Tere täna, 26. septembril tähistatakse Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjoni algatusel maailma eripaigus euroop pappkeeltepäeva, millega tähtsustatakse kõiki Euroopas kõneldavat keeli. Võrdselt väärtuslikud on kõik keeled nii suure kõnelejaskonnaga keeled kui ka piirkonna keeled ja murded. Nii põliskeeled kui ka uued keelekujud keelekõrv, mis Euroopa keeltepäeval eetrisse läheb, jätkab tartu keele lugu. Sobime oma saatega suurepäraselt Euroopa keeltepäeva kontseptsiooni. Meenutame sedagi, et kunagi oli Eestimaa kõrval ka Liivimaa mida on meil eestikeelsetel hääbunud keele saatusest õppida. See küsimus kõrvetab alateadvust, kui kutsun Tartu ja liivi keeles kõnelema Mati Hindi ja ei saa salata, juttu jätkus kaheks saateks. Täna alustame ja kahe nädala pärast jätkame. Euroopa keeltepäevast. Inspiratsiooni saades otsisin sellele lisaks arhiivist välja ka Jaan Kaplinski mõtiskluse koos ilukirjandusliku ulmepildiga. Aga nüüd kõigest järjekorras. Tänane keelekõrv tegeleb jälle kord küsimusega, kas keelele püstitada ausambaid või hauasambaid keeltele, mis meie keskel on elanud ja olnud ja mis nüüd paraku on jäänud väheste kõnelda võib-olla koduseinte vahele emotsionaalseks toeks ja pühapäevakeeleks. Kaks keelt, mis jutuks täna tulevad, on liivi keel, jah, tartu keel ja oskaja mees, stuudios on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint, mina toimetaja maris Johannes. Kui rääkida Tartu keelest ja liivi keelest, siis milline neist on teie emakeel? Minu emakeel on loomulikult tartu keel. Ja kuidas on siis see suhe liivi keelde keelega til kujunenud? Liivi keel on ainult minu, täiesti mitte lihaliku armastuse keel, see on keel, mille ma õppisin ära armastusest nende inimeste vastu, keda ma esimesel liivi keele prakt praktika suvel Liivi rannakülades kohtasin. Ma arvan, ma õppisin selle keele ikkagi päris vabalt kõnelema, lugema, kirjutama. Ma olen pidanud kirjavahetust Peeter Dambergiga võib-olla ainsa järjekindla liivi keele harrastajaga eeskirjavahetust liivi keeles. Ja tartu keel on mu emakeel. Aga ma pean ütlema, et ma ei ole kumbagi keelt. Ei olema eriti palju uurinud Tartu keelt siiski Tartu keelest, kui need kokku panna. Minu kirjutised tartu keele kohta noh saaks ikkagi keskmise kogumikku art artiklikogumikku saaks kokku aga liivi keeleuurijaks polema üldse söandanud hakata mulle lihtsalt meeldinud seda keelt osata nende inimestega suhelda jälgida nende käekäiku ja natuke uurida seda, miks ja kuidas nii on läinud. Nagu on läinud. Et selle aasta kevadel varakevadel suri viimane ema käest liivi keelt pinud liivlane üks vististi on veel, aga, aga tema keeleoskusest ei räägita. Helistes, eriti ülivõrdelistes lausetes. Üks asi on see, et keel, mis on su emakeel aga palju neid Liilase on, kes on seda keelt takkapihta ja tagantjärele tarkusena õppinud oskavad seda kõnelda. No neid hakkab nüüd tulema, sest nüüd, kus enam seda järjepidevust hoida pole, hakkab huvi selle keele vastu oma juurte vastu kab nende liivi juurtega lätlaste hulgas tõepoolest kasvama ja neid inimesi, kes liivi keelest aru saavad, võib-olla on juba 10 võttes. Ja vähemalt üks noormees valt Hernstreid kellel on liivi juured ja väga tugevad liivi juured, aga kes on seal tõesti õppinud ka hiljem nii-öelda esivanemate keel, mis on õpitud võõrkeelena kavalt härrast. Rait on selle ära pinud väga hästi. Tõesti hea keeleoskaja ja liivi asjatundja. Nii et see keel on siis nagu saanud nii-öelda kultuuriringkondade keeleks või, või selliseks oma salakeeleks ja see keel on kogunud enda ümber neid huvilisi. Et ma ei