Tervist ütleb toimetaja maris Johannes möödunud keele kõrvas alustasime saatesarja keele evolutsioonist ja universaalsest grammatikast. Tartu Ülikooli teadlaste Haldur Õimu ja Erkki Luugi teoreetilist vaatepunkti täiendab hästi tänane mõtisklus kirjanikult Kalju kruusalt. Saate lõpus peatükk Asta Õimu kujund Keila-aabitsast ja hääldamis. Nõu annab Einar Kraut. Keel on kirjaniku tööriist ja kõigi võimaluste kuningriik saame ennast võluda seitsme maa ja mere taha, kui oskame oma emakeelt. Luuletaja Kalju Kruusa. Luulekeel on tavakeelest, mõnes mõttes suurem ja laiem, et ta nagu hõlmab nii kõnekeelt kui ka kõikvõimalikke keeletasandeid ja siis luulekeelt kui ennast sellist võib-olla nagu ei olegi, aga et on kõikvõimalike ja võimatute keelte kogusumma, kui ma kirjutan, siis ma kasutan kõnekeelt. Aga ma kasutan ka midagi murretest, midagi keele, ajaloolist, midagi olla võivad taga, mis tegelikult peale minu luuletuste nagu eriti kuskil ei olegi olnud tegelikult, et kõik need keelelt kokku jah, et mulle tundub, et, et luuletuses võib see niimoodi olla. Mis see taust on, mida sa lõpetanud oled? Lõpetanud olen romanistika Tallinna Ülikoolis. Kunagi õppisin Tartu Ülikoolis inglise keelt kirjade järgi. Seda ma ei lõpetanud ja tegelikult ma samal ajal kuulasin hoopis igasuguseid muid loenguid, mingit soome keele ajalugu, filosoofiat iiri keelt ja üha vähem ja vähem inglise keelt, nii et lõpuks semiootika käisin ka, et see vajus kõik lõpuks laiali. Hiljuti Tallinnasse sõlmisid otsad kokku romanistikasse. Nojah, ja seal oli siis prantsuskeel itaalia keel. See skeem tegelikult noh, itaalia keelt natuke kae ladina keelt, mida peab õppima. Iseenesest õppisime jaapani keelt, korea, hiina keelt olen õppinud koolis. Pilvedki minki liigutavadki fragment Kalju Kruusa autori Kawastmis esietendub kolmapäevases vikerraadio luuleruumi saates. Liikumisi purssimaale. Hommikuti võimeldes painutusi, venitusi ja kükke, tehes samal ajal akna taga majagatusi, kõigutan ja liigutan pilvi ja päikest. Haaran mahlapakki ja seda avamise loksutan samal ajal mahlapakk raputab mu kätt nagu kahvatu näolt veeretades. Kättpidi vägagi loksutab mind. Mulle osaks langevad aknast paistvate valgusosakeste puudutused. Pilvedki mindki liigutavadki. Ah, kogu kõiksuse kandomi omadusi on liigutavus. Sa mängid muide ka ortograafiaga. Sulle meeldib seda lõhkuda. Miks? Mulle meeldib selline nagu mitte valmisolek, et keel on nagu pidevas valmimise ja noh, ta mingis mõttes on alati valmis ja teises mõttes ta ei ole mitte kunagi valmis, et hoida nagu seda püdelat olekut, et keel oleks kogu aeg nagu värske, nagu looks koha peale seda keelt. Tegelikult keel on eksju valmis. Ta on kokkuleppeline ja kõik räägivad nii, nagu on räägitud, sest muidu ei, ei saadakse aru, eks ju, aga luuletades mingil määral katsuda teha niimoodi, nagu ta ei oleks just kuigi ta tegelikult on, et ma ei väidagi kuidagi vastupidist, aga. Sinu nendes mängudes on väga palju sellist lapsekeelsust. Laps on ka selline, ta proovib, eksperimenteerib ka sõnaloomega mingite rõhuasetusega neid omi mänge mängides. Kas see lapsekeelsus on sul ka olnud taotluslik? Ma ei pea silmas, et see on nagu tita keel, aga just sellised eksperimendid või sa pole isegi mõelnud, et seal lapsekeelsus, võib-olla mina lihtsalt lugejana olen seda tajunud. Ma ei ole ise mõelnud ja noh, mis ma oskan öelda, mingi väike vahe on muidugi see, et, et inimene lapsena, eks seda õpib nagu olevat keelt, mis justkui peaks olema valmis. Ta nagu ei mõtle ise jänesele päriselt mingit keelt välja. Aga vahel mõtlen, nojah, vahel mõtleb. Ma mäletan kasvõi iseenese lapsepõlvest. Ma istusin akna peal, mulle väga meeldis istuda akna peale, vaadata algudes trammid sõidavad autod ja ja näiteks ma mäletan, et mul oli korstna jaoks oli mul selline sõna nagu muiste. Ma ei tea, kas