Nagu vikerraadiost tavaks on saanud, teeme igaks kuu esimesel reedel kokkuvõtte eelmise kuu majanduselusündmustest. Novembris on meie majanduselu tihedalt kommenteerinud meie endised ja tulevased peaministrid Tiit Vähi, Edgar Savisaar ja Siim Kallas praegune peaminister Mart Siimann, pankurid Rein Otsasoni ja Indrek Neivelt ning majandusanalüütikud Ardo Hansson ja Hardo Pajula. Rohketest seisukohavõttudest hoolimata jääb aga tavakodanikule segaseks, kellel on õigus. Kas neil, kes leiavad, et Eesti majandus on üle kuumenenud ja vajab mahajahutamist või neil, kes ütlevad, et majanduskasv on kontrolli all ja jahutamine võrdub Eesti oludes majanduse arengu külmutamisega? Kumbki vastandlik seisukoht on hästi argumenteeritud, läbimõeldud ja sõltub tõenäoliselt hariduse saamise ajast, kohast õppejõududest ja majandusanalüütiku hilisematest elukogemustest. Majanduse ülekuumenemise jutt mitte ei toeta oma artiklites ja intervjuudes ei Tiit Vähi ega Siim Kallas. Nemad peavad 12 protsendilist majanduskasvu aastas heaks eriti sotsialistlikust käsumajandusest väljunud noore riigi puhul. Muret teeb neile vaid väliskaubanduse ülekaal ekspordiga võrreldes ja Tiit Vähile ka pankadest antud madalaprotsendilised laenud. Tema on ennustanud ka mõne väikepanga kadumist veel tänavu ja pangandusturu ümberjaotamist. Niisiis on meie majanduse imelapsest pangandusest saanud üleöö äkki kõige kurja juur. Et laenamist piirata, tõstsid pangad novembri alguses kroonilaenude dresse. Seda ei põhjustanud võib-olla niivõrd otsus majandust maha jahutada, kuivõrd pikem paus odava laenuraha saamises välismaalt. Kui veel kevadel ja suvel meelitasid pangad inimesi laenama ja liisima tarbima ja ostma ilma et omal selleks üldse raha oleks siis oktoobris ja eriti novembris on börsilangusest tingitud sularahakriis pankades juba nii suur, et nüüd propageerivad nad säästmist ja hoiustamist tõstes laenu intress-ile lisaks ka hoiuse intressi. Lisaks intressi tõstmisele annavad pangad laenu piiratud mahus ja karmimatel tingimustel piiratud või karmistatud tingimustest lähtuvalt nüüd ka liisingufirmad. Enamasti kõik majandusanalüütikud ennustavad, et pankade ja intresside niisugune käitumine kestab minimaalselt pool aastat ja edasine sõltub juba väärtpaberibörsi stabiliseerumisest. Kui uusi börsikrahh ei järgne, kui aktsiahinnad hakkavad mõõdukalt, ent tagasipöördumatult tõusma ja börsi käive saavutab stabiilsuse siis langevad nii pankade kui liisinguintressid. Kui aga kestab praegune olukord, kus börsipäeva aktsiahinnad veidi tõusevad, misjärel valdavalt väikeinvestorid neid kohe müüma tõttavad, et enne järjekordset hinnalangust pisutki kasumit saada siis selle olukorra jätkumisel pole intresside langust loota. Üksmeelne on majandusanalüütikute suhtumine majanduse stabiliseerimise reservfondi loomisesse. Erinevalt Siim Kallasest, kes peab reservfondi loomist majandust vastavaks elemendiks hindab näiteks Hoiupanga juht Olari Taal sadade miljonite kroonide stabilisatsioonifondipanekut ja Eestist välja Viinist äärmiselt ebasoodsaks ettevõtmiseks võrreldes seda pahandust teinud lapse karistamisega ajal, kui laps on haigeks jäänud. Teatavasti lubavad valitsus ja Eesti pank seitsmendal novembril alla kirjutatud IMFi memorandumi. Et üldvalitsuse finantssääst 150 miljonit krooni paigutatakse kohe stabilisatsioonireservi ja investeeritakse välismaal. 350 miljonit, lisatakse sellele 30.