Tänases saates jätkame eelmisel nädalal pooleli jäänud do arhiivivaradest. Arhiividesse koondatud materjalide väärtus aastatega mitte ei kahane vaid kasvab. Kuidas väärtuse hoidmise ja kasutamisega praegu lood on ja mida tuleks paremini teha. Seda on stuudios arutamas viis meest. Arhiivide peavalitsusest, seltsimehed laks ja kukk. Oktoobrirevolutsiooni arhiivist seltsimees Valmsen ja ajaloolaste probleemidest kõnelevad ülikooli professorid Piirimäe ja ant. Esimene küsimus on arhiivide peavalitsuse juhatajale Leolaxile. Nüüd on meil uutmise aeg. Ühiskond on üle saanud stagnatsiooniajast, milles see arhiivides tunda annab. Ma kõigepealt avalikustamine järgmise aasta lõpuks tahaksime põhimaterjalid kõik läbi vaadata, ühesõnaga piirangud, mis võimalik, kõik kaotada. See on üks vastus. Arhiivid ei ole mingil moel võrreldavad, näiteks rahvaraamatukoguga, kus iga inimene, kes huvi tunneb, võib tänavalt sisse astuda, avariiulite sirvida seal olevat arhiivimaterjale. Ja siis vastavalt nii nagu raamatukogus ühte või teist näiteks lugemiseks võtta. Kui selline kord kehtestada, siis sellisel juhul arhiivimaterjalid seda säilitamisaega vastu ei pea. See tähendab arhiivimaterjalid on, kõik on ainulaadsed, kõik on ühes eksemplaris ja vastavalt sellele tuleb ka nendesse teisiti suhtuda. Arhiivid on avatud, meil uurijatele kõigepealt arhiivid ongi teadust abistavad asutused, eeskätt ajalooteadlaste jaoks mõeldud kättesaadavus, selline uurija jaoks on olemas. Kõikides arhiivides kõikidel materjalidel, mida on küsitud Kõikides arhiivides kõikide materjalide osas uurijatele mingisuguseid piiramisei ole. Teade äratab minust suurt vaimustust. Kõneleb professor Helmut Piirimäe. Sellepärast, et kui me oleksime praeguseks sinnamaale nii toredasti jõudnud, no mis meil siis viga, siis ei oleks meil ajaloos enam valget laiku ega musta auku mitte kummadki. Tegelikult on olukord küll palju paranenud ja ma pean isiklikult veelkordselt ja ütlema, et minul on väga vastu tuldud arhiivitöötajad poolt, aga asi on ka selles, et mul on nii vanad perioodid uurimisel. Põhiliselt on see Rootsi aeg ja hilisemad aegur üliõpilaste saanud juhendada küll ka aga näiteks välispoliitika suhtes kehtib kindel reegel. Vene välispoliitika arhiiv, ei ole arusaadav ju enamusele uurijatele, vene välispoliitika ajaloomaterjalid algavad pärast Peeter esimest 1721. aastaga. Tartu Ülikooli õppejõududest on loa seal arhiivis töötamiseks saanud ainult dotsent Roots, kes praegu on pensionid ja minu teada ei ole kellelgi teisese luba olemas. Ja ma siis ei hakkaks küll enam kah uuematest asjadest üldse rääkima. Ja siin üks küsimus on muidugi nüüd niimoodi, et milline oleks see mõistlik piir, on täiesti loomulik, et ei saa ju jääda selle juurde, et kõik on kõigile saadav tavalist teistes maades on mingisugune kindel aastaarv, mis on olnud väga erinev, noh, ma ei arva. Taani juurde saaksime minna, Taani on kuulus selle poolest, et seal väga vähe üldse kinni on olnud. Isegi Vatikan on teinud ju väga suure pöörde oma materjali, varem pidi isegi sviidiks hakkama, et Vatikani materjale saada. Nüüd on Vatikan lausa pakub, olge lahked, tulge uurima. Jaa, arutaksime pigem siis, kuidas