Tere õhtust, kuus kirjaniku saavad laval kokku, et lugeda Seitsmenda tekste. Ühendaja ja inspireeri on Mati Unt. Kuulete katkendeid tema teostest, Orpheus, Sügisball, kala, kättemaks öös on asju sirise sirise Sirbike räägivad ja vaikivad. Kes ma olen? Olen valmis parafraseerima, kollantai ja noorunt. Esmakordselt esitati seda kava Vanemuise suurelt lavalt 2008. aasta teatrifestivalil. Lavale seadis selle toona Margus Kasterpalu. Intiimsem esitus toimus 2009. aasta jaanuaris Kirjanike maja musta laega saalis ja sealt salvestasime meie oma saate. Helirežissöör on Külli tüli. Tekstid on valinud ja esitavad kirjanikud Maarja Kangro, Doris Kareva, Jaan Kaus, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja Urmas Vadi. Kui Orpheus lõpuks on põrgusse jõudnud satub ta kohe mitmele ootamatule ette, arvestamata küsimusele kas see üldse on põrgu. Ja kui on, siis kuidas seda kindlaks teha. Talle pakutakse tooli, ta istub. Paneme aja võitmiseks sigaretti põlema ja silmitseb samal ajal palavikuliselt ruumi otsides mingeid pidepunkte. Midagi tuttavat, mingit vihjet kirjanduses, esinevatele tunnustele. Kuid asjata. Kõik on nii igapäevane. Kõik on täpselt nii, nagu see algust Orpheus on tulnud. Ent kuna talle on juba mitu korda kinnitatud, et asub just seal, kus tarvis. Ja kuna tal tegelikult ei ole mingit erilist põhjust mitte uskuda neid ausameelseid inimesi siis peab ta asuma asja juurde. Ja küsima tagasi oma naist oma Tiiget oma kõige kallimat vara. Jah, miks mitte, vastatakse, aga käsi peseb kätt nagu teada. Iga asja eest on ette nähtud vastav tasu. Orpheus noogutab. Ta on valmis randal kaasas nagu alati. Enne häälestab ta veel keeli, mis ei lähegi nii ruttu, sõrmed higistavad ja värisevad erutusest, mida Orpheus asjata varjata püüab. Kui ta lõpuks vea tõstab, näeb ta, et kõik on ennast mugavamalt istuma seadnud ja ootavad heatahtlikult naeratades. Isegi siis USA-s on oma kiviveeretamise katkestanud. Ja ta Antalos ei siruta kätt ahvatleva klaasi järele. Ka tema tahab kuulata Orpheus laulu. Muusika alustab ja unustab vahepeal kest komastiisijat kogunisti, kus ta asuv Ent laul lõpeb peagi ja Orpheus jääb ootama oma esinemise tulemust. Kuid euro Tiigest ei saa veel juttugi olla. Soeng tal alles pooleli. Orpheusel nõutakse lisapalasid. Tai puikle ei keeldu ja laulab, laulab, laulab, kuni kurk kuivama hakkab. Kõik lähevad muusikaga kaasa. Ja viimase särtsaka laulu ajal on publik tahtmatult püsti tõusnud ja tantsuliigutusi tegema hakanud. Üleüldise aplausi ja hurraa-hüüete saatel võtab Orpheus kitarri kaelast ja tõuseb püsti. Nüüd siis euro, Tiige hüütakse nüüd su kõige kallim vara. Aga stopp. Enne veel üks, viimane tingimus. Orpheusele seotakse rätik silmade ümber. Nii peab ta välja minema koos euro Tiigega, keda ta ei tohi vaadata ega puudutada enne, kui tänaval. Väsinud Orpheus laseb sellele endaga sündida. Ja elava naeru ning jumalavallatute naljade saatel lükatakse ta uksest välja. Korrus allpool ei pea Orpheus enam vastu. Ta rebib sideme silmade eest ja näeb seda, mida ta on kõige rohkem kartnud. Ta on räpases trepikojas ihuüksi. Ülevalt kostab rõõmsa seltskonna rõkkavad naeru. Nende kiuste, kes teda tagasi ootavad, läheb Orpheus trepist alla tänavale kus vihm on äsja lõppenud. Sirelid magusalt lõhn. Tühjus peas enam millelegi mõtlemata, sammub Orpheus äärelinnakorterisse heidab kitsale tolmusele diivanile pikali ja vaatab kaua unetuna lake. Lähedal raudteejaamas vilistavad rongid. Jaamakorraldaja plekkine hääl räägib midagi arusaamatut. Kaua isa petetud Orpheus on? Ta aimab ette trummide mürtsumist trompetit, hõikeid ja lähenevat võidukisa. Kujutlus oma kurvast lõpust panetav õpatama. Ainult teatri ees surmahirm ja see läheb aina hullemaks. Ma ei suuda end sundida astuma sellesse häbiväärsesse kohta. See oli hirm. Traumateosesse on hirm näitlemise ees. Loomuliku seal on oma essentsiaalsed väärtusi. Issand, kui loomulik on Jüri jalad nõrgaks, temasse tuleb. Mõned on arvanud, et enne kultuuri leiutamist oli maa peal loomulik olek. Polevat olnud olemise Jereimise vahet. Kes ma olen? Kas ma olen väiklane formalist villane reetur, sadistlik, keskpärases, siga, väheütlev mölakas? Mingi tõetera siin ju on, kuid tundub, et mingit tervikpilti ei teki. Ei aita ka paremad olulised sõnad, et ma olen geenius, naiste lemmik, Undilik sajandi suurkuju. Isegi need meelitavad väljendit ammendama. Midagi on ikka puudu. Mõnikord mõtlen, et ei saagi aru kes ma olen, miks ma olen või kas üldse olen. Näiteks eilegi mõistsin akna all ja vaatasin välja. Lill õitses, kleit kõikus, lehk liikus. Siis mõtlesingi, et kui imelik on olemas, olla kindel niisugusel ajal. Ja siis tuli mulle pähe, et ega mainusule et enne mind on ka väga palju olnud Need ei jõua keegi kokku lugeda. Neid on majadise metsades lõputult viibinud. On püsimise pärast. Ja püsiva tulemise pärast. Võtsid 11 vähemalt rohkem armastada. Inimene olla on tegelikult ju täitsa tore. Aga kui järele mõelda, siis on seal päris palju puudusi. Idioot miks nii palju teatakse? Miks nii palju meeles peetakse? Miks aju lakkamatult töötab? Miks nii palju räägitakse? Seal leiutatud ratas. Miks kasutatakse grammatikat? Miks saab energiat ühest kohast teise kanda? Miks talletatakse vaimseid väärtusi? Aga miks on tootmisvahendite tootmissuhted? Miks vallutatakse mäetippe? Miks abielluda? Takse Nix sporditakse, miks on tekkinud transpordivahendit mingisugune ühendus erinevate kohtade vahel, miks tehakse väljakaevamisi, miks? Miks tõuseb elatustaset? Vaadatakse, miks on ülemused ja alluvad. Miks tuldi puu otsast alla? Miks peetakse suudab? Miks ehitatakse kõrghooneid? Miks kodustatud loomad? Miks tehakse uurimusi? Miks käiakse koolis? Miks sukeldutaks ookeani põhja? Miks käiakse kahel jalal. Miks asfalteeritakse teid? Muidu ei juhtunud enam midagi erilist. Melanhoolia olevat luule põhitunnus. Mu armas, saame sihilikult kokku, sel jälgi lauto õnnetuse pidu peo järmel lepimegi kohtumiseks kokku. Küll laekab selgust, millal selgub seos Matu Hänn juhuslikult eksikombel sinna, kus asfaldil on verd, jälle mastatutamat? Ei, me saame kokku keskel väiksel linn seal, kus on kokku tulnud palju miilitsaid. Me saame kaku keskel väeiks. Näe, seal, kus on kokku tundnud palja miilitsa, ei. Käisin hiljuti, klassikokkutulekul ei olnud seda juba mitukümmend aastat teinud osalt võõritusest inimeste vastu, mis on mulle omale juba lapsepõlvest saati. Kasvasin ju üksinda metsakülas naabri lasteta teisalt aga üldse vähenenud sotsiaalse huvi tõttu. Ega ma pole kunagi olnud mingi erak ega ole seda nüüdki, aga inimesed mõjuvad üldiselt väsitavalt. Nad mõjuvad alati nii paljuütlevalt, mõni räägib liiga palju, kordan tal seekord teine mõte huulil. Ja paljud neist mõjuvad isegi huvitavana, mistõttu peab tahes-tahtmatult kõrvu kikitama, sõna sekka ütlema või mitte ütlema. Inimhäälse ju kohustab. Aga ega vaiki agagi kergemale. Vaikus lausa valutab kõrvus. Iga vaikitud sekund on nagu igavesti kadunud võimalus. Kingitus ei tea mis. Aga kui tema ei räägi, kes siis räägib, sa ise? Sa ise ka ei räägi. Ja kaks vaikimist võimendavad teineteist, vaikus hakkab helisema. Siis kõlisema, siis undama ja kõige lõpuks