Minu arust on see kooris olek lihtsalt teatrisiseselt kuidagi ülespuhutud mina sellesse üldse niimoodi suhtunud, et tulla kooris tähendab midagi armetut madalat. Ma olin väga tänulik omapärast muusikakooli üldse koori mind vastu võeti. Sul on olemas loomulikult teatav legend, millest sa ilmselt ise ei ole teadlik. Sul on olemas selline taust linnas, et sa oled läbi löönud põhiliselt oma loodusliku andega ja sa ei ole saanud eriti palju koolitust, vastab see tõele. Legend oli minu jaoks praegu väga äkki vot ei tea. Ma ei ole ju ennast lindistanud enne muusikakooli astumist. Siis ma laulsin lihtsalt tülikas kitarri saatel ülikooli ajal, mida sa ülikoolis õppisid eesti filoloogiat ja lõpetasid ja lõpetasin ka statsionaaris. Ja ülikoolis laulsin veel ülikooli kammerkooris. Ja siis tuli Elleri nimeline muusikakool. Kuhu sa läksid veel peale ülikooli kohe peale ülikoolinädal, pärast ülikooli lõpetamist astusin sinna sisse ja võeti ka. Ma olin ikka selle kooli jaoks juba suhteliselt vana, jah, isegi õpetaja Kurtna käest. Küsisin, et kas kas ma ei ole liiga vana, 25 aastane? Temal ei pea selga ja ütles, et mina olen ka lõpetanud ülikooli ja veel kõrgema muusikakooli Ungari samal ajal kõikjal on jõudnud nii, et tema andis mulle selle tõuked siiski astuda sinna. Mis siis edasi sai, kas seda nüüd just vaja oli, nüüd seda viite aastat veel päris ränka tööd, ma ei tea. Seal on koolitus nagu ooperilauljal? Jah, oleks sinna konservatoorium veel pidanud järgnema, siis oleks saanud mõelda võib-olla solistikarjäärile ooperivaldkonnas, mis seda praegu takistab, mitte ometi ju diplom. Siis ei usaldata ja ei usaldata, ei tea. Mis sul praegu teatris on? Praegu on mul teatris. Me sõidame Torontosse hoopis draamatükk seal mulle praegusel hetkel kõige tähtsam, mis teatris on kooriliikmena teed ka kaasa teistes jooja. Ja mitmeski tükistroyotas ja seal. Karmen Neid on seal üsna palju ja ma tahtsin kuidagiviisi sellelt teatri töölt ja sellelt igapäevased rutiinid üle minna sellele, mis on sinu nimele võib-olla andnud ka viimase aasta jooksul sellise õrna värvingu. Nimelt see oled nõustunud koos töötama, onu Bella, aga kas sa oled pidanud seda kahetsema? Ei, mitte kordagi. Minul on küll väga väga libedalt sellele läinud ja vedanud igatepidi. Mida see sulle pakub? Sa rääkisid siin oma koolitusest ja, ja sellest, et sulane, isegi draama osa ja sul on laulukavad ja su karjäär edeneb Vanemuises. Ei tea, kas just Vanemuises hetkel, aga üleüldiselt laiupidi jahmanni edeleksin. Ja lihtsalt onu Bella oli huvitav õlu on, meil oli põnev. Kas ta on jätkuvalt, mina leidsin tema ju enda jaoks. 89. jah, rock summerit kuulsin esimest korda, kui öörahuga tegi just selleaegne bella, mulle eriti meeldib võib-olla see diskoaegne nüüd mitte niivõrd-kuivõrd, just see algus on niisugune raskeroki bella. Kuidas sobivad kokku see, see absoluutne ebamusikaalne ASUS KOOS täieliku muusikaalsusega. Te moodustate tõesti väga-väga vastandlikku baarimina ja minu meelest ei olegi Belloni ebamusikaalne. Ja, ja kui tema praegu tahaks, siis ta võiks ka puhtalt ja puhtalt laulda, seda on juba nii palju tööd teinud, aga nad taas ei tahagi. Tema rütmitunne ja see räägib ikkagi muusikaalsusest teatud mõttes. Kas sa teed seda värki lustiga, ma mõtlen just neid Bellas oojaa. Ma mõtlesin, et ma ei taha olla ühekülgne, tüütab ära. Minul isiklikult on ühe koha peal selline vaevuaimatav piir, millest üle ei tahaks minna sõnades. Sageli