Arhiivid koondavad oma varamutesse rahva mälu ja kui ini märul teatavasti on omadus, et ta muutub koos ajaga midagi ununeb, midagi teiseneb käsitlustes, siis arhiividokumendi taga talletavad kõik sajandeid muutumatult. Võib peaaegu öelda, et iga põlvkond peab nad endale uuesti avastama. Tänases saates alustame järgmisel nädalal. Samal ajal jätkame arupidamist liiarhiivinduse kui olulise kultuuriprobleemi üle. Stuudios on ajaloo professor Helmut Piirimäe. Kuivõrd avalikud ja kasutatavad on olnud arhiivid läbi ajaloo. Selle kohta võib öelda, et on kindel niisugune vahe keskajaarhiiv oli salajane, kinnine ja isegi Šveits, siis mida me tunneme väganise demokraatliku maana, on teada. Mitmed surmanuhtlused arhiivisaladuste avaldamise eest, aga suur pööre on suur prantsuse revolutsioon. 1007 89 kuulutati välja printsiip. ETA arhiivimaterjalid on iga prantslase kasu. Ta kuulutas välja üldse uusaja arhiivinduse printsiibid, mis siiani on jäänud ja nende hulgas üks kõige tähtsamaid on avalikkus ja selle tõttu ka me loeme ja kohe tunne, et midagi on valesti ja viltu, kui keegi pöördub keskaja juurde tagasi ja arvab, et, et mingisugused materjalid on salajased. Oma rahva ajalugu ei saa olla rahvale ega selle liikmele salajane. Mis aastast olete teie kokku puutunud arhiividega? No kõigepealt, et kui ma olin üliõpin ajal osakonnas, siis 1953. aastal me käisime arhiivipraktikal juhendas dotsent Kenk maa, väga suurte kogemustega haruldane ajaloolane ja nägin siis selle 50.-te aastate arhiivi, aga veel selles täies hiilguses ära. Arhiivi direktor oli vene daam Jahkina, kes vahepeal viskas ka meie juhendaja arhiivist välja kõik materjalid, salajased, ühtegi dokumenti tohtinud täielikult peerida. Üks kindel niisugune eeskiri oli, võis teha mingisugused väljakirjutused, mis vaadati läbi, aga tervet dokumenti tohtinud ja kõige hirmsam oli muidugi siis hävitamine mille juurde ja nad tagasi tulema. Ja siis 1955. aastal, kui ma ülikooli lõpeta, tasin noore mehena Läksin arhiivi tööle, olin seal kaks aastat, mille tõttu meil siin see Tartus Liivi tänav avas. Raka on mulle väga kodune ikkagi. Ja ma läksin noore mehe erilise õhinaga, kui kõik oli muidu ikka veel kinnine ja nüüd ma võisin minna, kui aega üle jäi lõunavaheajal kusagil hoidlasse, võta kätte materjalid, mida ei anta ta välja ja lugeda. Nii et see oli see eriline võlu ja mõnu lausa sel ajal. Need kaks aastat olen päris olnud. Selle järgi oli maa 20 aastat arhiivipraktikajuhendaja ja arhiivindust olen ma lugenud 1957.-st aastast Tartu Ülikoolis nii statsionaarsete kui mitte statsionaarsete-le, nii et õige palju voorusid. Te nimetasite jutu sees praegu, et toimus arhiivide hävitamine. Kuidas see käis? Ta toimus mõneti teistsuguselt kui raamatukogudes, nimelt see oli ametlikult ekspertiis või nagu öeldakse, veel teaduslik ekspertiis. Asi on ju selles, et ega tõesti kõiki materjale ei suudeta säilitada ja siis eriti nüüd läbi vaatama, ruumi oli vähe, uusi materjale tuli juurde, arhiive vaja puhastada, aga asi oli korraldada imelikul. Nimelt tavaliselt tehti seda lepingulise töökorras võeti siis inimesi tööle, sealhulgas ka mitmeid, kes praegu on tuntud lausa teadlastena aga kindlasti mitte läbi vaadatud materjalide pealt, vaid selle pealt, mis läheb paberivabrikusse. Hinded olid kõrged, sest kujutage ette, see on ju kvalifitseeritud töögooti kirjas saksa keeles lugeda läbi ja otsustada, kas dokumenti on tarvis või ei ole. Aga mõned lasid kastide kaupa Pafiodaal aja materjalid läksid kohtud ja muud läksid paberivabrik, kus ja igatahes üks daam elas oma elu lõpuni selle raha arvel ja raha teenijaid oli seal ka teisi. Igatahes see oli üks hirmus asi, kastide kaupa läksid nad paberivabrikusse, kastid seisid seal vestibüülis ühe tõstsime siis tudengitega ära, veel lõpus endale harjutusmaterjaliks. Aga noh, see oli tühine osa, mis siis sealt sellisel üksainuke kast paljude kümnete hulgast sadade hulgast. Millal siis sellele tööle piir pandi? Ta juba 50.