Öösel kella poole kolme ringis hiilin ülakorruse varuväljapääsu juures olevast aknast välja maitsma keelatud vilja. Lähen salaja katusele, kus olla ei tohi. Kuna ohutus on esmane. Hämar linn hingab soojalt ja sügavalt. Rüüpab tassist kohvi. Kuulatan, kas irvakil tumedatest akendest kostab midagi? Vahin niisama, rüüpan jälle tassist leiget kohvi. Mitte midagi ei pea tegema. Järsku hiilib mu katmata käsivart silitama, sume öö, tuulehoog. Mees elavnemad ja sosistavad midagi, vahtraladvad kallutavad oma hiigelkämblaid mu poole. Elektriliinide rägastiku vahelt madalal all paistab kitsas kitsas nimetu tänavake nagu Jaapanis kuhu ühe väreleva laterna valguski pehmetest on settinud elliptiline valguslatakas. Kogu kvartal on, kus sealtpoolt tuleb koodsad koodsatatsudes keegi. Kas vari teeb ta poole suuremaks ja lisab ta tulekule kaalu? Paista kauaks ei ole. Peagi järgmise katusenuki alla kaob. Jah, poe peitu, muidu nüanssuenn sunnitud lollide munkade pärast pooleks raiuma. Poe peitu. Röödinger pistab su eluajaks suletud kasti peitu peitu. Muidu su minema sõidutab sinise ristiga masin. Samas kvartalisisese madalhoonestuse monoliit, katuseoru põhjast üle ja tänavaäärsetest kõrghoone ahelikestki üle sirutub vasakul pool pikebucurozanšaaenn viru paremal pool siin niisugune linnavalitsuse hoone. Maja aheliku tagant kostab ühetasane umbisikuline quattro, fooniline undamine. Nagu üldiselt igal pool. Mis tingimata ei tähenda, et kohe üldkehtiv ja inimlik. Olen kus iganes. Hommikuti võimeldes painutusi, venitusi ja kükke, tehes samal ajal akna taga majagatusi, kõigutan ja liigutan pilvi ja päikest. Haaran mahlapakki ja seda avamise loksutan. Samal ajal mahlapakk raputab mu kätt nagu kahvatu näod veeretades. Kättpidi vägagi loksutab mind. Mulle osaks langevad aknast paistvate valgusosakeste puudutused ja pilvedki mindki liigutavadki. Ah, kogu kõiksuse kandvami omadusi on liigutavus. Hingepide. Enne paremas käes hoian varrest lusikat lasemas käes hoian sangast pudrupotti. Kraabin metalllusikaga, metall kastrulis Tirsi put. Nii et kastrul käes kõliseb. Iga kaapega, läheb kastrul puhtamaks ja kergemaks, heli puhtamaks ja selgemaks. Toon veerandik võrra kõrgemaks. Hommik helgemaks. Vahel tunnen laamade liikumist jalgade all tunnen pilvede liikumist pea kohal, mitte ühtki kriibet ja tasakesigi kumisevi sui üha terasemalt kajamas Tiibet. Praegu tundus, et tuli välja kuidagi. Kassapidajanna küsis, mida sooviksin juua. Ma mõtlesin, et tema rinnapiima aga ütlesin, et tama rindi mahla. Tühjaks saanud purgi pärast võtsin kaasa sest see oli midagi erilist ja mu märkamata sisse maiustama pugenud kaks erilast. Oh ei oskagi öelda, kas purgist välja aitasin või ajasin need suhkrud vöödikud. Ja aknast juhatasin tema rindadele saadikud. Ah, mis on parem midagi üheskoos tegemast üheskoos tundmast kogemast ah, koos käimast seal, kus üksi käidud kunagi varem seni pagitsedes eneses kantud, viimaks vabanedes teisele edasi andmast. Ah, istumast rattasadulas, nii kergena kummide sahinat, kirevate sügislehtede ja lamedat, lompide ja kastanimunade vahel ja üle ja