bella seda piiri ületab ja vaikimisi ma asetan nende ületate hulka kõik need, kes külaga kaasa lähevad, kas see on siin, on tekitanud mingeid probleeme. Aga jällegi Mul on vedanud, muna ei ole. Mul ei ole sellist rolli seal olnud, et ma oleks pidanud. Neid piire ületavaid sõnu seal ütlema. Ühesõnaga, sa tuled, sul on palja seljaga kleit seljas laad oma kauni fraasi ja läheb. Nii on minul juhtunud, jah, oleksime pidanud seal ei tea mida ütlema, võib-olla siis. Ja kindlasti siis, kui oleks vastu hakanud, ma poleks seda teinud, aga mul on vedanud sellega seoses. See tähendab seda, et sa ei samastada ennast sellega, mida Vellala laulab ja mida Bella ütleb ise läbi oma suu. Ei samastu, ma vaatan seda kõrvalt kui nähtust ja mängin kaasa või, või, või siis ka naisega, kellega ma vahekorras olin seal nüüd ainukene, mis Bella nagu minu pihta, ütle, kui sa seda mõtled, ma ei tea. Noh, jah. Mis seals ikka, eks sedagi tule ju elus ette, miks ka mitte, võib-olla minuga. Teil oli suvel vist päris palju kontserte, mina käisin ainult rock summerile kuldplaadi kätte on Gertarrisel ja mina ei ole Bello tiimi kuulunud. Ma olen olnud nagu stuudiomuusik tema jaoks. Sa oled stuudiomuusik siin Tartus ka hoopis teistel eesmärkidel, sa oled laulnud sisse mõned reklaamid. Mida selline töö sulle pakub, on see huvitav. Ja see on jällegi huvitav. Ometi teed sa seda ju mingil väga kindlal tellimisel mingi väga lühikese aja jooksul enamasti mõõdetud sekunditega, mille eest need asutused on nõus maksma? Jaaksonini küll üpris nii sümboolset hinda. Põhiliselt läheme ikka välja sellepärast et huvitav, nii selle teksti kiire ütlemine, intonatsiooni paikapanek kui, kui ka need laulujupid kõik on huvitav, saab nüansid siin äsja seda, et sa tunned ise ka, et sinu karjäär edeneb laiuti ja huvi sinu vastu nii tasapisi tõusev, ehkki muidugi Tartus on kõik need asjad palju aeglasemad, sellised protsessid ja ja palju-palju tüsilikumad kui Tallinnas. Sa oled endamisi mõtelnud sellele, et see linn, kus sa elad, takistab sinu karjääri. Jah, ajutisi mõte käib peast läbi küll. Ikka pisut sumbunud on see muusikaelu siin, aga mida sa teeksid Tallinnas? Ei tea. Esimene mõte, mis käib peast läbi, on, et saaks mu hea saate muusiku siis oleks näiteks tantsuks väga hea meelega. Minule meeldib. Sul on need olnud, ma olen jõudnud jälgida kahte kassetti, Ansuleid rohkem. Oh ei. Need kaks ongi. Kas nende sünd on läinud nii väga vaevaliselt, kõige vaevalisem on olnud muidugi külge laulmine kui täiesti tundmatu maa salvestamine ja tundmatu maa minu jaoks. Mida sa tahaksid teha töö mõttes? Sa ütlesid, et tartu natukene sumbunud on ja eks me seda ei võiks tunne siin elades ja, aga ega ma seda linn oled ka ei süüdista, ikka kui Endal rohkem ideid oleks initsiatiivi küll siis küll siis oleks tööd ka. Olen ise ka natuke ikkagi niisugune nagu magav kass ootab, et keegi annaks idee ja küll ma siis teen. Kui sageli sa Tallinnas käid? Kui nad mul on teatris niivõrd kinni, siis kahjuks üpris harva. Nüüd homme õhtul lähen näiteks laevale mängima, laulma aga väga harva ja peaks, peaks hoopis tihedamini käima ooperit külastama. Eeslitalli. Olen Von Krahli vaat ja olema orbiidil osaleva seltskonnaelus. Minul on ka seesama retro ratsu, nagu on, on Airi all veel praegu ja hea Mart Sander on sellesama hobuse seljas istub. Ja sa arvad, kui kaua see toidab veel. Aga mind see tegelikult ei huvita. Ma ei ole konjunktuurist selles mõttes. Et ma nüüd