kindla struktuuriga asi, mida võib uurida matemaatilist objekti. Ja teised ütlevad, et keel on kindla funktsiooniga vahend. Pille lon oma struktuuri ja selle struktuur on seletatud funktsioonidega. Esimeses ütleb funktsioon Teil pole siin midagi pistmist keeleteaduse jaoks. Mujal võidakse teist. Kas meie mõlemad vestluspartnerid on sama meelt, milliste vaatenurka teie pooldate? Kõige olulisem vahe tulekski võibolla teha, et kas meil on tegu keelega, mis on kõneleja peas või on tegu nende välist mingisuguste tunnustega, mille alusel me saame harukeeles olgu selleks siis kõne või kirjutatud tekst. Põhierinevus lähebki võib-olla Jovskiliku lähenemise vahel kus keel taandatakse ainult sellele, mis On kõneleja peas, keelevõime ja sellise üldtunnustatud või laiemalt kõlapinda leidnud lähenemise vahel. Mis puhul see taandatakse ikkagi seal, mis on väljaspool registreeritud. Keeleteaduses on see areng on olnud nii, et kord on nii-öelda vestmann all ja piibeleht peal ja siis jälle vastupidi. Milline on praegune hetkeseis, mis on nagu moodsam? Siin ei ole mingisugust sellist raudsed reeglid, et mis nüüd moodne on selles mõttes, et juhtiv on endiselt, ma arvan, Balance generatiivistlik lähenemine ja jagamine väliseks ja, ja sisemiseks keeleks ja sellel salati rõhutades Gérard rismi raames selle sisemise keele prioriteet Välise üle. Et väline on lihtsalt pelgalt efekt, et me tegelikult uurime generatiivsest traditsioonist seda sisemist keelt, aga muidugi need vähem olulised nii-öelda koolkonnad on Eestis tegelikult just palju tugevamalt esindatud, need, mis rõhuvad üksi selle väliste tunnustada, siis nagu foneetik. Noh, loomulikult ka näiteks kirjakeele uurimiseni Siin ma kommenteeriks nad ja tähendab välisise sisemisi vahel tegemine ei ole päris sama, mis on keede kui struktuuri ja keele kui vahendi formaalse struktuuri ja keele kui vahendi vahetegemine, tähendab et selge see, et ka nende keele kui suhtlusvahendi uurijate jaoks kõik on inimese peas. Aga küsimus on selles, kas funktsioon määrab vormi või form võimaldab teatud funktsioone täita formant, reaalne ja funktsionaalne. Ei mis on keele sisemine ajus olev asi ja, ja keelekasutusvälise suhtlusena. Ühesõnaga, need kaks vastandust ei lange kokku. Vormi ja funktsiooni sisemise ja välimise keele vastandas. Kas nüüd võiksime edasi minna ja arutleda sel teemal, et kuidas selle keele tikkimisega lood on olnud või mis laadi eeldused on vajalikud olnud üldse, et keel tekiks inimeste vahel? Ja, ja see on tegelikult väga tugevalt seotud just ka keelemõistega. Kõigepealt on küsimus selles, et kui me räägime keele evolutsioonist, et mis me siis peame selleks keeleks, mis evolutsioneerumist, et kes see on, see keel, mida meie teiega praegu kasutab või võib juba rääkida ka mingisuguse eelkeele või protokeele evolutsioonist kui keele evolutsioonist. Ja see on see põhiline vahe, mis tuleb teha. Et ühel juhul on need hinnangud, et millal see juhtuda võis, on tunduvalt nagu hilisemad, kui teisel juhul no vahet võib mõõta põhimõtteliselt nagu miljonites aastates. Ja see, et mille põhjal me võime seda kõike väita, et millal on juhtunud. Muidugi on võimalik teha ka mingisuguseid interpolatsioona selle põhjal, mis me oleme ajaloolises keeleteaduses teada saanud, kuigi