seest muudkui kahekesi lennates kõrgustikul marjade vahelt, Laueldeysioloogeldes edasi liikudes teineteise lähedust, tundmast, väntamas, hingamast vaikimast, ah, otsa vaatamast ja naermast nagu tahtes edastada tähtsat ülitähtsat tunnet, et see on see ja teades, et see ongi seesama kummalegi niigi selge see ongi seesama. Seitsme maa ja mere taga oma köögis juba jälle maakera on väikeseks jäänud. Nii ongi, kui hakata üle seitsme maa ja mereminema jõuab viimaks tiiruga Seitsmenda mere taha enese madalasse majasse tagasi. Istume ausas ja heas eraklas pudrumäel all orus vuliseb jahe piima jõekene. Tea, kas päikenegi on petlik ja pilved hapupiimasid? Wasabi. Kõnet polnud veel peaaegu peetudki, kui lugupeetud kohalviibijad kaldusid saali tosse servasse, kus sussi ootas, et hakata endale ette tõstma. Kokku tulnud tegijad osutusid korraga Kärmakalt eesmärgi poole koonduvaks. Varjatud kujul oli tajutav teatud Hillitset, aga edasi viin nügeleminegi. Kuid keskmesse saades kaotati päe, jäädi kohmitsema. Seega tekkis mingi kollaps seerunud tähetaoline tiheneb pundar, kuhu järjest juurde trügiti, aga enam välja ei pääsetud. Kes toppis sussid endale pihuga suhu, kes teadis, et sussile tuleb esiteks ots peale teha ta paigale sundida näiteks nobeda pulgalöögiga südamesse kes arvas, et alustuseks on parem ta osadeks kiskuda kes testis kannatust minnes koguni sussid iga üksiku iva haaval. Manustamani. Arvamusliidril lehvitasid sussid varraste otsas nagu lipp. Pea nagu prae sitikaid. Toimus ettevalmistatud toiduretsimine küllalt leidlikul aga käepäraselt kohmakal moel. Ja et sussi taldrikult vehkat ei tee. Siiski keegi poetas sussitama taskussegi. Ainult pisikestes kannukestes sojakaste sai suhteliselt kiiresti otsa. Kuna ma topsikud valati ääreni täis. Teletuttav härra rüüpas seda janu kustutamiseks otse topsi servast sussi alla. Salapärane peen proua jättis kauni kirgas rohelise mädarõika törtsu magustoiduks. Seejärel, tegeledes väärikalt ja tasakaalukalt oma väänduma kippuva näo valitsemisega. Ainuke asi, et helerohelist teed pidigi paraku suhkruta jooma. Sõin ja jõin, seal minagi teha ei saanud midagi. See oli päise päeva aal. Pilla-palla pillerkaar. Odrakarask lastena kui Eestit ei olnud, mängisime Eestit nagu ikka, mängitakse kodu ja poodi ja arsti. Eesti oli lihtsalt selline suur mäng, kus olid paljud väikesed mängud koos poed, firmad, ajalehed, pangad, valitsused, spordimängud ja nii edasi. Vene aja lastel oli salajaseks eeskujuks kunagi juba päriselt olnu vane Eesti. Näiteks rahade tagaküljel oli vildikatega kantud kolm sinimustvalget kutsut. Ja rahade nimi oli muidugi kroon. Piinlik tunnistada, aga mina olin kogu aeg kõige rikkam. Sest ma oskasin kõige paremini igast asju teha ja korraldada, kirjutada ja joonistada. Ja minu lehti taheti lugeda ja minu toodetud kaupa osta. Muidugi oli meelitav tajuda teiste imetluse paitust. Ühel suvepäeval, kui ema pikemaks linna minema pidi küpsetas ta mulle varuks terve plaadi suuruse odrakaraski. Juba siis mulle meeldis karaskit siia. Ja see karask oli paras vaated pooleks nädalaks. Samas