Tere, mina olen Olavi Pihlamägi ning järgneva tunni sisse mahub minu meenutusi jaanuarikuus 40 aastaseks saanud keskprogrammist ja pisut muustki. Olin just-just lõpetamas keskkooli ning juba aastakese raadiomajas noorte reporterite klubi uhke liikmena eetritöö algtõdesid õppinud kui Eesti raadios 1967. aasta kevade hakul avati uus programm vikerraadio. See oli meelelahutusliku üldsuunaga ja kergem nii-öelda noorematele kuulajatele mõeldud programm, mis tõotas senise Eesti Raadio ideoloogiliselt kivikõva ja karmid tõsise kava kõrvale hoopis uut kvaliteeti. Ja õnneks andis rohelise teega noorematele tegijatele, kelle hulka ma õige varsti sattusin. Tol ajal kehtis raadius, raudne reegel, et raadiotegija pidi olema keskmisest enam haridust saanud ning kõrgharidus oligi seilata mille alt erandina vaid üliõpilastel lubati läbi joosta. Tollase raadiomaastiku majakateks olid Valdo Pant, Ivar Trikkel, Lembit Lauri, Peeter Hein. Tänaseks kõik manalamehed. Neist igast võiks pikalt pajatada, kuid mitte see pole minu tänane ülesanne tehes legendidele sügava kummarduse juhindeid järgneval muusikalisel rännakul läbi aastakümnete, et astuda keskööl uude päeva päevam, mis mu enda elukalendris järgmise kümnendi avab. Kui vikerraadio programm lõppes kell 23 siis tasapisi hakkasid liikuma, et võiks ju pisut kauemgi raadiot teha, kuna konkurents telemaastikul oli tol ajal praktiliselt olematu, kui mitte arvestada Põhja-Eestis nähtavat. Soome televisiooni kangekaelselt on püsima jäänud legend, et just selle tõesti väärileva ja viletsavõitu pildi tõttu mis ometi hoopis teisi väärtusi edasi kandis ja näitas, et igapäevaelu võib olla hoopis värvilisem, kui seda suhteliselt hall. Nõukogude oma. Saadigi Moskvast kontrapropaganda sildi allluba pikendada raadiokava veel töösse poolteist tundi. 1969. aasta jaanuari lõpuks jõutigi nii kaugele, et vikerraadiokavva tekkis keskprogramm, mis igal nädalapäeval erinevat nägupidi olema. Küll oli luule ja kirjanduse oma siis portreesaated ja nii edasi ega täpselt enam mäletagi, kuid nädalavahetus oli suhteliselt vabam ja seal võis saatejuht vestelda hingest hinge, öise kuulajaga kuna tehti õige arvestus. See kuulaja on veel ärkvel vaid seepärast, et ta õilis, üksik hing Nii laulis kuningas Elvis ja just seda tüüpi hingelaulud tekitasidki uue öise kava puhul intiimsemat laadi sideme kuulaja ja raadiohääle vahel. Kohe alguses pandi paika, töös võib olla tavalisest enam muusikat. Kui terve vikerraadio oma kavaga oli vabameelne, siis keskeprogramm selle lõpetajana veel eriti soositi otsesaateid, et saatejuht saaks kuulajaga eriti hea kontakti. Mingeid saatesse helistamisi ega muid tänapäeva raadiotes kohustuslikke vigureid loomulikult ei olnud. Kuid kirjavahetust soositi eriti ja kuulajate kirjade ettelugemine oligi vaata et üks keskkavade kohustuslik osa. Iga uus on põnev ja seetõttu olid alguskuudel eetris ainult ässad. Avasaate tegi näiteks telemees Andres Vihalemm, kes mängis raadioeetrist tollaseid horoskoobi laule, mida ainult ja ainult teleekraanilt võis näha kuulda temale kui horoskoobijuhile tehti aga erand. Eks sellest saatest imbusid