ajaloolise keeleteaduse sügavus on vahest võib-olla ainult kuni 10000 aastat minevikku. Aga noh, me saame kaugemale interpoleerida, mingisuguseid järeldusi teha, aga põhiallik, et muidu on eks palementoloogilised anatoomilised Sis arheoloogilised geneetilised neuroloogilised, põhimõtteliselt on võimalik teha ka arvutisimulatsioone keele evolutsioonist on võimalik kõike teha mitmesuguseid matemaatilisi mudeleid, nende puhul on see, ütleme niimoodi, nende selline empiiriline väärtus on juba märksa nõrgem kui näiteks ütleme, palematoloogilistel, vanad Toomelister tõenditel, mis on tegelikult kõige tugevamad, mis me üleüldse saame selles valdkonnas ilmselt välja käia. Ja just nende tõendite põhjal arvatakse midagi sellist, umbes. Võis tekkida eelkeel vahemikus kuskil 2,5 kuni umbes võib olla 0,8 miljonit aastat tagasi. Samas kui arheoloogilised andmed lubavad oletada, et et see keel, mida meie teiega praegu kasutame, ehk siis täissüntaktiline ja grammatiline keel ei pruugi olla uuem, kui näiteks 50 60000 aastat vanem. See vahe on ikkagi väga-väga suur. See ühe ja teise hüpoteesi nii-öelda ajaline diapasoon on, on hästi lai, eks ole, et üks on mingi noh, 50 60 teine on ikkagi 2,5. Kõlvatuse seletab asjana ärindus natuke lahti keele puhul siis kõneldava keele puhul on ju kolm komponenti, mis on vältimatult üks on see meie kuulmissüsteem, võtame signaale, vastu esinemise häälitsusi, teine artikulatoorne süsteem, see, millega me häält tekitame meie kõri, suuõõs, keel, nina ja kolmas on siis nüüd see, mis on siin kahe kõrva vahel, mis kogu seda protsessi kokku viib nüüd kuulmissüsteem, see on meil no ilmselt väga vana. Ja see, mis meil siin kahe kõrva vahel on nüüd vaidlusobjekt, kuna see niimodi tekkis aga artikulatoorne süsteem, siis inimese kõnetrakti ehitus on leitud. See on puhtalt inimliigile eripärane, isegi naatortaalane suutnud teha kõiki hääldada nende häälikuid, mida hääldab tänapäeva inimene. Aga kuna taanlanna välja suri 40000 aastat tagasi umbes nii, et see homo sapiens see meelel pikem kõri ja me saame tekitada palju rohkem häälikuid. See võis olla üks see just nimelt see anatoomilisi põhjusi, mis võimaldas sellel keelel, mis oli peas keelestruktuurid, mis oli siis mõtlemise kandja muutuda suhtlemise kandjaks. Sest see eeldab, et ma võin ikka väga erinevaid häälitsusi seejuures identifitseeritavad häälitsusi kuuldavale tuua. Seesama küsimus, millega me alustasime, mis ankeet tänasel päeval ütleme nii, et keel, see tähendab ikkagi ka kõnet, et seal on see võrdusmärk vahel või on variant ka nii, et seal ei ole Loomulikult ei ole seal seda võrdusmärki vaesusest, viipekeel on täpselt sama. Samamoodi keemia ja võib-olla nad lihtsalt tyyplesid sealt. Tegelikult me ei saa seda kunagi teada, kuidas päriselt algas, aga mida me saame teada, on see, et me me saame näha seda, mis toimuseks kõnetraktis, mis toimus näiteks rindkere innovatsioonis, oleme ka sisekõrvaehituse kohta midagi öelda ja nende tõendite põhjal on siis selge tegelikult see, et umbes 1,8 miljonit aastat tagasi juba olid toimunud kohastumised, mis lubavad palju suuremat hulka Kavokalisatsioone kui, kui teistel primaatidel muidugi sel ajal kindlasti tähendab ei olnud tegu anatoomiliselt kaasaegse inimesega. Aga neandertallased