see võib olla seotud sõnaga korsten. Korsten, võiste, midagi seal on sarnast, aga samas on uuritud häälikusümboolikat nii-öelda näiteks Ungari, ta oli foneetik ja psühhoanalüütik korraga. Fonad, Ivan, tema näiteks on uurinud seda põhjendatust häälikute ja siis nagu tähenduse vahel üldiselt nii-öelda päris keele struktuuris sellisel asjal nagu kohta ei ole, et see nagu ei puutu nagu otseselt keeleteadusse või. Ühte natukene onu Matobo eetilised väljendid meie keeles. Ta on jah, aga mulle tundub see päris huvitav asi, et kui sellest vaatenurgast vaadata, siis puiste ma olen mõelnud, et see v nagu võib-olla tähistaks mingit sellist v U ja et noh, et see u on justkui nagu lähevad huuled torru siis nagu see on nagu see korsten ja v on nagu algsel mingisugune pinge sealt nagu midagi peaks nagu välja tulema, siis tähistab võib-olla seda suitsu sealt niimoodi keerdus ja pahakatega tuleb ja siis tee niimoodi pääseb eks ju valla või või teine sõnali nendeks Sibynid, mis olid antennid, et ka mõelda, et antennid on sellised pikad ja peenikesed ja ilmselt et laps tavakeele õppimise kõrvalt ka loob mingit oma keelt ja kuidagi püüda nagu sisemiselt motiveerida või püüda öelda, nagu asjad justkui oleksid, et mingi seos oleks, kui tavaliselt keeles on see tähistajate tähistatavate seos on meelevaldne, see tähendab lihtsalt seda, et seos ei ole üks-üheselt olemas, eks ja ta võib-olla hajus või kuidagi nii ja naa, aga mingil määral selline mehhanism nagu toimib, et keelte tekkel mingit rolli mänginud. Ma tean, et ma sattusin sellisest asjast rääkima. No ja eks ma natuke utsitas sind ka seda rääkima. Väike luulevahepala näitlejalt, kes saanud ülesandeks kõik teistmoodi tähemärgid Kalju Kruusa tekstis välja mängida, lugeda. Tekstivigurite esitab Raivo E. Tamm. Otsustasime teekannus ette valmis teha, et ujumast tulles minus juua oleks. Ja sina juba läksidki mereääre je. Mina jäin kööki teed viimistlema. Segasin parajasti mingi alumin lusikaga kannus teepuru saamaks kogu maitsespektrit kätte. Ja nägin köögiaknast sind kella üheksa ses küljelt langevas. Sooja kollase päikese küljest murdudes Su küljele murduvas lääne valguses vette minemas. Kivide vahelt veidi kohmakalt Dukerdamas. Jäin sind köögiaknast vaatama, nii et sina ei teadnud, kui sa mitte tagumikuga mu vaatamist ei taju. Mu pilku soojana joomena olid seljaga mu poole. Vesi oli selgepoolne. Mis seal ikka seletada. Vees kumendas vetika salke ja kumeri kive. Püüdsin kaasa ja ette kogeda, kas meri on sohi vai jahe. Loodetuule järgi otsustades soojapoolne hili Hildase tunni järgi juba jaheldane. Ainsaks kaemuslikuks viisiks jäi su keha oleku järgi koetamine. Sa läksid aeglaselt aina sügavamale, tundsin tulistvalu oma näppudes. See lusika pillas mu käest. Ei tea, kas autor ise ka oma luuletuse ära tundis. See oht on olemas, et keel, mida esitus rõhutab mõtte käest pillab. Jätkame Kaljo kruusaga. Kui keeltest rääkida, siis ma olen lihtsalt niisama lugenud grammatika läbi, mida ma ei ole mõelnud üldse nagu selgeks õppida mingi innoviiti või kõmri või ava või suahiili natukene või noh, niimoodi lihtsalt, et saada maiku, mis maiku sa saad sealt hästi, huvitav on, see on päris avardav. Kas sa naudid siis neid süsteeme või? Nojah, keel on ikkagi seotud inimese, ütleme mõtlemisega näiteks, et, et see on kuidagi vastastikune mõtlemine, kujundab keelte, keel kujundab mõtlemist, erinevates keeltes tuuakse esile erinevaid asju, väljendatakse, ütleme, mõned keeled on südamelähedasemad, ei tunduvad mulle sobivad paremini kui mõni muu keel ja mõningaid. Mulle tundub, et väljendab täiesti mõttetuid asju puhtalt nagu vormi pärast on igasugused imelikud tunnused ja asjad, mida justkui peab nagu kohtulikult väljendama. Ja samas neid asju, mida tahaks väljendada, mis oleks kuidagi vajalikud, et neid seal nagu ei olegi ja