-ks novembriks ja täiendavad 200 miljonit krooni enne 1997. aasta lõppu. Tuleva aasta lõpuks peab stabilisatsioonireservis olema ligi kaks miljardit Eesti krooni. Terve hulk analüütikuid peab sellist riigi raha riigist väljavoolu praeguse raha defitsiidiolukorras valeks. Seda enam, et kusagil pole sätestatud mispuhul ja kui suures ulatuses tohib reservfondist raha võtta. Eesti Panga asepresident Peter Lõhmus on küll kinnitanud, et stabilisatsioonifondi loomine oli eelkõige jõuline signaal välismaale. Et lisaks pankadele on asunud säästma ka valitsus, seda eeskätt avalikku sektorit piirata. Kuid sellest hea küll pisut niisugune mulje kui tsaari või nõukogude aegsest pation kindlusest, kus väline hiilgus oli kõige tähtsam. Mõneti on seda tunnistanud ka keskpank ise, mille juhid on kinnitanud, et välja viidud sajad miljonid ei mõjuta Eesti majandust. Milleks siis kahe miljardi väärtuses raha riigist üldse välja viia, kui see majandust ei mõjuta, võiks siinkohal kiuslikult küsida. Ja veel mõned tähelepanekud Eesti valitsuse ja Eesti panga allkirjastatud IMFi memorandumit. Nimelt nähakse selles ette inflatsiooni kahanemist alla 12 protsendi tänavu aasta lõpuks ning kuni kaheksa protsendini tuleva aasta lõpuks. Maksebilansi jooksevkonto defitsiidi valitsus lubanud tänavu aasta lõpuks Ta 12 protsendi piiridesse sisemajanduse koguproduktist ning tuleval aastal lubatakse seda vähendada 10 protsendini sisemajanduse koguproduktist. Kas valitsus kavatseb seda saavutada laenamise ja tarbimise piiramisega, mis toob kaasa investeeringute pidurdumise siis ka palkade külmutamise ja pankrotid ettevõtluses ning mitmesuguste maksude alalaekumise näol vähem tulusid riigieelarvesse või on valitsusel mingit läbimõeldumalt regulatsioonimehhanismid kavas? See selgub. Täiesti vastamata on aga küsimus, kumb on Eesti valitsuse jaoks tähtsam dokument, kas riigikogus vastuvõetav ja presidendi poolt välja kuulutatav riigieelarve seadus või IMF-i memorandum mõlemat korraga täita käib Eesti ilmselt üle jõu. Veel ühel valitsuse lubadusele IMF-i memorandum, mis tahaksin pisut peatuda ja sellele kuulajate tähelepanu juhtida. Nimelt ütleb see, et hoiuste kindlustamise seaduseelnõu esitatakse riigikogule enne 30 esimest detsembrit 1997. Ja see seadus peaks sätestama, et iga hoiustaja kohta kindlustatakse vähemalt 20000 krooni krediidiasutustes olevaid hoiuseid, mis makstakse loodavast hoiuse tagamise fondist välja 30 päeva jooksul pärast pangale moratooriumi väljakuulutamist või pangalt litsentsi äravõtmist või krediidiasutust otsuse suhtes. Pankrotimenetluse algatamist. Hoiuste tagamise idee on Eestis habemega lugu. Augustis 1995 tahtsid kuus tookordset tugevamat panka Hoiupank, Hansapank, Ühispank, Tallinna pank, raepank ja Forekspank luua oma klientide kaitseks hoiuste tagamise fondi. Isegi fondi asutamiskoosolek oli kokku kutsutud. Fond jäi aga viimasel minutil Eesti panga vastuseisu tõttu loomata, sest keskpank tahtis, et kindlustus laieneks kõikide pankade klientidele. Pankade sissemaksed pidid olema võrdsed, neid ei tohtinud aga riskireitingu alusel diferentseerida. Mõistagi polnud kuus tugevamad panka nõus nõrkade pankade krahhi kinni maksma ja kogu asi soikus. Märtsis 1996 läks kooskõlastusringile uus hoiuste tagamise seaduseelnõu, mis seekord oli valminud Eesti panga ja kommertspanku ühendava pangaliidu koostöös ja kompromissi tulemusena. Ka selle eelnõu saatus oli sündida surnult. Eesti pank leidis, et on tähtsamaidki asju, millega tegeleda, kui tagada ja kindlustada eesti hoiustajate sääste. Järgmine hoiuste tagamise seaduseelnõu anti teha rahandusministeeriumile. See oli sügisel 1996 aga sellestki ei saanud asja. Kõikide nende aastate vältel on nõndanimetatud asjast huvitatud pool olnud kommertspangad ja Eesti pangaliit. Keskpank omakorda on leidnud põhjusi, et hoogu pidurdada ja maha võtta. Tänavu sügisel liigub ministeeriume pidi järjekordne rahandusministeeriumis valminud hoiuste tagamise seaduseelnõu. Võimalik, et selle käekäik on edu. Nõuavad ju hoiuste garanteerimist teatavaski mahus. Euroopa Liidu direktiivid, millega Eesti end jõudumööda sobitab ja IMF-i värske memorandum. Riigieelarve arutelust riigikogus, mis