lahknessid meist umbes pool miljonit aastat tagasi, nii et tegelikult pidid ka meie ühistele eestlastele samuti neandertallaste olema need kohastumused juba. Iseasi, et kas need olid nagunii arenenud kui tänapäeva inimestel, võimalik, et mitte. Aga igatahes nad pidid olema võimelised palju suuremaks hulgaks ja palju erinevateks vokalisatsioonideks kui teised primaadid. Et ühesõnaga, siis võime enam-vähem midagi sellist väita, et mingisugune eelkeel, mis hõlmas kõne, oli tõene taoliselt olemas, näiteks neandertallaste, siis homo Rectusel ja sõltuvalt sellest, mismoodi me jagame selle perekonna taksonoomia, et veel mingisugustel teistel homo perekonna liikidel No aga mis põhjustas siis sedalaadi noh, arengu või lausa võib nimetada seda murranguks, mida praegu kirjeldas Erkki Luuk Ma ütleksin sissejuhatuseks, et siin on erinevaid teooriaid. Kõigepealt algab sellest, et kas üldse oli mingi murrang. Kui mina olin, siis mina ütlen, et olija tuleme selle juurde, et inimestel keel on nii-öelda sünnipärane geneetiliselt kaasa antud inimlaps, kui ta on normaalne inimlaps. Teatud vanuses hakkab rääkima. Niisamuti nagu ta hakkab kahel jalal kõndima ja katsu seda takistada, kui ta teiste inimeste seas järelikult mingisugune mutatsioon toimus. Kui pikka aega see võttis, siis on teine asi. Aga mis selle tingis ja kuidas ära kasutati, milleks ära kasutati, algselt? Seal ma annan kübara, Merkilasena. Ütleme niimoodi, et kui tegu oli tõesti mutatsiooni ja siis ta ei ole ainult juhuslik ja ta oli kasulik, seetõttu ta, eks ole, pärandati edasi põlvest põlve. Ja siin on väga raske nüüd öelda pöörduda tagasi selle juurde, mis modaalsuses keel alguse sai. Midagi selle kohta, aga selge on nii palju, et meie Eeellastele ei olnud võimet niivõrd hästi artikuleerida kui meile ja niivõrd täpselt teha mingisuguseid eristusi selles kõne sagedusalas. Aga on üpris tõenäoline, tegelikult algusest peale oli, oli vii ülemine osa või noh, tegelikult üldisemalt žestikuleerimine osa sellest keeles, kui me vaatame tänapäeva suhtlust, siis näost-näkku suhtluse puhul on žestid samuti erakordselt olulised ja mitte ainult need žestid, mida tehakse kätega vaid ka kogu kehaga näoga tehtud žestid. Ühesõnaga, kui me paneme asjad kokku, siis on meil kõne näoga tehtud žestid, kehaga tehtud žestid ja kätega tehtud žestid. Ja kõik see kokku, kui tervikuna on kasutusel kommunikatsioonis ja ma arvan, et, et meil ei ole põhjust arvata, et see algusest peale ei oleks olnud teistmoodi. Näiteks homohabilis, kes tekkis tõenäoliselt umbes 2,5 miljonit aastat tagasi on esimene primaat, kes valmistus tööriistu mis viitab juba sellele teatud nagu käeline osavus, mis oli ühendatud siis loomulikult vastavate ajusisest juhtimisprotsessidega oli välja arenenud mis ühtlasi võib kaudselt heidetega teatud nagu eeldustele viiplemiseks. Aga tegelikult on ka meie eellased, kaugemad eellased. No näiteks tõenäoliselt need, kes meil olid ühised šimpans sidega võrdlemisi osavad käeliselt samas kui šimpansid on erakordselt, täiesti mitte taastunud kõneks, nad ei suuda isegi teha võrreldavadki nii palju eristusi kui mehed, leeme kõne sagedusalas, rääkinud sellest, et nad suudaksid artikuleerida. Nii et kui me tahaksime šimpansil midagi õpetaja, siis tuleks seda kindlasti