Surm ilmutab end kõiges. Jäi kodumaale pilk ta müüridele neid tugevaid nüüd mõra laostas seest. Nad näisid väsinud ja murtud teest, mis nende väge juhtis langustele. Ma läksin väljale, seal päikesele, sai keeligaste suvast lumeveest ja kaeblev kari pages metsa eest, kui varjun. Eeldus päevavalgushele. Kepp kõver muugi ilma eilsest urmast ja mõõk mis ammu rooste läinud juba. Ei näinud ainsat asja ma keskkoli, mis toonud ilmutusi, poleks surmast. Ettevalmistus eluks ja surmaks. Kui vara pärast kartus mind ei kisu ja omamise soov mul puudub muu fortuuna raievegi, siis on asjatu ta vang või soosik olla. Üks on sisu. On jäänud Ihast minusse väite riisu. Ei pelga õudu, minu viimne kuu ei mõnust ruks kõverduma, suu ei himud kinni, maksa park käisu. Et lõpeks tahtlemine, ei muutma taha. Sest elu on alati, möödub üürike. Kõik maise pühi paasta oma teel saab naeruks talle raua, vaprus, pire, külm, Marmargi, mis oma jäise kive söandab ajale vastu panna veel. Ju ennegi, kui jalge juhib meel, antake tõukajaks tal surmaabi v. Ja minu elugi on hämar nire. Ta uputajaks mere mustjasneel. Ja hetk konsuuri muuteid, loo. Ma liigun. Ilma et ma ise teaksin seistes magades. Siis kui puuduks soo, kurve ohc, kui vastuse jääkisin, surm vallandab seelu viimne proov. Ta seadus on eirosk. Miks kartma peaksin? Ses vabasi üksinduses, mida päiksejuga kirik uhab. Vaikiv, kindel, hele teeb eluruumi sinuga päevadele. Ei peta tund sind enam hääletuna. Ei konsuleiczarva aasta ja ta on lõikused su päevi tähistamaks. Vabana valest käid sama rada? Teeb seemis teadmata sind arukamaks. Ei köita või sind tasu häda kahjustada. Ent hoides kuumale saada avaramaks. Vanglas surnud don Pedro irooni osuna hertsogi suurematele mälestusele. Õuna Grand võis olla kodutu kuid kodu heaks ei säästnud vaprust, tema tal vanglas surma tõi Hispaania ema. Graafieb taeva verev kuu disNaapoli Vesuuvi, teda lein, nii nagu Etmele Sitsiilia ja sõdurite nutust helkis, hein aukoha taevas Marsilt pärista. Ma toon au, taho. Samuti kui Rein valussis alisesid troostitu. Jääv armastus teispool surma. Nüüd viimne variles mu silmi vaatab. Kui te ei sealt, kus n teinegi Allas laotab, kus hõõgus hing sealt mälestusi kajab. Tee läbi jäise vee, mu tuli, rajab ja hirmu karmi käsu vastu kaotab. Hing, mille vandla võrdus jumalaga. Veen, mis kõik tuled pani lõkendama üdi, mis löömas hauge hiiga väga jätavad keha. Kuid on kirgneyssama. Neist saab tuhk, neist tunne hääboega saab põrn. Kuid põrm jääb ikka armastama. Tornist. Siin tühermaal keskrahu üksindust, kus ruum on raamatuile valituile. Ma elan kaaslasena lahkunu õile. Mu silmad elavad vaid möödunust. Nii avali kui ka ei mõista just nad toikse. Turvaks on mu elu Guile ja tummalt maseina laulikuile. Virgeina kõnetavad unistust. Suurhingi surm võib elust kaugendada. Kuid aasta teise Nende solvajateks vaip prii on. Oh suuri Joosep. Nende rada? Jah, tunnide osutuvad Tagevateks. Kuid targimaks tund tuleb tunnistada. Mis õppustes meid muudab paremateks.