meil see mõistlik piir peaks olema? Räägib Jüri Ant. Möödunud aastal kasutasin täiesti eesti kodanliku vabariigi välisarhiivi ei olnud üleliidulist luba vaja taotleda, aga üks põhimõte ikka on küll, kui me räägime siin, et dokument on meil neli-viis ja kuus sajandit vanad, siis üldiselt ikkagi, mida lähemale tulema kaasajal, seda seda piiratum on siiski olnud dokumentatsiooni kasutamine ja maa ka professor Piirimäe mõttega täiesti Nat arhiivide rahvas on hästi vastutulelik, ajaloolastele alati katsub nii palju vastu tulla. Kuid olemasolevad reegleid ikkagi ikkagi paljude asjade kasutamist välistavad. Kui jutt on siin Eesti vabariigi aegsetest asjadest, siis on teada, et nii välisministeerium ikkagi pikka aega välisministeeriumi fond uurijatele mitte lihtsalt kättesaadav ei ole ja ei ole temaga. Ma arvan, tänasel päeval. Aga sama lugu on ju ka siseministeeriumi fondiga, kusjuures ometi siseministeeriumi materjalide hulgas on ka palju neid, mis puudutavad töölisliikumist. Tõesti, arhiiv on teinud selleks, et neid eraldada. Aga ja ega ka siseministeeriumi materjalid ei ole uurijatele olnud täiesti kättesaadav. Aga kui puudutada üldse vabariigiarhiiv ja siis muidugi palju valusamad küsimused on nende arhiividega, mis on eritingimustega seotud ja ma peaksin eeskätt silmas just Eestimaa Kommunistliku parteiarhiivi, mis ilma milleta. Kui me räägime, et alates 1900 seitsmeteistkümnendast aastast oma kommunistlikust parteist kui ühiskonna juhtivast jõust, siis need materjalid peaksid olema olema kättesaadavad nende uurijatele partei ajaloo uurijatele ikka tunduvalt lihtsamini, kui see tänapäeval. Probleem vahest on olnud rohkem selles välja selgitatud andmete nende põhjal tehtud uurimiste avaldamise võimaluste puudumises aga see juba ei olene enam arhiivi ametkonnast. Olemasolevaid piirangud on meie arhiivides pidevalt vähendatud. Näiteks nii on võetud maha piirangut mitmetel saksa okupatsiooniperioodi fondidelt kodanliku perioodi fondidelt. Alates möödunud 87.-st aastast. Oleme seoses, võib öelda nii uue situatsiooni kujunemisega meie riigis forsseerinud seda tööd. Üldrežiimile viidi üle ligi 70000 toimikut. Terve hulk filmi- ja fotodokumente. Ja käesoleval ajal see töö jätkub. Kui ma annan arhiivile üle kultuuri ja ajaloolist materjali ka tuntud tegelaste memuaare, kas ma võin olla kindel, et seda vajaduse korral kasutada saan ning et see on ligipääsetav kõigile? Arhiivis on selline reegel, et kui antakse üle isiklikud materjalid, dokumendid, siis lepitakse kokku nende kasutamise korra suhtes. Kui tema poolt on kõik lubatud, kuidas siis on, järelikult siis on arhiivi direktori otsustada, arhiive otsustada ja need materjalid on siis üldkasutatavad. See on väga tähtis avalikustada sellepärast, et mul on jäänud mulje, et paljude materjalide arhiivi sattumist on takistanud just see kartma. Kas teid materjalid säilitatakse kindlasti ja kas neid on võimalik siis kasutada? Ja kahjuks mõned hoiavadki enda juures pärast, aga inimene sureb ära, keegi ei tea, kaua me elame ja materjalid on väga tähtsaid materjali või selle tõttu on kaotsi läinud, nii et ma omalt poolt julgen küll lausa pöörduda inimeste poole üleskutsega. Siiski andke materjalid arhiivi, kõige tähtsam on, et nad säiliksid ja te saate ise kokku leppida nende kasutamise korra. Ja see on täiesti inimeste asjatu kartus. Arhiiv kindlustab nende materjalide kasutamise korra ja säilitamise. Isikufondile suhtles arhiiv Ragendav täpselt sama põhimõtet nagu nende materjalide suhtes, mis tulevad ühest või teisest asutuses ministeeriumist ettevõttest. Ma pean märkima, et muidugi see kartus, mis on olnud nende materjali säilivus suhtes, ei ole tekkinud ka juhuslikult, sest on olnud ju siiski ka seda, et isiklik fond läheb ekspertiisi alla ja sel puhul nüüd ekspertiis ju arvestab ikka, kas on tarvis või ei ole tarvis tohutu raske probleem miljonites säilikutes, mis tekivad, mida me jätame alles tulevastele põlvedele varem siis võetigi niimoodi, et need on üksikisikuliselt tühised tähtsusetud materjalid ja neid tõesti siiski hävitajatega, praegu on ikka nii palju, kui mina tean vaka suhtes, kindlasti on sellest üle saadud ja lähenemiskriteerium on teine. See on ka ikka nüüd kaasaja puhul, et me peaksime lähenema siiski teistmoodi kui asutus arhiividele. Isikufondide suhtes me tõesti väga hoolikalt teeme ekspertiisi ja praktiliselt me peaaegu säilitama ja kõik, mis isik on üle Me tahame säilitada võimalikult täielikult ka seda osa, mis võib-olla esimesel pilgul eriti tähelepanu ei ärata sest me ei tea ette, kuidas muutuvad olud ja suhted näiteks 20 aasta pärast, võib-olla tol ajal inimestele uurijatele huvi pakub. Mul on ikka kiusatus jälle selle ilusa jope juurde tuua. Teistsuguseid näiteid tähendab mitte isikufondide kohta, kuid jutt on siin ka mälestuste kogumise, mälestuste säilitamise, nende kasutamise kohta. Ta võib jällegi tuua siin Eestimaa Kommunistliku part Teie arhiivi, näita kuhu mul endal ka seitsmekümnendatel aastatel kogusin revolutsiooniliikumise veteranidelt mitmeid mälestusi ja andsin nad lihtsameelsed ka arhiivile üle. Nüüd ma enam seda ei tee. Kui ma neid kogu sellepärast, et kusagil ühel ilusal päeval nüüd juba aastaid tagasifond, kuhu kuuluvad revolutsiooni veteranide mälestused, on uurijad Talle suletud ja on suletud kindla eeskirjaga ja ei tohi teda. Uurijad ei kasutada ega viidata ega mingisugusel teisel teel sellisele fondile juurde pääseda. Minu arvates rumalamad piirangut ei ole ma küll üheski arhiivi seal, kus ma töötanud olen näinud, aga nendele antud eeskirjadega on selline asi fikseeritud. Ma tahtsin veel selle jutu jätkuks öelda. Meil on ette valmistatud praktiliselt juba trükivalmis isikufondide teatmik, sinna teatmik on lülitatud kõik riiklikes arhiivides ja samuti ka muuseumites raamatukogu käsikirjade osakondades säilitavad isikufondid kogu vabariigi ulatuses. Nii et me loodame, et vast aasta lõpul või järgmisel aastal see kogumik teatmik ilmub. Nii nagu ta on olnud raamatukogu, erifond ja edasi, ma arvan, et siin need probleemid hakkavad hargnema seoses meie kogu ideoloogia ja ideoloogilised ümberkorraldamise Kaldsenisuse demokratiseerimise sellega sest kes seda otsustab, noh tõesti mõtlen. Ei ole, jah, hakkas, ei ole, aga tahan ikka juhtinud tähelepanu, et ärme võtame neid üleliidulisi eeskirju kui nüüd ideaalseid kui fataalseid vaid see, mis