tea, kas see on salakeel ja kas ta on ka ainult kultuuriringkondade keel, meil oli hiljuti põhiliselt soomlaste eestlaste korraldatud ekskursioon endistele Liivia aladele augustis ja sellest ekspositsioonist võttis küll osaga sakslasi üks inglane, üks Mordvalanna, hulgaliselt soomlasi, eestlasi ja huvitaval kombel ikkagi ühine keel ühendav keel oli selles bussi täies oli eesti keel, aga liivi keelt ka kasutati ja kõik need inimesed olid liivi keele oskajad, liivi keelehuvilised ja mingil määral ka liivi keeleuurijad, mõned neist ikkagi süvauurijad, liivi keele uurimine. Nii palju, kui jaksad, takse väikeste keelte uurimisega tegelda. See ettenähtavas tulevikus lõpeks, seda nüüd küll karta ei ole. Ja loodetavasti hakatakse järjest suuremat tähelepanu pöörama ka Tartu keelele ja selle minevikule ja tegelikult üldsegi mitte Te veel lõppenud olevikule, nii et võib öelda ka, et kuuldused tartu keele surmast ja nii edasi. Sest Karl Pajusalu Ülikoolis teeb lõunaeesti keele ja kultuuriprogrammiga tõesti väga head tööd, on ennast väga sisse elanud Lõuna-Eesti temaatikasse ja, ja ka Tartu keelde ja nii nagu ta ühes hiljutises saates ütles, ei ole see keel sugugi surnud, noh inimesed, kes Tartus viibivad väljaspool oma autot. Kohtades, kus lõuna-tartumaalasi koguneb bussijaamas, Maarjamõisakliinik kuttes sellistes kohtades kuuleb tingimata, kuuleb kas päris head või, või mõningaste kirjakeele sugemetega tartu keelt. Minul juhtus niimoodi üleeile ja ma olin väga rõõmus, kui ikkagi palju palju inimesi minu ümber kõnelesid tartu keelt. Kuigi nad ametlikus situatsioonis tõenäoliselt lähevad üle nii püütikule kirjakeelele, nagu nad suudavad. Selles mõttes tartu keela pühapäevakeel lausa pole, ta on ikkagi niisugune vaba kodus olemise koduvusena tundmise keel ja minu jaoks oli ta ka selline, niikaua kui mul oli Lõuna-Tartumaal oma kodukohas Rõngu Saagress oli inimesi, kes väga hästi rääkisid tartu keelt. Niipea kui ma Nendega olin ühe lause vahetanud, tundus mulle täiesti loomulik, et et mai kõnele nendega kirjakeelt, sest mu lapsepõlves oli veel see selge vahe, et kui suurtaludes, kus. Haritud gümnaasiumides käinud või ülikooli nuusutanud, et seal pererahvas oskas kirjakeelt täielikult, aga omavaheline talu jutt käis kõik tartu keeles. Ja kui keegi tuli taluõue või köögi või söögisaali tuli kirjakeelega siis selle kohta öeldi ju, et no räägib ja kui keegi oli linnas koolis käinud ja selle järele oli hakanud talus kirjakeelt kasutada, mida ma siis selle kohta öeldi öeldigi põlastavalt, et see on nüüd rääkima hakanud, sest et tartu keeles ikkagi kõneldi, aga kirjakeeles räägiti. See olukord, kus me siin praegu oleme, on kaunikesti surutud sellepärast et mikrofon on ninal ja jutt läheb eetrisse. Aga kas sellises olukorras nagu mina olen kirjakeelne, saaksite te seda tänast juttu nii-öelda Tartu keeles kõnelda? Ma arvan, et saaksin küll, aga ikkagi kergem on seda teha siis, kui on dialoog, kui on, on vestluskaaslane, kes seda ka oskab. Quics, Tõne inemine kah mõist sinu keelt kõnelda, siis yks palju kergem tuua, selge asi. Et see on ikkagi selline emotsionaalne situatsioon, et see praegu nagu inspireerida See on sama situatsioon, mis on, kui sa kuulad loengut või intervjueerid võõras keeles ja samal ajal kirjutad seda intervjuud üles oma emakeeles tõesti, et vahel on niisugune tõlkimisprotsess, aga kui me omavahel vestleksime tartu keeles, siis seda tõlkimisprotsessi vahepeal ei oleks, et see kaob. See, et tar tukk, keel on jäänud kodusesse ringi ja noh, ka luuleringi, aga kirjanduse ringi, aga ikkagi ikkagi me siin