vaatan, mis nüüd läheb vaid siiamaani teen seda, mis mulle endale meeldib. See vanamuusika on mulle endale avastatud alles mõned aastad tagasi, mulle see lihtsalt meeldib ja mul ei ole sellest risu täis. Kus sa, muide päritulat Pärnust kas tõmbab ka Pärnusse tagasi, oled sa valmis sinna elama minema? Ei veel. Aga kunagi? Üks praeguseks ülikooli õppejõuks tõusnud kohas linnale ütles Pärnusse laevad, kus juba väga vanad inimesed või läbikukkunud inimesed tulevad sinna tagasi. Ei ta ennast läbikukkunuks pidada ja vanaks ka veel mitte, nii et ei, ma veel praegu ei lähe. Ehkki see linn mulle siiski üha rohkem meeldib, on seal seal olemas mingi tugipunkt, kus panna kohver maha ja ema, isa, mõlemad lähevad Pärnus siiamaani. Sinu perekonnanimi on ilmselt sul ristiks kaelas, nii nagu minul minugi oma. Räägi siis kuulajale. Milline on sinu seos eesti kirjandusega? Ma teeksin märkuse, minul päristiks kaelas ei ole, mina kannan oma nime küll suurima heameelega. Mis minusse puutub, siis ma olen heal meelel nõus seletama, ma arva, et et selle viimase kaheksa aasta jooksul ei ole mul olnud nädalat. Kui ma ei ole pidanud seletama oma sugulussidemetest Ain Kaalepiga õieti nende olematusest ja mõnevõrra on see tõesti muutunud tüütavaks, seda enam, et ma olen püüdnud seda ka suhteliselt laiali audit tooriumile vahele öelda, et et seda seost ei ole. Milline on sinul avenduktor vahingu? Kolmas teine teema suhteliselt delikaatne, muidugi. Ikkagi järsku midagi öelda? Ma ei teagi, ma ütlesin, et ma olen seda sinu laulukava näinud, siis selle õhtuga seondub mul üks kõige tugevamaid elamus just sinuga seoses. Mis pärineb selle etenduse lõpust. Ma räägin nüüd sellest etendusest, kus sa laulad kontsertsaalis. Just nimelt olid need Veera Lynnil autod, kelle laulud pealinn Veera lindi laulud, jah. Ja saalis oli üsna hõredalt rahvast, ma arvan, kuskil seitse-kaheksakümmend inimest. Maitsesin viimases reas. Ja siis, kui etendus lõppes, siis kõik toimus nagu kuidagi aegluubis. Olin natukene veider, enne natuke selline kahv, kohalik tõusis sealtsamast viimasest reast püsti, doktor Vahing tuli väga, väga aeglase sammuga, see oli hästi kuulda. Tuli lilledega sinna üles. Mäletad? Põlvi mäletan väga hästi, kõik olid hämmingus. Olid minu partner või dirigent ja meie seal kõik uhkes tualetis, eks aeda ja see kontrast oli võimas, muidugi jah. Ja mäletan, mulle meeldis, mulle meeldis see, jääbki meelde. Kas doktor Vahing käib sageli sind kuulamas? On ta sagedane, kuule, ei, jaa, viimasel ajal küll. Ja ta mulle kunagi ammu ütleski kuma muusikule läksin sest mulle droomsusena muusika lähed. Sul pole häältega midagi, ta muidugi ei olnud kordagi huvitunud ega kuulnud minu häälest midagi. Sest tema tahtis täielikku pühendumist iseendale ja oma tegevusele ja siis ta ütles mulle ka, et ega mind ei huvitagi sinu õppeprotsess. Ma tulen ainult kontserdile. Kunagi ja nüüd on ta hakanud käima ja palju sellest aastaid möödas on. Sellest on ma julgeks öelda oma nüüd seitse-kaheksa aastat sellest, kui ta ütles, ja nüüd, kus ta on hakanud käima. Kas doktor Vahing on sulle ka kriitikuks olnud, tema, kes ta kritiseerib meeleldi etendusi. Ta on mind nüüd viimasel ajal lihtsalt kogu aeg kiitnud. Kirjutas mulle isegi pärast Toronto etendust kirja, eks Lausalisel, et näe, milline andekas naine pidi minusuguse diletandi kõrval vaevlema. Nii et praegu tema kriitikat päris täna niisugune. Meil on vaimustus võib-olla minust. Ma