teha pigem nagu viipekeeles. No need katsed on tehtud ja nad tegelikult ei ole võimelised omandama üle mõnesaja märgi tähenduse ja nad ei ole võimelised ka neist reeglina mingisuguseid mõttekaid konstruktsioone koostama, rääkimata nende mingisugusest loovast kasutamisest. Keele tekkimiseks peab olema mingisugune põhjus, millised variatsioonid eelistate, kas siis on see suhtlemist, arve või mõtlemist arve, mis inimese kõnelema pani? Siin sõltub võib-olla jällegi kõik sellest, et mida me keeleks peame, et kui me räägime väljendatud keelest ehk sellest nii-öelda välisest keelest, siis on täiesti selge, et et selle jaoks ei saagi olla mingisugust muud motivatsiooni kui suhtlemist, arvesest. Millekski muuks seda lihtsalt vaja ei ole. Aga kui me räägime jälle sellest, mis on pea sees ja mis on mingis mõttes nagu olulisemaks sellest sisemisest keeles, siis siis tõepoolest tekib see dilemma ja noh, ühest küljest on ju selge see, et et enne, kui inimene midagi väljendab, peab seal olema mingisugune tähendus, mida ta väljendab. On igati loogiline, et mingisugune kontseptualisatsioon pidi tekkima ennem. Aga noh, see on üleüldine asjade käik, sellepärast et keel lihtsalt sõltub kontseptolisatsioonist. Ja samamoodi, kui me vaatame teisi arenenud imet, et nagu näiteks delfiine või merilõvisid või primaatia, siis nende kontseptualisatsioon on tegelikult piisavalt arenenud, neil on kujutlusvõime, näiteks nad suudavad kujutleda, ette näidata mingit objekti siis nad suudavad kujutada ette, milline on see kolmemõõtmelise objekti, milline ta on nagu teise nurga alt vaadatuna. Siis nad suudavad mõningaid liigid vähemalt suudavad ka seostada mingisuguseid lõkke mingisuguste objektidega, nad kasutavad neid seoseid oma loomulikus suhtluses ja nii edasi. Ühesõnaga kõik sellised asjad, mis isenesest kuuluvad, nagu sellise algelise mõtlemisvõime siis vähemalt need on, on olemas juba ka teistel kõrgematel imetajatel, et see on täiesti enesestmõistetav, et need olid ka inimesel olemas. Ma ma ei oska öelda, see on selge see, et need kõik need asjad on seotud, aga. See on see mõnes mõttes see muna ja kana küsimus jälle. Kumb oli enne? Ei, see ei ole muna ja kana ei ole. Mõtlemine oli enne, inimestel pidi olema midagi, mida nad tahtsid teistele öelda, siin me võime tulla sellise teema juurde nagu kultuur. Ja küsida, kas mingisugune kultuuriline mõtlemine oli enne, kui artikuleeritud keel suhtlusvahendina ilmselt pidi olema. Sest see, kus me oleme tänapäeval, näitab seda, et need oskused, kogemused, tavad, arvamused, mis ei ole geneetiliselt kaasa antud. Selles mõttes ma ei tea, kas sipelgatele on kultuur, aga kultuur tekib siis, kui üks indiviid omandab mingi kogemuse mida varem ei olnud oskuse ja suudab selle edasi anda mitte ainult teistele tema ümber olevatele, vaid ka järglaste-le. Siis tekib kultuurse skulptuure ainult järjepidev asi, muidu ei kultuurist rääkida. Ja see sundis, ma arvan seda artikuleeritud kõnet, see oli üks põhilisi faktoreid, mis sundis järsk kõned arendamaks siis nii-öelda sellest protokeelest, kus olid võib-olla ainult opereeriti üksiksõnadega keeleni, millel oli oma struktuur, süntaks meie mõttes grammatika minemates grammatika Laasmates. Mina näen asja niimoodi. Inimene tahtis oma lapsi õpetada ja