või siis on kuidagi hästi ähmaselt ja ja samas mõnes keeles on just jälle teistes keeltes iseenesestmõistetavad, asjad on täiesti puudu ja keeled on nii erinev, on see lihtsalt, on huvitav. Mis näiteks eesti keele puhul sulle tundub, et mida seal puudu on või vastupidi, mida seal küllaga on? Emakeel on muidugi jah kõige armsam kõige omasem, et seda nagu kõige raskem hinnata isenesest mõtlen Eesti keel, mulle meeldib iseenesest. Võib-olla eesti keeles näiteks on võib-olla liiga palju igasuguseid vormilisi kohustusi, mida alati pead väljendama, on nagu pöördelõpud ja ajad ja kõik sellised, sa ei saa lihtsalt kasutada tüve, kui sul nagu tarvidust täpsustada, kes parajasti midagi teeb või jätkas, ta juba tegi või kasta, kavatseb teha või paljudes olukordades sisuliselt on täiesti tarbetu või mitma seda mingid asjad võrreldes, eks ju, pani Korea ja Hiina nihukeste keeltega see tuleb nagunii selgelt esile, et selline üledetermineeritud, sest see on tõesti üle determineeritud ei ole sisuliselt tarvis, nagu et noh, eesti keeles on ka palju näiteks seda, et isegi omadussõna ühildub nimisõnaga näiteks käändes ja arvus ja mõnes mõttes nagu mõttetult koormatud. Seda pole tingimata tarvis. Et mõte, et edasi anda, on võimalik öelda. On on võimalik lihtsam jah, lihtsamalt. Samas ma nagu olevat eesti keeles tingimata midagi puudu on, tegelikult ei oleks üheski keeles midagi puudu või üle, kõik keeled toimivad tõesti mingist keelest nagu välja astuda, et siis hakkab seda märkama, et nagu inimesed tavaliselt kõnelevad, siis ükski eestlane ei tunne keelduda niimoodi piiraks, ma usun, Hiina. Korea jaapani keelt, seal on juba see tähemärk, teine. Kui palju see tähemärgi loogika seda keelt kujundab? Jah, hiina keel ongi, kui otse tõlkida keskkiri kesktähendab keskriik, et see on siis Hiina, Hiina keel on nagu hiina kiri ongi kultuur või kultuur on kiri, hiina keele jaoks on see väga oluline, et kiri on morfeemiline, ladina kiri on eksju, häälikuline foneetiline, see morfeemiline Hiinas räägitakse niivõrd palju, ütleme siis murdeid, ütleme, kui pekingi inimene räägib. Peking on paha näidest, Peking on pealinn, seda õpitakse, ütleme, Shanghai inimene räägib. Ega siis pekingi inimene saadust mitte mõhkugi aru. Aga kiri ühendab, need on tegelikult samad morfeemid nii Pekingi, Shanghai kui Hongkongi keeles. Aga nad lihtsalt häälduvad erinevalt. Aga nende, ütleme, semantika ja süntaksi ja need on kõik sama, peaaegu sama, sest noh, ikka piirkondlikud erinevused, mingid mõisted ja niimoodi erinevad. Aga, ja pealegi, eks ju, ühesuguse häälikulise koostisega morfeem on tohutult palju. Isegi kui toonide arvesse võtta, siis ikka leiab sõnastikust mingi täpselt sama vajalik koosseisu ja tooniga morfeeme nagu kümnete kaupa, mis on täiesti lahknevate tähendustega. Korealased ja jaapanlased on hiinlaste laenanud, nad kirjasüsteemid. Aga hiina keel on isoleeriv keel. Korea jaapani keel on isenesest Agrittineerivad keeled ja neile see hiina Kiri tegelikult nagu loomalt ei sobi, kohutavalt suurte raskustega annab seda kohaldada, aga kuna ta on juba 1000 aastat käibel olnud, siis ta on niivõrd palju mõjutanud, et tänapäeval oleks raske ette kujutada päriselt hiina märkidest loobumist, et korealased, lõunakorealased on seda teinud, aga ikka ja jälle, kui sa teksti loed, siis on seal sulgudes mõne sõna puhul hiina märgib järel, sellepärast muidu häälikuliselt sulanduvad paljud sõnad, kui te ei saa lihtsalt aru, näiteks vaadata telekat kuskil Ida-Aasias, siis alati kirjad jooksevad all nii Hiinas kui Jaapanis kui Koreas, et see on nagu hästi tähtis ja see kiri ei ole kuidagi teisejärguline, ta lihtsalt jookseb all, vaid ta on nagu sama tähtis. Et kui sa lähed jaapanis või kuskil, pead mingit ettekannet, sa prindid selle ettekande paberil välja, sest et kui sa hakkad rääkima ja see