ei saa päris tõe pähe võtta seda, mis ta räägib. Mis ta nüüd, nii esimene? Siiski siiski. Kas sa sellest jutust tuleb välja selline tunne, et sa oled põdenud sellist tunnustamatust, kas, kas ainult doktor vahingu poolt või on see olnud üldine? Ei, sest ma ei ole olnud oma arust küll mitte minul olnud auahne sellises töö ja, ja karjääriplaanis. Mul ongi nagu see isiklik plaan, isikliku eluliin olnud tähtsam olla tunnustatud kellelegi Ühe poolt on mulle olnud tähtsaim. Võib-olla et ma ei olnud tema poolt paingu poolt tunnustatud, see oli mulle küll tegi meele mõruks ja omalajal. Kas kuidagiviisi see lähedalolek inimesele, kes on protsendiliselt kirjanik, kas kuidagiviisi mõjus ka sulle ja mõju pole praegu bee, kui sa seda enam ei ole, kirjaniku abikaasa mõtlen. Ja tema on mind küll tohutult mõjutanud ja sellest ei saa mitte kunagi üle. Sest ta oli niivõrd radik, oli ja on seda tänaseni radikaalne inimene, nii nagu mulle meeldib öelda viimase peal. Ei mingeid väikekodanlus, ei sooja pesakest, ehk igatsus selle järele, kuidas suutsid sina, kes sa oled ju temast palju noorem olla ilma sooja pesakeseta, kuna tema oli nii võimas, siis ma ei märganud seda määranud. Ta ütles, et seda pesa ei olnud. Koht, kus me elasime, oli minu jaoks väga põnev, kõik seinad täis pilte ja raamatuid, eks ma ise tahtsin seda. Kas sina ei ole midagi ise kirjutanud? Doktor vingu üks abikaasadest, Maimu Berg on ju väga viljakas jutukirjanik ja millegi peale öelda tegelikult on ju nõnda, et et väga võimsate kirjandusinimeste kõrvale satuvad tihtipeale inimesed, kel on endal sedasama soont ja ja asja oli ju võimalik lugeda Elo Tuglas päevikut, mis on ilmselgelt täiesti kirjanduslik teos. Kirjutatud Tuglase kõrval. Kas sina oled midagi kirjutanud heli? Ainult puberteedi eas luuletusi, muud kohe, mitte midagi. Milline on olnud sinu elu kõige romantilisem kogemus? Otsustades sinu väljanägemise järgi või õigupoolest selle järgi kuidas sa oled ennast välja pakkunud publikule, taas tuleb meelde see sama kontsert, millest me just rääkisime. Siis see paneb mõtlema, et selline romantiline hetk olla kaunis ja olla noor. On midagi sellist, mille poole tasub püüelda. Ma olen püüdnud oma elus tuurit võimalikult romantiseerida. Igal hetkel. Ma olen lootusetu romantik. Kas mehed tulevad sellega kaasa? Sinu puhul teeb kadedaks see, et sa suudad naisena väga värske püsida ja sa ütlesid, et sa käisid onu kellaga nüüd seal kuldplaatide kätteandmisel ja ma vaatasin siin telekast ja mõtlesin selle peale, et egaa näe, kus sa oled vaeva näinud, sa oled selleks üheks hetkeks missal ole läheb. Et sa pannud selga ballikleidi ja oled lasknud teha või teinud ise, ma ei tea, kuidas sa teed. Väga kauni Meika ja sul on soeng ja no kõik on täiesti nagu päris ja ja kui mõõta sekunditega seda aega oled, siis need asjad ei ole päriselt korrelatsioonis. Kas sa oled nüüd põhimõtteliselt alati selle poolt, et ennast üles lüüa, või oli see juhus? Võib-olla see oli juhus, jah, et ma panin selle muuseas objektid toff meie esitantsija Vanemuises, tema tegi mulle kleidi, õmbles sulle hea küll, vanast varietees näiteks kringi, aga noh, siiski see oli juhus, et ma selle siis nüüd sinna selga panin ja niisugune hea nägin. Toredasti kukkus välja, jah, bella Juhan pruumforetiga, päris hea paar. Ma arvan, ma ise nägin ainult üks sekund ennast olen näinud täiesti juhuslikult selle saate ülekannet olen, ma olen delt üks sekund oma etteaste vaheajal