algas oktoobris viieminutilise aruteluga riigikogu rahanduskomisjonis ilma opositsiooni kohalolekut, mis opositsiooni sügavalt solvas. Võimalik, et just vastukäiguna hääletas, kuidas opositsiooniparteide enamik valitsusliidu meelehärmiks suures saalis riigieelarve projekti sisse mitmeid rahanduskomisjonis varem tagasi lükatud muudatusettepanekuid ajades riigieelarve eelnõu kuni 300 miljoni krooni ulatuses lõhki. Läbirääkimised haridus- ja kultuuritöötajate täiendava palgaraha leidmiseks opositsiooni ja valitsuskoalitsiooni vahel on viimasel kahel kolmel nädalal olnud tähelepanu keskpunktis ja ülejäänud eelarve arutelu seisab selle taga kinni. Valitsuskoalitsioon tahaks eelarve veel sel aastal vastu võtta. Ta riigikogul on selleks aega kaks nädalat. Kui aga üksmeelt ei leita, siis alustatakse uuel aastal uue hooga kemplemist. Sellega seoses veel mõnest nüansist, mis õpetajatele palgatõusu nõudes on üldsuse tähelepanust võib olla tahaplaanile jäänud. Nimelt siirdus eelarvet arutama rahanduskomisjoni koosseisu 20. novembril parempoolne Vootele Hansen ja 26. novembril Maido Pajo arenguparteist. Riigikogu pressitalitusest saadud info põhjal ütleb riigikogu kodukorra seaduse paragrahv 19 et riigikogu alalised komisjonid moodustab riigikogu juhatus, lähtudes poliitiliste jõudude esindatusest Riigikogus ja tuginedes fraktsioonide taotlustele. Kommentaariks öeldi, et hilisemad muudatused komisjonide koosseisus on üsna valulised. Iga muudatus toob kaasa koalitsiooni opositsioonijõudude tasakaalumuutuse Parlamendi komisjonis. Viimased muudatused parlamendi rahanduskomisjonis puudutavad fraktsioonidesse mittekuuluvaid Vootele Hansenit ja Maido Pajo ja nende kohta ütleb riigikogu kodukorra seaduse paragrahv 20, et fraktsioonidesse mittekuuluvate parlamendisaadikute kuulumise alalistesse komisjonidesse otsustab riigikogu juhatus, lähtudes parlamendi liikmena Te sooviavaldustest Parlamendi töökorralduse otstarbekuse eest. Nii Vootele Hanseni kui Maido Pajo puhul ei olnud riigikogu juhatusel põhjust jätta kummagi sooviavaldust rahuldamata ning arvestades ülikiiret aega rahanduskomisjonis lülitati nad selle liikmeteks. Arvestades, et praegu on Riigikogus koguni 21 fraktsioonidesse mitte kuuluvat liiget, võib juhatusel tuleva aasta riigieelarve menetluse käigus laekuda veel mitmeid sooviavaldusi mis riigieelarve vastuvõtmise järel oma aktuaalsuse kaotavad. Niisugune ümber rivistumine ehk perestroika käib siis Eesti parlamendis. Tallinna börsitõusud ja langused novembrikuus võtab nüüd lühidalt kokku väärtpaberianalüütik Mairi Siil. Tallinna börsi ja vabaturu kogukäive ulatus novembris 1,9 miljardi krooni tasemele mis on ligikaudu 400 miljoni krooni võrra vähem kui oktoobris. Traditsiooniliselt oli kõigi enamkaubeldud Hansapanga aktsia, millega tehti tehinguid 34,7 protsendi ulatuses börsisüsteemi kogukäibest. Järgnesid Hoiupanga ja Forekspanga aktsiad vastavalt 23 protsendi ja 11 protsendiga. Novembri keskmine päevakäive jäi veidi alla 100 miljoni krooni. Novembris jätkus juba septembris alanud hindade langus börsil. Oktoobri lõpus ennustasid enamus maaklereid. Et aktsiahindade madalaim tase peaks olema saavutatud, oodati hindade kiiret tõusu. Paraku aga näitas tegelikkust teist suunda. Oktoobrikuisele 20 protsendilise keskmisele aktsiahindade langusele järgnes veelgi tugevam kukkumine novembris. Keskmist hindade muutust kajastav indeks talse vähenes novembris koguni 36,2 protsenti. Kuigi kuu jooksul liikusid aktsiate hinnad erinevates suundades küllalt suurte hüpetega, see läbivaks suunaks siiski langus. Kahele oktoobrikuisele. Suurele languspäevale saabus võrreldav jätk juba kuuendal novembril. Indeks talse langes siis kokku 14 protsenti. Konkurentsitult suuremad kukkujad olid kõik juhtivad panga aktsiad. Ka järgmine krahh ei lasknud ennast kaua oodata. 