omavahel stuudios seda ei kõnele, kuigi ka minu vanaema oli tartukeelne inimene ja, ja minu lapsepõlves oli see võõras keel minu jaoks kogu aeg aga, aga selle keele kõla, aga ma olen harjunud ja aru saan, pole hullu, saan ka, saan ka setu keelest aru, nii et liivi keelest võib-olla enam mitte, nii et see sõltub see, mille su kõrv on harjunud. Aga kas sellel tartu keelel ja tema lool, milline on teie kontseptsioon või teie arvamine? Miks temaga läks nii, nagu läks? Tooksin siin niisuguse jaotuse, mis muidugi on väga jäme ja ükski asi ei ole kunagi täpselt nii, nagu teda liigitatakse, aga kui ma võrdlen liivi keele hääbumist ja, ja tartu keele taandumist siis ütleksin niimoodi, et liivi keel hääbus eelkõige välise surve tõttu, aga tartu keelt hakati rohkem õõnestama seestpoolt ja see seestpoolt õõnestamine toimub niisuguse salakavala infiltratsiooni teel, nagu see toimus siis, kui kooliharidus muutus üldisemaks ja kooliõpetajad hakkasid kohta otsides hakkasid Eestimaa kubermangus rändama ka Liivimaa kubermangu. Ja sama juhtus pastoritega ja kõigi nende inimestega, kes suhtlesid rahvaga, on väga oluline. Roll on siin valla kirjutajatel ja ka valla ametlikke pabereid vormistajatel, kohtu kirjutajatel ja lihtsalt valla kirjutajatel. Kui need olid põhjaeestikeelsed siia tulid Lõuna-Eesti alale siis nende keel muutus segakeeleks ja sellest ühes hiljutises saates rääkis väga hästi Mats traat, nimetades seda Lõuna-Eesti vallakohtute protokollide keelt. Lõuna-Eesti kantse liidiks lõunaeesti keel, kuhu pannakse sisse niisuguseid peenemaid väljendusi, mis justkui puuduvad lõunaeesti keeles, kuigi tegelikult ei puudu kõik, igas keeles saab kõike ütelda, näiteks see, see keeleloogika on ju natuke natuke igas keeles erinev. Kui Põhja-Eesti kohtus otsustatakse midagi ja siis vastavalt tuleb kohtuotsus siis Lõuna-Eesti vallakohtud mõistsid kohut ja see, mis lõpuks tuli, oli mõistus, kohtuotsuse nimi oli, oli mõistus ja see, see tundub meile praegu natuke naljakas, kui me seda loeme, aga kui me mõtlen selle keeria loogika peale, siis õieti vähimatki vahet pole, kas otsustamises tuleb otsus ja kohtumõistmisest tuleb mõistus. See seal ei ole mingit vahet. See vahe meie teadvuses sünnib hiljem siis, kui me oleme juba ühele andnud mingisuguse väärtuse numbri ja teisele andnud väiksema väärtuse numbri, et siis tekib meil tekib see otsustus, et, et üks on justkui loomulikum, õigem, parem ja teine on kuidagi imelik, naeruväärne, mida ta iseenesest ju ei ole. Nojah, see on nii-öelda väärtushinnangute küsimus, aga, aga need kujunevad, kuidas kunagi. Ja need kujunevad, et tõesti, nii nagu ma ütlesin, et see infiltratsioon võib-olla ka, et see tuleb seest poolt, seda hakatakse õõnestama seestpoolt. Ma kujutan näiteks ette, et suurte keelte puhul võib see olla niimoodi, näiteks ukraina vene vahekord võis olla niimoodi et ukraina keelele tuli nii jõhker välispidine, surve kui ka infiltratsioon seestpoolt. Sest kui venekeelsed ametnikud tasid üle Ukraina administreerimisasutused, siis hakati ukraina keelt õõnestama ka seestpoolt ja sama võib-olla et on juhtunud katalaani ja, ja Kastiilia hispaania keele vahevahelistes suhetes ja, ja mitmel pool mujalgi ja ikkagi see, mis praegu juhtub Eestis. Et igale poole pistetakse sisse natukene inglisekeelseid sõnu ega see tegelikult leebel kujul sama nähtus ja, ja vikerraadio niinimetatud playlistide puhul ikkagi täiesti jõhker kultuuriteadvuse õõnestamine, tabasin teid teolt playlist ei, ma seda tegin, nimelt niinime. Niinimetatud, aga mis me ütleksime pleilist? No kui ka tahetakse leida selle playlisti jaoks üks sõna, siis selle jaoks ikkagi leitakse ka, aga nähtavasti pole üldse püütud, kui ei püüta teha eestikeelset muusikaprogrammi. Kui eesti dirigent kutsutakse laulupeo järel kutsutakse intervjuule ja ette ja taha mängib, antakse talle sellest niinimetatud playlist'ist üks inglisekeelne ameerika lauluke siis on selge, see ei olegi mureks selle sõna asendamine sellele sõnale variandi leidmine, sest et noh, see on ju playlist, kui seal on üksnes Ameerika laulukesed, see ei olegi midagi muud, kui seal oleksid Eesti laulud no siis oleks võib-olla teine, siis oleks võib-olla naljakas seda pleilistiks nimetada, see on see seestpoolt. Tule, infiltratsioon, hakatakse õõnestama seda kandepinda, kui see kandepind on küllalt ulatuslik, nagu see õnneks eesti keele puhul praegu veel on. Noh, siis õõnestustegevus väga suuri vilju väga ohtlikke veel ju väga kiiresti ei, ei kanna, aga mingit tulu ta keelele küll kindlasti ei too. Aga kui me läheme tagasi tartu keele juurde, siis seal see tingimata nii oligi. Ma näen kõige muu kõrval tartu keele taandumist jälginud natukene oma kodukihelkonna surnuaial, kuidas ristikirjad muutuvad segakeelseks alguses tartukeelsed ütleme, 1890.-teni napilt siis muutuvad päris naljakalt segakeelseks Tartu Tallinna segakeelseks ja siis on juba püüdlikult Tallinna keelsed 1900.-te algusest. Samas on täiesti kindel, et seal taludes räägiti, kõneldi, kõneldi üksnes tartu keelt aga sellised pidulikumad asjad toimetati juba kirjakeeles. Minu vanavanemate laulatuse ja pulmakutsed aastast 1910 on suurepärases tallinna kirjakeeles. Aga minu kadunud vanaema kes tuli Siberist eluga tagasi, erinevalt vanaisast, ei osanud küll midagi muud kui, kui tartu keelt ja kasutas tartukeelset kiriku lauluraamatut surmani ja kirjutas Siberist ka oma kirjad tartu keeles. Lugu ju selline, et tänapäeva kirjakeelsed teadlased, humanitaarteadlased, kes ei ole endale teadvustanud Lõuna-Eesti temaatikatega, seda, et Tartu kirjakeel oli mitusada aastat kirik kui koolikeeleks. Nendele ei tulegi see mõte pähe. Et mis siis oli koolitunnistusel emakeel, mis keel see siis oli, sellest minnakse Eesti kooli ajalugudest täielikult mööda ja mitte ainult minnakse mööda, vaid, kui näiteks kooli katsumusi kooli katsumisi tehti. Koolikatsumised olid mõned juhul mõnelegi kooli katsumused. Et kui koolikatsumise tehti, siis tavaliselt ikkagi lasti sealt ette lugeda sellest paksust raamatust, mis Põhja-Eestis on uus testament ja Lõuna-Eestis oli möödunud sajandi alguseni oli vastne testament. Aga nüüd, kui me loeme Eesti kooli ajaloost loeme, kuidas kanepi kihelkonna koolidel oli kasutada 436 uut testamenti ja 48 meieri katekismus siis see on absoluutselt ebausutav. Mina olen täiesti kindel, et kanepi kihelkonnakoolides kasutati kas üksnes või peaaegu üksnes vastu testamenti ja meierei katekismus oli täiesti kindlasti tartukeelne. Nii et kui põhjaeestlasest tänapäevane tipp humanitaarteadlane tõlgib need koolikatsumise protokollid tõlgib saksa keelest eesti keelde oma eestikeelses kooli ajaloos, siis tal ei tule seda küsimustki, et, et see oleks midagi muud kui uus testament, kuigi ta oli vastne testament ja nii jääb sellest kooli ajaloos võib jääda mulje, et no ju siis kasutati seal uut testamenti, kuigi kasutati täiesti kindlasti vastset testamenti. See suhtumine on niisugune, nagu vahet poleks, ometi vahe on väga tähtis. Stuudios oli Mati Hint, hulk liivikeelset juttu koos Mati Hindi seletustega jääb veel tallele, kuulete seda kahe nädala pärast, keele kõrvas. Euroopa keeltepäeval on magus meenutada, et