-te aastate teisel poolel, kui ma seal olin, siis ta lõpp pes, aga otsustav piir on 20. kongress ja seotud eriti sellega. Arhiivid tehti kasutajatele lahti, sellega tekkis ka ühiskondlik vajadus, arhiivimaterjalide järgi hakati neid kasutama. Ja omaaegsest kui ajakirjandusest ajakiri vaprossis tuuri tõi selle aja, siis niisuguse artikli oli kaitstud Nõukogude liidus 300 kandidaadi ja doktoriväitekirja kollektiviseerimise kohta oli antud ülevaade ja siis selle au tor avaldas soovi, et edaspidi võiks hakata kasutama temaga arhiivimaterjale, nii et seni tehti ilma või kassi näiteks doktoriväitekiri, Marx'i ja Engels'i Opavjaatsi selle ajalooteadvuse näide. Ja muidugi nüüd, kui oli ikkagi uurijatel tarvis hakata tee pöörama erilist tähelepanu, et neid ka tõesti säilitada. Ja võib öelda, ikkagi see 20. kongress on olnud ikka arhiivindusele väga suure tähendusega, aga ma ei arva, et asi ka siis korda sai eri, just veel nende kaasajamaterjalidega, mis on ikka hävinud, hävitatud ka siiamaale. Aeg-ajalt just kuuekümnendatel aastatel löödi häirekella ka ajakiri vaprossis tuuri avaldas siis kriitilisi artikleid kuni lõpu. Kas vastas Nõukogude Liidu arhiivinduse peavalitsuse ülem kindrali auastmes seltsimees, kes siis tegi kokkuvõtte ja teatas, et Õige säilitamise protsent on neli, neli protsenti Nõukogude ühiskonna ajaloos? Üteldes tuleb säilitada. Siin on üks kurioosne tagapõhi nimelt kõikides artiklites üle vaadates tsaariaja hirmsast olukorrast on toodud välja ka see, tsaariajal säilitati ka keskmiselt neli protsenti oli kubermang ja kus oli kah 0,15 ja nii edasi säilislaga keskmine neli ja nüüd see kurikuulus neli protsenti. Ma ei tea, kes poistest, lugupeetud kindral. Ta söötis, vaevalt kindral ise oleks tulnud selle protsendi peale, aga keegi tegi võllanalja temaga. Nii juhtuski, et läks see selge nelja protsendiga ei säilita meie oma tulevastele põlvedele mitte midagi ikkagi meie aegadest. Kui palju praegu säilitatakse üldse ajaloolisi materjale, mis materjalid need on ja kui palju peaks säilitama? Kuidas säilitatakse, õigem on küsida narhiivinduse juhtivatel seltsimeestelt, siin on õige mitmeid probleeme. Kõigepealt üks vaidlusalune küsimus on, kas kõikidelt asu Dustelt tuleks nende fondid säilitada või mitte ühe tonni robusel igas fondis võib midagi olla. Tundub, aga, et ta on siiski liialdus, me lihtsalt ei suuda praegusel tasemel juurus, ühiskond ei suuda. Siis tuleks pidevalt ehitada arhiivihooneid, võtta töötajaid tööle ja lõpuks oleks neid nii palju, et ei leia ka vajaliku üles. Üks kõige tõsisem probleem on selles, et Nõukogude Liidu kesksed arhiivinduslikku organid on esitanud näidet Te meetodi mis on üle võetud ameerika vanast arhiivinduses, mitte enam kaasaegsest. See on siis niisugune soovitused. Samalaadsetest asutustest tuleb võtta mõned näidetena ja noh, siis on toodud positiivsete kogemuste hulgas, näiteks Tuula oblasti 2000-st koolist säilitatakse nelja kooli materjale, mis siis olla oblastikeskuse üks niisugune esimene pool on üks kuu internaatkool, mis pidi ju internaatkoolid pidid tulema lihtsalt nagu aadlikasvatusasutused lihtsalt eeskujulikud siis edasi üks kuul töökasvatusega ja neljandaks pidi olema veel üks kool, kus saavutatud Ta sajaprotsendiline õppeedukus ehk teiste sõnadega, kus on kõige suuremad puru silmaajajad olnud. Ja nüüd