koguni möirgab, aga möirgab keegi siis vaikides. Või on libisedes hingelt hääletu? Klassikokkutulekule võis ikka minna. See toimus ühes maamajas metsade keskel. Kaminas põlesid kose olud, laulis jõgioja, söödi vorstikesi, hammustati tomatit, kurki ja sibularõngaid. Mehed polnud üldse muutunud, isegi näost mitte. Viisid segadusse. Jutt oli algul ebalev, aga võttis siis hoogu. Meenutati surnud kaaslaseid, jutustati abieludest ja ärist. Mina olin esialgu vait. Kuid siis hakkas üks klassivend minuga norima. Miks sa ei kasuta oma lavastustes rohkem? Lava sügavust? Küsisid algul naljaga pooleks. See häirib mind sinu juures kõige rohkem. Tõsi olla näitlejate käest kuulnud, et vahel käsitsi rääkida, neil arusaamatult vaikselt, peaaegu kuuldamatult. Tean, et sa karmi käega keerad lavastuse temperatuuri peaaegu miinus 10-sse, vahel flirdizza inetuse esteetikaga. Selle kõik elame me üle ei tee nii väga teist nägugi. Aga too lava sügavusel vältimine on juba labane. Ütlen sulle otse välja. Ja mul on selles osas ka toetajaid. Klassivennad-õed olid punud vorstidest tulvil vardad käest ja silmitsesid mind üksisilmi. Nüüd nad noogutasid, aga asi pole mitte ainult meis, jätkas Vollid, nii oli ta nimi vaid ka ministeeriumis ollakse juba rahutud. Nende argument on muidugi banaalne. Kui lava on kord juba sügavaks ehitatud, siis on ebarentaabel seda mitte kasutada. Sest kui palju maksab lava sügavus, kui palju maksab selle korrashoidmine ja nii edasi? Ma saan ametnikest aru, aga nende probleem pole minu probleem. Ehkki taksojuhina tean, mis südamevalu toovad endaga kaasa tühisõidud. Aga nende probleem pole minu probleem. Ja minu küsimus sulle kõlab, miks sa väldid sügavust? Ma ei ole seal peaaegu kedagi lavasügavuses näinud või kui, siis arveid. Ja kui seal keegi on, siis mõjub alati ebalevalt ja aralt, otsekui kartes justkui peljates alateadlikke impulsse mida süvapsühholoogia juba ammu loomulikeks tõestanud, eirates süvasotsioloogiat, mis ometi ennustab ette sedavõrd olulisi protsesse, mis päevapoliitika kirevuses jäävad tähelepanu eest kaotsi. Avasin suu, et midagi vastata kuid kunagine klassi kauneim neid poetas kuivalt. See on arvatavasti argus, jätkas Volli sest inimene kardab sügavust, sügavat lund ja vett, sügavaid mõtteid ja ööd, sügavat madalrõhkkonda, süvaintervjuusid ja sügavaid vapustusi. Me võtatame profondaali ees. Aga aeg-ajalt oleks vaja, et keegi räägiks, kas sügavusest tuleb laskuda alla, et hüüda üles. Tuleb alandada. Et seejärel ülenduda. Kui keegi räägib Alt räägib lavasügavusest toob ta meile teateid selle kohta, mis on varjatud. Ma olen Ameerika teatri kolledžite õpikutest lugenud pobises abitult, saades aru, et ega mind ei usuta. Seal on öeldud niimoodi taga, lava on absteis Ülalava ja ees on see, mis all Tounsteids. Mina olen ikka nii aru saanud, et sügavus on ees. Olumine on lähemal ülemine kaugemal. See on eksitus ja viib mitteteatrini, muigas volli. Oled seda juba mitu korda tõestanud. Ameerika kolledžid on head asjad küll, kuid me ei saa pimesi nende vaadetega kaasa minna. Neil on ka pilvelõhkujad, aga meile pole neid vaja. Meie taga lava, see, mida me ihalene, ei asu ülal. See asub all sügaval kaugel allasurutud, kokku pressitud tõusu, valmis seal nagu lava. Enam sügavust tahaks lavastustes näha. Sest sellised asjad nagu muistse vabadusvõitluse nurjumine vähemuste tagakiusamine ja 1940. aasta vajavad lavasügavuse avastamist. Mis mul muud üle jäi, kui nõusse jääda? Lubasin asja üle pikemalt järele mõelda. Muidugi, loo sügavusest tuleb tihti karjuda. Sõnu tuulde loopida. Kas toob lava tuul nad ettepoole aga volli suu läbi, kõneles vaataja, rääkis rahvas, kes etenduse lõpul väärib sügavat austust, tänu et nad viitsisid nii mitu tundi ühe koha peal istuda. Lenin ütles, et kunst kuulub rahvale ja Lenin on praegu in. Kui olin möönnud oma eksitust, rahunes Kobollija jutustas lähemalt oma tööst taksojuhina. Varem oli ta Saksamaale metalli vedanud. Paar tüdrukut tahtsid veel teatrist rääkida, kuid meeste üldine jutukama mattis nende arglikud hääled lätlased enda alla. Ja kõige üle klõbises vihm kord vastu plekk-katust, kord vastu aknaruute. Tuli kaminas hakkas kustuma. Kristiina süütas küünla ja selle paistel tundusid tema silmad veelgi sügavamad. Õhku sigines heiastusi, mälestusi, kummitusi ja kummastusi. Meenusid ehakuma Russoff õunaraks kollane kass ja koidukuma kõik, mis nüüd jäädavalt kadunud. Ainult kalev tukkus veel sügavas joobes. Tüdrukud sosistasid ja näitasid üksteisele oma laste pilte. Kell sai 12, kestis viht samuti. Katuselt tilkus üksikuid piisku kuldsel vaagnale, lebavatele, tulipunastele, õuntele. Ja kunstist jäätisti tunne taevas võib sulle iga hetk pähe kukkuda. Heal juhul võtab kunst sult viimasegi lootuse. Ja sellepärast mõjub ta nii puhastavast ja karastalt. Luuletaja peaks nagu ikka häbenema, et on. Ta luuletab, luulet hinnatakse küll ja luulet ostetakse? Jah loetaksegi, aga üldiselt arvatakse ikka, et kõike, mis pähe tuleb, ei maksa ka välja öelda. Ja meest tuntakse seltskonnas ikka tema vaikimise järele. Aga luuletaja ei saa ju kunagi suud pidada, kirjutab kohe üles, teeb luuletuse. Luuletused on enamasti päris huvitavad. Aga luuletajaid endid oleks parem kummardada surnust peast. Surnud luuletaja on igale rahvale uhkuseks. Selle või teise kindrali ausambaid lõhutakse suurte riigipöörete puhul. Aga luuletajad seisavad väljakutel läbi aegade. Luuletajaid raiutakse üle elu suuruselt marmorist ja siis austavad neid isegi pätid. Surnud luuletaja sisendab igaühesse meeldivat kurba tunnet, et on luuletaja vastu olnud ülekohtune ja lasknud luuletajal nälga surra. Mõned rahvad, kes on armastanud ilusaid luuletajaid pärast pidanud endale välja mõtlema mõne nälga surnud luuletaja. Luuletaja on rahva südametunnistus. Kõik luuletajad olid nii teinud. Andsid luuletuse, said raha vastu. Seal oli oma põhjendus, luuletamine oli ikkagi töö. Vähemalt kasvõi selles mõttes, et luuletamine oli sedasorti töö mida nimelt luuletaja kõige paremini oskab. Ja kui ta tõesti ka ei ole, töö on ainult hullus või veel midagi muud, siis ei tohi ennast sellest segada lasta ja tuleb raha vastu võtta, et süüa osta või midagi muud riideid ka. Kui sootsium otsustas kord hulle taluda, isegi neile peale maksta, siis tuleb seda ära kasutada, sest ei või iialgi teada, millal Sootšeumil selline tunne üle läheb. Ma lamasin ja sirutasin end nii pikalt ja laialt kui võimalik. Ja ütlesin, aitab kirjandusest, see pole meeste töö. Ja vandusin hästi pikalt, lisaks vandusin ab, veeretasin mahlakalt, ütlesin korra. Elu ise on see, mis meile täna meeldib elada, on rõõm. Ma olen eraldi ja üksinda, et kuidagi sellepärast, et ma olen kirjandust alati võtnud omaette asjana tõsisemalt kui elu. Ma olen seda, mida ma endalegi ei ole tahtnud tunnistada, sulle juba vist korra varem öelnud. Vasak ütles, et üks kirglik armuöö maksab pool kirjutamata köidet. Pasakoli ihnusihar, vanamees, ma toon selle lihtsalt siin näiteks sellest, et kuigi mulle meeldivad dekadentlik kude, kirglikud, jooma ööd, noorte teatraalide ja kultuurilähedaste noorte inimeste seltskonnas ei olema kunagiselt mingit materjali saanud. Minu joobnud päised mõtted mõjuvad mulle kainena banaalsete igavatena puhtust, puhtust, taeva puhtust, naise puhtust, südametunnistuse puhtust. On sul süda nüüd hilja igatsema hakata? Sain kolmekümneseks. Mõned ei tea isegi mis või kas nad midagi tahavad. Aga mõned sellest tahavad. Oi ja kuidas veel tahavad, tahavad nii, et maa must. Mõni tahab seitsetkümmet nahka. Röövel tahab hubase olevat rahas. Tuhkatriinu mängu prints tahab, et kõik võiks olla korraks Beus. Et ta võiks selle vabaks lasta nagu linnupäevapildiaparaadist. Ta tahab valurahaks kogu tõde. Siis lepib, et lisanud Tugadrinat. Muned tahavad maad ja ilma nad ei taha olla vaikiv lehekülgaegade raamatus. Mitte-budist tahab haarata kuud. Aga sina seal midagi taha tundub mulle kahtlane. Spetsialistid on Hay psühholoogiat iseloomustanud nii. Kui hai on valinud ühe käitumisjoone siis hoiata sellest lõpuni kinni. Ükskõik mis takistusi oma teel kaikohta. Kui saatus on hai suunanud Balti merre, siis Hay oma teelt enam kõrvale ei kaldu. Nüüd on ta siis siin, ma hakkan jooksma läbi vee, kuid edasi ei jõua. Tean väga hästi, et see on üks galakestest kellema peldikust alla lasin. Kalake, kes kanalisatsiooni kaudu jõudis jõkke sealt järve edasi merre ja sealt väinade kaudu ookeani kalake ees kõigile katsumustele vaatamata ellu jäi, suureks kasvas ja nüüd siiamaale tagasi tuli. Ta on mind üles otsinud ja tal on täielik õigus kätte maksta. Seal ta siis tuleb. See on sinihai umbes viis meetrit pikk isegi kohatult pikk selle väikese, ent populaarse kuurorti kohta sinihaid või kohe ära tunda. Kuna vees paistavad välja kaks seljauime ja saba. Ta kõhuuim on sirbikujuline. Ise on ta üleni sinine, kõhu alt aga pimestavalt valge. Seistes madalas vees, ootan ma teda. Meie pilgud kohtuvad. Tema kohutavad lõuad sulguvad mu reie ümber. Liha tuleb nagu keedetuna luu ümbert maha. Veri värvib öise mere punaseks ja mu appihüüdeid ei kuulegi. Tegelikult pole seda veel juhtunud. Sellepärast saangi kirjutada jutte. Tulen öisest merest välja, panen riided märja ihu peale ja longin läbi kobisema augustiöö poole kilomeetri kaugusele erakorterisse. Targutama kunsti saatusest ja meie ees seisvatest ülesannetest. Kunstiga on viimasel ajal kuradi palju probleeme. Nii mõndagi meest ähvardab varane resignatsioon. Siin ja seal lahvatab intriige. Töötahe Sublimeerub ja leiab väljapääsu Hay kujutelmades. Veel enne hai tulekut. Vägistaja kõndis metsas õhtu eelnaise ihu oli tulvil tema meil kuni kohtas minu sõpra, ainult kohtas seda kevadised lille Vainul. Nemad kahekesi minu pilgu all hunt ja tema habrast lambad all vihmauss, tema purustaja hulluarst ja kena vägistaja. Nemad igaveseks meelde jäävad mul kanapoegi elekteerunud kull oma lastele neist räägin õhtuti, et nad teaks, kuis ennevanast elati oma lastele, neist räägin õhtuti, et nad teaks, kus ennevanast elati. Mati Unt, Sügisball, kulinaarne remix, ehk absoluutselt kõik, mis sügispallis söödavat kirjas. Huulepulk seened, puravikud, õunad. Mahlad puuviljad, supi lõhn, puder, kala, valged sõstrad all Raun, piim, sibulavarred, lihavad, kõrvitsad, kloori, lõhnane vesi. Hoidised keldririiulitel. Rohelise juustukoonused. 15 sorti jäätist, 10 sorti õlut. Angerjad, gruusia lauaveinid, Asvasemat sorti kala, uhhaa, praetud kala, šeri, maasikaliköör, kompaq, Kohl, toiduained, valge viin, posti nahkmürk, Tetra tsükliin, kaks Tetra tsükliini. India tee kofeiin, toores verine liha, klaas veini, õlu, vesi, hapukurk, hästi soolane, tomatimahl suuremas koguses piima, äädika, joomine, liha, lõhn, munad, õunad, kirsikivid puder, supp, piim, piimasupp, heledam, leib, tumedam leib, margariin või mesi, tahkunud mesi, mahl, limonaad, kala, liha, pipar, sinep, küüslauk, sibulõunakoor, kooritud õun, vesi, liha, uus kurgisort, baklažaan, õlu, soolaleib joogid, viin. Pudel hariliku viina närvitee piparmünt, palderjan, vesi, ristik, viin, vesi, koduvein, solk, süsihappegaas, väävli, gaas, tahm, tolm, strontsium pestitsiiditina. Banaanid, munad, pudel konjakit, inimliha, lihakehapiim, riskilõhnaline ruum, hambapasta, vaht, verre segune vesi, Serry komplekt, Drink, šokolaadiraasuke, Sherry piisk soe vesi. Kartulid kahvatud kanad. Vein, viin, sool, seeerry, šokolaadikompvekid, šampusserry, tilk, limonaad, leib, austreid süüakse elusalt, leib, väävlit, oopiumi muskus. Ja Mir viin, viin, viin. Mesipuu täis mett, südameveri, vana vein, leib, vorst, värske liha lõhn, viin. Piimapudelid 10 viinapudelid, viis konjakipudelid, seitse veinipudelid, 15 õllepudelid ja ainult kaks piimapudelid veel 14 veinipudelid toidu ennustega, taldrikud, õllepudelid, kala, kala, kala, kalalambad, seened, viin, piim, pisarad, marjad ja seened. Bensiin, atsetoon, mandlilõhn, sidruni lõhn, rummi, kirsi-šokolaadiessents, petrooleum, muskaat, pähkel, muld, liiv, viin, alkohol, kuum, magus kohv, leivapuuviin, pudel konjakit, süüa, juua, hapukurk, pudel veini, keedetud munad, tee, konjak, konjak, vein, uued joogid. Seiloni tee, veenliin liin, peetsiirupi viin ja mürk, viin, viin, Sherry tilk, valge viin, viin, viin üks pits viina pudel viinakana. Veen veen, viin, viin, viin, viin, viin, viin, vesi, vesi, vesi, vesisem kui enne. Voost, küüslauk, vitamiinid, kala, lammas, suhkrukoonal, klaas viina, kohv, tabletid, mürkvein. Ja lõpetuseks lause leheküljelt 168. Kõik olid nüüd kodus ja sõid. Ta kõndis otseteed koju. Kõik tema maja aknad põlesid peale tema korteri akende. Ja see vaatepilt tekitas Eiro vea otsekohe võrdluse Oidipuse välja torgatud silmade tühjade koobastega. Keeras välisukse lukku panin keti ette. Ta süütas tuled kõigis tubades peale magamistoa, mille ukse hoopis sulges. Kartes vaimude ilmumist. Nüüd, kus keegi teda ei näinud, hakkas ta üleni värisema. Aga ta oli ainult kodus. Jalama oli koduhoidja. Ta teadis palju kodusõnu. Kodukäija. Kodubaar kodukakk, kodukeskjaam, koduvillane kodukootud kodutunne kodundus, kodukolle kodurahu kodu, hoolas, kodutee, kodumaja, kodukotus, kodumit, kodukana, kodumaakoduloom, koduperenaine, koduaedkodukaitse kodu, Väi kodutütred, koduaken kodulävi, kodu-uurija Kodukant kodurajoon kodulinn, koduvabariik, koduplaneet kodujänes kodulind kodupüksid kodu, taeva, kodukord, kodukleit, koduigatsus, kodukittel, koduabiline koduapteek, koduaar, armastus, kodu, haljas, kodugasvanud kriitik, kodukultuur, kodulugu, kodusõda, kodusistuja, koduvein, koduõpetaja. Kodune ema kodus tama. Kodutu kodutuna koduselt kodudega kodus Enagi kodutute nagi. Mašnie oma moi. Isakodu ema kodu, lapsepõlvekodu vanadekodu, laste päevakodu, kolhoosnike kodu, mehe kodu, naise, kodu, pruudi, kodu, ämma, kodu. Kroonikute kodu. Meremeeste kodu, omakodu, skulptorite kodu, sünnikodu, puhkekodu. Ei maksa arvata, et mu elus enne midagi polnud. Kuid sellest pole mõtet rääkida, vähemalt praegu mitte, ainult keegi mind õieti mõisteks. Xardset napoosetan. Kas ma ütleks, et taanlast tähtsaks teha? Maailma nii hull. Ta ei mõistaks meie siirust. Varjame paremend, vihjete võrkudega. Selgub, et meil on ühine siht. Meie taotlused polegi nii erinevad. Lähme rahuliku taevast pea kohal. Palju õnnelikke lapsi ja rahuldustoovat tööd. Anname oma lihanäljastele verejanustele, naha paljastele, kondid kütteks, külmetavatele armastame teisi rohkem kui ennast. Lisaks selgub, et nii eestlased kui Morot kui venelased kui uiguurid vajavad usku homsesse tootmise, intensiivset mittekstensiivset arengut vahel kultuurset ajaviidet, võib-olla tipakseka kultuuri ennast, ent see viimatinimetatu tuleb enne iga inimeseni viia, igasse kodusse, kätte näidata just nimelt kodus. Jõuamegi koduni, sest kodu, mitte ainult elamispinda vajavad nad ka ükskõik kes nad siis on. Usutunnistusele vaatamata nagu liiva mere ääres. Ja ja lihtsaid rõõme vajavad nakko. Tegelikult ei elanud ma ühte, vaid mitut elu. Minu ümber oli alati palju sõpru. Oliver, vihkamist, kadedust ja armukadedust. Mul oli vannet elada. Võõrad ei märganud mu invalitsust kui istusin tugitoolis kena soenguga, sametkleidis valge praega, mõõdukalt puuderdatud sest vanas eas tuleb olla loomulik. Mul olid elavad ja pehmed liigutused. Kuni 70. eluaastani oli mul kerge ja kiire kõnnak mõjutanud, vaid arvestasin iga liigutust. Sellepärast jõudsin ma päeva jooksul, palju. Peab kõike jõudma. Sest elu on lühike. Ma vihkasin solvumist väärikuse alandamist, ebaõiglust, julmust, enese rahastust, labasuste variserlikkust truudusetust, lodemust. Ma hindasin heatahtlikkust inimeste vastu. Moraalset mehisust, enesevalitsust, distsipliini, uudishimu ja tähelepanelikkust. Armastust, elu, loomade ja looduse vastu. Korda töös elus pidevat õppimist. Iga uus linn iga uus Windows uued inimesed äratasid minus rõõmsat ootust kogeda midagi uut. Kusjuures mäleti, mõtlesin, mida peaks tegema, et inimesel üldse, aga naisel eriti oleks kergem ja rõõmsam maa pea elada. Mida rohkem sa suudad üksi otsustada, seda täiuslikum sa oled. Sest üksik pole ainult passiivne, vastupidi, ta kuulutab oma üksindust lausa aktiivselt. Õigel üksikul puudub huvi seltskonna kui sotsioloogilise kujundi vastu. Teda huvitab ainult üksik. Õndsus saab osaks ainult üksikuid ainult Tiinarikas. Üksinduses on eksistents. Pane tähele. Piinarikas. Hurra uus aasta ball 2000 inimest šampus konfetid Slaavi kastantšoki keerutades kiirelt möödub. Ma läksin keldrisse ballisaali alla pikkadesse koridoridesse ja ma nägin suuri rasvaseid rott jooksvas ülek külmade betoonpõrandate mägi rotte nagu vis oodatagi. Ma nägin rotte nagu minust võis oodatagi. Niiskuse kindlatel võretatud elektripirnide liikumatus valguses liikusid rotid. Läksin treppidest tagasi üles, nagu minust võis oodatagi. Katk on teel Euroopasse. Ma tulen hoiatama, katk on teel Euroopasse. Tulen hoiatama ja hakkan sel puhul poeediks. Mis teeb poeet, kui katk on veel Euroopasse? Sinikarvaste ja heinahuule käime. Ma tulen hoiatama. Ja ma võtsin Laura tantsima, tantsisin temaga üle läikivate palki. Põrandate rotid, Meelis, mõõtsin Laura külmadest kätest. Laskusin tema ette põrandale. Launa katk on teel Euroopasse. Tulevad tapab teid, kõiki katab kõik. Eriti aga sinu, Laura katk tapab kõik, keda ma armastan, tapab Maarjat. Torised tapab Jani ja Urmase, tabab Karl Martin ja tapab Mati Undi teist korda ja Vaino Vahing teist korda ja veel miljoneid miljardeid teist korr. Laura tõukas mu ehmunult enesest eemale. Kõik jäi mind vaatama, kirjutasin meie üle isegi uksehoidjad. Aga ma rääkisin edasi, ma rääkisin edasi. Laural oli minu pärast häbi ja muusika mängis. Mis saab poeet teha, kui katkondeid Euroopasse? Kus on mu käed kord pehmed, peened, kus rinnad nõtke nagu vibud, kui süttisid neist meeste meeled, kus loigud, õlad, puusad, laiad, kus vetruv son sääre, Marius. Ma olin ainus, kes teab. Palusin, et Laura jahutakse oma külmade kätega mu pead. On sul hea, kallis? Jah? Kõik