küpses mul hiilgav plaan. Vaevalt oli ema linna läinud, kui ma avasin järjekordse poe, kus sedasama odrakaraskit müüdi. Pisikene viil maksis mingi paar krooni või mis ta maksiski karaskes oleval jahtunudki. Ta pidi väga maitsev olema, suutsin ta viiluti päris kiiresti maha müüa. Ja kuna kaup kadus letilt nagu soe sai, siis enda peale ei hakanud raiskama. Tundsin kripeldust ja muudkui müüsin, raha tuli nagu raba. Pistsin rahapaberit pika säärega kummikusse hoiule, kus aktsiaseltsi Kaie Keve panga peakontor arve raamatutega lasus. Olin toona umbes 12 nooreohtu. Aga kas mitte nagu saanukski? Isu tasapisi täis. Sest hiljem aeg tuli ju maa ja mere pääl päris putkanduse aega, silm seletas varuks suhkruvatid ja vahvlitorbikutega jäätised. Aga nood jätsid juba lootusetult külmaks. Ema küpsetatud karaskit, mida ma hambaauku keeezzaa hakkas seevastu tasahilju tuline kahju. Üksikkurbus hiilis kõrvetavalt salakavala nama südamesse, kui olin poe sulgenud ja ostjad olid lahkunud. Tühjust täitis terve maja nii selgelt ja kaheldamatult. Kas tänu toonasele tohutult menukale müügile hoolimata pääsub olevat kunagisest unistustest Nood täitununa muudkui tuleks sisse akendest ja ustest üha koitanuna välja, ma vanast kummikust on mu ema maitsev odrakarask osutunud viimaseks asjaks mu elus, mis ma olen maha müünud. Ma ei tee enam nii. Mitte et keegi mind käseks mitte müüa, ikka ju kästakse, muudkui müüa, kui, siis muidu. Aga ma ei, lihtsalt ei ikkagi ei. Leiva-saia suutra. Tulemas täie hooga isa valgesi kulliga Mustamäe poolt parajasti väljunud Endla juures raudteeviadukti alt keeramata tehnikasse, vaid võtmas lauget kurvi edasi, et mõne aja pärast keerata komsomolis hilisel öötunnil väsinuna, et saaks juba koju koikule taevas pime, vihma tilkumas, tänavavalgustus vehklemas auto aknaklaasil v piiskades. Siis isa ütleb. Kunagi maksab leib 100 rubla, pange tähele. Keset auto tasast surinat ootamatult ema, vend ja mina puhkema nagu paisu tagant naerma. Me naerame, naerame, kordame vennaga järele. Seda ennustust, et leib maksab 100 rubla. Tollal maksis leib kopikaid. Käimas olid kaheksakümnendad, olime ju isaga, Sigullis käis ka uutmine. Küllap tulime lillekülast vanaema poolt, kütsime kodu poole. Isa ütles, et see vene riik ei kesta kaua, ta kukub kokku ja leib hakkab maksma 100 rubla. Mäletan vaid väheseid kümneid teemeetrit tol ööl, kui oleme just läbinud raudteetunneli, kui on juba selge, et ei keera tehnikasse, sest auto kärutab otse Endlat edasi. Järelikult keerame komsomolis. Kuigi ma ei mäleta enam sõitu komsomolis. Päris raudteetunneli juures rooli päris tugevasti paremale keerates, et võta see lauge kurv laial ristmikul, kus valgusfooride kadalipp nagu oleksime kollast vilkunud. Seal kooride vahel ütleb isa, et leib maksab 100 rubla. Ja me kolmekesi kõik peale isa naerane asja eest teist taga kergelt lae alla kerkides, nagu purskkaevuveepillerkaar. Leib maksab 100 rubla. Tiigis kylgendavad vastu peopesa suurused viie kopkased. Kunstireisil Peterburis käis venna kas kunstikeskkooli päevil millalgi 1093 või juba kunstiülikooli ajal, millega 