selleks kulus talle keel, et anda edasi neid kogemusi, mida ta on omandanud, aga inimene on ju ka praegu selline, et ta tihtilugu räägib täiesti mõttetuid asju, ta lihtsalt räägib, lihtsalt suhtleb ja kommunikeerub. Kas see on nagu selline viimase aja nähtus, see võis ju olla meie nendel miljonite aastatetagustele lastel ka, et nad lihtsalt seal tahtsid natukene üksteise olemasolule tõestustele suhtlemiseks. Kõigepealt see on inimese väga vana tunnus. Kui meie vanad maadeuurijad tutvusid, et niinimetatud pärismaalastega, siis üksinda eluviisi elementi oli see, et kui pimedaks läks, siis küla kogunes lõkke ümber ja seal siis nii-öelda laternat. Aga see kindlasti ei sundinud, see võimaldas sundinud keelt arendama, vaid keel võimaldas seda teha ja see millegipärast oli sellele sotsi meile kasulik. Kõlab siiski kaunilt, et ennem oli mõtlemine kui lobisemine, jah. Arvata on, sest kui sa lobised Sai lobise tühjad siis ta peab pilves olema, kui tal on jumala mõtet, ta tahab ikka midagi endast märku anda. Selleks, et sihuke tunnus nagu keel saaks edasikandmiseks, peab sellest mingit kasu olema ja kui sa väljendad mingisuguseid oma mõtteid, eks ole, sest sellest on nagunii palju kasu, et sa saad teha mingisuguseid plaane, mis võib aidata sulle edeneda või selle grupil, kus sa seda väljendad. Aga kui sa lihtsalt nagu niimoodi seosetut patrad nii-öelda ilma tähenduseta, ütleme eeldame, et siis ei ole veel tekkinud keelt, vaid kõigepealt tekib nagu kõne, millel ei ole seda tähendust siis selle ainus hüpoteetiline kasu võiks olla see, kui see on lihtsalt mingisse kulukas signaal, millega sa näitad oma. Ma ei tea, mingisugust võimekust seal on umbes samamoodi, nagu linnud laulavad või või nagu paabulind avab oma saba, ei ole mitte mingisugust muud tähendust. See on midagi keerulisemalt mulinat võid suust välja tuua. Ta näitab, et see on pigem selline asi nagu sel juhul nagu ütleme ahvidel sügamine või lindudel, teineteise sulgedes nokkimine või midagi sellist. Ühesõnaga ma näitan, et me kuulume kokku ja oleme sõbrad. Ma lihtsalt kommentaariks vahele, ütlen kohe Erki et see on tõesti hea paralleel praegu käsahvide sügamine või meie loba, et sinna võib vahele panna võrdusmärgi, mulle lihtsalt raadiotoimetajana see väga meeldib, aga palun jah, nüüd Erki see mõte, mis jäi pooleli sealt, kes lõi laulu ja ajas saba kohevile teada puha see oli lihtsalt oma geene nagu edasi pillutada või sugu jätkata. Just nimelt jah, aga samas tundub kuidagi nagu noh, väga ebausutav, sest et no esiteks tekkima vokaalses modaalsuse, eks ole, sest et ahvidel näiteks ei ole mitte mingisuguseid eeldusi selleks et nad võiksid kuidagi lõõri seda laulda või mingisuguseid selliseid keerulisi, kuid mõttetuid lokalisatsioon esid hinneyrga. Loomulikult nad möirgavad, aga see on primitiivne, samamoodi Meergavad lõvid. Ma ütlen vahele, tuletan meelde artikuleeritud, räägi artikuleeritud keeled, eks tunnusega diskreetsuse koosneb diskreetsetest, häälikutest. Ühesõnaga tegelikult kui me nüüd võrdleme neid kahte võimalust, et kas oli see geel või Alice, siis lihtsalt selline oma võimekuse näitamine siis on selge ju see, et eks ole, keel on meil praegu olemas, aga me naguniimoodi eriti oma võimekuse näitamiseks vokaalseid võimeid nagu eriti ei