sellel alusel on ka meil Vaidlused võitlused käinud, omaaegne juhtiv seltsimees, meil siin lahkasime temaga arutamas ja need oleks, jah, ma saan aru, et te tahate, muidugi nüüd peale Tallina koolidega Tartu mõnda kuuli said, mõtlesin tingimata. Ta on, siis hakkas mind pilkama, ütles, et võib-olla ta tahab Otepää kooli ka alles jätta, mas ilmtingimata siis läksid meie teed küll lahku ja no tegelikult oleme püüdnud seda korraldust ignoreerida, sest iga kooli ajalugu pakub eraldi huvi, iga asutus tahab, et tal oma ajalugu olla. Ja isegi ma arvan, et võib-olla ka need teenindavad, mida riiklikud arhiivid ei jõua säilitada, võiksid endale isegi siis, et ikka tema ajalugu oleks, kui tulevad juubelit, midagi. Ta ja sageli on ka muidugi niimoodi, et ka vähetähtsas Fonbys võib-olla huvitavaid üksikmaterjale töötajate kirjad, eriti on seda nii, et üks raskus ja probleem on selles, aga kes seda ka veel tingib ja peale surub, on meie arhiivide ruumikitsikus. No pole vaja näidet kaugelt otsida. Tartu arhiiv. Raka on ju paigutatud endisesse üliõpilaste ühiselamusse ja Savisaar ehitati maailma sees. Maailmasõda tuli pea üks tiibia ehitamata ja on ammu juba 1940. aastal oli teravalt päevakorras, tuleks tiib valmis ehitada, aga ikka on arvamused, ei ole vaja nii vana asja jaoks ja arhiivis suhtutud üldse. Kui millessegi mittevajaliku kujutlused, saadame arhiivi, siis on see ära saadetud, olgu siis dokument või olgu ta inimene. Ja kui palju siis praegu säilitatakse, umbes. Kas on tõesti? Ei, ei meil küll nii hull asi ei ole nii, et kahtlemata ikka palju rohkem, aga konkreetset protsenti vaevalt isegi keegi suudab öelda, ta on eri asutustes erinevalt ja ka see asutuste protsent on erinev ja väga palju oleneb nüüd kohtadel inimestest. Ma tahaksin, et me kõik teadvustaksime endale näiteks iga kolhoosimaterjalid on väärt duslikud meie rahva ajaloo jaoks, aga meie enda olemise jaoks sinul üksteise psüühiline barjäär, nimelt et inimestele tundub, et see, mida me läbi elame, see on nagunii teada ja ma olen ise kohanud sellist aeg meie kolhoosimaterjalile. No kõik teavad, mis kolhoosid on ja niimoodi siis ka näiteks noh, et ajalehes on olemas, aga hakkame lehest lugema, kui kolhoosid tehti, loodi küüditamise taustal siis Loemjaid uugavast edasiminekust ja suurtest töövõitudest. Ja siis, kui tuleb tõsine pööre, müts maha meie põllumeeste ees, kes suutsid siiski pöörde tuua, aga siis tuled ajalehest kriitiliselt signaalid ja kui hakkaksime ajalehtede järgi lugema, siis saame vastupidise pildi, enne olid kolhoosid ja olukord pärast läheb raskemaks ja tahame ikka konkreetselt midagi uurida, peaks olema kõik materjalid ja tänapäeva ajalooteadus üks nii põhiseisukoht ongi, see ei saa opereerida näidetega, vaid vaja on kõik kematele, kogu materjali. Ja just selles osas on meil ka sõjajärgsed arhiivifondid väga suurte lünkadega. Parem on olukord kahtlemata tark, tuv rajoonis. Erilised teened on siin Tartu linna ja rajooni arhiivi oma algsel direktoril. Tiivelil, kes lasi materjaliga korraldamata vastu võtta, sai selle eest noomituse, aga materjalid alles muidu kehtis reegel, et materjalid tuleb üle anda korrastatult korraldatult. Ja tulemus oli see, et paljud asutused korraldamise korrastamise vaeva asemel ajasid nad ahju. Üks kõige tõsisem oht narhiividele on lihtsalt inimeste rumalus. Teadmatus ei saada aru, et arhiivimaterjalid on unikaalsed. Üks niisugune näide. Olustvere põllumajandustehnikum praegu väga hinnatud kuul hakkab lähemal ajal tähistama oma 100 aasta juubelit. Kuul tekkis kõrvalharuna õieti Aleksandrikooli juurest ja selle kooli arhiiv, polisõjast säilinud oli alles, aga siis omaaegne