eesti keel on üks Euroopa liidu ametlikke keeli. Mäletame ju, kuis Paabeli torni ehitusel kõik keeled segi pöörati ja milline suur segadus sündis sellest. Nüüd on meil jälle hirm naha vahel. Ega ometi need segi pööratud, keeled uues Paabeli ühepajatoidus, oma eripära kaota? Jaan Kaplinski ka rääkisime sellest 2007. aastal. Kuigi jah, eesti keel on mõnes mõttes väga kõvasti lähenenud saksa ja rootsi keelele vähem ma ütleksin vene keelele ja nüüd läheneb inglise keelele. Aga mõningad asjad on meil ühised, näiteks Traviidi keeltega, Lõuna-Indias jaapani keelega, korea keelega ja nii huvitav kui sõjaväebaski keelega ainuke Lääne-Euroopa keel, kus sellised sõnapaarid nagu kila-kola tühi-tähi, Vinto vänta, kiirage ära on väga tavalised produktiivsed, nagu öeldakse. Aga huvitav on see, et mõnes keeles on, on sellised väljendid väga tavalised. No õigem on neid nimetada Immeetilisteks ideo foonilisteks, see tähendab, kus me mingi kõla abil nii-öelda oma kõneorganite abil Sestikuleerime minu jaoks sellised sõnapaarid nagu kila-kola vento Ta sodi body. Ma ütleksin, et on mini mininäidend. Me ei kirjelda, vaid me näitleme ja ei näitle sõrmedega ja näoliigutustega, vaid oma kõneorganitega. Need on niisugused kõneorganite žestid, ma ütleksin jaa. Arvatavasti, eks neid on natuke kõigis keeltes. Aga mõnes keeles on silmatorkavalt palju ja teistes keeltes silmatorkavalt vähe näiteks prantsuse või hispaania või itaalia keeles. No võib-olla need rahvad on ise sellised kärmema keelega või, või sellise kiire kiire suhtlemislaadiga, et meie sellise rahuliku jõmiseva olekuga võib-olla sobivad. Ma arvan, et maskid või ütleme, lõuna Endijatamilit ja mala jalamile jälle sugugi sugused aeglased jõmakad kes enne tükk aega mõtlevad ja siis ütlevad. Ja siin ongi see, et võib-olla tasuks ka eesti keele korraldamisel ja uute sõnade väljendite otsimisel mõelda sellele näiteks meie sugulaskeel ersa keel, ersa mordva keel seal näiteks mida meie ütleme, piimatooted, öeldakse, seal võid koored, teist sõna minu teada polegi, kui ei ole just vene vene laenu võid koored, aga sinna alla käivad ka muud, mis piimast saab jogurtid ja ma arvan, et siin ei ole küsimust. Nii et mõnes keeles on täiesti teistsugune võimalus ja küllaltki laialt kasutatav võimalus üldmõisteid väljendada. Ja see on juba huvitav, et siin on juba otsene seos keele ja mõtlemise vahel. Võid koored, mis me siia näiteks toome potid-pannid. Meil ja eesti keeles on need sõnad kõik olemas ja on kahju, et praegu nagu ei söandata, tundub liiga kõnekeelne võib-olla või liiga prostoi. Sattusin nende sõnade peale mõeldes sellise asja peale, nagu on seda tohuvabohu kellel on ju nüüd hoopis teistsugune tulemine. See on meil tulnud saksa keele kaudu, see on tulnud meil piiblis on tulnud meil heebrea keeles. See on heebrea keeles ongi kuidas võrreldakse, maa oli tühi ja paljas, heebrea keeles on vist. Kui ma õieti mäletan, haaretz seda tohuvabohu. Nii, aga, aga siin on nagu toimunud selline nagu uperpall, sellepärast maa on tühi ja paljas, aga tohuvapohu tähendab minu keeles ikkagi sellised on nii-öelda suur segadus, et seal peab olema juba midagi, mida segamini ajada, mis sa seal tühjal ja paljal maal segi ajada. No tähendab nii palju, kui mina tean, ma ei ole heebrea keele mingi eriline asjatundja siis ei ole täpselt selge, mida see heebrea keeles tähendas. Isegi Kabalistid on ehitanud suure teooriaid sellest, kuidas olid olemas mingid salapärased asjad, tohu ja puhu. Aga jäägu see siia, aga ma arvan, et, et eesti keeles on see meie oma nende mallide mustrite eeskujul saanud sellise