Täna kuulete järjekordset saadet sarjast mentorid. Piret Kriivan vestluskaaslane on Pärnu kuninga tänava põhikooli direktriss Urve Krause, kes pälvis möödunud aastal presidendi kultuurirahastu hariduspreemia. Saade valmis koostöös Tallinna Ülikooli Euroopa sotsiaalfondi programmiga edu. Urve Krause kohta on Pärnu kuninga tänava põhikooli hoolekogu kirjutanud oma soovil tusse, ET Te olete sihikindel ja järeleandmatu kvaliteedi suhtes, ent alati õpilaste ja õpetajate huve silmas. Ta koolijuht, kes on väikesest Pärnu koolimajast teinud linna pärlikoha, kuhu õppima asuda soovijate arv aina kasvab, kus kollektiiv on tõesti nagu üks suur pere ning kus toimuvad paljud Pärnu linna kõige tähtsamad kultuurisündmused, kontserdid, näitused, pidulik aktused. Urve Krause, Pärnu kuninga tänava kool on nüüd ikka aastaid juba suur osa teie elust. Kuidas te selle kooli leidsite? Mul oli väga kena kuulata neid sõnu muidugi. Ja see on muidugi suur tunnustus. Ma olin üsna noor inimene ja ma olin 30 kaheaastane, kui kadunud Pärnu linna haridusosakonna juhataja Kalju Brick mind sõna otseses mõttes käekõrvale võttis ja sinna vanadsesse hiid. See koolimajja viis, ma mäletan, see oli väike tagauks, ma mäletan neid lõhnu. Neid tundeid ja esimene mõte oli. Ma tean, milline ta praegu on, aga mis temast saada võib? Pilk läks nagu kohe ettepoole, sest see maja on väga auväärne. Maja on ehitatud 1875. aastal Pärnu poeglastegümnaasiumiks ja ta uusklassitsistlikus stiilis maja. Ja tema taust, Pärn Eesti ajaloo jaoks on väga-väga suurejooneline, sealt on võrsunud kogu Eesti iseseisvusele väga olulised inimesed, kaasa arvatud Konstantin Päts, Jüri Vilms, Jaan Teemant, Paul Keres, Tiit Kuusik. Ja nähes seda maja sellisena, nagu ta oli, väga nukker ja ma olin lugenud ühte raamatut, mis vanad vilistlased olid andnud välja Torontos. Mulle saadeti sealt paar väljendit, et ja seal kirjeldati selle maja hiilgeaegu jõe lõppesse kirjeldus lausega ja nüüd on seal mingisugune kool, mis on väga räämas, mis näeb väga kole välja ja milles on väga tugevasti Nõukogude ajastu hõngu. Nii palju ma teadsin selle kooli kohta. Teie esimene mõte oli kohe, kuidas taastada selle kooli endine kaunis olek. Ja, ja see ei olnudki päris tavaline kool, selles koolis oli tollel hetkel 125 haridusliku erivajadustega last ja selle koolimaja küljes oli sihtabi Kohl. Ma puutusin kokku suhteliselt uue valdkonnaga haridusliku erivajadusega laps, tema õpetaja ja lapsevanem. See pool oli mulle uus, niipalju kui pedagoogilises instituudis, meile oli õpetatud eripedagoogikat aga väga praktilist kokkupuudet mul ei olnud nende lastega. Küll aga aimdus nendest lastest, nende vanematest oli mul töötades Pärnu linna haridusametis inspektor metoodikuna ja juhatades meditsiinilist pedagoogilist komisjoni, kus ma nägin neid ja vanemaid, kes tegelikult vajasid üldhariduskoolis õppekava muutust. Kui valuline see oli, kui raske see oli ja millised teid kasutasid lapsevanemad, et oma last mitte mingil juhul lasta suunata sellesse punasesse koolimajja. See koolimaja oli teatud mõttes tabu. Ja nähes seda kõiki tekkisid pull mõtted hoomata des Eesti arengut hoomates arengut ka mujal maailmas, omades sõpruskoole paasas Soomes Uumajas, kuidas seal suhtuti erivajadusega inimesse ja kuidas suhtuti meil siis see asi vajas muutust. Ja võib-olla esimene väga suur tõuge selleks olid lapsed ise tulid meile kooli hommikul, pea hämaras nad tegelikult hiilisid koolimajja kolima ja tagant uksest väga harva eestuksest. Nad häbenesid seda kooli ja siis seal tänaval olid need teised. Ja samuti õhtuti pigem oodati koolimajas hämardumist, et jälle imbuda koolimaja tagant ukse kaudu tänavale. Ja kõige kurioossem oli see, kui õpilased tulid minu juurde ja küsisid, aga õpetajaks meist tulevad abi inimesed. Emana naisena oli see väga valus ja ma mõistsin ka nende vanemate valu, kelle lapsed tõeliselt vajasid teistsugust õppekava, teistsugust lähenemist ja ka natuke teistmoodi õpetamist, kui me oleme harjunud iga päev