direktor ühel ilusal päeval nagu räägitakse muinasjuttudes lasi ja ta veoautokooli seina juurde. Poisid pildusid arhiiviveoauto kasti, arhiiv viidi metsatuka juurde ja põletati kenasti ära ja nüüd tulevad needsamad Olustvere mehed minu juurde ja küsivad, kas ei saaks arhiivi uuesti taastada. Küsin, kuidas taastada? No kuskil on ehk olemas koopiad, kuidas saab olla koopia, kui näiteks ütleme ka, kirjutasite meie ärkamisaja suured rahvuslikud tegelased võistol kirjaskolourdki oli kirjutanud midagi. Kuidas hurda kirja peaksime taastama ja noh, niisugune arusaamine on ka viinud näiteks Sindi kalevivabriku arhiivi hävitamisele. See oli viimane, et tööstused, ettevõte, täielikult säilinud arhiiv praegu on üksainuke olemas, see on Vene-Balti laevatehaste oma, aga see on maailmasõjaeelses suures buumis tekkinud ja noh, selle ei selle hiilgusega maksa kelkida ega ka seda dramaatilist pilti, mida esitatakse tööstuse langusest kodanlikus Eestis, seda ei tule ka tõsiselt võtta. Sindi kalevivabriku oli alles, aga köeti 1952. aastal keskkütteahjus ära. See 1952. aastal siin ma ei eksi sajandiga, nagu vahel võib kogemata keelevääratus olla. Ja kui nüüd kolleeg Aadu Must kirjutas küll monograafia Sindi vabrikust kaitses väitekirjana, ta nägi hirmsat vaeva nüüd mujal, et mingisuguste pudemete otsimisega ja selle vabriku ajaloo kirjutamisega, aga me võime endale kujutada, mida oleks saanud kõik kirjutada, kui arhiiv oleks alles olnud. Aga sellised hävib neid veel ka praegu. Traagiline oli väikeste koolide likvideerimine, sest muidu on ju meil ikka olnud Forseliuses, kuni 70.-te aastateni tehti igal pool kuule, siis hakati kinni panema ja kui pandi kool kinni, ei jõudnud kõigi nende materjalide arhiivi, eriti selle tõttu, et arvati, ei olegi tarvis. Võib-olla kusagil veel on neid säilitatud ka veel kohalikud inimesed, kutsun üles veel vaatama, kas ei ole veel, hoidke neid ääretult tähtis meie kultuuriloo jaoks teatud aja jooksul, ütleme 50 aastat, 100 sajand on ka tööstusasjad muutvad sisuliselt kultuurilooks, see ei ole enam ainult tööstusajalugu, see on ikkagi rahva mälu, rahvakultuurilugu ja teine oht on see, et tunduvad, et meie kohapealsed asjad ei ole olulised, ajalugu tehakse mujal teistes kohtades ja see on just niimoodi, et kultuurilugu ei ole kitsalt ainult kultuuriasutused, vaid ta on inimesed ja inimeste töö kuulub tsivilisatsiooni ajalugu Kuu laiemas mõttes. Ja muidugi, kultuuriajalugu peab ju toetama ka majandusajaloole kõigi nendele asjaoludele. Nii et kõik on vajalik ja ka kohalikud materjalid ikkagi on vajalikud nii selle kohaliku ajaloo jaoks kui ka laiemalt kogu rahva ajaloo jaoks. Ja siin ma tahaksin veel rääkida arhiivitöötajatega seosest ühest lausa olulisest asjast. Kui meil käis sõda ja sõjad on olnud arhiivimaterjalide kõige suuremad vaenlased siis sel ajal, kui inimesed põgenesid, metsa läksid ja mõned üle merele läksid, jäi suur osa arhiivitöötajaid siia, nad elasidki pidevalt arhiivis oma korterit põlesid mitmel. Ja kui te käite Juhan Liivi tänavas, siis vaadata kere ümbert, vanad puumajad on kõik ära põlenud. Need arhiivitöötajate seal oli Oskar vares, oli eriti kauaaegne asedirektor. Nad kustutada tasid arhiivikuulide all ja seda traagilisem on see, kui hiljem päästetud säilitavad materjalidest eluga riskides päästetud materjalidest on hakatud lausa kuritegelikult hävitama. Teised arhiivitöötajad, kes läksid kaasa kusagile mujale mõisatesse evakueeritud materjalidega, Benita Labi praegu arhiivis tööl veel. Ja õige mitmed, et teised, nii et müts maha nende arhiivitöötajate ees, kes eluga riskides oma varandust kõrvale jättes päästsid meie riikliku ajaloo