tähenduse. Sest see sobib väga hästi meiega. Ta sobib sinna nii-öelda sinna pesakonda. Täiesti, aga, aga jah, et see tulemine on hoopis teist rada. Eks me võtame need laenud kergemini õlle ja kohandame neid oma keelega, mis, mis sobivad näiteks sõna tupik, mis on, on vene sõna ta sobib suurepäraselt ja jääb igal juhul kasutusele selgelt asja kurblooluse või niisugune huvitav eksperiment, toimub on ju see, et eesti keel on praegu saanud, ma arvan, valdavalt mitte-eestlaste suhtlemisvahendiks vaid tõlkimisvahendiks, millega me tõlgime nendest valitsevatest maailma keeltest oma keelde. Ja siis tahes-tahtmata peame oma keelt selle järgi painutama. Küsimus, kui palju vahel võiks võib-olla vähem seda teha? No üks näide on minu jaoks ikka see, et minu nooruses ja veel võib-olla 10 aastat tagasi ei olnud sõna nõustama, keegi ei kasutanud seda. Nüüd räägitakse ainult nõustamisest, nõu andmisest ei räägi keegi. Aga küsimus on selles, et Euroopa keeltes mingi count, sterling või Lacing, see tahab otse sihitist, loomulikult analoogne sõnal rahastamine, tähendab, me anname kellelegi nõu, aga eurooplased ütlevad. Me nõustame kedagi ja nii me oleme ühe malli võtnud üle ja ja see on täiesti nagu saanud valdavaks mis ei peaks tingimata nii olema, pole nagu otsest vajadust. Kas siin võib siis kõnelda teatud oma keelealaväärsustundest? No eks alaväärsustunne väikerahvastel eriti nii kaua alistatud ja halvustatud väikerahvastel on ju kahtlemata olemas, ei kao niipea kuhugi. Kui me loeme, mida eesti keele kohta on öelnud omaaegsed vaimulikud ja, ja isegi saksa haritlased, siis seda keelt Peelti tõesti mingiks täiesti kõlbmatuks matsi keelaks üldse, süvenemata sellesse, mis võimalused, eripärad sellel keelel on vaid vaadata, et asja ainult sellelt seisukohalt, et teatud olulisi asju ei saa eesti keelde tõlkida teoloogilise termineid. Ja siis tuli välja, et see keel ei kõlba, aga see, et selles keeles oli olemas niimoodi vapustavalt kaunis bõliina luule seda nagu ei tabatud, sellele ei mõeldud. Keel oli lihtsalt teistsugune ja on praegugi veel. Selline omamoodi mõiste loome, kuidas teile tundub, on meil jõudu nagu seda säilitada tänasel päeval või, või vastupidi, ikkagi see Ida-Euroopas surve. No nõutab meilt selliseid peeneid, võõrsõnu, keerulisi mõisteid. Minu ma ennast mõnikord ei maksa võõrsanuga häbeneda, eriti kui nad on, on tõeliselt rahvusvaheliselt ladinakeelsed. Nii et ütleme, integratsioon, ma ei leia, et seda peaks asendama sõnaga lõimumine. Paralleelsõnana võib ta olla ja paljud teised oleme siis eurooplased ja kasutama ikkagi ladina kreeka algupärase olu nagu teised Euroopa rahvad. Aga teiselt poolt küsimus, nagu mainisite, on selles alaväärsustundes. Et eestlane tahab olla, tahab olla kangesti eurooplane ja siis püüda seda oma keelt kah niimoodi rääkida ja kasutada nagu, nagu mingi tõsi, eurooplane noh, teha eesti keelest mingisugune see, mida keele keelefilosoof Benzo Worf nimetas standard Average European keskmine Euroopa standard. Mis eesti keeles saeks nimetatud? Jah, et 100-ks, saeme oma soome-ugri keele põhja või keeleoksa. Jah, eks seda on tehtud küll omatahtsi võõraste poolt. Ikkagi, jäädes selle selle mõiste loome ja selle abstraktse ja üldise juurde keeles vahel tundub, et, et miks me ihale me just seda Indo-Euroopa suunda ja jõudu, et võib-olla tema on kuidagi nagu konkreetsem ja täpsem, et äkki me oleme siin nagu sellise häguse maailmapildiga ja oma keelevahenditega sellises häguses hallis tsoonis. Ma jään kellukest hägusaid juttu, aga vaatame, mis te vastate. Hägusus on üks väga huvitav asi nii sest maailmas ei ole kõik asjad mitte selgepiirilised. Me armastame rääkida, et kus on piir hea ja halva vahel või niimoodi, aga väga paljude väga erinevate asjade vahel ei ole mingit selget piiri. Näiteks öö ja päeva vahel. Või musta ja valge vahel. No kuskil on hallid toonid, maailmas on, on selgeid piire näiteks piir maa ja õhu vahel. Maapind ja ütleme, veekogu kalda ja veekogu enda vahel enamasti kuigi kuskil põhja, Siberis on see piir on üsna hägune. Maailmas on hägusaid asju, mida küberneetika isa Norbert viiner on elust kirjeldanud, et on tähed mida jumal nagu vanas saksa lastelaulus võib üle lugeda. Aga on pilved, mida laulu järgi jumal pidi ka üle lugema, aga tegelikult pilvesid loendada ei saa, neil ei ole selgeid piir, aga pilved on ju niisama reaalsed asjad kui tähed. Pimedast pilvest võib vahel väga vihane välk sähvida. Ja ma arvan, et et me peame nagu endale selgeks tegema selle, et on hägusaid asju ja nende väljendamiseks kasutada liiga täpseid termineid, ei ole õige. Tähendab keeles peavad olema võimalused hägususte ebamäärasust väljendada ja siin on soome-ugri keeltel paremad võimalused. Täispikk saade Jaan Kaplinski ka on järelkuulatav meie kodulehel vaadake keele kõrva kaustast. Aga kirjanik Kaplinski kirjatööst on üks näide ka meil varuks. Tegelikult on see katkend Mari Tarandi saatesarjast on maid, ma ilman tuhandik. Hiljuti ilmus ajakirjas Looming Jaan Kaplinski novell kuhu ta on sisse võtnud murdekeelt. Mis murreze on, selle kohta ütleb kirjanik ise järgmist. Keel, mida minu tegelased ühes võimalikus maailmas kõnelevad, on minu katse vana Tartumaa keele pinnal mingit lõunaeesti keelt konstrueerida. Tartu murret tunnen kehvasti. Nii lugesin hoolega vastset testamenti ja nuputasin. Ning muidugi on selles keeles võru keele mõju aga kindlasti ka seda, mida tartu keele oskaja vigadeks peaks. Aga ega seal kauges maailmas pea ju päris meie moodi tartu keelt kõneldama. Tunnen end nagu sakslasest pastor, kes pidi maarahva keelt kõnelema mida ta lapsena olimaal kõnelnud. Mida aga kirjakeelena ja intelligentse inimese kõnekeelena tal oli raske kasutada. Aga mõne luuletuse aeg-ajalt harva küll kirjutan ikka võru keeles ka. Nii siis kommenteeris Jaan Kaplinski seda keelt, mida kohe kuulete Merle Jäägeri ja Riho Kütsari esituses. See on katkend Kaplinski novellist. Loojak Hiiumaa rannal. Tegevus toimub kauges tulevikus. Eestis, kus on kõrged mäed ja kasvavad rododendronid ja pealinn on Viljandis ja ukse all laiub ookean. Ja tegelased on musta nahavärviga aga keel, mida kõnelevad, on see, mida nüüd kohe kuulete. Kallis tutvusta mulle veel midagi neist tähist ja planeetidest. Ja ma olen lugenud pimetsionaal lõõdetas muudkui vastsed planiitaja arutledas. Kas kuskil neidudel võis olla heledaid ole poisi sadustanud? Ma ei mõista naistelevist olemusest küll midagi arvata. Tiidusena üleliselt, nii muidugi arutleda. Elost õisi planeedi peal või kõnelda komme, andasidki, fakte, fakte ei ole juht. Võime enne rehkendada küll lähevikesin päädajast planiit peas olema. Et seal saatsime häälegi elu looduda ja edasi areneda. Kublaniitton oma päiblikule liige, lahukese Nomsel hirmus palavus, kudum liiga kaugel, siis on jällegi palju külm. Too on ka enam-vähem kõik, mis tiidus mõist ütelda. Aegas toda seiklile. Ethan Taiwan oleksitegi säänest planeeti kõnnis annaksite, olemisele kindlad ei saa. Tähti on ju nii palju, et näide ümbrilbiat olema hulk meie maa sarnaseid ja homsensid planeete. Ei ole palju süüd kahelda, et algamäenegi Elo kallis kuma juba latsendaja tähti Kaia, mõtlema äkki tiinet ja