teatris. Saaks tervikuna näha, siis võiks midagi rohkemat öelda. Ma olen teatriinimesi vahel kadestanud. Just sellepärast, et sul on võimalus ennast näha, ennast proovida, et sina naisena väga hästi tead, milline sa näed välja ballikleidis paljaste õlgadega ehtsa soenguga. Milline näed sa välja siis, kui sinuga maksimaalselt vaeva näha, enamik naisi seda ei tea. Kas see kogemus on sulle midagi juurde andnud, kas sa kasutad seda kogemust argielus? Kiirus võib-olla enam mitte sellepärast et seal teatris saab tõesti maksimaalselt endast ju kõik välja võtta ilu seisukohalt, kui nii võib öelda, ja algus oli ka alguses oli see väga põnev, kui mina kui tagasihoidlik raamatukogutöötaja läksin näeksin diaatrisse ja kõik need tohutud kostüümid ja soengud, müügid ja see oli küll midagi sellesarnast, mis ma lapsena unistasin lugedes muinasjutte, mina muidugi lapsepõlves üldse lugenud ainult imemuinasjutte Kreutzwaldi, Miia imeflööt ja kas see oli unistamist väärt see tunne olla kõige ilusam? Kui rääkida ilusaid naisi, oi sealsamas raamatukogus näiteks on ja kuidas nad on isuses? Kuidas nad on nii kartlikud, kuidas nad lähevad teiste pilgu all. Üks õlg längus küürus, pea kentsakate ettepoole, kallutatud, lihtsalt hale, ometi nad võiksid, nad saaks korrakski teatrikooli siis kui ilusad nad kõik võiksid olla. Need sellest on väga kahju. Kas sa oled kunagi kodus olles pannud selga maani kleidi, värvinud ära oma näo, teinud pähe soengu lihtsalt endale või oma abikaasale kellelegi, kes tuleb külla kellelegi, keda sa ootad? Kas just maani kleiti, mul ei ole kodus isegi mitte suurt peeglit, mu kodu on nii tilluke. Mul on vahest harva, aga on see teistmoodi tunne, paneb see sind teistsugusel käituma. Kui sa selle kleidi oled selga pannud ja radikaalselt teisiti käituma, siis kas sa sooviksid selline olla näiteks? Noh, iga päev siin sügiseses Tartus, kui moejoon oleks veidikese teistsugune, õigupoolest maja on ju, lubab seda. Käiksid sa sellises noh, väga lopsakas, kaunis maani tualetis kübar peas, väikene Jakikene peal, nii nagu oldi võib-olla veel alles 100 aastat tagasi. Ma ei tea, kas ma tohiksin nüüd seda öelda, aga mind on kohutavalt ära tüüdanud see üks oma trajektuur, aardla, syydseeaa ja teater, Vanemuine. Sõiduk, milles ma sõidan, see tee see tänase niikuinii halja armetu. Et ma ei taha mitte midagi, ma tahan ise samasugune hallikene siin olla ja pea mind ei huvita selline. Avalikkuses millegi järgi väljanägemine praegusel hetkel küll mitte. Mulle ei meeldi Tartu linn. Mulle ei meeldinud tänava, mulle ei meeldi sisemaa midagi, ei ole teha. Merd ei ole. Ei meeldi, Toomemägi varaseda, lase raadios. Aga mis meeldib? Mille pärast sa oled siin? Töö pärast olengi. Olen siia jäänud. Armastus ja töö on siin, on mind siin kinni hoidnud. Kas sa kasutaksid võimalust, kui tuleks tööpakkumine mujale ainult tööpakkumine? Ei muud. Arvan, et jah. No mis see tunne on, mida sa kohanemiseks nimetad, kas see on mingi rahu mingi harjumine, võib-olla sellised harjumine, võib-olla sa oled siin liiga vähe elanud? Ei, vaid see on ikkagi see niisugune niisugune erutus, et kui ma lähen linna hoonedeks, lähen pärnu linnas kodust välja. Hakkan minema mere poole. Mul juba süda hakkab ärevusest põksuma, et nüüd tuleb see park, nüüd tuleb see minu vanamuusikakooli hoone. Neid tuleb mudaravila, see kõik on ilus minu jaoks. Ja siis tuleb lõpuks seal meri, mis, millest me üldse räägime. Mille taga on vabadus.