keskarhiivi Eesti ajaloo suurima varamu. Milline koht on arhiividel üldse kultuuriloos? Võiks öelda niimoodi, et arhiivid on meie kultuuriloo tähtsamaid varamut kirjandusmuuseumi ja kõige selle kõrval ja eriti väärtuslikud eriti tähtsad selle poolest arhiivimaterjalid enamasti on unikaalsed. Kui me nüüd tõesti valutame südant selle üle, et raamatuid on hävitatud, aga siiski kui ikka veel ükski eksemplar alles on, aga arhiivimaterjalidega on niimoodi, paljud on üks ainukene unikaalne eksemplar ja kui see on hävinud või hävitatud, siis meie seda enam ei ole. Ja kõigi rahvaste kulul tuuri loos. No on ikka üks kindel etapp kõrvuti kirjaoskuse sellega, kui luuakse ka rahvuslik arhiiv, see kuulub sinna ja siis muidugi teaduslik väärtus, sest kui me tahame ikka teadust edasi viia, siis on vaja uusi allikmaterjale. Me võime küll muidugi olemasoleva kirjanduse alusel kirjutada midagi populariseerivate midagi ümber hinnata. Ta aga kordan veelkord, tõeliselt edasi saame teadust viia ikka ainult allikmaterjalide järgi. Nii, aga rääkimata, on see ja ilmselt kõik kuulajad ei tea, kui kiiresti ja kuidas meil arhiivides teenindamine käib. Jah, siin on noh, on väga suured erinevused, võib tõesti tellides ja rääkides juba varem kasutatud vormistatud materjali saada tõesti, ka järgmisel päeval arhiivitööd tahate, on vastutulelikud, minul on ikka väga, jääb mulje, et sind hakkas, mul on ikka väga-väga palju vastu tulnud, eraldi riiulit pandud, et kui mul on rohkem tarvis olnudki, eeskirjad ette näevad. Aga no tavaline on ikka, mõni päev läheb aega, aga viimasel ajal kuidagi on hakanud kõikjal asi veel venima. Sest kui tundub, et on demokraatia ja vabadus, siis võib ka ta endale vabadust aeglasemalt tuua. Ja noh siis sama restaureerimine või korrastamine, see võtab ikka sageli mitu kuud üliõpilastele hädas, diplomitöö on vaja valmis kirjutada. Kevad tuleb kätte ei saa ega saa vastu, tulelikkusega saab, aga see ei ole niimoodi, too kohe korra järgi saaks. Üks asi on see, et nad tõesti tulevad vastu ja ma ei tea, kuivõrd kõigile mul on tuldud vastu, aga ma ikka arvan, et see peaks olema kohe reegel ja korda, et saaks kohe. Kiiresti. Mul on olnud võimalust ülikooli ajaloo uurimisega seoses näiteks istuda kaks kuud Rootsi riigiarhiivis ja kui ma läksin sinna, siis huvitas mind mida on siis tarvis-uurijaks vormistamisel küsin seda, minul käest küsitakse, kas laud number kaks sobib teile, ma ütlen, miks mitte noh, sealt eest käivad inimesed väga mööda, mina olin harjunud kirjutama ja. Ta ma igasugustes oludes sel ajal veel ja seetõttu võisin ma täie kindlusega öelda. Tei mind see ei häiri ja siis öeldigi, et laud number kaks, mis tähendas seda, et siis tellimused hakkasid sinna tulema, nii et juba vormistamine ja siis materjalide kättesaamise tähtaeg või tähendab, teenindamise tähtaeg on maksimum pool tundi. Aga see on erand. Dumiteks varuaeg tegelikult tavaliselt saab veerand tunniga kätte vaatamata sellele, et nad on neil hirm kaugel kalju all, 15 meetrine kalju ja sealt siis lähevad arhiivikorrused alla, aga tuleb veerand tunniga. Ja mis veel imelik on see, kui mõni Rootsi ajaloolane või Soome ajaloole on saanud loa meie arhiivis materjali kasutada. Mul on tulnud saata neid, siis suudame meie sama aja jooksul need materjalid tõesti ka tuua. Nii et kogu asi on lihtsalt heas tahtes mitte midagi muud, enamasti siin ei ole võib-olla muidugi veel materjalidega korraldamine, kui nad on, osad on riknenud ja nii edasi. Noh, võib-olla meil ei ole ausus nii suur, et võiks tuua kõigile lahtiselt ja nii edasi oma probleemid, aga paljud asjad on lahendatavad lausa homsest päevast alates hea tahtega.