rakenda välja arvatud võib-olla ütleme, joodeldades, mis on väga marginaalne kasutus, eks ole, isegi need laulud, mis kipuvad poplaule, tavaliselt oleme ikka sõnadega. Nii et ma pakuks küll, et palju tõenäolisem on minu meelest see, et, et see, see võime nende keeruliselt madistada ja vokaliseerida ikkagi arenes välja keele kasutamiseks mitte joodeldamiseks või sihukese oma nagu mingisuguse lõõritus oskuse pildistamisoskuse näitamiseks, see tundub kuidagi üsna minu arust vähetõenäoline. No ja tänapäeval noh, üdini seksualiseeritud maailma puhul on tegelikult hea öelda ka, et suguiha ei olnud see, mis pani nagu kõnelema, selles väga nüüd järeldusele jõuda. Oi ei, seda ei saa sugugi väita, on see raamat kirjutatud selle kohta, naised mõtlesid keele välja selleks, et omavahel lobiseda meeste kohta rääkida, ilmad, mehed sellest aru saada. Aga ongi naiste keeled olemas. Aga muidugi kõigi nende lugude puhul, et mismoodi see geen täpselt tekkis, just nimelt nagu see stsenaarium, mille Haldur Õim praegu esitas, on, on see probleem, et neid on hästi palju ja nad on hästi sellised ühest küljest detailsed teisest küljest väga ideo sünkraatilised erinevad Ühtki neist tõsiselt võtta, et me saame rääkida ainult mingisugustest väga üldistest asjadest, nendegi puhul nagu mingisugustest tõenäosustest noh, põhimõtteliselt peaksime ikkagi rääkima sellest, mida me teame ja ja see, mida me teame, see nagu piirdub just nimelt nende tõenditega, mis ma esiteks välja tõend, mida on võimalik saada, siis kas keeleteadusest arheoloogiastgeneetikest, siis eriti just paleontoloogia anatoomiast, vähemal määral arvuti modelleerimisest ja temaatikast ja. No väga hea teadlased korrale kutsusid siin minu minu sädina nagu ohjasid, aga üks küsimus veel, millist seisukohta jagate selle kirja tekkimise kohta, et mis oli see põhjus või millal see tekkis? Kirjaga on see asi, et seal ikkagi väga hiline leiutis, et meil on alust arvata, et et midagi sellist ei olnud enne, kui 10000 aastat tagasi on kindlasti praegu on vist teada, midagi oli kuust 1000 aastat tagasi, aga noh, tõenäoline tõenäolisem savitahvlid ja võib-olla mingisuguseid vanu vanemaid, kirjasüsteem, mida me ei ole avastanud, aga nad tekkisid igal pool erinevatel põhjustel. Sageli näiteks lihtsalt arvepidamiseks, aga, aga see üldiselt eeldas lihtsalt mingisuguse väga arenenud tsivilisatsiooni olemasolu, kus kus oli siuke hierarhiline valitsemine ja midagi riigilaadset ja siis tekkis juba vajadus kirja järele. Ja Tööjaotus inimeste vahel Loit, Gauck, Lähed, ühed müüsid ja ostsid. Ja siis pidi arvet pidama, mis sul on, lihtsalt ei ole, kui veel tahetakse, mida tahetakse. Jah, seda ei saa ütlemata jätta, et Frederik New Mayer, kes nüüd ergit oponeeris ja siis Päevalehes intervjuu ühe intervjuu andis. Nii on air, oli siis Erkki Luugi oponent, tema doktoritöö kaitsmist. Jah, jah, jah. Ja tema osutab, et ilmselgelt on erinevad põhjused sumeri, söörid, omad, seal olid kaupmeeste maailm. Aga näiteks India, sanskriti vana Läti keeleuurijad avastasid pärast seda inglase tindi, valutasid et seal oli kohutavalt hästi arenenud foneetika, mis kirjeldas, kuidas üksikuid häälikuid hääldada. Selle põhjuseks oli hoopis mingisugune religioosne taust, tähendab oli vaja. Pärast seda, kui