Näitusel, mis jääb avatuks märtsi lõpuni, tutvustatakse Eesti lagunenud või hävimisohus olevaid mälestisi. Väljas on fotod ja tutvustavad tekstid 20 mõisa elamu ning tööstusrajatise kohta. Lisaks saab kuulata mitmete muinsuskaitsega seotud inimeste asjakohaseid intervjuusid. Küsisin näituse ühelt kuraatorilt Olev Liivikul. Kui ulatuslik ja ohtlik see üldine lagunemistendents meil on? Ta on üsnagi ohtlik ja kahjuks on see eriti täheldatav Tallinnast kaugemal, eriti piirkondades, kus on vähem sellist majanduslikku atraktiivsust, kus on raske leida hoonetele funktsiooni. Kõige ohustatumad on mõisakompleksid maal, väikelinnades asuvad tööstuskompleksid ja ka elamuarhitektuur ja taluarhitektuur. Põhjus on rohkem rahas või lihtsalt tahtmises ja organiseerimises. Kindlasti on mälestite puhul täheldatav ka selline äriline lootused. Objekt läheb kallimaks, et kunagi saab seda edasi müüa, aga teine küsimus on ikkagi see kerge hoolimatus. Meil on see mentaliteet, et me tahame ehitada uut, aga me sihti lugu unustame ära, selle vana väärtuseks on see säästliku arengu vastu elamine. Vana kordategemine on ühiskonnale ja jätkusuutlikult tegelikult olulisem kui igale poole uute objektide ehitamine, mis ka tulevikus võivad hävinada. Kui me kogu aeg mõtleme ainult uue rajamisele. Ma saan aru, et see on natuke nagu halastamatu küsimus, aga kas neid objekt ei ole mitte liiga palju, kui teha selline hoolikam valik, võib-olla on võimalik neid sõelale jäänud objekte rohkem säästa? Mina arvan samamoodi. Eestis on liiga palju kultuurimälestisi nende ressursside võimaluste puhul, mis meie riigis on ja, ja ka meie elanikkonna arvestades ja meie regionaalarengut, arvestades, et me kaitseksime kindlasti palju tõhusamalt mälestisi, kui neid oleks vähem või kui nad oleksid kuidagi klassifitseeritud. Näitusel on 20 objektivist väljas, kas need on kõik sellised, mida peaks kindlasti kaitse. Kahjuks on mõned objektid jõudnud sellisesse lagunemisstaadiumisse, kus ei ole neid mõtet enam kaitsta. Teiselt poolt on siin loomulikult objekte, mida tuleb väga oluliselt kaitsta. Nendest on näiteks neeruti mõis, mis on kahtlemata 20. sajandi alguse arhitektuuri üks pärleid, mis seisab tühjana ja kahjuks aegamisi laguneb.