kuskilt on. Caven võis olla kaitse väikodytryk geni samatega ESM-i poole ja mõtles samamuudu Hidki äkki võissi kaeda time poole. Teie astronoomi mõtlevas andsid asju. Sirgukene, too ei ole päris õige. Meie mõtleme, kesklasensid asju, palju muudki. Üts tunnetu, astrofüüsik, Morkjevits, kilod täis, artikli kondab, ruum tõdes näidata. Et kui ilmaruum ilmlõpmata, siis pead igat asja, olgu siis roosa, kivikene, puu, imemine, võib-olla niit. Oleme mitmeid kordi. Igal asjal peab olema tõsikene. Maailm on kombinatsioon lõplikust arvust aatomist lõpmatuseni peata kõrduma. Siis on nii, et kui me istume siin Hiiumaal, mere veeren kuskil lõpmatuseni, Tõnu, Hiiumaa vistena meri ja tollete mere veerenam kivi. Kivibelistan niisamuti Katzilemist geomovitsite selle armsa ja nema kahesse, kuis päev luujalet haaratlase. Et kas ta on kuskil kaabel võis olla, ütles täna Hiiumaa ja meri ja merekalda pääl Katzyinemist nii mode edes. Või olla neid hiiu Maidki ongi lõpmata palju. Aga kas tõesti nii mad olla? Koskylandeinesime edenemine enneta ise minu ja sinu insta. Nii samatiminevin. Parimate nime ei olegi vist teisel armsa ingedülitsa 100 tiirles õnne. Kas ei ole siis nii, et kõik võimalik on kuskil olema? Kõikvõimaliku saatuse Anna ja õnnetuse sirgukene soolasse pidanuks matemaatika tapma astronoomiat. Sul on õigus? Kuskil Untuna samasugune maailm siis kuskil peab olema ka veed, üksteistsugune maailmu lõpmatuseni. Multiversumin peate olema, on olema kõik võimalik, kõikvõimalikku maailma. Kuskil homses viimati eksmaailm on Soome on põhjapool Eestit, Läti on lõuna pool ja huumori puhul ei olegi Hiinat. Enne näete siis Venemaa ja Hiiumaa ei ole ookeani veeren ja Hiiumaal ei olnudki, lummitasid mäki Eestini kõneldagi lõuna kiiltingi põhjaeesti keelt. Ja Viljandi ei olegi Tähelinn? Ei olegi merelahe leerin ja ta ei, oledki observatooriumi. Emotsani kasva rododendroni, tajun oma hoobistuse pähe, eestlased ei olnudki budisti ning oma valge ihuga valgide Jussidega kuskil maailmal ei ole minna või sinna? Ei kumbagi neist. Olen sündinud ja ma ei taha küll seal maailma veel, kui me sinna sisarkolku minnagi, kus sa teed, et minna ei ole. Oli see vast keegi teine, teine naine, ei taha ühtegi teist naist, modaalne sinna ole loik tahtma ja otsima viimati löldnega. No näed, see ei ole siis minegi sinoits nöödne. Aga kulla, kõiki, mis on võimalik, on kuskil olema, siis too tähendas ju, et mõlemal ka nelik, põrgukonn ei ole muud kui Lutmatavaili valu ja ja paradiis, loomudki, Õpmada rõõm ja lust. Ma olen mõtelnud linnade ning üks asjum tuisalda kuma Jeesuses kristlasi, põrgu, paradiisi, noole, rõõmja voi Vigemine. Ütlengi neist maailmast ei saa midagi igavest olla. Tähe planeedi maailma ja universumi sünnišeia kuulva nagu meiegi. Nii nagu buda omobon, kõik, mis on kokku pandud, lagunes kuusk meelest ei olegi igavene rõõm männigi rõõm mis on igavene leti käes. Ei ole mul paradiisi vaia. Mure on siin ja prolla. Mure on, oled sina? See, oled sina, tähend, õdavusin, mineerin istuja kaija kuis päiv luu ja Läti ja ja mitte kõrage väre. Välgetistes. Ilu nakkus, tore, ligemale tuleb uiske, istume Vilbidukese pollo ja merevärve kaia kais poisk. Mõtlekkis neljateisile meele. No mis ma saan neid ütleme küll, ei tee. Universum või multiVersonoom ilmlõpmata siis peab kuskil olema põrgugi. Nii ei saa neid kauem, põrgun olid kuigi muud hoovitada. Minut rüüstom minnes joo, et põrgukisa ütskord otsa. Niimoodi ma mõtlen, mis mul, mis meil muutum teete? Ma ei too handi ja rahurüüt mitt mehi, liunenn. Kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes.