Kui laps näeb televisiooni ma ei pruugi siin ka mehega oli elu, kui pliiatsijooni ei palju seal värvi, siis oli elu, kui pliiatsijoonis eid, palju seal värvi siis. Ja õhtuti valutas mul kuni õlad jäid häbiga längu ja õhtuti valutas mul seal vaata, kohtasin neidude neidu. Meiega len, midagi jäi. Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu, sest valguse kätte ta jäi. Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu, sest valguse kätte ta jäi. Nüüd kultuuri tulla tallebana järgneda või uued tuuled end annavad tunda, mida sajandil meile tõi. Uued kuulajad. Aga lapsena Televisioonis kui mängisin kaamera ees, oli elu, kui pliiatsijoonis. Ei palju seal värvi sees. Tervist tänane luuleruum on inspireeritud Juhan Viidingu luuletusest kui lapsena televisioonis. Ja saate autor on tegelikult Hasso Krull. Tõsi, ta ei ole seda juttu rääkinud raadio jaoks, vaid meie noppisime selle üles 2008. aasta augustis toimunud ja Juhan Viidingu-le pühendatud konverentsilt. Tus. Televisioon on suurem kui elu ja tähtsam kui tegelikkus. Seda tajume raadiotegijatena päevast päeva. Juhan Viiding on seda televisiooni tänast kübaratrikki hästi ilusasti kirjeldanud juba 1978. aastal oma kogumikus Ma olin Jüri Üdi. Hasso Krull illustreerib seda oma vahenditega. Miks mitte seda intellektuaalset lõbu pakkudega öisele, raadiokuulajale. Ja saate lõpetame Juhan Viidingu tekstidega kogumikust Ma olin Jüri Üdi autori esituses. Uut kultuuri nüüd kõikjal tunda tallebana järgneda või uued tuuled end annavad tunda, mida sajandil meile tõi. Uued tuuled. Aga lapsena Televisioonis kui mängungi sind kaamera ees oli elu, kui pliiatsijoonis. Ei palju seal värvi sees. Lapsena televisioonis viitab ühele üdi luuletusele seal ainult ühe luuletused tõlgendas siis mul alati tundub, et mul on olemas mingi täiesti minu enda Jüri Üdi ja Juhan Viiding või seda peab kellelegi teisele arusaadavaks tegema, siis siis ma ületan ennast ja ja tegelikult mõtlen midagi välja. Ühesõnaga hakkan fantaseerima. Vaatasin seda luuletust, see on kogus Ma olin Jüri Üdi Nende, Jüri Üdi tekstide alla paigutatud luuletuste. Ja üsna lõpus siis mul tuli tunne, et ma tahaks midagi saada sellest, mismoodi viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel televisiooni üldse tajuti. Võtsin ette klassikalised teose, mida enamasti minuvanused inimesed ei ole lugevad. Ainuke hea kaaslane, keda ma tean, on Rein raud, see on siis Marshal Mac Lüveni andestanud ning meedia see raamat oli hoopis teistsugune, kui ma arvasin ja ja tõepoolest tekitas mingisuguse nägemuse, mida mul enne ei olnud. Ja sellest kõigest tuli kokku üks, üks niisugune lugu. Ma nüüd siis alustame. Televisioon jõudis Eestisse 50.-te aastate lõpus, esimene ametlik proovisaade lähetati ringhäälingust juba 19. juulil 1955. Seal räägiti Tallinna telekeskuse valmimisest ja laulupeo ettevalmistamisest. Näidati Ringvaadet Nõukogude Eesti ja uut mängufilmi Andruse õnn. Saade kestis kaks ja pool tundi ning tähti arvatavasti 238-st televiisorist, mida Eestis tollal olemas olid. ETV kodulehekülje andmetel on täpselt fikseeritud esimese telesaate tehnilised äpardused. Tsiteerin viis sekundit rea ebastabiilne sünkroniseerimine seitse sekundit pildisignaali katkestust. Helipraaki üks sekund, tehniline seisak, 15 sekundit. Kaamera, kaks sekundit kaadris. Tsitaadi lõpp. Juba kolmandal saatel, päeval, 24. juulil 1955. Samas ka esimene lastesaade Buratino esineb telestuudios, kus nukkudega mängisid Ferdinand väike Bruno mitt. Raivo Kurema. Ma ei usu, et seitsmeaastane Juhan Viiding kõige esimest eestikeelset lastesaadet nägi. Kuid hiljem nägi ta neid kindlasti. Ja kuigi ta ei saanud olla teleekraani ees kasvanud laps, jõudis vastu muutumine, tema oli sama värskelt ja otseselt nagu üheksakümnendatel kasvanuteni internet. Juba paarkümmend aastat hiljem oli televisioon on Eestis muutunud enesestmõistetavaks. Sinna hakkasid ilmuma värvid, paigaldati Soome teede vaatamiseks vajalikke plokke. Ekraaniga kastist oli saanud iga tüüpilise tuumperekonna kodualtar mille vabadel tundidel alati koguneti. Nüüd kasvasid kümned tuhanded lapsed korterites kus televisioon. Ta oli vanemate elutoast tunduvalt suurem ja sealt võis näha võrratult kaugemale, kui nägi tavalisest Haklast. Kuid vaevu tabatav murdepunkt oli, tahaks juba möödas. Kognitiivne ruum oli teisenenud ja areng ühises laias voolusängis haarates endaga kaasa järjest rohkem vana juut. Tõsi, muutuse ulatus ei olnud tollal veel selge. Kui laps Natele jooni vanane ongi siin ka. Oli elu kui pliiatsijooni. Ei palju seal. Kuid juba 1964 oli Kanada kirjandusloolane ja kommunikatsiooniteoreetik Marshall. Värk oli uue, on leidnud et televisioon põle mittenägemise ega kuulmise vaid ennekõike kompimismeelelaiendus ning Station kompetents. Touch tsiteerin teda. Kujutise mosaiikvorm nõuab inimeselt osalust ja süvahõlmatust, samuti nagu kompimismeel. Kirjaoskus oli seevastu laiendanud nägemisvõimet muutes aja ja ruumi ühetaoliseks ning tekitades inimesele psüühilise ja sotsiaalse eraldumise. Hõime. Omaette olemise võime tsitaadi lõpp. Meil. Oli elu kui pliiatsijooni. Ei palju seal värvi sees. Oli elu kui pliiatsijoonis. Eit, palju seal. Mcli uueni meelest vastandas televisioonis tekkiv mosaiikruum täielikult trükikunsti kujundatud visuaalsele ruumile. Laiendatud nägemine võimaldab üksikuid objekte momente või aspekte isoleerida eraldades nad teistest omasugustest nii nagu teeb kujutav kunst. Riprased teiseneb aat Mclivaril. Televisioon seevastu vananevad Nicola graafilisele kunstile, kus tsiteerin silma, kasutatakse kaela püüdes luua inclusiivset kujutist, mis koosneb isiku või edele mitmetest aspektidest, fraasidest ja momentidest. Tsitaadi lõpp. Tekib totaalne sünesteetiline taju, mis hõlmab kõiki inimese meeli. Nii kujunevat tsiteerin jälle tung hõlmatuse poole mille mõjul kõik tavalise kultuuri kaugelt visuaalsed eesmärgid hakkavad paistma, ebareaalsed isegi tähtsusetud ja pealegi aneemilised tsitaadi lõpp. Televisiooni mosaiiksus ruumi sukeldunud laps satub seega maailma, mis erineb tõsiselt visuaalsel perspektiivi ja kirjaoskuse kaudu laiendatud nägemisel põhinevast maailmast. Ta kistakse naha ja karvadega sõnast teesiasse, mis ei ole enam nagu, ütleme lääne kunstnike luuletajate kättesaamatu unistus vaid kogu meelelist elu ühendav jõud. Mcli uuen ei pea siin silmas mitte mingisugust virtuaalset reaalsust vaid väikest halli teleekraani televisiooni kokku, kus liigub lünklik ja teraline kõige ümbritsevaga võrreldes lootusetult ebaselge kujutis. Kas see on tõesti võrreldav romantikute dekadentide ja sümbolistide ihaldatud siin Essteesiaga? Lastele paistaks 60.