10. novembril kukkusid aktsiate hinnad keskmiselt ligi 20 protsenti. Suurimad langed olid sellel päeval farmaatsiatehase aktsia 35 protsendiga, Hoiupanga aktsia 28 protsendiga ja Forekspanga aktsia 26 protsendiga. Miks tekkisid siis sellised suured kukkumised peale seda, kui oktoobris olid hinnalt juba küllalt madalale langenud? Üsna selgelt oli üheks põhjuseks niinimetatud repolaenude maksmiseks aktsiate realiseerimine. Repo laen kujutab endast väärtpaberite tagatisel võetud laenu. Repolepingutes on enamasti fikseeritud kord, et kui tagatise seal aktsiate väärtus on langenud 25 kuni 30 protsenti, siis peab laenuvõtja kas maksma laenu tagasi lisama tagatist uute aktsiate näol. Repo tagatiseks aktsepteerivad Eesti pangad enamasti viit-kuut, Eesti juhtivat aktsiat. Kuna oktoobris ja novembri algul olid kõige enam langenud just panga aktsiad, siis tekkiski olukord, kus investorid olid sunnitud oma aktsiaid müüma repot tagasi maksma. Uusi aktsiaid kellelgi panti panna ei olnud. Selline küllalt ühele ajale sattunud müügisurve võimendas hindade langust veelgi. Olukorra leevendamiseks võtsid Hoiupanga, Forekspanga, Ühispanga ja Tallinna Panga juhid 11. novembril vastu otsuse, et lõpetatakse repolaenude tagatiste sundlikvideerimine. Ka nemad said aru, et hindade langus ei ole põhjendatud ning seda tekitavat paljuski vaid repo laenud. Teiseks languse põhjuseks tuleks kindlasti pidada investorite emotsionaalset paanikat. Olles oma varandusest juba 30 protsenti kaotanud ning nähes, et börs nii peatõusul ei pööra, leidsid paljud, et kui nüüd veel müüa, siis päästaks natukenegi investeeringust. Kuigi sellised otsused tehti olukorda sügavamalt analüüsimata, võib tagantjärgi öelda, et tõepoolest käitusid õieti need, kes müüsid oma aktsiad võimalikult varakult. Börs teadagi käitub täpselt nii ratsionaalsed või ebaratsionaalsed kui analüüsivad olukorda investorid. Põhjalikumalt analüüsivad väärtpaberispetsialistid said ju aru, et nii suured hinna langused ei ole kuidagi põhjendatud ettevõtete majandusnäitajatega agaaga maaklerid ei saanud aktsiaturu toetamiseks midagi teha. Neid nagu ka paljusid investoreid pärssis oluliselt Eestis oktoobris alanud ning tänaseni kestev likviidsuskriis. Isegi kui nähti, et aktsiate hinnad olid juba langenud küllalt madalale ja oleks olnud soodne aktsiaid osta ei olnud see rahapuuduse tõttu võimalik. Lühiajaliste laenude intressimäärad pankades on tõusnud viis kuni 10 protsenti ning nii kõrgel tasemel taksoturul mängimiseks laenu võtta ei taheta. Kui oktoobris puudutas aktsiahindade langus börsiettevõtetest kõige valusamini Tallinna Panka, siis novembris saavad kannatada ilmselt teisedki pangad. Hansapank ja Hoiupank ongi juba avalikult teatanud, et usuvad novembrist teenivat nullkasumi. Arvestades aga pankade häid tulemusi enne börsikrahhi, võib oletada, et kasumiprognooside täitmisega enamikul probleeme ei teki. Novembri lõpuks olukord börsil mõningal määral paranes. Viimase nädala kolmel esimesel päeval toimus hindade oluline tõus. Kuu viimastel päevadel kauplemisaktiivsus vähenes ning hinnad stabiliseerusid. Kokkuvõtlikult oks ära börsiindeks talse muutumise nädalate kaupa. Novembri esimesel nädalal hinnad langesid 21 protsenti, teisel nädalal 13 protsenti, kolmandal 22 protsenti neljandal nädalal talse tõusis 19 protsenti. Ainukesena tõusis novembris Aktsiaselts Fakto aktsia hind 11,4 protsenti. Börsienamkaubeldavate aktsiate hinnad muutusid järgnevalt. Hansapanga aktsia langes 39,1 protsenti, Forekspanga aktsia 46,8 protsenti. Eesti Hoiupanga aktsia hind langes 42,9 protsenti, Ühispanga aktsia hind 37,8 protsenti. Tallinna Panga aktsia hind langes 42,4 protsenti, farmaatsiatehase aktsia hind 36,3 protsenti ja aktsiaselts Norma aktsia hind langes 19,6 protsenti.