horoskoobi laulud tasapisi ka raadiotegijate kätte ning iga mees hoidis neid laule eriti kiivalt oma kolleegide eest. Sest muusika oli kuum kaup, mida laialt käes ei olnud. Märkuseks juurde, et horoskoop alustas oma edu teed 1968. aasta sügisel seega mõned kuud enne keskprogrammi sündi. Just see duett sündis horoskoobi ka ning kõlakas kas vallalise ja temperament, Helgi Sallo ning samet maheda häälega Eesti raadio meeskvartetis tuntuks saanud Kalju terasmaa vahel ka midagi enamat kui laulon virutas tollast kuulajat ikka väga. Võib-olla on kuuldud laulu puhul ka huvitav teada, et selle autoriks on Abaga maailma vallutanud blondiin Anietab välk skooge. Möödunud sügisel horoskoobi neljakümnendat aastapäeva tähistate kontsertidega. Nii Tallinnas, Tartus kui Pärnus palju publikut kohale meelitanud laulud on endiselt armsad mitte ainult vanemale kuulajale vaid saalis oli piisavalt ka nooremat rahvast. Kogu horoskoobi muusikalist maitset suunas kindlalt üks mees Kustas kikerpuu, helilooja, laulu sõnade autor, dirigent ja bändijuht ning väsimatu toimetaja, kes lahkus meie hulgast läinud sügisel üks päev pärast oma 70 esimest sünnipäeva. Mulle oli kümnete tema muusikutest sõpradega, tema kalmus seistes ning omaaegset tele ja raadiolegendiga hüvasti jättes. Kurb märgata, et mitte ükski tänase rahvusringhäälingujuhtidest polnud leidnud aega Kustid tema viimasel teekonnal saata. Nii unustatud ei tohiks ETV ajaloo kõige menukama muusikalise saate võtmeisik küll olla. Ja omamoodi sümboolne on see, et Kusti viimase puhkepaiga juurest avaneb vaade praeguste ringhäälingujuhtide sinise unistuse uue planeeritava rahvusringhäälingu hoone veel nukralt. Tühjale platsile, miks külvanud? Miks? Miks kure? Miks? Sureisu miks nukraid? Kuldseid veeiga. Õrn öelge. Ai mälestusi. Suhe kirju. Kustas Kikerpill laulus kõlas Uno Loobi esituses mõte. Nii muutub kõik ja mööda läheb vaid mälestusi. Alles jääb. Eks nendes mälestustes Ma praegu rändagi, püüdes olla omamoodi mälu kandja, et nooremal kuulajal tekiks mingigi pilt aegadest, mil vikerraadio oli lapsekingades ja keskeprogramm alles sündinud. Mina veel tean, kes olid horoskoobi ja selle ajastu tähed. Aga õlgu paneb kehitama, kui praegune ETV meelelahutuse juht olevat vanemate kolleegide käest pärinud, kes Heidy Tamme rääkimata Horretseigerist, keda suisa välismaalaseks peeti. Võime ohata endistest aegadest ja nostalgitseda oma horoskoopi ning olla uhked, et suudame une pealt kaasa laulda korraks vaid aga ülehaibitud solissi vaimustust ei suuda maanoorte tegijatega samuti jagada. Olles jõudnud ikka, kus muusikat ikka väga palju kuulatud, helistan ma päris tihti kuulata hoopis vaikust, mis mulle tõeliselt kuldsena tunduks. Briti veteranbänd Tremelous külastas mitmed head aastad tagasi ka Tallinna ning suutis Pirita velodroomile meelitada isegi paar 1000 kuulajat kes kindlasti pettuma ei pidanud, kuna taadid hinnaalandust ei teinud ning kogu oma kullafondi ette kandsid ja äsjakuuldu kui vokaalselt kõige raskem lugu jäi. Lõpuks kartsin, et äkki lõpeb veteranidele enne võhm otsa, aga ei, kõik, mis lubatud, jõudis publikuni jälgedes omaaegsete