-te telepilt, midagi kivi, ajaski kaugemat. Ja ometi kas on virtuaalne elektrooniline keskkond teostanud sellest eetilise utoopia? Tekib tahtmine kahelda. Samas on aga selge, et pärast 1950 viiendat aastat vallandas Eestiski suur kultuuriline muutus, mida ideoloogiline surve ja poliitiline sulatus ainult õige nõrgalt summutasid. Võiks isegi öelda, et mõju kulgas vastassuunas. Kõik valitseva ideoloogia kauged visuaalsed eesmärgid, nagu ütleme hakkasid paistma ebareaalsed ja tähtsusetud. Isegi aneemilised. Ei palju seal värvi, siis. Oli elu kui pliiatsi. Ma tulen nüüd teksti juurde. Jüri Üdi viimaseid luuletusi on kui lapsena televisioonis, mis ilmus 1978 raamatus Ma olin Jüri Üdi koos rämeda ja otseütleva satiiriga. Seda rasvast rahulolu lõpetab see tekst Üdi luuletuste valiku juhtides edasi järgmise vihiku juurde, mis kannab pealkirja Juhan Viidingu luulet. Enne seda on televisiooni motiiv ilmunud ainult ühes üdi luuletuses seal eks 16 realina Jambiline pildike õhtu jaanuar kõik teedel, umbes kus kaks tegelast leiavad Jaanuarikuus metsast televiisori. Minategelane põgeneb kui luuletuse, sina jääb lummatult telepilti vaatama vaatades lumme. Viimased read on tuisk, katab sind ja virvendavat pilti. Te näete kevadeni ühte und. Ka hiljem leidub Juhan Viidingut vaid üks vähe ütleb nupuke kus anonüümne teatri onu vaatab telekast Rooma paavsti missat. Siin on televisioon muutunud nii enesestmõistetavaks, et seda ei võetagi kukkusesse. Esile tõuseb üksnes anekdootlik puänt kui lapsena televisioonis kuulub seevastu üdi kõige mõistatuslikumate tekstide hulka. Lahendamata vastuolud algavad juba esimestest ridadest. Kui lapsena televisioonis mängisin kaamera ees tekib küsimus, kes on õieti selle luuletuse mina, kas ta on saatejuhi laps või alaealine teletäht? Kas kogu tema lapsepõlv möödus televisioonis? Kas ta ehitas, olen õest klotsidest, maju. Kas mängimine tähendab siin tõesti ainult lapseliku mängu või täidetakse mingisugust rolli, tehakse näitlejatööd? Ka järgmised read ei too asjasse selgust. Oli elu kui pliiatsijoonis. Ei palju, seal värvisid sees. Kas elu värvivaesus viitab siin tõesti üksnes mustvalgele televisioonile või on mõeldud sõjajärgselt laastuhalli, üks luist argielu? Kas laps või seda nõnda tajuda? Kas pliiatsijoonis tähendab mustvalget joonistust või on see tõepoolest joonis abstraktne jätkemaatiline kujutis? Seda ei selgitata, vaid pöördutakse tagasi algusesse. Oi, ma mängisin mängude mängu, oi, ma mängisin siis nagu hull. Võib muidugi olla lapse fantaasia kuid võiks samas tähendada ka midagi väga riskantset. Igatahes on see kõigist teistest mängudest millegi poolest üle sisaldades kõiki nende põhilisi omadusi väljendades midagi olemuslikku mängu kui niisuguse kohta üleüldse. Kui mängitakse, nagu hull peaks teistsuguses kontekstis ennekõike viitama hasartmängule. Kuid selle võimaluse välistab tegevuse provotseerimine lapsepõlve ja osalt ka ajastu sotsiaaltingitud. Tollal polnud Eestis ju kasiinosid. Järgmised read aga tühistavad needki kaalutlused, kuni õlad jäid häbiga längu ja õhtuti valutas mull. Kas minategelane tõepoolest mängude mängu mängides kogu aeg kaotas? Sel juhul pole kindlasti tegemist süütu lapseliku mänguga. Längus õlad ei