95. Ma ei mäleta, mis ta kingituseks kaasa tõi. Aga ma mäletan, mis toomata jäi, mida ta tuua tahtis ja peaaegu tõi. See oli kingitus emale. Venna reisikotid on keset tuba koos, ta otsib midagi, kuni saab aru, et on ta arvatavasti rongi peale unustanud. Ühe kringli moodi saiakese mis maksnud 100 rubla. Ahjaa, no muidugi, mis maksab saiapäts, mis maksab väike saiapäts nagu laulnukseviale ema? Ja siis me kõik naerame kolmekesi jälle on lihtsalt tühjast nii naljakas. Ja ma imestan, et kõik seda sajarublase leiva nalja mäletavad nii-öelda nalja kuigi jätan imestuse väljendamata, sest on muudki teha, on olla olukorras, mis on nii naljakas. Järsku ma ei tunnegi end enam kergena nagu veebahmakate vahel väreleb Vikerkaar. Mul on tohutult kahju sajarublase saiakesest, mis rongivagunisse jäi? Tõst täiesti tühisest saiakesest. Oleks siiski nii väga tahtnud toda saiakest näha, teda maitsta. Mul on kahjudus saiakesest, et teda meil ei ole. Kahju isast, et teda ei olnud kahju vennastki, kellel oli küllap kahju, et ta saia maha aastas kahju emast eta toda saiakest ikkagi ei saanud. Kahju, kahju, kahju oli järsku kõik kohad täis natukene naljakas ja kahju. Ja ta saiake ei anna ega anna rahu. Kahju on veel, et saiake nii palju peab maksma. Ja see palju ei olegi enam palju, vaid väga, väga vähe. Ja miks ta pidi seal kuhugi maha jäätuma? Ma nii väga oleksin tahtuda saiakest, armast-kallist sajarublast saiakest näha Me kolme keskel rääkimata neljast jagada saiakest kõigiga, kes seda saia sööma peavad. Sedasi teda lohutada, et ta nii neetult lähedalt palju maksab. Lohutada, et meile on ta seesama sajarublane leivapäts olgugi kõva kooreta ja saepuru see sisuta. Olgugi et saiake. Et me austame ja armastame teda alati, mida jubedat ka ei juhtuks. Et hakatakse sitast saia tegema. Et me armastame teda tegelikult isegi sitasena? Oh, et ainult kerge, nii kerge olnuks jälle naerda koos ja kogu südamest. Vot siis, sest ühisest saiast osa saades ei takistanud mind miski, ent suureks südamekujuliseks kringliks naermast. Otsustasime teekannus ette valmis teha. Et ujumast tulles mõnus juua oleks. Ja sina juba läksidki mereäärejää. Mina jäin kööki teed viimistlema. Segasin parajasti mingi alumin lusikaga kannus teepuru saamaks kogu maitsespektrit kätte. Ja nägin köögiaknast sind kella üheksase küljelt langevas sooja kollase päikese küljest murdudes Su küljele murduvas lääne valguses vette minemas. Kivide vahelt veidi kohmakalt Dukerdamas. Jäin sind köögiaknast vaatama, nii et sina ei teadnud, kui sa mitte tagumikuga mu vaatamist ei taju. Mu pilku soojana joomena. Olid seljaga mu poole. Vesi oli selgepoolne. Mis seal ikka seletada. Vees kumendas vetika salke ja kumeri kive. Püüdsin kaasa ja ette kogeda, kas meri on soe või jahe. Loodetuule järgi otsustades soojapoolne helildase tunni järgi juba jaheldane. Ainsaks kaemuslikuks viisiks jäi su keha oleku järgi koetamine. Sa läksid aeglaselt aina sügavamale. Tundsin tulistvalu oma näppudes. See lusika pillas mu käest. Kui püsivalt paigale jääda, siis midagi hakkab juhtuma. Praksatuse peale vastu Tuksatan küsivalt. Olen kivile sammaldunud, kas ja seejuures ei oleks hämmeldunud, kui keegi tuleks ja ehmataks mind nähes arvates, et peale sirisevate Sirtsude ja tugevat ümpsakaga vastu maad potsavate puuviljade ja lahel undavana leiduva siin kedagi ei ole? Eks olnud ju vist nii, et paigal püsimaks pidi kogu aja kiiresti jooksma. Ja praegu pikalt teed, ma tõesti jooksin. Vaikusest ja päikesest saavad korduma kippumatud vastused. Istungoni püssirohu teed jätkub ja küllap kauemgi. Sayon ära kalamaja. Järsku keegi ronib hirmsa raginaga pööningukorteri tagumisel seinal kus peaks eelduste kohaselt vaikus ja rahu valitsema. Hetkeline paanika. Kes see siis seal ronib? Kiiresti ülemalt lae nurgas seinud, siia allapoole. On sügise esimesi päevi. Lehed hakkavad kolletama. Täna on sisse trüginud juba viis erilast ikka ükshaaval. Vaevalt, kui olin eelmise aknast välja ajanud nagu ühe ja sama isendi kvandiline keha mis võib mitmes ruumipunktis korraga viibida nii toas kui akna taga. Kuni aru saavutasin, kust nad tulid. Korstnajala tuulutus, august ja seee resti tihedalt, sulgesin resti taga. Müüril peegeldus päikesevalgust. Oleme selles üürikorteris viimase nädali. Sügis on juba käeulatuses, järjekordse aastavahetuseni on jäänud veel ainult kolme kuu jagu. Ja see kohutav elajas on polster kalender, kes on pinges ja tahab tulla ja parajasti tulebki seina pealt maha rebib nagu linttraktor järjest tapetistama. Paarikümmet kleeplinti aset ülemistest alanudes valmistub koguma koguneva raskusega viimseks hüppeks kaltsuvaibale. Tahab koonduda oma tavaasendisse, kanguda loomuldasa kõverasse nagu üürikesed, sügislehekesed nagu iidsus ja hiidsus ise aegruum. Kes meist poleks aegruumi oma käega katsunud, sügislehtedesse ahistanud. Sest taanilisest hetkest kujuneb kangelaslikku ajaga võitluse võrdkuju. Kuni ta kalpsata jõuab, olen platsis ja surun ta vastu seina. Surun tagasi sirgelt seina ligi. Mäss on maha surutud. Aga teadagi, ainult ajutiseks. Kallasin juba korra tõmmanud tee lehtedele teise veesahmaka peale, nii et pahises ja hetke tähistas köögikese täitumine Camusi sent seadumise hõngusega. Oma laadsega nagu värskelt niidet varasuvise puhingusega. Nagu sokolaad, sega teepinnale, tekkis kobrutavad vahtu. Lisasin keerleval galaktikale lusikaga hoogu. Panin kaane peale tagasi. Valatasin veidikese aega aknast välja, kus puu oli lumest lookas oksal külmavares koonutamas puu juures naabermaja neiu, kasuta paberit vastavasse konteinerisse lappamas. Üha langes laia lund. Justkui lumekellana mulle aega mõõtes. Siis kallasin tee teisesse kannusse. Viimane torts tuli tilast molksuga. Kas kann on hea? See oleneb omajagu tilast. Kas saab kallata nii, et teed maha enerise? Tulin tuppa ja valasin omakorda osa teed tassidesse välja. Edasi tahtis luuletus kirjutamist. Tõstsin läpakal kaane üles. Paotanud lapakalt hakkas kostma arvutikohinat. Luuletusegagi on nii, et ta läheb pikkamisi kirjutades aina paremaks, tahab edasi-tagasi loksutamist, setitamist. Kuni ühest hetkest hakkab aina pahemale keerama. Seda hetki ennetades tuleks ta valgele paberile välja lasta.