iidul artistide tänaseid tegemisi võime tõdeda, paljud tegutsevad oma nime all edasi andes just nostalgia kontserte oma kunagistele fännidele, kes aastatega samuti kaalu ning halja juuksed kogunud, aga samuti ka raha, et uuesti oma noorust meenutada. Magusvalus ettevõtmine vahest küll, aga meeldiv ikka. Tremelous iga kohtumine minu elu unistuseks oli, on vast liiast öelda. Sest aastate jooksul olen kuulsate muusikutega kokku puutunud nii Eestis kui väljaspool. Aga üks mees on jäänud mulle püüdmatuks, kuigi tema kontserdid on jõud, on nii Soome kui Peterburi, kuhu poleks ju kauge sõita. Aga ma olen seda kohtumist ikka edasi lükanud, et küll jõuab veel. Ta on laval olnud pool sajandit ja endiselt tegus ning vaimustav. Ja kui ta laulab kogu mu armastus, siis sulavad ka kõige kallimad südamed. Mees, kes oma miljonite austajate meelehärmiks otsustas eelmisel aastal oma armastusest avalikult rääkida ja selleks osutus noor preester New Yorgist. Maailm on värve täis ja vaevalt sellised faktid meid enam üllatavadki. Kui Clif mul veel elusalt nägemata, siis oma varases nooruses olin väga tehtud poiss, kes oli käinud 1962. aastal Tallinnas Marino marini kontserdil 13 aastase poisikese muusikaliselt tahta. Seni peamiselt Ida-Saksa lauludega rikastatud maailma suutis Itaalia kvartett küll lootusetult segi pöörata. Ma olin vaimustusest segane, et midagi sellist võib üldse olemas olla. Kohe pärast marini kontserti tormasin ma Nõmme pioneeride majja, kaasas naabripoiss kitarriga ja koolivenda Gordoniga ja tahtsin bändi teha. Imekombel see võimalus meile kanti, aga õnneks saime pärast paari proovi aru, et Mariiniks saamine võib oluliselt raskemaks kujuneda. Ja maailma vallutamine lõppes valutult nii mulle kui ka tulevastele kuulajatele. Nüüd, aastakümneid hiljem naeran oma tollast hullust meenutades üleolevalt, aga ilma selle seegata oleksime minut, tollane maailm olnud oluliselt vaesem. Tegelikult oli itaallane Marino marini Euroopas siiski mingil tasemel tegija kes isegi korraks briti tabelitesse pääses, aga meile oli nende kontsertidega avatud uks seni vähetuntud maailma. Järgmist muusikalist suursündmust andis Eestis oodata suisa kuus aastat. Ja ime läbi, mida tänaseni keegi päris täpselt lahti seletada ei oska, sattus Estonia kontserdisaali esinema Soome tollane menubänd Errnus. Kui marini ei tekitanud 62. aastal kaost, siis 68. aastal suutis hernos seda täielikult. Rahvas suisa rippus rõdudel ja noor kraps olevat tahtnud isegi sealt alla hüpata. Võimas oleks liigala hea sõna, seda kontserti iseloomustamaks. Lahja. Aga päris pärast sõna Ernosed täpselt neli aastakümmet hiljem samas kohas korraldatud ürituse kohta. Eelmisel sügisel haigutasin saalis minagi ja kirusin, et üldse legendi purunemist vaatama olin tulnud. Õllesed soomlased olid Estonias peamiseks publikuks ja neile oli see mõnusaks olemiseks päris paras koht ja omad poisid laval kah noorust meenutamas. Kuhu oli kadunud omaaegne lummav menu valem? Ilmselt lahustunud ajas ja meie endi arenenud maitses. Miks mõned veteranid on endiselt nauditavad, teised aga jäänud kahvatuks varjuks oma kunagisele