koolis nägema ja kasutama suhtlemist ja suhtumist. Esimene liigutus oli, ma läksin, võtsin maha selle sildi. Ja nii me siis elasime edasi mõned aastad ja Eesti taasiseseisvumise algul tekkis võimalus võtta kooli üks päris tavaline esimene klass. Ja selleks avaldas soovi soome ingeriselts, kes pöördus kooli poole. Kas me oleksime nõus võtma nende Seltsi lapsed omale kooli esimesse klassi ja ainult üks soov oli, et me õpetaksime ka neile soome keelt, kuna piirid olid veel kinni ja soome ingeri peredele oli teada, et Neid kutsutakse Soomemaale tagasi. Nad tahtsid säilitada oma lastele nende emakeele. Pöördusime haridusministeeriumi poole ja saime koolitusloa avada hariduslike erivajadustega õpilaste koolis esimene tavaklass, sina, klassi registreerus 22 õpilast ja ma julenud võt õpetajat, sest ma ju ei teadnud, mis sellest saab. Olin ise kolijuhina selle esimese klassiõpetaja ja klassijuhataja. Teel tuli esimestel aastatel tegeleda, siis mitmel tööpõllul. Teil tuli sõna otseses mõttes koolimaja üles ehitada, remontida samal ajal mõelda, kuidas kooli sisu parandada, kuidas kooli kokku elama panna. Et kas sellest 24-st tunnist ööpäevas aitas. Ja tollel ajal olid mu pojad veel üsna üsna ema vajavad ja just just murde ja poole liikuvad kaks noormeest. Ja Pean hirmus tänulik olema oma perekonnale, kas üldse suutis mind välja kannatada? Sest nii, nagu nad kogu aeg on öelnud ja ütlevad ka praegu, et ega meie ema on ju abielus oma koolimajaga ja meie isaga peame kuidagi ise hakkama saama? Jah, nii see oli. Ma ei ole selle üle täna auh. Kuulge, aga töö tahtis teha. Me alustasime Maja renoveerimisega ruutmeetri kaupa. Majas oli 36 ahju, neid köeti 85 tonni briketti ja 285 ruutmeetri küttepuudega. Need tuli kõik kanda õpilastega majja. Öösel kütt Ta ja hommikul siis tuhk välja vedada. Kevadel oli meie õueala nagu tankitõrje polügoon, seal olid puuriidad, seal olid brikett, see kõik tuli ladustada. Seda me tegime õpet, tajatega, lastevanematega õhtuti. Kliima alustasime. Ei ole olnud kordagi päeva, et me oleksime saanud mingi väga suure investeeringu. Mälustasime oma eelarvest ruutmeeter ruutmeetri kaupa. Kui mõni ahi just sisse kukkus, siis ehk saime toetust, et ai remontida. Aga raha ei olnudki kõige suurem mure, kõige suurem mure oli, kus leida pottsepp kes oskaks Eesti ajal tehtud ahju veel taastada. Ja nii see läks. Kas pidite mõnikord ise ka käe külge panema? Ja koolipere, kõik panid käe külge. Olid need puuladumise talgud? Olid need koolikoristamise talgud? Ma ei tea ühtegi päeva, et keegi oleks, ei olnud. Ikka. Ja tänasel päeval võid uhke olla kõigepealt selle üle, et koolimaja on nagu pärl, nii nagu linnapärl, aga tegelikult Teebist ühe koolikooliks. See pere ja need inimesed, kes selles koolis õpivad, töötavad. Ja ma olen väga õnnelik koolijuht, kes saab olla väga uhke oma kooli meeskonna üle. Ta on küll valdavalt osas naiskond ja ma nimetan seda kõrgliiga naiskonnaks, kes mängib jätkuvalt kõrgliigas ja kellega me oleme kasvanud cum pikkade aastate jooksul. Nad on pühendunud inimesed. Nad on väga lapsekesksed inimesed. Ja kui sind tsiteerida, et siis, kui inimene on millegile pühendunud, siis hakkab aitama kedaga jumal ilmselt meiega. Nii on olnud. Meesõpetajaid ei ole kooli tulnud, see on iga kooli probleem Eestis, mida te arvate, et miks ei ole meesõpetajaid ikka ja kas peaks neid olema rohkem, kas peaks selle nimel kuidagi pingutama? Väga peaks. See on Eesti kooli väga suur mure mitte ainult õpetusliku poole, vaid ka kasvatusliku poole poolt. Kui vaadata klassi nimekirju, siis väga paljus me näeme, et On peresid, kes kasvatavad last üksi, valdavalt ema aga ka mõned isad ja mehe eeskuju praeguses Eesti koolis. Valdavalt puudub. Väga oleks vaja meesõpetajaid ka juba esimesse kooliastmesse, et saaks rahuldatud nende poiste väikeste poiste unistused, kellel pole kodus isa. Ja siis ta õpetaja aitaks temal luua isa mudelit mehe mudelit. Meie poisid lähevad tihtilugu koolist ilma mehe mudelita ilma eeskujuta ja on