sanskriti keel oli ammu muutunud vanu hümne, lauldi õiges, sanskriti keeles, hääldati õigesti ja siis too kiri oli hoopis midagi muud mingil muul põhjusel tekkinud. Aldureimsegi kõlab kaunilt, sest muidu ma peaksin mõtlema, et kiri tekkis lihtsalt sellistel Merkantiivsetel kaalutlustel, et ma pidin oma arved üles kirjutama, aga et mul oli ikkagi väike sõnum jumalale ka see kõlab kaunilt. Siinkohal jääb meie jutt Haldur Õimu ja Erkki luugiga pooleli et jätkuda kahe nädala pärast, 31. oktoobril ja keele kõrval lõpulõik. Täna on etümoloogia minuteid Udo Uibolt mis valminud tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumi toele. Teateid loomariigist meie kaugeid esivanemaid on ikka peetud küttimise kalastamisega elatist hankinud rändrahvaks. Paikseks jäid läänemeresoome hõimud siis või nad võtsid muinasPatlastelt ja muinasgermaanlaste üle karjakasvatamise ja põlluharimise. Sellealane sõnavara on suurelt jaolt laenatud, nende käest erineb üldiselt meie idapoolsete kaugemate keelesugulaste sõnavarast. Sellist tausta arvestades võiks arvata, et meid ühendab kaugemate sugulaskeeltega rikkalik loomi, linde ja kalu tähistav sõnavara. Päris nii see siiski ei ole. Kui murdesõnad kaasa arvata, siis on eesti keeles sääraseid ürg-seid sõnu poolesaja ringis. Aga silma paistab see, et need sõnad jaotuvad väga ebaühtlaselt. Peaaegu pooled neist moodustavad linnu nimetused nagu kurg, vares, pääsuke, püük sõtkas, kaaren, murdesõna jõudsin juues Luige tähenduses ja teised. Omajagu on ka mitmesuguste pisemate elukad, roomajate ja putukate nimetusi nagu hiir, sisalik, siil, koi, täi, ussi tähendab sipelgad tähendavad kuklane ja Kusilane mesilas tähendab mehine või Mehilane ja nii edasi. Suuremate jahi- ja karusloomade ning kalade puhul aga saak üsna väike. Kaugemate sugulaskeelte vastetega kalanimetused võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Särg säinas ja säga, millel on vasted soome-ugri keeltes ja sõna kala ise, millel on vasted peale soome-ugri keelte ka samojeedi keeltes. Karusloomi tähistavad sõnadega pole lugu parem. Siin võiks nimetada kõigepealt sõnu rebane ja nugis, aga ka võru murde vana pärast sõna aias, mis tähendab kobrast ja kohanime säsi järv, säilinud saarma nimetust Hähk, mille tähendus selgub soome, karjala ja vepsa keelest. Viimase sõnaga pole asjad pealegi päris selged, sest sama sõna on olemas ka balti keeltes ja mõnes türgi keeles. Keeleteadlased on olnud eri meelt, kes kellelt selle sõna laenas. Kui nimetada veel karu tähistavat sõna ott, et millel on vasted mordva keeltes, aga mitte enam mordva keeltest kaugemal siis ongi nimekiri enam-vähem ammendatud. Selline olukord, kus keelest on kadunud ja uute sõnadega asendatud just inimesele omalajal eluliselt tähtsate loomade nimetused vajab mingit seletust. Tõenäoline tõlgendus on see, et suur osa loomanimetusi on aja jooksul käibelt kadunud sõna keelu ehk tabud tõttu. Jahiobjektide otsene nimetamine oli keelatud. Õige sõna asemel kasutati ümber ütlevaid nimetusi või naaberkeelte sõnu, mis lõpuks jäidki püsima. Selle kohta võib ilmeka näite võite tuua veel keskajast, kui vanem hundinimetus sussi asendus põhjaeesti murre tões koera tähendava alamsaksa laensõnaga hunt. Muutus on mõnevõrra jälgitav isegi dokumentaalselt selle järgi. Kuidas on muutunud ühe Tallinna kinnistu eestlastest omanike nimi. Perekonnast, kes algul oli dokumentides kirjas sussi nime all, sai ajapikku hunt. Olemegi jõudnud koera juurde. Koer on vanimaid koduloomi, kes on väidetavasti kodustatud juba 8000 kuni 10000 aastat enne Kristust. On arvatud, et esialgu tarvitati koeri peamiselt lihaloomana koerade kasutamisest toiduks leidub arheoloogilisi andmeid ka Eestist. Hiljem sai koerast jahikande ja veoloom karjakasvatuse arenedes ka karjahoidja. On huvitav täheldada, et kui ulukite vanad nimetused on soome-ugri keeltes säilinud üsna halvasti siis inimese vanakaaslase koera nimetused on seevastu säilinud väga hästi. Eesti keeles. Tud kaks koera tähistavad sõna koeria peni. Viimane on rohkem levinud Lõuna-Eesti murretes. Need on mõlemad väga vanad sõnad ja algselt koera tähistamaks sõnaks on Neist peetud just peni millel on vasted peole läänemeresoome keelte ka saami Volga ja permi keelt, kes näiteks ERSO, Pinje, udmurdi pune ja Komibon. Kõik need tähendavad koera. Sõnal koer on vasteid veelgi kaugemal ka ugri ja samojeedi keeltes. Aga selle sõna tähenduseks pole algselt olnud nähtavasti koer, vaid isane isasloom. Seda tõendavad mitmed sugulaskeelte vasted. Näiteks ka Eesti tuletis koeras, mis tähendab isa kanepit. Seda, kuidas isaslooma tähendavas sõnast võis saada koera tähendab sõna näitab komi keel. Komi keeles on olemas liitsõna Kõrbon, mis tähendab isast koera. Selle liitsõna esimene osa on sama mis meie koer, teine osa sama, mis meie peni. Niisiis õigupoolest koerbeni. Selles liit, sõnastan, teine osa ilmselt lihtsalt ära jäetud. Esialgne isase koera nimetus on üle kandunud koertele üldse. Traditsiooniline etümoloogiline uurimine peatub soome-ugri või Uurali tasandil. On kombeks öelda, et kaugemale pole ajaloolise keeleteaduse vahenditega võimalik minna. On aga olemas ka selline teooria, mis seob nõndanimetatud Nostrootiliseks suurteekonnaks enamiku Euroopa, Aasia ning Põhja-Aafrika keeli ning väidab, et indoeuroopa papa Uurali-Altai kartveli semi Hami Traviigi keelkond lähtuvad veel vanemalt ühiselt alusel. Nostraadiline teooria kasutab täiesti traditsioonilisi ajaloolise keeleteaduse vahendeid. Aga võrdluste ja rekonstruktsioonide aluseks on nüüd juba tulemused, mida traditsiooniline ajalooline keeleteadus on saavutanud. Kui heita pilk harontrolgoppolski koostatud Nostrootilisse sõnaraamatusse, mis sisaldab üle 2000 tüve rekonstruktsiooni siis leiame sealt ka meile tavasõna- peni. Sellel on selged vasted peale soome-ugri keelte ka kartveli Healthy keeltes kus see sõna tähendab väikest koera. Näiteks kartfelli keelte hulka kuuluvas gruusia keeles on Pinja väike koer kutsikas. Huvitavaid tõlgendusvõimalusi pakuvad Lõuna-Indias kõneldavad droidi keeled. Traviidi keelte vasted on ebakindlad sest samakujuline sõna tähendab seal emaslooma või naist. Kui oletada, et soome-ugri kartveli Altai keelte koera vähendavaid sõnu võib Traviidi keelte emast või naistähendavate sõnadega ikkagi samastada siis tekiks huvitav sümmeetria ja sõnakoer oleks tekkinud sõnast, mis tähendas algselt isaslooma ja sõna penisõnast, mis tähendas algselt emaslooma. Kuulsite Udo Uibo etümoloogia minuteid kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes. Keelekõrv.