on kahjulik. No vahepeal kõiki ei tohi kirjutada sellest sessioon kahjulik, aga tegelikult on sageli see vaikimine on kahjulikum. Ja veel tahan öelda, et üks ideoloogiline küsimus on tänapäeval teadvuse taseme küsimus, see on kõige ideoloogilisem sest on viidatud sellele, et noh, selle ideoloogia huvides mõnda asja ei kirjuta, aga tegelikult see tase, kas ta tugineb arhiivimaterjalidele või on ainult ajalehtedele ja kuidagi niimoodi pealiskaudselt ideoloogiliselt küll õige, et see, see toob meile kõige rohkem kahju. Kui te enne ütlesite, et arhiivi ei saa kasutada sellepärast, et materjalid on vanad, unikaalsed, kuluvad ära lihtsalt, aga kui vajadus on ja tahtmine, need materjalid, kas tehakse roostõmmised või et lihtsalt ei kasuta mitte originaalmaterjali, vaid selle koopiaid. Põhimõtteliselt ei tohiks ju see olla põhjused, piirata arhiivide kasutamist. Paraku seni, kuni meil paljundustehnikat ei ole, see kujuneb piiranguks. Need materjalid, mis on meil mikrofilmitud siis nendest on võimalik saada fotokoopiaid ja neid alldokumente kasutamata. Tal muidugi on kallim kui, kui mingisuguse paberalusel koopiaid. Tegemine orgalon olemas, Leedus tehtud üx petrooleumiküttel töötav paljundusaparaat aga see eriti paljunda midagi, mida me saanud oleme, mikrofilmimisaparaat, et see on meil praegu täiesti Horcal täiesti kaasaegne. Sellega me töötame, see on üks põhiaparaat selleks, et me saaksime kasutusfondi luua. Väga tähtis nii uurijatele, Warhiivile, tehnika soetamise plaanid meil on olemas, aga see asi käib ikka üsna visalt. Veel üks probleem, nimelt meie arhiivid on vabariigis skulptuuri asutatud just sealhulgas minu meelest üks kõige kesisema materiaalse baasiga. See tähendab ka uurijate tööd. Meil ei ole praktiliselt igal arhiivil võimalust üldse uurijatel oma varasid tutvustada. Orgalon olemas lugemissaal, kus pidevalt on uurijad sees iga päev keskeltläbi ist umbes 200 inimest aastas aastas käib läbi, kusjuures mitte mitte inimene ei tule sinna päevaks kaheksaga. On inimesi, kes kuude viisi uurivad oma teemat. Norrakas on samad arvud, 24 koha peal käib 420 inimest ja praktiliselt igaüks töötab umbes kuugi. Ühesõnaga, meil on ruumikitsikus ja need on kõige paremas olukorras olevad arhiivid saamil korda lähema kahe aasta jooksul nähtavasti Tallinna linna riiklik arhiiv seal ka praegu käib, kapitaalremont, saadi juurde kaks hoonet, ühte taastavat, praegu restaureerimisvalitsuse spetsialistid, teist poola restauraatorid. Need järgmisel aastal, see arhiiv saab olema sellises korras nagu üks arhiiv olema peab, aga ülejäänud teised arhiivid praegu paraku kõik kannatavad. Kõige halvem olukord on meil. Filmi foto, fono arhiivil Searhiiv praegu paikneb neljas erinevas kohas. Kolm nendest on keldrid, mis arhiivid 90 täiesti kõlbmatud. Sest paraku sõjajärgsetel aastatel on ehitatud vabariigis ainult üks arhiivihoone. Zemaneezi neli ongi. Aga sõja ajal hävis samuti üks arhiivihoone. Rüütli tänaval põles maani maha koos arhiivivaradega suuruldeks kaotsi. Nii et praktiliselt ühesõnaga arhiivid elavad praegu sõjaeelsetes tingimustes ruumi poolest. Aga arhiivimaterjalid on mitmekordistunud. Ma käisin riiklikus ajaloo keskarhiivis, see