kasvanud paljude naiste seltskonnas. Ma ei tea, kas see on väga hea tasakaal peaks olema. Kuidas mehi koolilt meelitada? See ei ole ainult raha. Küsimus. Ei, kindlasti mitte, see ei ole ainult raha küsimus, aga me ei saa mööda sellest, et raha ei ole oluline. Kindlasti on ta oluline ja kui me eeldame seda, et mees tahaks tunda ennast perekonnas sellisena, kes siiski suudab oma perekonna üleval pidada, siis kahtlemata. Me ei saa mööda rahast, aga ma ei usu. Tänapäeva noormees suudaks täita kõiki neid õpetajale pandud ootuseid just igasuguste paberimajanduse, igasuguste muude tegevuste, mis ei ole seotud otseselt tunni andmisega arenguvestluste läbiviimisega. Ma kardan, et tal jääb hetkel veidi püsivusest puudu. Õpetajalt nõutakse liiga palju üldse. Kas õpetajalt on võimalik liiga palju nõuda? Ma arvan, et pühendunud õpetaja nõuab iseendalt liiga palju. Ja mõnikord ma mõtlen, et me peaksime oma koolitööd koolijuhi poolt vaadates ka niimoodi korraldama, et Me toimetaks koolis ainult neid asju koos õpetajaga, mis on äärmiselt vajalikud jätma toimetamata need asjad, mida õpetaja saaks ise teha, omapead teha, oma valitud ajal teha et me väga ei suruks õpetaja draamisest. Tegelikult on õpetaja Nick looja ja kui me selle looma seda loomingut ei lase toimida, surume väga raamidesse ja väga päevaplaani siis küll te näete, see säde varsti õpetaja silmis kustub ja siis ei taha enam meie lapsed kooli tulla. Kas seesama kehtib ka õpilaste kohta, et me surume väga palju raamidesse nii õpetajaid kui ka õpilasi? Ja olen praegu nõustajana nõustanud kahte väga head eelkoolieelset lasteasutust lasteaeda, see on Tallinna lasteaeda, Kikas ja Pärnu kesklinna lasteaeda, kes on tõeliselt väga head lasteaiad. Pärnu kesklinna lasteaed sai ka hiljuti Pärnu haridus Preemia ja ma olen natukene saanud süviti, minna siis sellesse, mis toimub enne kooli ja väga tervitan uut alushariduse õppekava, kus suurem rõhk on mängu kaudu õpet tamisele. See ei tähenda nüüd, et ainult mängitakse, vaid see tähendab lasteaiaõpetaja väga suurt professionaalsust, et last mängu kaudu õpetada, viia temani meeskonnatöö oskused, Wiedemanni projektitööoskused viia temani suhtlemisoskused. Wiedemanni oskus olla teise lapsega koos, nii et kõik ühe laua taha mahuvad ja meil ongi praegu käimas kesklinna Pärnu kesklinna lasteaiaga koostöö. Et meie õpetajad esimese kooliastme, õpetajad käivad lasteaias vaatamas, mida tehakse lasteaias, kuidas õppima õpetamine läbi mängu toimub ja lasteaiaõpetajad käivad koolis esimeses kooliastmes, eriti esimeses klassis, vaatamas mis saab edasi, kuidas nende õpetatud lapsed koolis hakkama saavad. Kahtlemata võiks olla lastel rohkem Vaba tegelust rohkem aega mõtlemiseks, me kõik tahaksime aega üksi olemiseks mõtlemiseks, vaikuseks. Ja sellepärast oleks tore, kui koolis oleks niisugused nurgakesed ja kohad, kus lapsed saaksid seda omale lubada. Meil on kooli raamatukogu õpikeskus olemise keskus kuhu saab minna, aga ma ei saa ka praegu öelda, et seal on alati väga vaikne. Aga jah, kahtlemata. On vaja anda aega mõtlemiseks, aga siis tulevad teised ohud jälle. Et lapsel läheb see mõte võib-olla mõnikord liiga kaugele uitama ja hoopiski mitte õiges suunas, et siis tahaks jälle raamidesse panna. Ja eks õpetamine on ju ka kooskasvatusega ja siis me jõuame siis väärtuskasvatuse juurde, mis on jälle aktuaalne. Et ei vaadata enam last kui ainult õpetamise objekti, vaid ka kui, kui väärtust oma Ta väärtust isiksusena tema kõiki tahke, et laps ei ole ainult õppekavadega ja vaid tal on ka väga palju muid tahke, milles on ta hea ja väga hea ja kasutades neid võimalusi alati leiab selle positiivse võtme, et saada ka võib-olla need ülesanded tehtud, mis alati ei lähe väga kergelt. Meie oleme liitunud praegu Tartu ülikooliga eetikakeskusega ja töötame väärtuskasvatuse alases töögrupis et proovida, katsetada mudelite, kuidas on võimalik milliste koolis toimivate tegevuste kaudu on võimalik anda õigeid väärtushoiakuid. Mis peaks sellest vanematega tegema, mis peaksid selleks kooli töötajad tegema, et Me liiguksime Ühiste väärtuste rajal. Sest need organisatsioonid, ka kool, toimib siis, kui ta toetub ühistele väärtushoiakutele. Ja need väärtushoiakud oleme me oma koolis välja töötanud pedagoogilise kollektiiviga, hoolekoguga ka lastevanematega koos ja meie väärtus hoiakuteks alustalaks oleks siis eetilisus, turvalisus, ausus, töökus ja koostöövalmidus. Ja need Se väärtushoiakutele põhinev suundumus põhineb kava ühel Pärnu juhtimiskonverentsil olnud teemale väärtushoiakutel põhinev juhtimine. Ja mulle see väga meeldis, kus alustada, eriti sellest, et kui inimestel on ühised väärtused, siis nad räägivad ka paljudes asjades ühist keelt ka ilma kokku leppimata mõistavad 11 paremini. Ja sellele väärtushoiakutele peale peaks siis tulema neli sammast. Lapse ja lapsevanema sammas, see tähendab seda, et kool peab töötama nii hästi, et oleks rahul laps, lapsevanem ja veidigi veel paremini. Et nad kiidaksid meid kirikus, tänaval, kõrtsis, nad oleksid meiega rahul mitte ainult kooliseinte vahel, vaid ka tõeliselt, igal pool on õpetaja, kes on tegelikult kooli võtmeisik, õpetaja on väärtuste kandja, õpetaja on eeskuju ja õpetaja on ka inimene keda armastada. See on eriti esimeses kooliastmes, nii, minu õpetaja on tähtsam kui kõik teised ja minu õpetaja arvamus on palju tähtsam kui võib-olla mõnes küsimuses minu koduarvamus ja õpetaja peab olema motiveeritud ütlema nii nagu see kooli oleks tema isiklik, nagu ta juhiks seda kooli nagu see oleks tema organisatsioon, nagu ta oleks omanik, sest õpetaja on tegelikult juht. Õpetaja juhib oma klassikollektiivi, aga igal lapsel ema, isa, vanaema, vanaisa, siis tegelikult juhib õpetaja vaata sadat inimest. Sest iga tema lause läheb läbi väga mitme inimese, väga mitme inimese arusaamade, väga mitmeinimeste väärtuste. Ja kolmas osa sellest oleks siis juhtimine. Juht peab olema aus tatud, ta peab suutma oma kollektiivile rääkima kõigist headest ja halbadest asjadest, nii nagu ta on olema koos, näoli poris, tõusma sealt ja olema suuteline motiveerima oma asutust oma kollektiivi edasi minema. Ja neljast ala on siis suhtlemine, ümbrusega, suhtlemine pidajaga, suhtlemine teiste lasteasutustega huvigruppidega siis hoolekoguga. Ja kui me need neli sammast ja need väärtushoiakud kokku paneme, siis peaksime saama ühe hea kooli, kus kõik sambad küsivad, kus katus ei ole viltu ja kus kõigil on hea olla. Kas Pärnu kuninga tänava kool on selline kool? Me püüame selle hoole, meil on vähemalt visioon ja me teame, millist kooli me tahame. Väga raske on juhtida kooli ja kui sa ei tea, mis kooli me tahame kui on Luige haugi ja vähi sündroom, igaüks teeb oma asja, ta arvab, et ta teeb seda võimalikult hästi, aga aga see, mille nimel seda tehakse? See nagu ei tule sellest tegevusest välja, kõik käivad hästi, aga mille nimel ma ei tea. Noore koolijuhina ma sebisin 175 koolipäeva pluss kõik muud päevad ja kui see kooliaasta lõppes, ei olnud rahul mitte keegi ja mina kõige vähem. Siis ma mõtlesin, et, et midagi tuleb selles asjas muuta. Ja see oligi kooli kontseptsioon, mida tuli muuta. Nüüd me oleme jõudnud kaasava kooli kontseptsiooni et koolitee üksinda õpetaja koolijuht vaid kooli teevad kõik inimesed, kes on selle kooliga seotud lapsevanemad, kooli hoolekogu koolipidaja. Kõik tuleb panna selle ühise eesmärgi nimel tegutsema tema ja sellest tegutsemisest ka rõõmu tunda. Ma ütleksin siin praegu, et meie kooli motoks on, mis on ka kõigil meie au kirjatel kõigi meie logodel. Niisugune aitäh. Kui laps elab kiitusega koos, õpib ta lugupidamist. Kui laps elab lahkusega koos, õpib ta õiglust. Kui laps elab turvalisusega, õpib ta ustavust, kui laps elab tunnustuse ja heaks kiiduga õppinud Ta leidma maailmas armastust. Kuidas teil õnnestub seda elus järgida? Ja teie õpetajatel? Nii nagu ma ütlesin, on meie õpetajad väga pühendunud inimesed ja õpetajate kaadri valikul lähtume eelkõige sellest, kas õpetaja suudab särada inimesena. Kas ta on positi, kas tal on huumorimeelt, kas ta tegelikult neid lapsi armastab. Ja kas ta on inimene, kes suudab keskenduda õppetööle, kooli tööle täies ulatuses koolipäeva piires. Kõike muud saab juurde õppida, aga inimeseks olemist ei saa naljalt juurde õppida ega lõpetada meie õpetajate valikul. See on nagu lapse ootamine. Iga kord, kui meile tuleb uus õpetaja, siis ma ütlen, et tead, me oleme sind üheksa kuud väga hinges kandnud sinu peale mõelnud ja sind oodanud. Ja me oleme saanud omale tõesti need inimesed, kes meie kooli kontseptsiooniga sobivad, sest meie koolil on ju see eripära, et praegu 460 õpilase hulgas on 60 haridusliku erivajadustega last. Kui ma mainisin, et esimene klass sai võetud Eesti taasiseseisvumise ajal siis sealt edasi igal aastal tulid juba vanemad, kes palusid. Ma soovin oma last siia kooli tuua. Sellepärast et ma tahaksin, et minu laps näeks, et looja ei ole loonud kõik ühesuguseks. Et kui me isaga vana tuleme, et meid ei viidaks kohe vanadekodusse, vaid jätkame, saaksime oma kodus elada. Ja need olid noored inimesed ja nende inimeste pealt oli väga hästi näha Eesti tolerantsuse, Eesti demokraatia areng, Eesti riigi areng, kuidas me suhtume enesest erinevasse inimesse teise inimesse, kes võib-olla ei ole kohe esmapilgul meie sarnane või käitub natukene teistmoodi, kui me eeldame. Ja praegu on meil siis integreeritud põhikool, kuus põhikooli õppekava kõrval on ka veel lihtsustatud õppekava õppekava hariduslike erivajadustega lastele. See eeldab ka pedagoogilise kollektiivi tolerantsust soovi ja tahet näha erisusi, tolereerida neid ja ka õpetada õiget suhtumist ja õigeid väärtushoiakuid kõigisse inimestesse ka päris tavalaste hulgas. Kuninga tänava koolis on erivajadusega lapsed ja tavaõpilased. Väga sageli räägitakse sellest, et meie hariduse probleem on selles, et me ei oska võimekamaid ja andekamaid õpilasi toetada. Nemad vajavad ka mõnikord Ma olen teiega täiesti nõus hariduslike erivajadustega mõistet, me oleme vaadanud liiga kitsalt. Me oleme vaadanud seda sellel tahust, et laps, kes vajab abi selles osas on riik väga ilusasti kooli aidanud, on võimaldanud rakendada tugisüsteemi ka kohalik omavalitsus. Aga me oleme tihtipeale jätnud kahe silma vahele õpilase laps, kes on võib-olla mõnest ainest rohkem huvi tatud ja tal on võib-olla ka mõningad erianded avaldunud varem juba kooli tulles või enne kooli tulemist. Ja meie koolis ongi nii, et me püüame tegeleda õpilasega iga õpilasega vastavalt tema võimetele vastavalt tema arengutasemele. Meie vanemad ei taha mitte mingil juhul mingisid keskmise standardi järele õpetamist. Kui me alustasime oma arenguvestluste ka üle 10 aasta tagasi, siis tuli see väga ruttu välja. Et Meie lastevanematele sobis väga hästi suhtlusvorm, arenguvestlus kooli ja kodu vahel minu lapse probleemide lahendamiseks, minu lapsest rääkimiseks. Ja järjest rohkem hakkasid nad küsima kaelt. Kas te oskaksite meile öelda, millises suunas me võiksime oma lapse tulevikku hakata vaatama, kas humanitaar-reaal- või kunsti suunas? Ja me pidime hakkama ka tähele panema neid erilisemaid andeid, mis lastel avaldus enam kui seda õppekava nõudis? Ja praegusel juhul me oleme panustanud aineringidega väga tõsiselt nendele õpilastele, kellele jääb väheks lihtsast tavalisest õppekavast. Me oleme teinud individuaalset õppekava õpilastele, kes osalevad aineolümpiaadidel teadustööde kirjutamisel kaitsmisel ja me töötame lapsega nii haridusliku erivajadusega lapsega kui ka andeka lapsega. Andeka lapse probleeme on veel vähe teadvustatud tänamatult vähe, seda me peaksime palju rohkem tegema. Jame proovime sellega koolis ka nüüd hoopis rohkem tegeleda ja üheks heaks näiteks selle kohta on eelmise aasta meie tulemused, meie õpilased said 26 noore teaduri märki, see tähendab, kas siis Pärnu linnaaine oli piaadil esimene või vabariigis esimene 10. Ja me oleme väga rahul sellega ja lapsevanemad on väga rahul sellega. Lapsed on saanud rakendada neid võimeid, mis on loodus neile andnud ja õpetajad on osanud toetada, kas on siis nende loovuse seisukohalt nende täppisteaduste või uurimuslikke tööde seisukohalt. Nii et töö, andekate lastega osalemine aineolümpiaadidel õpilasvõistlustel, teaduslike tööde koostamisel ja kaitsmisel on üks meiega tagalaosa. Tegelikult on meil lausa kolm õppekava, tavaõppekava hariduslik, erivajadustega laste õppekava ja ka täiendav õppekava nendele õpilastele, kes on ainest enam huvitatud ja kes saaksid rohkem koolist kaasa võtta üheksa aasta jooksul, kui seda näeb, et õppega. Kas teie koolis probleeme ka on, kas lapsed omavahel riidlevad, tülitsevad, kas koolivägivald on teie kooli jõudnud? Kui te mõtlete probleemi all, et kas hariduslike erivajadustega lapsed ja tavalapsed, kuidas nemad omavahel läbi saavad ja kas hariduslike erivajadustega lapsed saavad meie koolis haiget siis ma pean vastama ei. Sest me alustasime oma integratsiooni. Nii, et 125 haridusliku erivajadustega lapse juurde integreerisime igal aastal ühe tavaklassi. Ja igal aastal tulnud tavaklass. Harjus õppis olema laste hulgas, kes vajasid mõnikord abi, vajasid abi, võib olla riietumisel, vajasid abi, sööklas vajasid abi mõnel üritusel. Meie integratsioon sai alguse nii ja ilmselt 10 aasta jooksul oleme me suutnud siis seda alustatud niimoodi edasi viia ja niimoodi selgitada, et sellel pinnal ei ole meil olnud küll probleeme. Me teeme igal aastal lastevanemate rahulolu uuringu ja me saame üsna ruttu kohe tagasiside, et see ei ole probleemiks. Kui te küsite koolivägivald kui niisugune, siis ma loomulikult ei saa väita, et meil seda absoluutselt ei ole. Majas on 460 õpilast ja igal hommikul, kui ma seisan kooli uksel, tervitan neid kõiki. Võin ma ette näha, millises tujus keegi on, kas lapsed on hästi maganud? Kased on hommikul söönud, kas neil on olnud, et eelmisel õhtul rahulik õhtu, nii et ma võin ette aimata, mis koolipäev täna tuleb ja koolivägivalla probleemiga me tegeleme väga kaua, me oleme lastekaitse liidu projektides me oleme selle seadnud enesele prioriteediks üks. Ja 2005. aastal külastas meie kooli ka õiguskantsler härra Allar Jõks. Tema eesmärk oli just vaadata ja hinnata pärast seda, kuivõrd kaitstud on õpilased integreeritud põhikoolis, kuivõrd on rakendatud kõiki demokraatia võimalusi, kuivõrd vabad nad on oma haridusteel ja oma oma käitumises ja kuivõrd hoitud on nad pedagoogide poolt. Just eile Pärnu juhtimiskonverentsil kohtusin määra Allar Jõksi ka. Ja meil oli mõlema hea meel, sest temal oli meeles külaskäik meie kooli ja minul oli meeles ära Allar Jõksi külaskäik. See oli väga positiivne, see oli väga põhjalik. Aga ta andis meile hästi palju ja mäletan seda hetke, kui Allar Jõks õhtu kell viis tegi siis kokkuvõtet ja ütles, et mul ei ole teile mitte midagi ette heita. Et meile väga meeldis selles majas, meile meeldis see, kuidas hariduslike erivajadustega õpilastesse suhtuda, takse, kuidas tavaõpilased neisse suhtuvad. Ja kuidas õpilasomavalitsus rääkis. Just meie kooli sellest poolest ja meie õpilasomavalitsuse tollane esindaja Liisa Nuut oli ka hiljem Allar Jõksi töövarjuks. Paar aastat hiljem siis juba tema suve suvel praktikal tema juures jälle ära Jõksi soovitusel asus õppima ka juristiametit. Nii et see oli niisugune niisugune meeldiv külaskäik ka sellega me tegeleme absoluutselt iga päev. Me ei jäta mitte ühtegi probleemi lahendamata. Ja me oleme proovinud oma õpilastele teha selgeks asjast rääkimine ei ole kaebamine. Me katsume lahendada probleemid kohe koolipäeva jooksul ja meil on ka selleks abilised, meie koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog, nõustaja, kes on samuti pühendunud inimesed. See probleem on iga päev päevakorral. Rääkimine on väga oluline ja räägi lapsega. Ja paljudel juhtudel ei ole kodul nii palju aega, et lapsega rääkida, küsida, kuidas sul täna läks. Ja lapsed tulevad kooli, Nad tahavad suhelda, nad tahavad rääkida ja sellegipärast on minu õppealajuhataja kabineti uks alati lahti. Alati on võimalik tulla kolleegil lapsel kas oma murest või oma rõõmust rääkima. Ja seda ma nimetan avatud uste meetodiks ja see toimib. Kas see toimib ka õpetajate puhul ja toimib minema minu kabinette, õpetajate, kabinette, õpetajate toa kõrval, õpetajate toal ei ole üleüldse ust. Ja ja meie uks on lahti. Me oleme üks meeskond. Meie koolis praktiseerida ülevalt alla juhtimist. Me oleme kaasteelised. Teil on õnnestunud liita õpilased, õpetajad ja kõik, kes kooli juurde kuuluvad ka lapsevanemad üheks suureks pereks, millel on küll omad probleemid nagu kõikides peredes, aga need probleemid lahendatakse. Teil on niisugune üks väline, nii võib ka öelda, et teil on sellest aastast koolil omad vestid ja ja ma olen kuulnud, et ka õpetajad kannavad neid veste Ja meie kooli kontseptsioon on kaasava kooli kontseptsioon, see tähendab, et igaühe mina peab mahtuma sõnasse meie. Ja seda ei ole väga kerge saavutada, et kuidas me seda teeme. Me alustame oma uute õpilaste vanematega, lastevanemate koolitussüsteemiga, aas Ta enne meie kooli tulemist me räägime selgeks, mida meie pakume, mida me saame pakkuda. Me räägime selgeks, mida me ootame uutelt lastelt vanematelt, eelkõige me ootame tolerantsust, üksteisega koosolemise tahet, positiivsust ja selle koolivesti juurutasimegi, nüüd just uute lastevanemate soovil ja palvel. Sest näed väga ammu küsisid minult, et kas oleks võimalik jälle kord minna tagasi koolivormi juurde. Õpilased arutlesid selle üle, ole kogu, arutles selle üle. Õpilased joonistasid kavandeid ja selle aasta esimesed klassid olid siis esimesed, kes said e aktusel ka oma koolivesti. See oli vanemate soov, mitte ükski vanem ei öelnud, et ma seda ei taha ja seda vesti kannavad rõõmuga. Nii õpetad tajat kui lapsed ja selle vesti oleva märgi on disaininud meie Pärnu väga tuntud kunstnik härra Vello Paluoja. Ja see märk ei ole ainult kooli vestilise märk on ka täna minu kaelas. See on meie koolimärk, mis on Pärnu kuninga tänava põhikool, seal keskel on väike tõrvik, see on tagasipilk. Vaade minevikkusest, poeglaste gümnaasiumi vilistlased olid Eesti vabariigi loomisel tõrvikukandjat. Sintsis seos minevikuga ja see-le märki saavad kõik meie koolilõpetajad, filistlastena kaelaketimärgiga, aasta õpetajat ja lipsunõelamärgid, ka aasta õpetajad, mehed. Selle märgiga on kujundatud meie tänukirjad, meie kutsed, meie tänukaardid. See on üks element, mis seob kooliperet. Aga suurem, mis kooliperet seob, on ühtemoodi mõtlemine, üksteise toetamine ja positiivne hoiak. Naudin neid inimesi, kes tulevad meie koolimaja uksest sisse naeratusega hea tahtega ja toovad kaasa häid mõtteid. Ja neid on palju. Te võtate õpilasi hommikul trepil vastu, nii et õpilased, ilmselt ka õpetajad tulevad samast uksest. Et tuntakse koolijuhi kohalolekut. Missugune koolijuhi roll tänapäeval koolis? Ja koolijuht peab olema kaasas kõikide asjadega, mis majas toimub, nii nagu ma ütlesin, me oleme kaasteelised. Me käime kooliteed ühiste eesmärkide nimel. Ja koolijuhi roll on pigem eestöölise roll. Ta peab nägema visiooni, oskama motiveerida oma õpetajaid, oma lapsi, oma lapsevanemaid ja 40 protsenti oma tööajast. Püüan oma inimesi kiita. Kaasa arvatud lapsed, lapsevanemad positiivsed emotsioonid tekitavad positiivseid emotsioone ja tekib sünergia efekt. Et eestlane on juba pikem kord niisugune, ta jätab ütlemata, kui on midagi hästi, ta ütleb, kui on halvasti. Aga ega ta eriti kiitma ei kipu. Ja ma olen selle valusam tunni saanud siis, kui mu isa suri väga noorelt. Kuhu mulle kooli helistati, et teda enam ei ole. Ja mul oli nii palju ütlemata tal hästi. Siis ma mõtlesin, et kõigi teiste inimestega ei korda seda viga. Te olete inimene, kes õpib oma teele tulnud takistustest vigadest, probleemidest. Kas sa ise õpid? Ja ma ise õpin ka ja meie koolis on õppiva organisatsiooni ideoloogia. See tähendab seda, et kool ei ole kunagi valmis ei saa kunagi valmis, ta muutub, kogu aeg muutub nende inimestega, kes kooli juurde tulevad. Puutub nende inimeste läbi, kellega kool suhtleb. Ja kool peab olema niisugune koht, kus õpetaja omased väärtushoiakud, tema, tema anded saavad edasi areneda, et ei saa maha maha tallata ega, ega maha trampida. Vaid kõigile selles organisatsioonis peab olema arenguvõimalus. Aga ma tean, me oleme läbi rääkinud, kuna see on kellelegi soola. Sest see on koolon nagu orkester. Ta peab mängima väga hästi, igal on seal oma soolopartii. Ma olen kunagi õppenõukogus öelnud, et kuule, naised, et kas te tahaksite olla kontserdil, kus kõik mängivad kogu aeg soolot ja hiljem kõik kummardavad ja ootavad aplausi. Kui tegelikult enam kedagi saalis ei ole? Ei ole keegi sellisel kontserdil olnud ja me keegi seal olla ei taha. Nii etet, et selles mõttes ja me õpime ja me püüame olla kursis uute suundumustega. See ei tähenda, et me oleme tuulelipud. Meie oma põhiväärtused jäävad, pigem koristame oma sahtleid, lisame sinna uusi ideid. Viskame ära need, mis enam ei toimi või mis on juba oma toime saavutanud. Ja püüame olla innovaatilised, sellepärast et me ei kasvata ju ega koolita lapsi. Praegusesse aastasse 2009. Koolitame neid ikka. Et 2020 ja 25 peavad nad ka hakkama saada. Peame õppima, meie peame muutuma. Kuidas teist tegelikult õpetaja sai? Minu koolitee algas väga heas gümnaasiumis tolleaegses Pärnu esimeses keskkoolis, nüüdses Pärnu ühisgümnaasiumis. Selles gümnaasiumis olid alati teretulnud õpetajaks lõpetajad alati austusega räägibki, nendest, tema on meie kooli vilistlane, meie koolilõpetaja ja nüüd meie kooli õpetaja. Minu suur austus ja lugupidamine ja suur eeskuju on olnud härra Elmar Roosna-Pärnu ühisgümnaasiumi direktor. Kindlasti oli see õpetajate eeskuju, see oli õppimise kallakuga kool, kus tehti ka kõiki muu aga minu õpetajad olid mulle kindlasti suureks eeskujuks. Nad olid heatahtlikud, väga nõudlikud, aga väga suure südamega. Ma ei olnud üldse priimus, kaugel sellest, ma pidin väga palju tööd, Tege. Aga teadsite juba varakult, et tahate siduda ennast sellise ametiga ja lastega vähendamisega ja õpetamisega. Eks me väikeste lastena ikka kooli mängisime, oma nukud ritta sättisime ja siis need õppetükid nendele nukkudele ette mängisime, mida siis õpetaja koolis oli teinud. Ja minu kooliaega jääb ka veel minu spordi tegemine, see on akadeemiline sõudmine, ilma milleta vist Pärnust väga vähesed, väga vähesed on pääsenud. Ja, ja see sporditegemine ei olnud huvialasport, see ei olnud tervisesport, see oli päris tõsine sport. Treenerid Evi Lepik, Mihkel Leppik, praegused suurkujud ja me olime mitme mitmekordsed Eesti meistrid, Baltikumi meistrit, NSV Liidu noorte hõbemeeste sportlase kandidaadid ja minu gümnaasiumi lõpetamine jäi aega, kus tuli teha kaheksa eksamit, kaks korda päevast trenni ja minna NSV Liidu meistrivõistlustele. Me saime sellega hakkama. Kui palju tänasel päeval tegelete spordiga? Spordiga võiks tegeleda hoopis rohkem sest akadeemilist sõudmist, kui ma tulin Tallinna Pedagoogilise instituuti, siis võimlesin ma õpet taia Liia Palmse võimlemisrühmas ja pärast võimlemisrühmas olemist. Kui ma tulin õpetajana Pärnusse, tekkisid mul omal võimlemisrühmad, oleme oma lastega käinud laulupeol ja ka käisin ise Pärnu võimlemisklubis rüht võimlemas ja olime tuhanded 986. aastal osalised esimestel hea tahte mängudel Moskvas, aga siis juba võimlejana. Armastate vabal ajal muusikat kuulata, nii palju, kui seda on võimalik kuulata. Ja tegelikult ma tahaksin olla vahest väga vait, ma tahaksin olla püksi. Ma tahaksin kuulata vaikust. Ma tahaksin kuulata tuult ja vihma. Ma tahaksin korrastada oma mõtteid. Mõnikord nutta. Sest pisarad puhastavad mõtteid. Et siis jaksaks edasi minna, aga hea prantsuse sanktsioon on mulle lapsest peale meeldinud. Ma ei oskagi öelda, miks, aga keegi peab tema tema niisugune huvitav elu ja elust läbimurdmine ja vaatamata raskustele ja tippu jõudmine. Huvitav naine. Pärnu kuninga tänava põhikooli direktriss Urve Krause ja saate toimetaja Piret Kriivan saates ärimentorid on valminud koostöös Tallinna Ülikooli ja Euroopa sotsiaalfondi programmiga. Eduka saate lõpetab Édith pea hümn armastusele.