teema on suhteliselt keeruline, mingi teaduslik teema siis on väga raske muidu aru saada, sest et kirjalikus tekstis on see info esil kõnes läheb kõik pudruks. Või kui on hiinas luuleõhtu, siis see tähendab seda, et luuletused antakse sulle paberile ette ja siis esitatakse suuliselt, see kiri on väga tähtis, mu hädavajalik, et ta on just selline. Sa oled mitmete oma luuletuste lõppu ka need hieroglüüfi kirja pannud, kas sa kirjutad seal, need on seal lihtsalt tähistavad kirjutamise kohta ja kuupäev laevalugejad saavad aru küll, sest numbrid on samad, et ma just meelega panin niimoodi, et oleks arusaadav koht küll, mitte, aga aga kes väga uurida tahab, ega neid kohti ei ole, nii palju Tokyo ja Pekingi ja võib ka dešifreerida isegi. Neid kui pikalt sa oled nendel maadel elanud, olnud kokku umbes aasta jaapanis ma õppisin, noh, ütleme võib-olla 10 kuud, siis Hiinas olen ma olnud umbes kokku umbes ühe kuuga, reaska umbes ühe kuu. Aga nende inimestega seal nende oma keeles suheldud saad. Jaapanis kindlasti Koreas suhtlesin ka, eksju, mingeid paineid peale ei olnud, sest keegi ei hakka eeldama, tuleb läänemaine turist ja üldse nendega korea keeles räägivad. Rääkisin sellist grammatiliselt tohutute vigadega, sellist suvalist puu, korea keelt, aga ma rääkisin kõik korea keeles. Mingit painet nagu ei olnud, et kohustust kõnetuvastust see nagu oli täiesti vabastav, et ma tõesti rääkisin korea keeles, kuigi ma ei räägi korea keelt niivõrd hästi. Ja hiina keelega on kõige raskem, sest hiina keelt ma kindlasti kirjas mõistan kordades paremini kui seda suuliselt tänu jaapani keele õpingutele kirjamärgid on suures osas samad, et nii jaapanlased kui hiinlased on neid märki lihtsustanud 20. sajandil, teisel poolel mõneti erinevalt kohati. Ja korealased on jätnud lihtsustamata, nii et mõne märgi puhul peab teadma kolme varianti. Nii jaapani hinnanguil korea keelt õppida. Vahel mõne oma teksti oled ka kirjutanud hieroglüüfides? Mõne olen jah. Aga selles raamatus ka üks on, mis on eestikeelne, aga mis on Hiina märkidega jaapani silpide märkidega peale märgitud hääldus? See matkib just sõda, kuidas jaapanlased hakkasidki kasutama Hiina märke, et osaliselt Tiina häälduse järgi osaliselt tähenduse järgi. Kui sa sealt oma nendelt idareisidelt oled Eestisse tagasi jõudnud, siis mis selles Eestis tundub kõige kummastavam just see, kui me keele elu sees oleme, või keele mõttes, mis siin ringi lendab. Kas see võib olla näiteks tingitud eesti keele kõnelaskonna väiksuses, mõningasest ohutundest, aga näiteks Eestis ollakse keele suhtes räägitakse, et tingimata õigekeelt ja et ei oleks võõrlaene liiga palju ja ikka, et oleks oma sõna iga asja kohta ja jaapanlased on selles suhtes täiesti võiks öelda anarhistid, et ma arvan, et eesti keelekorraldaja õudusunenägu seal tuleb laviinide kaupa võõrlaene konstruktsioone, siis see suhtumine on täiesti vaba. Kuule, aga kas siin ei ole seda, et nende omamärgisüsteem need hieroglüüfid kaitsevad? Kas nad nii väga kaitsevad, sest võõrsõnu ei kirjutata hiina märkidega? Võõrsõnadeks nimetatakse kõiki sõnu, mis ei ole Hiina ega jaapani algupära. Jaapanis. Nendel lähevad oma hieroglüüfe taha, ei mõtle. Ei, need kirjutatakse tsitaatsõnad siis nende mõist. Nojah, ütleme midagi sarnaselt Eesti kaldkirjaga, ütleme, saan kohe omaette märgid võõrsõnade silpide kirjutamiseks seal on pigem niimoodi, et läänemaine mõtlemine ja eluviise seda nagu ihaletakse või see on kuidagi hästi hinnas. Sageli tahetakse teha asju lääne moodi. Üks viis teha asju lääne moodi on seda nimetada lääne moodi. Täiesti tavaline jaapani keeles on nagu ühe sarnase mõiste nimetamiseks olemas nii jaapani algupära, hiina algupära kui ka näiteks inglisekeelne sõna, see tundub võib-olla tarbetu mingi Topeldamise või kolme kordistamisena, aga neil kõigil saadele kajastavad