asub siis Tartus Liivi tänav neli 200000 säilikut on nakatatud seentest, kuna õhuniiskus on väga suur, see materjal hävib. Koorem 100000 säilikut hoitakse ruumipuuduse pärast lihtsalt maja koridorides. Katus jookseb läbi Fondi ruumides, selliseid fondiruum on üle 10. Kahes fondi ruumis vajuvad laed sisse. Selle arhiivi kõrval on kohe katlamaja arhiivikatlamaja. Selles köetakse aastas 120 tonni sütt. Ja loomulikult see saastab õhku, samuti fonde. Sellele arhiivile oli juurdeehitus plaanis juba 1940. aastal. Mis sellises olukorras arhiiviga edasi saab? Kunagise arhiiv töötas samas majas üksi. Praegu selles majas asub veel teine arhiiv. Tartu linna riiklik arhiiv on tegelikult all üürnikuna. Ja küsimuse lahendus. Minu arvates oleks selles, et Tartu linna riiklikule arhiivile tuleb ehitada uus hoone. Arhiivide peavalitsus pöördus selles küsimuses vabariigi valitsuse poole. Vabariigi valitsus võttis vastu dokumendi, kus on ette nähtud Tartusse uue arhiivihoone just nimelt linnaarhiivihoone ehitamine. Veel käesoleval viisaastakul. Üks traagiline näide sellest suhtumisest arhiivi on see Tartu linnaarhiiv on üks väheseid, millel oli spetsiaalselt ehitatud hoone, aga omaaegse Tartu linna juhtkonna poolt tõsteti arhiiv seal välja ja pandi sinna raka keldris, seda just. Ja ma olen teadusliku nõukogu liikmena aasta-aastalt, et 1955 kuni 57 olin ma arhiivitöötaja seal ja siis arutasime täpselt sedasama ja vastus oli ikka täpselt sama. Ta ei mahu pingeritta. See on muidugi kogu suhtumine kultuuri ja vanadesse asjadesse. Kujutlus, et see on ikka pingerea tagumine asi. Kui me üldse tahame ikkagi rääkida kultuuriküsimustes, siis tuleb seda suhtumist muuta. Ta vastasel korral Osaid viisakas äraütlemine. Meie arvates Tartu linna riikliku arhiivi uue hoone ehitamine, rakad päriselt veel ruumikitsikusest ei päästa ja sellepärast on praegu kavas järgmise viisaastaku plaani lülitada juurdeehitus. See viis aastat ei mahu. Jah, seda võib ainult tervitada ikka see kasumi maailmasõja pooleli asja lõpule viia. Kuidas on teie hinnang praegusele meie arhiivindisele ja mis siis on kõige olulisem veel edasi teha? Kõige olulisem arhiivindusele praegu on ikkagi arhiivide materiaalse baasi olukorra parandamine. Ilma selleta olulist töö parandamist ei ole ka loota. Üheks vormiks, mida me kasutame arhiivifondide avalikustas, on dokumentide kogumikke avaldamine ja meil orkas on avaldatud neid terve rida, põhiliselt revolutsiooniliste sündmuste koht, praegu oleks meil tahtmine võtta tõsiselt käsile periood 20 40 ja sellest perioodist avalda dokumente. Ja selles osas me praegu peamini teatse meestega läbirääkimisi ja kutsume kaasa lööma, sest meie arhiivideetsed ise ainult oma käe peal niisugust dokumentide valikut teha hästi ei suuda, et see peegeldaks tõepoolest nii-öelda hästi objektiivselt seda perioodi periood on raske, ulatuslik ja materjali selle kohta on palju nii mani näitlikud, ütleksin, et et perioodi kohta 1000 920940 on meil vähemalt miljard lehte pabereid ja nende hulgast teha valik noh, võib-olla 1000 lehel. Et see oleks just niisugused dokumendid, mis õigesti peegeldaksid seda ajaperioodi. Nii et siin Me toimetajatena tahame muidugi