sobi samuti kujutusega väikelapsest. Tundub, et vahepeal on luuletuse tegelane kiiresti jõudnud vähemalt teismeikka ja mis tal õhtuti valutas. Miks jäetakse kehaosa nimetamata, katal valudes ja, või kõht või suguelund? Valutas hoopis süda. Kas valu põhjustas stress, seedehäired, Mazdarbatsioon või hoopis mingi hingeline läbielamine? Kui tegu oleks lineaarselt kulgeva jutustusega võiks viimast versiooni toetada järgmised read. Seal ma kohtasin neidude neidu meie vahele, midagi jäi nõiduda neid. Ja mängude mäng loovad nii tugeva paralleeli, et vähemalt hetkeks ja mingisugust kahtlust et tegu on armastusega armamisega, erootilise mänguga või erootilise tunde erinevate arengu faasidega. Sellega oleks seletatav häbi, mis tuleneb lootusest ja õhtuti korduv valu. Olgu see füüsiline lõikamine või psüühiline igatses valu. Kuid mida tähendab fraas meie vahele, midagi jäi? Kas tegemist katkenud armusuhtega kahe noore inimese vahel midagi juhtus. Või on see ikkagi lapselik, erootiline fantaasia, mis jääb lõpuni arenemata? Sest miski seisab subjekti ja objekti vahel. Kas see on sotsiaalne konventsioon? Vanusevahe juhul, kui mina on veel laps, lihtsalt kogenematus, häbelikud või midagi tumedamat süngemat? Jällegi näib viimaste ulatust toetavat ajas ette harv kommentaar mis korraga kannab tegevuse olevik. Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu sest valguse kätte ta jäi. Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu sest valguse kätte ta jäi. Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu, sest valguse kätelda. Neidude neid nüüdseks televisioonist jäljetult kadunud sest ta on jäänud valguse kätte. Eks kõla see ju absurdselt. Ja on õieti televisioon, kus minategelane lapsena mängis. Kas tõesti peetakse silmas hoonet, kus asuvad telestuudiod? Seal ta lapsena elaski seal ta mängiski mängude mängu. Miks kajutis neidude neid nii väga valgust. Kas ta oli nagu ilmutamata fotograafiline kujutis? Kas nad olid kohtunud pimekambris või neiu üksnes viirastus? Ka siin kirjeldatakse tontliku suhet nähtamatu olendiga kes on külastanud noormeest ainult öösiti. Kas see on Amoriaat tsükkel o, ümberpööratud versioon. Ükski neist oletustest ei saa enam kinnitust sest lugu katkeb, olles vaevalt alanud. Selle asemel alustatakse justkui hoopis uut luuletust. Uut kultuuri, need kõikjal on tunda talle vana järgneda või uued tuuled end annavad tunda. Mida sajandi lõpp meile tõi. Uut kultuurihoidjal tulla tallebana järgneda või uued tuuled end annavad tunda, mida sajandil meile tõi. Uued tuuled, endal. Siin ilmub äkki revolutsiooniline ratas, mis näib kuulutavat uue modernsema ajastu algust. Nii et kõik nostalgilised lapsepõlve mälestused jäävad kaugele selja taha. Uus ja vana vastanduvad teravalt nagu must ja valge või nagu päev ja öö. Kummaline on vaid see, et uued tuuled on meieni toonud. Nende lõpp, mis ei mustvalge ega värvilise televisiooniga kuidagi kokku ei klapi. Kas sajandi lõpp paigutatakse siin epateerivalt sajandi keskele või heidetakse lihtsalt nalja modelle? Vaata see üle, mis on juba ajast ja arust. Või peetakse silmas pikaajalist arengut, luuakse ajaloolise sügavuse illusiooni? Ei midagi. Järgmine salm pöördub läbinisti nostalgiliselt algusesse tagasi, korrates esimest peaaegu sõna-sõnalt. Aga