erinevat suhtumist kuidagi. No näiteks üks Jossimatav Banana romaani nimi, mis on eesti keelde tõlgitud, mis on köök, on jaapani keeles kitsin. Et see on nagu ingliskeelne inglisekeelne sõna. See ei tähenda, et Jaapanis ei oleks oma sõna keegi jaoks, mis on Laidocara. Aga just nimelt, et, et siin on siis selline kaasaegne, tänapäevane läänelik tüüpi köök. Daidokoro on siis selline kas neutraalne või siis nagu vanamoeline. Ei ole vana, ma olin just neutraalne, et ta võib olla igasugune agitsin sellel selline varjund juures, et see on kuidagi kuidagi selline kuul, see inglise keel on nii lahe, nii lahe, et teeme kõik sõnad. Seda me tunneme siin ise ka, eks ole. Siis Eestisse on ikkagi kordades suurusjärgus nagu vähem, Jaapanis on seda väga palju, lihtsalt ole seal ja keegi nägu ei kobise, kusjuures ma ise, eksju ei arva, et eesti keeles peaks nii olema, mulle pigem see ei meeldi. No näed, maailm ei olegi kadunud, ma juba tundsin, kuidas küsida raadiokuulaja natukene nii öelda, juuksed peas püsti tõusevad selle peale, kui sa oled oma Ida rännakutel olnud see mõttemaailm ja see keelemaailm, kui sa seal oled olnud, on sind teiseks tüübiks teinud, kui suuri see mõjutus on olnud, sest tegemist on siiski väga vanade kultuuridega Hiina näol. Et lähevad silmad piruki rohkem. Jaapanis olles ma tegelikult unustasin üsna sageli, et ma olen valge inimene, iseennast ei näe, kui peeglist vaatad, siis peaaegu, et tegu, ehmatad, et oled selline valge vares tegelikult, aga ma hakkasin nende Jaapani ja Hiina asjade vastu huvi tundma tegelikult vähem, kui ma sinna sattusin. Ma arvan, et ma pigem nagu sattusin sinna seepärast, et nad mulle huvi huvi pakkusid. See oli nagu sihiteadlik ja Ma olen tegelikult hästi vähene reisijad, noh, ma ei ole tegelikult paljudes kohtades käinud ja ma olen, pigem käin nendes kohtades, kus mingil määral kultuuri ja keelt nagu jagan juba euroopas Nolan päris vähe ringi käinud. Kui püsivalt paigale jääda, siis midagi hakkab juhtuma. Praksatuse peale vastu Tuksatan küsivalt. Olen kivile sammaldunud, kas ja seejuures ei oleks hämmeldunud, kui keegi tuleks ja ehmataks mind nähes, arvates, et peale sirisevate Sirtsude ja tugevat ümpsakaga vastu maad potsatavate puuviljade ja lahel undavana leiduva siin kedagi ei ole? Eks olnud ju vist nii, et paigal püsimaks pidi kogu aja kiiresti jooksma. Ja praegu pikalt Teedmad tõest jooksin vaikuses ja päikesest saavad korduma kippumatud vastused. Istun, kuni püssirohu teed, jätkub. Kalju Kruusa luule autori enda esituses on kohe-kohe jõudmas esietenduseni kolmapäevases luuleruumis. Tänane esitus oli Raivo Edamelt. Jätkame luuletajaga. Kuigi eks ma arvestan pigem, et luule on nagu kirjalik Sest Leiten, tähemänge, mida sa seal mängid, neid me siin raadios tegelikult ju ei kuule. Nojah, ütleme kirjaseks nagu kõla ei kosta välja, kuigi kõla on hästi oluline. Aga samas nagu tähendus või see muutub jälle olulisemaks just kõla puudumise arvelt, ma ei tea, see ei paista võib-olla üldse välja, aga mulle näiteks ei meeldi sõnu poolitada eriti just morfeemide keskelt, et ütleme, ini mene mu jaksa nagu rikub tähenduse kuidagi. Kui ühel pool on inimesest, siis tuleb mene järele, et mis on nagu inimesel nagu sellise ütleme, ininaga või linisemisega pistmist. Kui teha mingit sõnamängu, et keegi iniseb, siis ta on inimene, siis võib-olla nagu see on omal kohal, aga noh, ja siis vahel ma eksin nende poolitusreeglite vastu, kui ma ütleme, mitte et räägik siin poolitavaid räägi, Xin. Ja see tingiva kõneviisi tunnus on ksi, et kui sa nagu pooleks teha, siis mind ka häirib natuke. Aga kui seda esitada suuliselt, siis pole mitte mingisugust vahet. Ühesõnaga kirjas on mingisugused eripärasused, eriomadused, mida suulises ei ole ja mida kirjas. Ma nagu arvestan. Et seal on oma võimalus niimoodi pisukest protesti ja