hiilgusele. Tahtsin väga midagi Ernusest tänasesse saatesse. Panna aga nende ainus megahitt on paraku Jaak Joala poolt palju võimsamalt esitatud. Ja olgu ajastu märgina just see siin välja toodud. Oeh väidab siin ka siin leida. Õhtuhämarus vard vaatan kaugusesse. Teeaa. Tei. Ta peabki ta. See, mida suutis noor Joala seitsmekümnendatel, oli kadestamisväärne. Ta jõudis laulda nii Eestis soputis kui mõõtmatus n-liidus teda kanti kätte. Tema hotellitoa ust piirasid kiljuvad naised. Ja ühel hetkel sai tal villand sellest kuus kontserti päevas karussellist. Ning jaak jättis Venemaa turu ent taga nutma. Isegi praegu tulevad talle ettepanekuid. Tule Jaska ja laula, raha pole probleemiks. Aga Jaak ei laula ei seal ega kahjuks ka siin. Kolme tenori üliedukas tuur, las jääda kõik, mis hea, viis kolm vana sõpra eriarvamustele ning eakastus mängust täiesti välja muutudes peaaegu erakuks, kes tunneb end hästi vaid oma mereäärses maakodus. Ja ütle veel, et laulusõnad vastu külmi rannakive vahutades laine taob ja kaugelt toob ta mulle terviseid Pole teoks saanud. Sest ainult nii neid Tervisi Jaagule saata saabki. Aeg-ajalt küsin ikka endalt, kas aeg siis tõesti neid muutnud on? Vaadake oma pildialbumit ja saate kohe aru, kuhu on kadunud ajastu au ja hiilgus, mille aeg endasse imenud ja armutult muide. Kui vaatan pildil, mis pärit 60.-te aastate lõpust ühtleinukeste kohmetunud noormeest siis on selles toasest tondipolgus teenimas sõduris raske ära tunda tänast rahva lemmikut, fenomenaalset mälumängurit ja suurt oma kodusaare patriooti ning igati muhedat meest. Ivo Linnat. Aeg on teinud oma, aga peamise, selle mõnusa huumorisoone ja lauluande on ta alles jätnud, millele mina väga tänulik olen. Tsiteerides Mihkel Raua menuraamatut, on Ivo Linna kõige parem eesti laule üldse Tahtmata kirgi asjatult üles kütta. Ütlen omalt poolt, et kõik need kolm tenorit on minu jaoks olnud kõige igaüks mingil eluetapil. Ja mul on hea meel, et ma neid mitte ainult ei tunne vaid olen olnud nende kaasteeline. Ja ühel hetkel viis tee mind vanajõe ääres. Veel värskes õhus joon ja tunnen taas. Ringe jändaania, vile. Lõkke elas tütar. Ma lausa tunnetan, kuidas Mäks praegu pahaseks saab sest see laul pole selles saates küll väärt sellises seltskonnas mängimist kuid minu jaoks oli see Kristi laul kollasest jõest selleks tõusu veeks, mis 1971. aastal sõjaväest saabunud Tõnise huviorbiiti tõstis. Ja just keskprogrammi kaudu ta kuulajate teadvusse sisse sõi. Ja see on üks ja ainus laul, mille helirežissööriks olen mina minu hea nimekaimust sõber Olavi Soomre. ETV helirežissöör pidi selle loo lindistama. Kuid saatuslikul laupäeva hommikul olime vaid koos Tõnis Mägi-ga kahekesi heliloojate majas, kus ma haltuura korras sain lindistada oma keskse programmi jaoks Eesti muusikat. Pärast pikka ootamist sai selgeks tõsiasi, et kas läheme laiali ja mul on eelmisel laupäeval kuulajatele välja lubatud uue laulu kohal saates vaid mehe sõna või asun ise lindistama. Olles seda protsessi sadu kordi kõrvalt jälginud, olin kindel, et eks ma kuidagi ikka hakkama saama. Pärast paari tundi, kus Mäks oma hääle peale laulmisega