lapsena, televisioonis, kui mängisin kaamera ees oli elu kui pliiatsijoonis. Ei palju seal värvisid sees. Nüüd on küll selge, et lugejaga tehakse halba nalja, ta sentimentaalse konksu otsa püütud ja nagu viimane tola torust läbi veetud, sest televisiooni ja sajandi lõpu lahutavad vähemalt 50 aastat. Muidugi ei mänginud luuletuse mina lapsena Ühegi kaamera ees ja sajandi lõpu tundsid ehk tema vanavanemad. Üdi opereeriksin teatava silmakirjaliku lugejaga, kes erinevalt Bodeeri kõmast pole mitte paheline vaid lihtsalt loll. Ta on ise süüdi, kui ta luuletaja hullu juttu uskuma jäi. Uut kultuuri kõikjal tunda tallebana järgneda või uued tuuled endal tunda, mida sajandil meile tõi. Uued tuuled. Aga lapsena Televisioonis kui mängungi sind kaamera ees oli elu, kui pliiatsijoonis. Ei palju seal värvi sees. Justkui kõige selle krooniks lajatatakse nüüd veel näkku kahemõttelise vajadusega. Aja möödudes muutuvad tiitrid, suured plaanid ja põnevaks vänt aina uuemaks kleidid ja sviitrit ja saatele sobi puänt. Selline stiil meenutab ehk kõige rohkem üdi kui pleed. Viimasel ajal saab Eestimaal alati nalja. Tõsi, sedasama teksti laulule esitades on Juhan Viiding viimase salmi ikkagi laulmata jätnud. Ja nüüd ma jõuan selle uue nägemuse või tõlgenduseni, mis mul, mis mul alles hiljuti siis tekkis või ütleme, selgis nägime, et Üdi luuletus laguneb poolikul lugemisel kildudeks mingit tervikpilti on siit võimatu kokku panna tegemist jutustuse paroodiaga iroonilise nostalgiaga, mis loob erinevaid sentimentaalse illusioone kuid purustab, need kohe. Tõmbab lugeja, oleks. Lõppkokkuvõttes ei saagi kindlalt öelda, kas kirjeldati lapsepõlve mälestust noorpõlve armuvalu või hoopis manud suurt revolutsioonilist pööret kuid igatahes ei saa seda tõsiselt võtta. Luuletaja Jüri Üdi teeb lugejaga paha nalja niisugust, mida Juhan Viiding enam ei teeks, sest ta lakkas lugejast. Kahju. Ometi jääb südamesse kripeldama küsimus, miks see luuletus ikkagi nii tugevasti mõjub. Mis on tema mõjus. Sest hoolimata loogilisest killustumisest ehituste kuhjamisest, võltsidest, algustest ning lõppudest hoiab miski seda teksti vääramatu jõuga koos nagu oleks tal oma eepiline substants, midagi hoopis suuremat kui näilise ballaadi lammutamist, tekk. Või ehk ei olegi see substants, eepiline ehko, luuletuse aine, hoopis midagi muud, mida näiline jutustus ainult maskeerib? Ehk on see midagi, mida raske teksti lihtsa lineaarse arenduse kaudu väljendada? Tõepoolest võiks ju kogu senise analüüsi ümber pöörata ja oletada et selles tekstis kirjeldatakse mingeid elujuhtumisi. Vaidet luuletuse fookuses on hoopis televisioon. Ei palju seal värvi sees oli elu kui pliiatsijoonis eid, palju seal värvi siis. Avarida kui lapsena televisioonis tuleb, siis lugeda hoopis teises võtmes. Televisioon ei ole lihtsalt juhuslik sündmuspaik, vaid luuletuse tegelik kujutamisobjekt peaaegu selle tegelane. Seepärast ei hääldagi Juhan Viiding teksti esimest rida helisalvestusel mitte nii kui lapsena televisioonis vaid kui lapsena televisioonis see tunda. Kõhk ei tõsta esile mitte teatavat subjektiivset vaatepunkti perspektiivselt liigendatud visuaalset ruumi vaid tõmbab meid kaasa lapse kogemuse sügama. Kas tegemist on hoopis Mcli uueni kirjeldatud mosaiiksus ruumiga mis laiendab kompimismeelt ning nõuab