oma grammatikat tekitada. Jah ma ei ole selline suur protestija, aga mingi väike selline. See on, võtan omaks. Tabasime peolt, keelt vahetada ei ole mõelnud. Ei ole mitte mingil juhul lihtsalt keelt vahetada. Ma ei kujuta seda ette, siis peaks juba kultuuri ja maad ja paljusid asju vahetama tutvusringkonda ja see on nagu mõeldamatu. Ma kirjutan eesti keeles just seepärast, et ma kirjutan eestikeelsetele inimestele. Ma ei oskaks kirjutada teistsugustele, isegi kui ma suudaksin punnitada midagi teist teiskeelset, aga seal ei ole mõtet. Mulle jällegi, teisalt eks ju meeldib, kui tõlgitakse, kuigi luuletusi ei ole kerge tõlkida. Et ma olen teinud niimoodi, et nad kasutaksid nagu eesti keele võimalusi väga laial määral. Ükskord jäin nagu natuke mõtlema teoreetiliselt omaette, et et mis oleks nii-öelda inimkonna kogu inimkonna hüvanguks kasulikum, kas see, et kõik mõtted saaksid kirjutatud mingis ühes üldises keeles näiteks inglise keeles sajad miljonid ja sajad miljonid ja miljardid saaksid aru ja lugeda või oleks inimkonna hüvanguks kasulikum kirjutada võimalikult erinevates keeltes võimalikult erinevaid, isegi tõlkimatuid asja? Mulle tundub, et, et see teine variant on nagu parem variant. Lõppkokkuvõttes on kogu inimsoo jaoks kasulikum see, kui ma kirjutaksin oma väikeses eesti keeles ja just nimelt, et eesti keele eripära võimalikult palju rakendavad moel. Ka eesti keeles saab kirjutada sellist hästi tõlkuvad teksti, see toob esile samas, teisalt mingid midagi toob nagu esile vähem siis tekib küsimus, et aga siis polegi nii väga mõtet eesti keeles kirjutada, siis võiks tõepoolest juba kirjutada sellesama asja inglise keeles näiteks. Kirjutatakse niikuinii erinevat moodi ja, ja põhjendada annab ka kõike ja et miks just nii ja mitte teisiti inimene kõigepealt tee midagi, siis ta otsib endale põhjendusi, et ta just talitab nagu õigesti, et eestlane otsib ka kindlasti põhjendusi, miks ta kirjutama eesti keeles. Järgnev arhiivi salvestus on pärit 2004.-st aastast. Eesti poeet Kalju Kruusa loeb oma teksti ja meerid püüdeenis, loeb sellest omatehtud kõmrikeelset tõlke. Jah, vahenduskeeleks inglise keel. Viies tagavara ratas saadet Hassole, roseti kivi, kreekakeelse rööp kritsenduseta, poleks suudetud muukida Egipti krüptilist skripti. Aga kui aastatuhandete pärast soome, saksa, vene inglise suahiili hindi hiina keelt enam ei mäletata siis viimaks leitakse katkenud osaliselt tuttavast eestikeelsest rööptekstist ja kultuur ei katkegi. Eesti keelest ja hiina keeles keelest kui kirjaniku tööriistast rääkis luuletaja Kalju Kruusa. Aga nüüd pilvepiirilt maa peale tagasi peatükk aasta oimu kujunudki aabitsast ootab kuulamist. Valminud on see tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumile. Räägime kartulist. Kartul kui igapäevane põhitoidus on andnud päris palju metafoor, seid väljendid. Kartulikujundid on oma igapäevased talupoeglik orientatsiooni tõttu vägagi läbipaistvad, selgesti arusaadavad ja seetõttu ka suhteliselt vähe poeetiliselt. Kartulikuju ja suuruse järgi on võrreldud nina. Nina nagu kartul see on lühenenud meile hästi tuntud kartulininaks liitsõnaks seegi kõneleb väljendi populaarsusest, kartulikõht või kõht nagu kartulikott, tüse kõht. Suuri silmi on võrreldud küpse kartuliga, aga ka seakartuliga silmad kui küpsekartulid silm kui seakartul millegipärast ainsuses. Või pea kui kartul kepi otsas. Kui meil see pilt silme ette tuleb, siis on üpriski selge, et see tähendab seda. Vaat inimene ise eriti, aga tema kael on pikk ja peenikene, aga pean selle otsas suur või suhteliselt suur tundub suur. Kõhna kaela on võrreldud ka kartuli iduga, kael peenike nagu kartuliidu. Eks inimestki võrreldakse kartuliliiduga. Ja enamasti on see kartul isegi eest juba ära jäetud. Idu. See on saanud muidugi veel ka teised tähenduse, aga kõhna inimese kohta nõndaviisi öeldakse. Enamik võrdlusi on ajendatud kartuli ümarast kujust, ent vähemasti ühes väljendis on tähenduslik kartuli piklik kuju. Kui tüdruk on käima peale saanud, siis öeldakse, et tüdruk on paljupikergusi kartuleid söönud. Miks öeldakse õige kõhna inimese kohta kõht kui kartulikoopakonn? Kartulikoobas teatavasti on kartulikuhi, mis on talveks kinni kaetud. Võib-olla sellepärast, et kartul ilma kartulikõrvas ta eriti ei toida. Muud pole ju vaesel konnal kartulikoopas võtta või siis hoopiski sellepärast et söödavat kraami polegi, kui on ju teatavasti kartulit ei söö. Vana kartul, nagu me teame, on närtsinud ja krimpsus, nii nagu eelmine kord. Me rääkisime kaalikast, kui inimest sellega võrreldakse, on temagi vana ja mullakarva nagu kartuliema. Kartuliema on siis vana kartul või on ta näost närtsinud nagu vana kartul või nagu saarlased ütlevad, pale kutt närtsinud tuhlis. Et ka külmavõetud kartul näeb samasugune välja, siis öeldakse nägu nii kortsus nagu külmavõetud kartul, kui vesi välja pigistada. See teine pool, kui vesi välja pigistada võib loomulikult ka ära jääd. Loomasöödaks jäetakse tavaliselt majapidamises ikka väiksem ja kehvem kartul. Või tänapäeval äkki ei olegi enam nii, aga oli vähemasti vanasti see on andnud rahvasuhu ütluse, justkui seakartul. Pilkavalt öeldakse siis nõndaviisi mitte vanainimese kohta, vaid väikest kasvu ja kidura inimese kohta, eriti mehe või poisi kohta. Kartuli sisu värvuse toel oleme saanud väljendi valge kui kartulipudruingel. See tähendab siis nagu te juba isegi aru saate kahvatu valgetverd. Ja käib see enamasti mehe kohta. Kartuliomadused on olnud võrdlusvahendiks üsna harva. See tähendab tema maitsen maitselise omaduse ei olegi teada. Ka see küll, et me teame, et värske kartulikoor tuleb hästi lahti, tuleb kergesti maha, seda on kerge koorida, sestap öeldaksegi, et nina ajab kesta nagu noor kartul. Kartuliomadus muredus, kes seda hindavad, oleks justkui positiivne omadus. Kui just ei taheta kartulisalatit. Aga väljend mure kui kartul öeldakse inimese kohta, kes on nobe lubama, aga laisk lubadust täitma. Tegelikult metafoor üsnagi arusaam, lubadus laguneb laiali. Kartulist on eestlased ikka viin ajanud ja sellepärast kutsutakse ka viinakartulit veeks. Kui keegi naerab laginal, siis öeldakse nagu kartulid valab tünni. Kui keegi räägib ebaselgelt pudistades, siis öeldakse nagu oleks kuum kartul suus. Kuigi meie kartulieelne põhijuurvili oli naeris, ei ole millegipärast naeri kujund eriti produktiivne. Aga mõned väljendid siiski on osa neist kattuka kartuliväljenditega või tuleks öelda vastupidi, et osa kartuli kliendid kattuvad naeri väljenditega, naeris on olnud ikkagi meil kasutuses varem näost valge nagu naeris. Naeris on teatavasti valge viljalihaga, see tähendab siis kahvatu naerimaal käima. Seda vist enam ei mäletagi, sest tegevus ise on kadunud, see tähendab Ehal käima. Kui kure naerima kurg teeb naerid jalgade peale või kellelgi on kuresaapad jalas, näete, milline on areng olnud nagu kure naerima. Edasi, kurg teeb naerid jalgade peale veel naerid alles ja sellest juba lühenenud kuresaapad, mida ilmselt teavad kõik, vähemasti keskealised inimesed, et see on külma ja märja tõttu karedaks muutunud jalgade pind. Tänapäeval kõik lapsed käivad ainult sukkise saabastes, paljajalu ei jookse keegi, vaevalt et kellelgi kuresaapaid üldse tekibki. Musta jalgade või käte kohta või üldse räpase inimese kohta öeldi nii musteti või naerid peale. Ja kui mindi naerima kaudu, siis mindi ringiga, mitte otse. Mõnedes väljendites on siis nagu ma juba ütlesin, paralleelega kartuliväljenditega nägu nagu tohletanud. Naeris keel nagu kärbatanud kartul ka, nii võib öelda, aga meil on kõik rauad tules, et keelesalve harida. Kuulsite peatüki aasta hõimukujund kele aabitsast ja nüüd jätkab keelenõuandega