päris ära piinas, saimegi asjaga ühele poole. Mina olin rahul, et õhtuks uus laul olemas. Mäks sellega, et piinamine lõppes. Kuid kogu tõde oma andest sain ma kuud alles esmaspäeval, kui tulivihane Soomre nõudis selle lindid kohest hävitamist, sest midagi nii õudset polevat tema kõrvade kuulnud. Kahjuks oli aga kurat purgist välja lastud. Laul kogus populaarsust mitte päevade, vaid tundidega. Ning ainus, millega mu helirežissöörist sõber mind aidata sai, oli fonogrammi kajadega ülemängimine. Nii see laul jäi ja kinnitus rahva mällu. Tekkis omamoodi riim Tõnis Mägi, vana jõgi. Osa Mäksi sõpru hakkas teda isegi nii kutsuma. Tere, vana jõgi, kõlas nagu indiaanipealik muiste. Eks Mäkski keerutanud end mõnda aega Venemaa avarustes raha tehes, kuid tema tüdis Jaškast varem ja pärast immigratsiooni Rootsis leidis end rajalt, millel ta tänini kindlalt püsib. Meie koidulaulik. Ta mitmekülgne, ootamatu ja heliloojana suurest kolmikust kõige andekam ja pisut vanem ka. Ta on ise tunnistanud, et elus vaatatavaid ette mitte selja taha. Mina nii ei saa, sest osa elustama minevikuks saanud. Ja eks see osa kandub kogemuste kaudu ka tänasesse. Olgu see kasvõi kingitusena kaasa antud ja meile mõlemale juba kuus aastakümmet. Mulle küll alates homsest. Pigem ei maksta. Kui ma elus üldse kedagi olen õigele rajale suutnud suunata siis on see anne tema nimes andekus juba olemas, kuid sattus õppima Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonda oli ta juba muusik, kes võitis ülikoolitoidus. Konkursi sai preemiareisi Rumeeniasse. Aga oluliselt tähtsam oli fakt, et võtsin ta sõna otseses mõttes käekõrvale ja viisin telekonkursile kaks takti ette, mille publikupreemia ta võitis. Sealt läks tee ainult ülesmäge. Vitamiin Tõid laia publiku ette. Järgnesid Music Seif ja teised grupid ning pärast sopotiveerit avanes ka mõõtmatuv Vene turg. Täna on ta ainus, kes on popp mõlemal pool Peipsi järve. Võib-olla tundub uskumatu, kuid tal pole kunagi tervisehädade pärast kontserdid ära jäänud ja oma hääle pärast last ei pabistan samuti laudes kontserte, vaid otseheliga. Ja seda olukorras, kus pea kõik vene tähed lindi saartel vaid suud liigutavad. Kui Anne Veski on üks, keda olen suutnud aidata, siis võiksin üles lugeda terve rea omaaegsed biitansamblid, keda stuudiosse lindistama tõin ja seejärel ka eetris tutvustasin. Nii sai tuttavaks väntorel lüürikud Andromeeda. Kui küsite, miks seda kõike vaja oli, siis vastusel on kaks poolt. Ühest küljest oli hea, et sai uut Eesti muusikat ja noori tegijaid tutvustada. Kusjuures see tegevus polnud sugugi mitte ülemuste poolt väga lahke pilguga vaadatud sest kõik biit, muusikud, rokkmuusikutest, kemata olid karvased ja neisse suhtuti ka vastavalt raadio tavaprogrammis oli neile pea võimatu kohta leida erandiks vaid keskeprogramm, pubi revüü ja hiljem juba tulipunkti saade. Ja teine medali külg oli poliitilisest korrektsusest, nagu praegu armastatakse öelda. Nimelt ei saanud ükski muusikaprogramm koosneda ainult lääne muusikast. Ette olid pandud protsendid 60 protsenti eesti ja teiste N Liidu rahvaste muusikat ning 40 protsendi ulatuses võis mängida progressiivset kapitalismi maade muusikat. Kuidas lahti harutada sõlme, kust algab kapitalismi maadest? Progressiivsust oli suht lootusetu kuid aitas kas või sellest, kui ühe või teise laulja puhul leidsid tema eluloost töölispäritolu ja lauludest mõne sõnumi, mis viitasid selle süsteemi kurvale lõpule. See kõik oli jäme jama, aga mängida tuli antud reeglite järgi. Nii tuligi endal palju uudislaule lindistada, et see 60 protsenti täis saada. Ja mida kuulaja rohkem nautis, kas N Liidu rahvaste muusikat või oma eestikeelset pole vaja vist selgitada. Kõiki oleks võinud võtta ka lihtsamalt, aga tahe millegagi silma paista, õigemini kõrva hakata oli suur. Ning keskekavade puhul oli konkurents minu ja hea kolleegi Tõnis Erilaiu vahel see, mis saadetele vaid kasu tõi. Ega me alati ka head poisid polnud ja pahatihti lugesime muusika protsente lääne musa kasuks, aga loomulikult sai selle eest nahutada meie imearmas toimetaja Helgi Põldroos. Täna erilaid. Keegi tunnistas tookord, et meieni ülemuste kabinettides vaibal käimisi ei toonudki vaid käis vana raadiomaja viienda korruse tagatrepil end tühjaks nutmas, et siis rahunenud meiega taas tegeleda. Ma ei looda, et valsi Elviseks ristitud Šveitsi Steveenzi südameid laul kõik helgi pisarat kuivatas. Kuid ega meedia ta tahtnud löögi alla seada. Pigem ikka võitlesime oma programmi kuulatavuse pärast. Ühel hetkel tuli mulle päästev idee. Hakkan tegema keskeprogrammis lauluvõistlust 13 laulu, kus kõrvuti nii lääne- ja meie, see tähendab Nõukogude Liidu laulud, sekka ka eesti endi omi. Peatoimetaja oli skeptiline ja täis irooniat, aga lõpuks andis ta loa. Siiani ei saa maru, kas selleks, et mu läbikukkumine oleks täielik ja siis saaks raadiomaja ukse mu järel lõplikult kinni lüüa. Oli entusiastlik, sest olin saanud just mõned verivärsked lääne lood, mis sealsetes edetabelites püsisid ja taheneda mõõtmatu kodumaa omadega võrrelda. Olin meeletu. Tulemus oli ette prognoositav. Mäekõrguselt võitis hollis lauluga sorry, Susan. Kirju tuli meeletult ja see äratas ülemuste tähelepanu, sest tühjanad laupäeva öösiti viitsisid, ise raadio ääres kükitada. Kui ka teise saate Hollis sama lauluga võitis, anti märku, et võidule peaks pääsema keegi omadest. Mina polnud nii räigeteks võltsinguteks aga valmis ja kui ka kolmas kord Hollis esikohale hääletati, pandi lauluvõistlus lihtsalt kinni, kui väheveenev. Ja mulle anti vist kuu aega eetrikeeldu abiliseks küpsemiseks. Nii kuulsusetult lõppeski katse teha keskeprogrammis lauluvõistlust. Aga ma olin salamisi uhke, sest sain ansambli Hollis tookordse minu loo ka meil kuulsaks mängida. Aasta oli siis 1969. Loomulikult on mälestusi palju rohkem kui neid ükskõik millisesse saatesse mahuks. Aga lootus neid kunagi tulevikus jagada peab samuti jääma. Ka praegu tunnen, et mitte ei tahaks lõpetada, aga aeg on otsas ja sõbrapäev kohe saabumas. Ilusat sõbrapäeva ja viimane laul on iiri juurtega noorelt lauljalt Sheni voodilt, kes kutsub olema enda kõrval. Ma loodan, et suutsin tunni jooksul teie kõrval olla ja sõbraks olla, kelle jutt ja muusikavalik mõned mälestused kirkamaks muutsid. Kuulmiseni.