olid õnnelikud ja keegi ei tahtnud kuulda mu tõde või valet, kõik olid õnnelikud. Ja kui mu ennustus ei lähe täide täna, siis ta läheb homme või ülehomme, aga 100 või 1000 aasta pärast kindlasti. Siis tulid kaks meest üks must ja teine valge, paks ja teine peenike, üks laulja ja teine fotograaf, üks suur ja teine väike, üks kuri ja teine heatahtlik, üks karm ja teine härdameelne ja nad viisid mu klaveri juurde, sidusid sinna kinni. Nad sidusid mu sinna kinni. Ja nad võtsid Laura kahe vahele ja viisid ta saalist välja. Muusika mängis edasi ja ma jäin magama, nagu minust võiski oodata. Kui ma välja läks, siin oli pall lõppenud. Malin 1009 172 aastat vana. Käes oli lumeta uus aasta. Taevas punas veripunane kuu Manin 1972 aastat vana ja ma hakkasin otsima Laurat ka, ma ei teadnud ju aadressi. Ma avastasin senitundmatuid, rajoone, kõndisin tänavaid, mida keegi ei olnud käinud. Vaatasin sisse trepikodadesse ja uurisin elanike nimekirju. Keegi piilus mind kardinate vahelt, aga see ei olnud Laura Laura, rüvetatud, vägistatud, alandatud Laura. See on see maa, mis äsja ookeanist tõusnud. Siin puudel ripub vetikaid kuivanud meduuse. See on see maa, mis asja ookeanist tõusnud, siin kalalaipu täis näärikuused see maa, mis äsja ookeanist tõusnud. See on see maa, kus minu hälgi eksikombel kiikuda on jõudnud. Enne palli ei suutnud ma sind leida, Laura kallis. Peale palli. On juba hilja, sest katkondeid Euroopasse tänava lõpmatult pimedusse. Mis teeb poeet, kui katk on teel euroop? Basse kui hülgad mind siis hülga praegu nüüd, kus mul kogu ilmaga käibriid löö, parem saatusega ühteaegu kui et mind hiljem aastusse viinud. Pall oli lõppenud, muusika vaikis. Tuled kustutati. Manin 1972 aastat vana. Märkasin oma ümbruses asjaolusid, mis olid raskesti defineeritavad. Hakkasin tegelema probleemidega, mis olid mulle aastate jooksul jooksul armsaks saanud. Oli näiteks aastate jooksul harjunud olema mures maailma saatuse pärast. Nüüd aga tundsin kerget iiveldust. Kui mind tabas mõte, et vastutan kõige eest. Niisuguse metamorfoosi kutsus esile reaalsus igapäevane elu mis oli muidugi läbinähtamatu nagu alati. Sest Thor kattis kõike mina kaasa arvatud. Kõndisin juskui pehmes udus, ehkki taevas oli selge. Hiljem lugesin ajalehtedest, et just sellel rajal olid maailm ja ühiskond alla käinud ning kõige lõpp oli alanud. Orgia süvenes siin ja seal. Nii et me tundsime midagi, mis oli meile kõigile ühine. Omamoodi on kahju, et me ei olnud avameelsed üksteisega jaganud muljeid. Teisalt aga on hea, et me ei teadnud, miks me olime õnnelikud. Nüüd ma tean seda, kallis meil polnud enam vaja areneda ega arendada. Me olime hukkumisele määratud ja meile sidunud eluga enam mitte ükski kohustus. Võisime olla vabad nagu sead, kes jooksevad põldudel. Need olid kaunid aastad. Kaunid sügistaeva. Ärme toome üldse midagi. Ei tänaval ega kuhugi mujale, ei tuppa ega trepile. Ärme lisame olevale paren, viime võtame olevast ära. Võtame ülearused, raamatud, eripärad prügikasti. Viime ülemused riided pööningule. Poeet tõusis. Vaatas kella ja ütles. Olen teie usaldust kurjasti kasutanud. Selline oli kirjanike lavakava Unt silmitsi publikuga olid Maarja Kangro, Doris Kareva, Jan Kaus, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja Urmas Vadi nad on valinud, esitasid katkendeid Mati Undi teostest Orpheus, Sügisball, kala, kättemaks öös on asju sirise sirise Sirbike räägivad ja vaikivad, kes ma olen, olen valmis pära fraseerima. Kollantai ja noorunt, helirežissöör raadios Külli tüli ja toimetaja maris. Johannes ütleb aitäh kuulamast ja kuulmiseni.