Einar Kraut. Solaris või Solaris? Atomaarne barbaarne elementaarne kulinaarne, populaarne polaarne, primaarne, sekundaarne sulaarne akvaarium, fragmentaarium, kommentaarium, terrarium, solaarium, solaar, kliima, solaarenergia, solaarfüüsika, Solar tsükkel ja nii edasi ja nii edasi. Lähtevorm ladina Solaris, päikeseline, päikesega seonduv sõnast sool, päike, tuletiselement, aaris, rõhk pikalaal. Jon rahvusvahelises pruugis väga laialt levinud sufiks. Tuletan meelde alguse näiteid. Väikese haridusega keele oskaja saab kohates tundmatut võõrsana rõhutamisega raskusteta hakkama. Ja muidugi kõrgkultuuri poolelt meenub Tarkovski Solaris. Eesti keeles tänaseks välja kujunenud süsteem võõrelementide nagu sõnad, liited, nimed mugandamiseks on ju enam kui saja-aastase ajalooga. Kahekümnendail kolmekümnendail aastail mõtlen muidugi eelmist sajandit sai see enam-vähem praeguse ilme. Varasematest trükistes leiab ka sõnu nagu kulturaline või diplomaatilik. Muud niisugust. Meie võõrsõnapruuki iseloomustab erinevalt soome ja läti keelest. Rõhu paindlikkus. Eesti häälduse jaoks ei ole probleeme, kui sõna pearõhk langeb mujale kui esisilbile. Muide, Mati Hint on teoreetilises plaanis näidanud analoogiat fraasi rõhuga. Võõrsõnarõhku võib tajuda samamoodi nagu siis, kui sisuline rõhk nihkub tahapoole liitsõnas või sõna ühendis. Niisamuti sellest hoolimata. Mis puutub võõrnimede hääldamisse, siis siin tulenevad põhimõtted ja traditsioonid eelöeldust. Just paindlik rõhukäsitus teeb meil juurdunud pruugist parema moodsa infoedastuse jaoks võimekama kui on nii mõnegi suur rahva oma. Johannes Aaviku sõnadega, et meil korrunud viisiks on saanud teiste rahvaste nagu sakslaste, prantslaste, inglaste pärisnimesid nii kirjutada ja seda ma rõhutan, eriti enam-vähem ka hääldada nagu need rahvad neid ise kirjutavad ja hääldavad. Raamatust 20 Euroopa keelt Tartu 1933. Aavik oligi esimene, kes originaaliläheduse põhimõttega detailse näitlikkusega lahti kirjutas. Ja täna me näeme, et see põhimõte on olnud erakordse väärtusega neile aga eriti tähtis siin raadios, televisioonis, rahvusringhäälingus. Juba neil samadel kolmekümnendatel aastatel viis selle tegelikult ellu Felix Moore'i ja ta õpilaste diktoripraktika. Selle koolkonna vaheta, järjepidevus ulatub meieni. Kõige kõneldu taustal kõlab ju õigupoolest kuidas pehmemalt öelda, kentsaka uulitsalingvistika na see kinnitus, nagu oleks ladina päritolu sõna meelevaldse moonutamise saaduseks eestikeelne hääldusvorm. Aga just nii väitis omanik aktuaalsele kaamerale antud intervjuus. Sest vaadakem sõnad, mida tõesti omakeelsena kasutame, eeldavad teatud malle rütmi, silbi koostise mõttes. Seda silmas pidades võiks eestikeelsena omaks võtta küll näiteks nimevormid, Solar. Võrdleme avar vasar või Solari näiteks Eveli Alari mitte mingil juhul aga sama algusega kolmesilbiliste Essiga lõppevat nimisõnad, nagu arretis peletis, koperdis, soperdis eeldavad tuletusliku teeosist. Mitmuslik sügelised murdes ka sügelised sügelised on tagasiviidav pigem line tuletise sügeline juurde. Niisiis psühholingvistilises mõttes on esisilbi rõhuga Solaris. Ma olen väga halb seda sõna isegi öelda kõige ehtsam võõrkeelend, mille võõrapärasus pole mitte ainult ilmne vaid mis sõna otseses mõttes ennast müüb. Need küsigem siiski Nix niisugune hääldusvorm tänavapruugis omaks? Ta leiab. Aga minu meelest ongi see eeskätt maitsetaseme ja väärtusorientatsiooni küsimus. Tegelik vahekord keelelise patriotismi iga mida usutakse või väidetakse end esindavat on ilmselgelt äraspidine. Niisiis ikkagi Solaris, see on eestikeelne. Solarises rääkis Einar Kraut. Aitäh kuulamast, ütleb keele kõrvatoimetaja maris Johannes. Ja nädala pärast jätkame üldkeeleteaduse lainel. Ehk räägime Haldur Õimu ja Erkki luugiga, keele evolutsioonist ja universaalsest grammatikast kuulmiseni.