näha teads mehi. Ma lisan siia juurde ühe nisuse kommentaari, meie elu on läinud kiiremini edasi kui publitseerimine ja nimelt selles suhtes, et jääks loota, et siis võiks ikka terved dokumendid avaldada, sest viimane kogumik on ju kogu aeg suurte aukudega, aga ega ta kedagi ei peta sellega ja lausa vastupidi. Nüüd on neid, kes selle hakkavad siis kommenteerima, mis seal augus on ja nüüd jääb soovida seda. Ja siis ma tõstaksin nüüd küll ühe kõige tõsisema probleemi, mida. Me ei ole küllat arutanud seol, kuivõrd me suudame kindlustada asu Dustesse nende materjalide säilimist, arhiivijõud, mis on tohutult raske tööteadusi, ekspertiis, aga tahaks kuulda ka, kuidas nüüd arhiivitöötajate väljavaated selle asja suhtes on. Orcal on järelevalve all 230 asutust, aga praegu on tõepoolest kujunenud olukord, et meie ei ole võimelised ruumipuuduse tõttu vastu võtma dokumente ajalt, see tähendab seda, et 15 aasta möödumisel peaksime vastu võtma, kuid kõik ta asub seal vastu võtta ei saa. Tähendab muidugi valiku selles mõttes, et kus vähegi võimalik kohapeal hoida, siis jääb sinna. Kohe kommenteerinud juurde see on töö, mis ulatub kaugele tulevikku. Kas me suudame tulevastele põlvedele jätta Ta ikka olulise jälje meie päevadest, kui me loeme, et elame väga huvitaval väga tähtsal ajal, aga kas tulevastel ajaloolastele ja kogu meie kultuuri jäävad ikke jäljed, see otsustatakse ka praegu. Ja viimane küsimus, mis lähtub noorematest ja nendest, kellel on alati kujutlus, et arhiivid on midagi sellist, kuhu asjad eest ära pannakse selle asemel, et sinna minna ja nendega tutvuda. Kuidas võiks arhiivid oma mainet parandada, oma prestiiži ja tähendust ühiskonnas tõsta? Sest see on siiski praegu põhjendamatult madal. Täiesti õige etteheide, minu meelest üks kõige kindlam tee arhiivide maine tõstmisele on arhiivimaterjalide laiem publitseerimine. Ühesõnaga, et inimesed näeksid, missuguste varadega arhiivid päevast päeva tegelevad. Ja sela rikkused on tõesti suured. Ainuüksi orkas üle kahe miljardi lehe dokumente ei suuda enam juurde võtta kartu, eriti tartlasele ühe, 70000 säiliku, mis peaks arhiivis olema arhiivis, ei ole ruumipuudusel. Võib-olla niipalju veel, et kuidas me noortele publitseerime, kuidas nende tutvustama arhili siis meil on üks niisugune töö vorm nagu lastele õpilastele ekskursioonide korraldamine, arhiivi, neil on peetud möödunud aastal 14 lahtist tundi kooliõpilastele, kus me siis näitamisarhiiv endast kujutab mõningaid huvitavaid unikaalsemaid, dokumente, mida me muidu uurijatega välja näitame neile niimoodi originaalis. Ja see lastele üldiselt meeldib ja nad võib-olla mõnigi isenesest kunagi mõtleb ajaloosuunas aga ta õppima või isegi arhiivitööd olema. Ja see on väga tähtis tüür, arhiivide tähendus ja kõik, see oleneb ka nüüd väga palju jaa, loolastest meie tsunftiau ei ole praegu kuigi kõrge ja seda on varjutanud ikkagi ka valetada, laigud ja mustad augud. Ja juurde muidugi ka veel üldine tuuritaseme tõus ajal õpetamise tõuseb, et inimesed, kellest oleneb, ma mõtlen siis ka meie juhtivaid töötajaid. Et neil oleks rohkem minevikku, mõistmist ja kultuurivaramu tähti, suse hindamist, sellest oleneb ka väga palju.