inimeselt osalust ja süvahõlmatust. Nii satub kogu Üdi luuletuse hüplik ja ebapüsiv loogika hoopis teise valgusesse. Asi pole mitte selles, et luuletuse mina lapsepõlv oleks möödunud televisioonis või et oleks kaameraid klotsidega mänginud. Ta hoopiski sisenes televisiooni kognitiivses ruumi osaledes selles, nii nagu laps süveneb oma mängudesse. Seepärast hakkabki soluum hõlmama ootamatult paljusid erisuguseid detaile moodustades teatava mosaiigi, mille koostamisse minategelane otseselt sekkub. Selline hõlmatus ongi mängude mäng, mida mängitakse nagu hull. See tähendab lõputu andumuse ja pühendumusega muidugi haarata siis kaasa ka osalejad frustratsiooni, nii et õlad jäävad häbiga längu. Kuna tegu peaks olema kompimismeele laienemisega, jää valuaistingud Ki sellest kompleksist välja. Täiesti ootuspärane, et just sellest süvahõlmatuse ruumis kohatakse neidude neidu. Kuigi minategelast lahutab temast ekraan mis need, kel samal ajal ka ühendab. Ja muidugi oli see kohtumine efemeerne, sest just valgust, kujutise püsimatus televisioonile omale neidude neid jäi valguse kätte, see tähendab ta lahustus valguses, kujutise püsimatus liikumises. Ning minategelane ei saa teda valguse käest enam kätte. Kõik see toimub lünklik teralise mustvalge televisiooniruumis, milles Kemaatilisus sarnaneb hallile pliiatsijoonisele. Nüüd võib veel küsida, miks lõpeb idi luuletus ikkagi nii karmilt ja miks läbib lapsena televisioonis elamist nii kummaliselt traagiline noot? Sellele võiks kõigepealt vastata nõnda. Üdi asetab lapseliku osalus kogemuse teatavasse perspektiivi mis Mcli uueni arvates peaks olema omane hoopis kirjakeelsele kultuurile. Vaadates kõike toimunut subjektiivselt distantsilt hakkabki televisioonis nägema hoopis teiste meediumide vahendajat. Teised meediumid on ideoloogiad. Mis seal televisiooni sõnumiks. Kui viibida televisioonis, lapsele ei saa neid ideoloogiaid televisioonist enesest eristada sest süvahõlmatus eeldab lakkamatut, osalust ja seotust. Kuid eraldades ja kaugenedes muutub televisioon ise esemeks. Ta segmenteerub, temast hakkab pudenema teiste Meediumite tükel ja lõpuks on ta üdi jaoks ainult räme nali. Ta võib küll tehniliselt täiustada, aga see pole enam mängude mäng vaid kõigest tiitlid, suured plaanid ja saatele sobiv puänt. Seega on tegemist mänguga, mille südi ei osale, vaid üksnes vaatab seda kõrvalt. Mäng on muutunud väikeseks ja tükeldataks. Ometi ei ole ka kaamera ees mängib televisiooni laps üdi seest kuhugi kadunud. See laps on alles, aga tema orientatsioon on muutunud. Ta ei kipu enam mängima otse televisiooni, kus neidude neid niikuinii valguse kätte jäi. Selle asemel on ta ette võtnud justkui võimatu ülesande kujundada kirjalikust müüdiumist enesest midagi, mis oleks ühtaegu mosaiik ja süvahõlmav ning võimaldaks ka eraldumist eemaldumist analüüsivat vaatamist. Selleks ongi ta tekitanud uut tüüpi luuletuse Üdi luuletuse, mida seitsmekümnendatel vastatel nii palju püüti jäljendada ning üdi perioodi kokkuvõttes paigutabki Juhan Viiding oma suure teksti murdekohta luuletuse mis võtab kokku selle ainulaadse taotluse luuletada lapsena televisioonis. Kui laps televisiooni anname, ongi see kaamera. Oli elu, kui pliiatsijooni, ei palju seal värvi sees, oli elu kui pliiatsijoonis. Et palju seal värvi siis. Sealvata suhtasin neidude neidu. Meie lend, midagi jäi. Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu, sest valguse kätte ta jäi. Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu, sest valguse kätte ta jäi. Uut kultuuri esialgu tunda tallebana järgneda või uued tuuled end annavad tunda, mida sajandil meile tõi. Uued tuuled. Aga lapsena Televisioonis kui mängungi sind kaamera ees oli elu, kui pliiatsijoonis. Ei palju seal värvi sees. See oli Hasso Krulli essee, mis inspireeritud Juhan Viidingu luuletusest kui lapsena televisioonis. See jutt on pärit Juhan Viidingu pühendatud konverentsilt 2008. aasta augustist. Lõpetuseks valik Juhan Viidingu lugemisi heliplaadilt. Klaveril Tõnis Rätsep ja luulevalik on pärit kogumikust Ma olin Jüri Üdi. Surub nurka inimene ennast. Kas ta üldse enam imestab selle üle, mis on saanud vennast ja valgus silmi pimestab? Kuidas saame oma vaatenurgast näha täiust? Nürinurga alt? Anna andeks. Oma hingeurgast. Ma ei valgustanud piisavalt. Meil on kiire. Mõelgem selle pääle. Selles ilmas ei saa harjuda, teeme terveks oma murtud hääle, siis saab vaikselt appi karjuda. Punab kri lipp siin kõrgel, üle uude tornist kaugele lask ajada alfa paar, igal aastal helgeid kauneid suvekuudel hästi puhata. Kaunis Valklas. Ei vaat tüdrukud ja poisid meid kutsuvad valee vat rõõmsa lauluga. Kõikjal, kus me käin, jätkub hoogu talveks. Email v? Siis? Kui 100 teeme kaminas, lõkked, muinasjutte loeme rõõmsalt, tantsime varsti suure tamme juurde, teeme retke. Eks siis näis, kes jõuad esi. Kohale. Ei ma ma, tüdrukud ja poisid neid kutsuvad vale vatt. Seal lauluga kõikjal, kus McKay jätkub hoogu talveks nime LV. Siin kõrgel üle puudetornist kaugele lask ajada paar igal aastal helgel kaunil suvekuudel. Hästi puhata, kaunis Valklas saa. Oma tüdrukud ja poisid Neid kutsuvad vale D. Rõõmsa lauluga kõikjal, kus käin, jätkub hoogut halvekski, meil. Ööliblikas, su tung on imeline. Sealt siit pole tagasiteed. Ööliblikas, su tund on imeline. Siit sealt pole tagasiteed. Teispoolsuses mõlemad need nende klaaside taga on. Tuli on valguse algus ja lõpp. Mina näen seda ammu juba. Mina tean seal surmatuba. Hooma tean, see on elutuba. Sinna tuppa. Ma pean. Ma pean. Oma suuri mustvalgeid tiibu kannan läbi aastate öö vastu akent õnnetu liibu sinna tahta su elutöö olen raske ja libisen alla jälle ründan ja vapustan, selja taga on pimedad ajad. Surma valgus. Lambiklaasi kohale sooja lendab vapustav sõnumitooja. See on hommik meile ja mulle tuleb aeg, et lennata tulle. Tuli surnuks puhuda ise. Läbi elu, nii imelise. Jaapan on kaugel ja kaugel, Jaapan on kaugel ja palun kaugel ees, nii on ka. Vähemalt Eesti on kaugemal. Ütlevat tuuled ütlevatule ütlevad. Ütlevad kuulen, ütlevad tuuled, Letlevad tuuled. Jääb liikumatult suvisesse, sooja ka inimene. See, kes hüüdis teist. Kas tõesti pole külma ega sooja meil sellest, mida tema mõtleb meist? Hull mälestus mind, ära enam puutu, kõik, mis on möödas, tardub ega muutu. Ma sumisesin vastu aknaruutu, kui akna taga ära õitses pärn. Ja mida mõtled tema all sa ise. Ja mida mõtlen mina tema all? Kes enda kanda võtab? Vastamise jääb elama vaid selle koorma all. Kuulsite saadet, mis inspireeritud Juhan Viidingu loomingust. Kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes.