Kuule kohal. Praegusel kujul seal. Meie sõjaväe sellega rahulisele laenata. Räägivad. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, kuues november aasta 2009. Neile, kes Michael Jacksonit iidoliks kuningaks või ei tea veel kelleks peavad, olen alati andestanud issanda loomaaed on kirju. Miks ei võiks lisaks loomade kuningale olla kuskil veel või kasvõi igaühel oma puuslik, kunn või kroonprints, keda kummardada. Kuid tema viimast loometsüklit kirjeldav film, mis praegu kinolinal jooksev, muutis minu suhtumist temasse. Samuti lubas nähtu mul teha veel teisigi üsna olulisi järeldusi. Esiteks kunst on sünteetiline, seda enam kaasaegne hõlmates ja sidudes kõige erinevamaid kunstivaldkondi. Seni, kuni sinuni jõuab sellest vaid osa pole sinust ka tegelikult selle õiget hindajatega mõistjad. Nii oli ka minuga. Ehkki elan, saavad muusikas, ei kuulu sellesse kunagi muusikavaatamine, selleks pole lihtsalt aega. Nii olnud ka mul õiget aimu tegelikust Jacksonist, seda siin kirjeldamata, sellest rääkimata, tunnistan nüüd aga üht. Tegemist oli suure kunstnikuga suure andega. Ja teiseks mitte üksnes sajad ja sajad andekad ja pühendunud inimesed, kes koos Michael Jacksoniga tema suurimat kontsertprogrammi ette valmistasid ei näinud selles oma võimalust teha midagi suurt ja geniaalset. Seda võimalust ootasid ka miljonid inimesed üle maailma, kelle jaoks seda kõike ette valmistati ja kellele pidi osaks saama võimalus kogeda midagi suurt ja kordumatut osaleda selles paraku jäi see võimalus realiseerimata. Ilmselt ongi võimalustega juba kord nii, et need võivad sageli jäädagi vaid võimaluseks kuid ei pruugi, sest samas usun pigem seda, et üks selline võimalus, suur võimalus, mis pakub midagi suurt ja võib tuua kaasa olulise pöörde, on meil kõigil selles elus olemas. Seda võimalust tuleb lihtsalt näha sõdule ja tabada selle võimaluse peab ära realiseerima. Seetõttu tasub ehk rääkida mitte võimalustest, vaid võimalusest, sest muidu muutud loiuks ega saavutagi midagi. Täna räägime võimalusest minu ka koos on stuudios kirjanik Maimu Berg, tere päevast. Ja dirigent, muusik, minu hea sõber Tõnu Kaljuste, tere päevast. Tere. Tere. Mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Hüva, te mõlemad olete loomeinimesed ja kindlasti on ka teie ees terendanud mingisugune võimalus. Te olete seda märganud, hoomanud mõistnud selle olemasolu. Kas te olete sellega ära realiseerinud, on olnud teil elus mingisugune selline suur võimalus, mis on olnud tee. Loome teie elu jaoks ääretult oluline. Noh, ma räägiksin võimalikust ka, see on ju ka üks võimaluse vahevariante ja sellest on väga ilusasti kirjutanud noor Betti Alver. Ilmauks on irvakil, kõik on kuskil võimalik. Ja mingil ajal tõlgendati seda, et noh, noor või väike pekki oli, elas seal raudtee ääres, vaatas, rongid, sõidavad ilma oksal lahti, rongiga, võib kuhugi sõita. See oleks liiga lihtne. Tegelikult on see see ime, mida on kõigil meil leida võimalik, mida me kõik saame kätte siis, kui me kui meis on seda potentsiaali, seda, seda otsijad, seda vaimu. Ja kui sa küsid, kas ma olen oma võimalus kasutanud, siis ma vastan sulle seda võimalust olen ma kõige rohkem kasutanud, luues palju loonud Marele oma võimalusi palju selles mõttes käest lasknud, sest see vajab aega. See vajab ka mingit mäe, materiaalselt kindlustatud rahu, hingerahu, mõtiskluse võimalust, enda harimise võimalust, võimalust, eks ole. Aga see on see võimalus, mida ma pillalt vana alustades hakkasin kasutama ja ja ma ei kahetse, et ma ei lasknud seda võimalust käest. Minu võimalused sellega seoses on lihtsalt kirjeldatavad, et tekkis hetk 81. aastal, kui oli võimalus luua kammerkoor see sai ära kasutada tehtud ja 93. aastal luua võimalus Tallinna kammerorkester, mis sai ära kasutatud. Ja 92. aastal võimalus issimiga teha Arvo Pärdi plaate, Theo, mis sai ära kasutatud, kusjuures plaadistus Soomes, mis tundus tol hetkel täitsa noh, väga keeruline koos Saksamaafirmaga, nii et see on tööalane võimalust. Niisugune tegude ridamisi esimesel hetkel kohe selle teemaga seoses meenub. Eks see saate nagu hoiak ongi eelkõige just seda loomepõhist põldu künda ja siit neid näiteid tuua. No ajaloost me teame väga palju neid kõige suuremaid kunstnikke, meistreid, kes on siis just tänu mingisuguse helde metseeni või, või hea tellija tekkimisele saanud ennast üldse realiseerida, on need siis muusika ajaloos või arhitektuuris. Ja, ja seetõttu need olidki just need võimalused, mis üks head kontakt või, või ka looja anne Talle nagu kinkis ja ta omades seda potentsiaali, seda tahet ja ka oma eesmärk ise ära realiseerida, seda on ka siis õnnestunud. Kindlasti on üks asi, mis tuleks nagu lahus hoida, on see, see võimalus, mis, millest me räägime, mis on siis nii-öelda loomepõhine või mis ikkagi põhineb andel ja tööl sellest, mis on nii-öelda pime juhus, pime õnn, näiteks sa võid loteriil võita mingisuguse suure summa raha, see annab sulle mingi võimaluse. Aga see on siis juba see võimalus, millest me räägime, et peale seda, kui see rahabaas on olemas, nii et me ei räägi sellest võimalusest midagi lihtsalt niisama No aga sa pead selle võimaluse siiski tekitama, ostes loteriipilet Et ikkagi, et see, mis on nii-öelda, et see võimalus ei ole ikkagi juhus, et ma tahan sellega rõhutada seda, et see võimaluse tekkimiseks oled sa juba teinud tööd, sul on olemas kõige olulisem, Sul on unistus midagi realiseerida. Ei ole nii, et keegi koputab sulle ukse peale, ütleb Tõnule, et kuule, kas sa tahad, Cameron. Võimalused lääts on suured ja pisikesed ja ütleme, silla suure võimaluseni jõuad ainult läbi pisikeste ja selleks, et see suur tekiks ole, on tarvis, et see kollektiiv mu ümber oli 10 aastat taidleja ja siis sai nagu kogu aeg arenenud selles suunas, et saada see elukutse endale. See on üks niisugune protsess, mis on oluline siis realiseerida, kui selleks on pisikesed võimalused ära kasutatud. Aga noh, ütleme ka seda, et et, et sinu oma võimalus oleks tõesti võimalus, selleks peab sinu ümber olema ka loodud mingi võimalus, mingi võimalus peab olema ennem tekkinud, meil on praegu ütleme avarii, eks seda võimalust meil mingi ajal ei olnud, võib-olla ei olnud võimalust kirjutada nii, nagu sa tahad. Jaa jaa. Ma ma just huvitav, et tänases Postimehes aga haakub selle teemaga Rein Veidemann küllalt ootamatu nurga alt, ta kirjutab tahab nimelt sellest, et nüüd ilmus Tsetterbergi Eesti ajalugu ja ütleb, et Eesti ajalugu on olnud mäng võimaluse ja võimatu võimaliku ja võimatu vahel. Et me oleme oma võimalusi väga tihti väga hästi ja väga osavalt osanud kasutada ja selle tõttu oleme püsima jäänud ja oleme ka oma trotsist või juhmusest või kangekaelsust mõned head võimalused käest lasknud. Aga kokkuvõttes ma tahan öelda seda, et et, et see võimalus, mida me viimati oskasime ära kasutada riigi loomise näol on meile andnud palju palju individuaalselt igasuguseid võimalusi. Kui me sedasama Betti Alveri juurde tagasi tulen siis nähke selles luuletus, mis on 30.-te aastate alguses kirjutatud, et sel ajal oli võimalused, sel ajal oli sinu ilma ukse avali, et sa said kuskile ja vahepeal seda võimalust ei olnud, et jätame kõrvale selle, et ma põgenen oma loomingu maailma, need muud võimalused, et need olid nagu ära lõigatud. Ja selles iseseisvas Eestis me saime ka mingil hetkel teada, kus prantsuse president ütles meie riigi kohta, et meie riik ei kasutanud võimalust vaikida. See oli ka mingi hetk. Nähtavasti ka see võimalus tuleb mingil hetkel ära kasutada ka sinu saates, eks ju, kui tuleb mingi Saad aru? See vaikivalt läks. Natukene laiemale riigi või ühiskonna pinnale, siis tõesti ei saa sellega nõustuda, et me oleme vähemalt Meie teadaoleva nendel aegadel kasutanud ära kaks võimalust, üks oli see, mis oli siis riigi sünni ajal eelmise sajandi alguses ja teine oli siis taasiseseisvumisel väga kaks suurt suurt kaks võimalust, kusjuures need tõesti võisid olla selliselt teostatud ainult tänu teatud asjaoludele, mis andsid meile lahkelt ette selle võimaluse ära kasutada. Ja nüüd ma olen sageli mõelnud, kui kuulata seda, kuidas kõik kurdavad ja hädaldavad ja et ega meil ei ole uut eesmärki ja meil ei ole seda ja teist. Ja no mis valitsus nüüd on seal tal ei olnud eesmärki ja mõelnud, et me kõik peaks mõtlema sellele järgmisele võimalusel, mida meile antakse, et mis võiks olla, et kui me selle ära kasutame, mis siis meie kvaliteedis muutub, kuhu me hüppame, mis meist saab, kas me oleme siis midagi teistsugust võime. Sest need iseseisvumine ja taasiseseisvumine, see oli tohutu kvaliteedi muutus meie staatusest. Kehtestasime ennast mist järgmine meie unistus, et kui me see realiseerub, see võimalus meile, millise, ütleme siis teeme. Vaata palju tavainimese jaoks oli ka üks teine väljend saada sellest vene värgist lahti, see vene värk, niisugusi väljendusena ju põhines sellele mahinatsioonid, ärarääkimised, kombinatsioon, ruunid, sahkerdamised, algkvaliteet ja kõik see, mis oli halva kultuuriga seotud kutsunud vene värgiks. Ja seda võimalust, et sellest lahti saada, on palju raskem kasutada kui lihtsalt selle, selle institutsiooni muutust. See oli niisugune hetk, kus meil muutus poliitiline kord. Aga kui räägime kultuurist, siis seda võimalust kasutama veel tükk aega, et sellest värgist lahti saada. No ma ütleks ka seda, et, et siiski see sellest värgist ütleme, pust riiklikult vabanemine on andnud meile võimalusega viriseda, eks ole, sa nagu heidad ette viriseb, aga meil on nüüd selleks võimalus avalikult viriseda, igal pool õiendada, kirjutada, rääkida see võimalus, ma võin siin hakata kohe kiruma Ansipit või savisaart, eks ole, et mul on võimalus. Aga üks On ju Ansipi poolt sõnastatud, pääseme viie kõige rikkama riigi hulka, kui nüüd irooniline olla võis olla, kasutame võimaluse, võib-olla meil on see võimalus, mis, miks me oleme nii skeptilised, et võib-olla see ei ole sellist sellist pidi võimalik nagu nagu, nagu Ansip seda ette kujutab. Võib-olla see on ikkagi võimalik, et me võime ju lõppude lõpuks võtta endale hoopiski niisuguseid utoopilise tunduvaid eesmärke, mitte mitte väga palju ei olnud neid inimesi, kes kuskil kuuekümnendatel arvasid, et Eesti riik on jälle võimalik, eks ole. Absurd, paljude meelest ma mõned praegu ütlevad, et ma teadsin kogu aeg, et see tuleb, aga no paljud ei teadnud ka, et, et, et võib-olla võib-olla meil ongi see, et me oleme, ma ei räägi praegusest viiest rikkamast riigist, aga ütleme üks targem rahvas, üks niisugune haritum rahvas, me oleme seda olnud, vähemalt uskunud, et me seda oleme. See võimalus on ju olemas ja seda võimalust me võiksime hakata ju praegu endale niimoodi sättima. No see saade kipub vägisi poliitiliseks Vabadus võimalus oligi. Ka eesmärk veidikene seda käsitleda, sest. Jackson pihta ja, ja me võime öelda, et meil on võimalus. Saate lõpus. Ja see poliitiline teema, mis just võimalus aspektist vääriks käsitlemist, on see, et nüüd just päeva eest paari eest lepiti Tallinna võimukoalitsioonis uue võimul koalitsiooni kokku selliselt, et on siis niigi enamus tava Keskerakond kaasanud linna juhtimisse sotsiaaldemokraadid ja mis küll selle kohta kõik on öeldud, et sotsiaaldemokraadid noh, lasevad ennast, ma ei tea mitte millegi eest ära meelitada, neelab mingi võimuhullus, nad nad nagunii saavad peksta, nad võetakse sealt välja, et see on jälle järjekordne Keskerakonna kapriis ja, ja teistele koti pähe tõmbamine ja nii edasi ja nii edasi. Ja samas ei kuulda seda, mida sotsiaaldemokraadid on väga selgelt öelnud. Et nad tahavad kasutada ära võimaluse, et Tallinnas midagi muuta. Eeldame, et kõik see kriitika, mis on Keskerakonna vastu olnud on õige. Kas siis tõesti läks neli aastat midagi muutu, tulevad järgmised neli aastat, keegi ei taha midagi muuta, keegi tahab mingit võimalust kasutada, sest ega meie ju nendega koos midagi ei tee. Ja uskuge ka järgmised neli aastat, mis tulevad järgmisi valimisi, saavutab Keskerakond taas enamus. Kas siis tõesti meie Tallinna kodanikud ei tee midagi selleks, et midagi muuta, kasutada oma võimalust asjade muutmiseks? Maimu Berg, sina oled nüüd uue volikogu liige, sotsiaaldemokraat. Räägi nüüd meile, kuidas selle võimaluse kasutamisega on. Saate alguses ma küsisin sinu käest ka sulanud erendanud mingi võimalus ja sa ei maininud seda, ma ise lootsin, et sa hakkad sellest rääkima. Kuidas sellega on, noh, räägid ikka sellest, mis rohkem südamel on see võimalus, poliitiline võimalus on üks võimalus, aga see on ka niisugune kollektiivne võimalusi. Ma rääkisin omaenda isiklikust võimalusest. Mida, mida see poliitilise võimalusega tegelemine tunduvalt vähendab, võtab ära. Aga loomulikult on see võimalus ja loomulikult on see valik nagu võimalus ikka tekitab ju valikut, on võimalus, on võimatu, eks ole, ja Ma ütleksin seda, et kui me eelmine volikogu koosseis pidas oma nii-öelda lahkumisistungit raekojas siis selle Isamaaliidu tolleaegne liider volikogus Matti Tarum ütles, et eelmise volikogu eel või õigemini alguses pakkus Keskerakond ka meile Isamaaliidule võimalust nutta. Ta pakkus kõigepealt sotsidele ja siis kuna sotsid ütlesid, siis ära Isamaaliidule võimalust koos valitseda ja me ei kasutanud seda võimalust ja ma tunnistan, ütles Matti Tarum. Et ma kahetsen seda. Tähendab, mitte kasutades võimalust, on absoluutselt kindel, et sa võid seda kahetseda kasutades võimalust on fifty-fifty ei pruugi kaasa, ei pruugi kahetseda. Adam selle Jackson'i maalt võiks ilus kultuuri näide selle teema juurde, mis ma ütlesin, vene värk. Mulle meeldib väga peale Ameerika valimisi, mis loomulikult on suurema tähtsusega kui meie kohalikud valitsused, valimised üks niisugune ilus hetk, kui on kõik need võitlused toimunut siis tingimata järgmine, kes juhtima hakkame, järgmine? Koalitsioon ütleb, et oli, mis oli? Nüüd me suuname kõik selleks, et seda riiki teenida. Vot see see kultuur meil puudub, et oleks oodanud ka seda asja, et mingi hetk tekib nüüd, et on võitlused peetud. Et soovime, et Tallinn, need areneb selles uues koalitsioonis niisuguse positiivsema noodiga, et see, see hetk, kus tekib mingisugune rahu ja antakse võimalus rahus olla ja rahus midagi välja kujuneda ja oma mõtteid väljendada, et see meil veel puudub, meil on niisugune kogu aeg on mingisugune kodusõda, et see mingisugune solidaarsus, et et see oli nüüd meie valik, demokraatlik valik, andkem võimalus. Selle ameerika näite juurde tagasi tulles ongi just Barack Obama administratsiooni puhul oluline lisaks kõigele sellele, mida sa Tõnu praegu rääkisid, ta jättis osa väga olulise tähtsusega võtmeministreid vabariiklaste hulgast oma omavalitsusse, nii et ta püüabki näha seda laiemalt, kuigi ütleme, et demokraadid võitsid, aga ta kõik kõige parema aine ees ja olluse kasutab ära riigi hüvanguks. Ja missugune retoorikale Clintoni ja tema vahel enne? No aga, aga räägitakse, vabandust ju ka sellest, et et ka Euroopa võiks kasutada seda võimalust Obama võimaluseks nimetatakse seda Obama võimalus Euroopale seesama mudel, millest sa räägid, et, et niisugune koos, et niisugune rahu, nisugune, konsensus, solidaarsus. Loomulikult, aga ma ütleksin, et meil ongi. Me olemegi nüüd saavutamas seda oma selles koalitsioonis kõigest hoolimata. Aga milline on väljunud ajakirjanduses, ei saa sinna midagi parata, Tallinnas on see vene värk seal kaasas täpselt. See, mis väljendab võik õigemini kirjeldab, on vale sõna jaga peegeldada vale sõna, sest seda ta ei tee. Aga ta loob just nagu mingit uut reaalsusse. Meediat ta üldse ei märka. Mis toimub kõige vähem, ta seab. Päev algab suurepäraselt, mis toimub. Aga laiendab. Hoopis midagi selles mõttes nüüd just vist päeva kahe eest, kui oli teleseks foorumisele nendel samadel teemadel, siis mäletan üks nendest poliitilistest jõududest, kes ei saanud sellesse uude koalitsiooni Tallinnasse. Velise uhkustasid esimesest päevast peale hakkame telki koheselt kritiseerima, me ei anna teile ühtegi päeva vaba, mis samas jälle ühe normaalse valge riigi ja valge kultuuripoliitika hulka kuulub see nii-öelda 100 päeva adra seadmiseks. Kuna praegu on koalitsioon mitte enam endine, vaid on just sotsiaaldemokraadid kaasatud, laskem neil öelda asjad korda nihu, loksutada. Lasele ärritamisega alustati juba eile, aga aga samal ajal eelmises foorumis vist või ühes eelmistest väga hästi iseenesest minu meelest Tsahkna Isamaaliidu esindajana, kes ütles, et Me tegelikult me toetame seda, et sotsid lähevad koalitsiooni Keskerakonnaga, sest me näeme, et ka meie võime nende vahendusel Nende abiga mõjutada seda Tallinna elu mõjutada seda sellises suunas, nagu nagu sotsid on ka tahtnud seda mõjutada, see on see, millest sa räägid, et kaoks ära see vana nõukaaegne, niisugune vastandamise ja kaasa lohistamise muudetud. Kogu siht ja fookus peaks olema seal meie riik ja meie linn. Et see, me tegime valiku ja nüüd toetame toetagem 11, on valimiste aeg, kus me ei toeta 11, kus me võitleme ja nüüd on see hetk, kus tuleb toetada ja anda võimalus Omades volikogus nii vähe kohti võrreldes Keskerakonnaga nagu sots seal demokraatidel on siis tegelikult seal midagi sama kaalu unistus või loosung, noh niisama nagu öeldi, et saame jõuame viie Euroopa liidu jõukama riigi hulka, sest noh, see see pani ka niimoodi pead vangutama, kuidas ei ole võimalik midagi analoogilist, mis väga paljudele mitteandi tundub võimatuna, vaid ka tundub lausa vastumeelse neid ei tohikski nagu eesmärk olla, et meil ükskord valitseks nii, nagu neid tänases Päevalehes ka Rein Taagepera kirjutab. Riigis tõeline kodurahu, kus nii eestikeelseid kui venekeelsed eestlased tuginedes väga selgelt eesti keelele on suutnud sellise eestikeelse riigi ehitada kuni Narvani välja. See peaks olema meie kõigi eesmärk, et, et, et ei käiks eri rahvused ringi, rusikas taskus ja et valimistel või valimiste vahel oleks üks selline kõige kas avalikum või varjatum, poliitiline retoorika, rahvuspõhine, tähendab minu jaoks on see üks väga suur unistus, ma olen olnud siin riigis, kus, kus eestlasi suruti alla ja me pidime oma õiguste eest võitlema vene keeles, sest nad lihtsalt teist keelt ei osanud. Täna me saame seda teha peaaegu juba kõik üle eesti eesti keeles. No ja see on kõik tuntud poliitiline retoorika, mis käib aeg-ajalt iga nädal igal pool, tegelikult praegune aeg on selleks, et teha professionaalne keeleõpe, naistel on võimalus õppida eesti keelt, et see on kõrgel tasemel rahvusvahelisel tasemel keeleõpe suunata poliitilised valikud keeleõppes ja palkades just sellele, et see eestikeelne riik tekiks. Vaat see Täpselt ja ei kasutata ära ka seda võimalust, tähendab keeleõpe, vene keel või venelane võib väga hästi ära õppida eesti keele tahaks eesti kirjandus näiteks lugeda vene keeles, kui vähe on meil tõlkeid, kui kui vähe on seda võimalust kasutatud, miks me peame õpetama eesti ajalukku ainult ajaloo õpiku järgi? Suurepäraselt võimalik õpetada seda kirjandusteoste põhjal, mida on tunduvalt huvitavam lugeda, tulevad lähemale nagu inimesele ja venelane on üldse inimene, kes kirjandust väga armastan. Ta armastab muusikat, aga kirjandust ka olema. Et need võimalused on meil ikka pooleldi kasutada. Tere päevast, head raadiokuulajad pisukese sisse juhatada ja ka tema jaoks sammu tagasi astuda. Me oleme praegu üks Avardada ma tahtsin öelda humoristliku vaherepliigi kuulajate tähelepanu juhtida sellele, mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks on poliitika loogiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid ka, muidugi on olemas veel üks vaatepunkt, see on eestlase vaate, kas siis selle laulu kuule, reetsed, küsimused. Mul on üks väike saladus vabandamisest, tiraad läks pikale. Kas seal on ka, see oli küll väga asjalik materjalid on väga huvitavad. Aitäh sõnaõiguse eest. Hüva räägivad, jätkab minu tänased vestluskaaslased on muusik Tõnu Kaljuste, kirjanik Maimu Berg, mina olen arhitekt Ignar Fjuk ja saate esimeses pooles rääkisime võimalusest. Ja nagu möödaminnes oli ka veel minu eelloos juttu sellest, et seni kuni ma ei olnud näinud või saanud osa Michael Jackson'i kunstist kui, kui liikumisest muusikast tekstist. Ma ei tea, millest veel, ma ei saanudki teda õiglaselt hinnata ja minu jaoks ta ei olnud nagu avanenud hiljuti nähtud filmi kaudu, kus ma siis seda kõike sain kahe tunni jooksul näha. Järsku tajusin selle kunsti tähendust, seda tema nii-öelda iidoli rollis, tema tema asendid selles üldises kunsti kontekstis. Kuulan teist korda juba nad seda, eks sa alguses rääkisid ka, aga ütle mulle. Kas tundub sulle veidike imelik, üks niisugune mõttekäik, mis ütlenud sa kuulasid muusikat ja selle tõttu see tähendab muusika kõla, eks. Ainult see, mis kõlab see muusika. Nüüd sa nägid muusikat. Vaatasid muusikat, kas sa siis. Kuulasid sedasama või, või sa nägid muusika missis muusikaga muutub, kui sa seda näed, ma arvan ja, ja kuidas siis sul hinnangud muutvad muusikas, mis on kõla läbinägemise. No kõigepealt ma tahangi sellega öelda, et ta ei olegi ainult muusika. Et kui sa hindad teda ainult läbi muusika vaatevinkli, siis ma arvan, et, et et siis on mul väga-väga palju sama aegade muusikuid, noh kindlasti temast ees, aga see, mida tema teeb, sünteesib teisi kunstiasju, siis ma arvan, sellele selleni popžanrile ei ole talle kõrval mitte kedagi panna. Ta oli seda ropult andekas inimene ja andekus näeb tihtipeale vat nendes dokkides ja nendes filmides palju paremini kui ühes. Ja see film ongi ju kahetunnine film sellest, kuidas valmistatakse ette tema juhtimisel kogu seda suurt kontsertprogrammi. Aga seda juttu ma räägin. Oota, ma segan veel vahele ausalt öelda seda, et aga on neid inimesi, kelle puhul prevaleerib nägemine ja neid, kelle puhul kuulmine, eks ole. Ja see mulle meeldis nõrk nägemine, kõva, ütleme, räägime neist, aga räägime, räägime seda nagu rahvusel tasandil, siis tuleb meelde see antiikne pöördumine. Vaata Hellas, kuula Iisrael. Aga soov oli salarahvas, paneks tähele? Minu erialaga seoses ma olen hästi palju tajunud seda, et inimesed vaatavad muusikat eriti dirigentidest, räägivad, et nad ei kuulamisdirigent, dirigeeris, vaid nad vaatavad, kuidas dirigent dirigeeris, nii et see on tuttav asi, sellepärast sa, sa tihtipeale selles plastikas näeb tema taotlusi. Jah, aga kogu see jutt on tegelikult just tuleneb, mida ma tahan, tahtsin öelda, saatega edasi minna, on see, et kuni sa ühest kunstiteosest või kunstiaktist tead, oled saanud osa või siis ka mõistad ainult ühte sellest tervikust mingisugust ühte lõiku siis ja ei olegi adekvaatne seda hindama. Ja nüüd, kui laiendades seda laiemalt kunstibürokraatiale, neile, kes siis hakkavad või tahavad või ka hindavad iga päev kunst ja teod nii-öelda kultuuripoliitilisi otsuseid sellele määrava stipendiumi sellele ei määra, sellele annab mingi võimaluse sellele mitte siis need inimesed tegelikult, omamata professionaalset ettevalmistust, Nad ei mõistagi nad ei saagi sellest aru, mille peal nad otsuseid langetama. Kindlasti olete teie olnud tunnistajateks ja ka võib-olla teie enda nahal olete saanud tunda seda bürokraatia ebaõiglust otsustes, kus nad otsustavad asjast arusaamata asja tervikuna hoomamata või mõistmata. No iga inimene vajab võimalust ja andeka inimese nägemine on võimatu sellel inimesel, kes ei tea, mis andekas inimene on ja ütleme, kas dirigent näeb mingit lauljat, keda ta tahab soosida ja kel tahab nagu teed rajada, näeb, et tal on tulevikus võimalust, kes oskab näha elu veidi pikemana kui üks nädal ja näeb paremini kui üks hooaeg mingis muusikaelus, need on kõik niisugused kaugeleulatuvad otsused ja ega see on see elu, mida, mida siin ära ei räägi, aga see võimaluste tekitamine igale järgnevale põlvkonnale on üks oluline asi, sest tänapäeval me tihtipeale meieealised mõtlevad siiski automaatselt noh, sellessamas kategoorias. See vene värk, millest me enne rääkisime, see enam ei toimi nende inimeste puhul, kes on täna juba 18 üheksateistaastased, eks nad on ärkanud siin Eesti vabariigis, nendel täitsa muud puuduvad need need kultuuri otsesed seosed, nende võimalused on hoopis teise koodiga, kui meie võimalused. Aga üks asi on ka muidugi professionaalsus ja see professionaalsus ei pea ju tähendab loomulikult peab ilmnema loova inimese juures, aga seal peaks olema ka kultuuribürokraadil selline välja kujunenud professionaalsus, mis laseb tal ikkagi õigesti enam-vähem õigesti hinnata ja ka enam-vähem õigesti tulevikku vaadata. Ja kui me ütleme, sa ütled õieti Tõnu lohistama tihtipeale kaasa anda ka seda nii-öelda vene värk jaa, ligadi-logadi, aga aga teisest küljest me oleme minu meelest läänest ka midagi halba saanud ja seal pealiskaudsus. See pealiskaudsus on tihtipeale see, mis kõik need võimalused laseb maha magada või need võimalused annab. Pealiskaudse suhtlemise tõttu lõõdleksin valede inimestega. No pealiskaudse saadad väga ilusti ühendatud turunduse tehnikaga ja see turunduse tehnika teeb korduvate kordustega ühe nime, kordamisel teeb kõik inimesed ühe ühe tähtsaks ja nimed suureks, mitte teod. Just, ja ma olin ise ükskord juures, kui mingi väike ajakirjanike punt tegi otsuse üles haipida, üks teatud näitlejanna, et miks me seda ühte haipime, proovime haipida ka teist ja see läks väga ilusti, tõsine, et need mõlemad, nii esimene kui teine, olid ka professionaalselt tugevad, aga lihtsalt küsimus oli selles, et kas kas teda reklaamitakse, kas temast räägitakse, kas ta promotakse, kas ta tõstetakse esile ajakirjanduses meedias massimeediat ja hakati seda tegema. Ja tõepoolest, see õnnestus kahe-kolme aastaga. Kui te sink 11 mainis, et Hunti bürokraatiaga peab ka professionaalne olema, siis natukene kohkusin ära, et ma ei mõistnud seda, aga siis kui ajaloos tagasi vaadata, siis mis need kunstikaupmehed muud olid kui kunstibürokraadid ja need, kes tundsid ära ja siis ostsid kokkuma need või Picasso õigel ajal. Vaata sel aastal oli joogi või mis iganes. Neis oli see nii-öelda see mingisugune Vaidle olemas, mis meil pidigi olema. Muusikaloos on see asi, et ikka armastatakse aastate kaupa meenutada kunagi kunagi sündinud suuri heliloojaid, see aasta on nagu Hayden aastaja, paljud inimesed, kes on seda jälginud ja tema elulugu uurinud, need on just näinud, kuidas ta esterhaasi all olles iga päev töötades ja alandlikult teenides eesterhaasid. Siis tal tekkis üks mingisugune hetk, kui esterhaas tema juures töötamine kujunes võimatuks ja siis tal tekkis juhuslikult võimalus minna Londonisse ja seal alustada täitsa uuesti. Ja kuidas see väljendus muusikas, kuidas see kõlas. Ja see võimalusele tänu sellele, et oli üks metseen virtuoos viiuldaja, kes viis teda Londonis ja tellis talt konkreetselt kontserdiseeria jaoks rida teosed, mis tänapäeval kuuleme ja tunneme Londoni sümfoonianime all ja vaata, need killud metseensusest ja toetusest mingile andekale inimesele ei ole seotud nüüd küll ministeeriumiga ei olnud seal mingisuguste Austraalia, Austria, kultuuri, ministeeriumid, kes Haydenile andnud mingisuguse võimaluse ja need on väga privaatne. Ja aga ma tahtsin seda sellepärast, et kuna meil nüüd on tekitatud bürokraatia, siis oleks väga hea, kui, kui need võimaluse andjad oleksid professionaalid just selles mõttes, nagu seesama viiuldaja, kes viis Haydni Londonisse, ma olen ka jälginud, klassikaraadio teeb väga häid sarjusele Haydni 200. aastapäeva puhul, eks ole. Ja nüüd saate käigus ma proovisin omale välja mõelda, palju on neid selliseid noh, ütleme ametikohta või bürokraadi kohta, kes võivad luua teistele inimestele ja siis ka kogu maailmale leidis, ja nähes neid andekusi noori andekusi mingisugust noh, tõelisi elamusi, no näiteks selleks, et, et ta on selliseid treenereid, kes leiavad selle noore andeka inimese väga noorena võtavad ta mingisse suurde jalgpalli või korvpalliklubisse, sidudes ta lepinguga ja teestlast tõelise staari. No ta tänapäeva tehnikaga hoopis teised saba, sa vaatad mingi staari, saate väga head inimest Ukrainas, kes teeb liiva liivaga suurt kunsti. Ta on järgmine nädal sulle Youtube'is peal. Kogu kogu maailma metseeniti ja Araniseerijad näevad teda Manageri tavalist mana. Manageri näevad seda annet ja ta on järgmisest nädalast juba kogu maa võimalust, on võimalus olema, tähendab, see kommunikatsioon tänapäeval seda ei anna. Võrrelda olin selle kultuuribürokraatia osa tegelikult suhteliselt väike, aga see võib olla ka tihtipeale takistada. Mäletan veel tekkis kunagi konflikte üheksakümnendatel, et teisel poolel olime Balti riigid, esindasime kultuuri, oma kultuuri Saksamaal ja kultuuriministeeriumide ametnikud olid kaasas ja tekkis konflikt ametniku nagu piirasid ja nii-öelda vabadust, millega meie tahtsime seal esineda ja siis väga solvunult ütles üks Leedu. Vist oli ta kirjanik, et lõppude lõpuks, mida te üldse ilma meieta olete, teil ei ole mingit mõtet, te olete olemas ainult tänu sellele, et on kultuuritegijad, et ärge võtke endale rolli, mida, mida te kanda ei suuda. Nii Travile, võib-olla see ei ole võni kontrastne mingil määral veel traagilisi on ta veel traagilise, aga võib-olla on ka ikkagi mingi lehetäie lepatriinu Elisugulasembioosikele seal, aga, aga ma ütleksin, et, et, et see on suurepärane, et praeguse või praeguste võimaluste juures võimaluste juures ei ole vaja sõltuda siiski enam nii väga sellest ühest väiksest provintsi otsast. Aga otsustusmehhanismid on ikkagi väga vägagi no ütleme, nõuavad mingisugust samasugust annet nagu seesama ande leidminegi või anne isemis peab realiseeruma kaks valdkonda, mis minu meelest on just sellised. Üks on, kui sa oled filmirežissöör, sa pead leidma filmi sellise Peaosalised, kes ütleme, selle filmi kassa täidavad või toovad, sest kui on mitte need sarmiga, mitte need õiged filminäitlejad, kes pole staarid, siis saalid on tühjad. Režissööri anne ongi nii nagu dirigendianne leida see õiged solistid, õiged hääled, nii ka režissööril, leida see, mis, mis toob miljonilise kassa või samamoodi ka ütleme kas siis raamatukirjastajad, aga ka tõlkijad Väiksega nagu eesti kultuuri puhul, keda nüüd tõlkida teistesse keeltesse, kuidas ta kui seda ära ei tunne, siis me jäämegi eestikeelses kirjanduses väiksele ühe miljonilise rahvale. Nemad ju ei, ei jõua ega taha ega suuda. Ja kes üldse seda teeksid, seda eesti keelt, kirjandust nii tunda, et siit need, ütleme terad sõkaldest ära eraldi. See on nähtamatu asi, mille puhul me võiksime praegu nendegi näiteks näite tuua ühest tüdrukust, kes Londonis ja jaotab omanimelist lehmi kes on mingisuguses vana jah, mingi mingis edetabelis kuskil tõusnud. Oskad sa mõnda lugu laulda, mis tahan, kirjutamise nimel on, paljud? Ei oska. Ma kuulsin ka seitse plaati on välja annasima. Siin no võib-olla ma ei tea, ega ülem, mind pole ta veel puudutanud. Ma kuulen, et ajalehed on, et käib koolides kuskil eestist rääkimas, mis on, ma mõtlen jubedusega, kui ta käib Inglismaal rääkimas Eestist ja muusika ei meeldi kellegile missugune, kui ta mitte ei, meeldis inetult puuduta kedagi, ütleme näiteks nii, minuni pole jõudnud, tähendab, meedia kaudu kuidagi, aga minu pöördub kollase meedia kaudu, et et tahab Bäckmani või see, kes on kull Beckhami habemega koos laulda, nad kuskilt tuleb mingisugune asi, et see on, see on vaat see maailm, mis nagu tapab. Jah, aga mis kirjandusse puutub, siis ütleme niimoodi, et siitpoolt tuleks anda võimalusi, antaksegi võimalust meil väga hea kirjanduse, propaganda, büroo väga toredate noorte töötajatega kes annavad võimaluse, aga lõpliku otsused käib ikkagi kohapeal. See, see tõlkija, kirjastaja ja tõlkijad jälgivad väga tähelepanelikult eesti kirjandustest seal nende leib, eks ole, kes tõlgib eesti keeles, leib, on eesti kirjandus. Et, et see asi pole sugugi nii lootusetu ja, ja see valik on tihtipeale hoopis teistsugune kui need raamatud, mida meil nagu väga kõrgele on tõstetud koha peal. Et see on, tähendab, see kirjas taevase tõlkija teab paremini seda oma turgu ja ma ei ütleks, et siit eesti kirjandusest on läinud mingisuguseid väga niisugused turu põhised mingis naistekad või sellised on ikkagi läinud täitsa hea kirjandus, korralik kirjandus ja, ja ei ole seal mingisugust tohutut suurt lugejaskonda plakassil omal ajal kõige rohkem, aga aga niisugune. No mis me räägime, ütleme, eks 1000, tiraaž 1000 2000 kõige suurem maski keeleruumis on täiesti korralik minek selle pärast, et ega neid niisuguse natuke elitaarsena pole kirjanduse lugejaid ja kuskil rohkem Kunagi nimetus sarv Vistada tõlke valliks, mis tuleb Eesti riigi tekkega tekitada. See tõlkevall oleks maksimaalselt suur. See, see on see esimene. Mis see oli, see, et sealt läheks, oleks olemas. Aga üks valdkond või õigemini üks selline juhtniit, mida, mis seob meid ühe ühe teemaga ka sellest nõukogude ajas, see on Estonia teater. Mäletate siis hõlmikpuuga seoses me nii-öelda ei lunastanud seda limiiti, mida Moskva meile andis, jätsime nii-öelda Moskva raha, tänases mõistes siis euroraha kasutama. No ma ütleks siia vahele, et mul on väga kahju, et Sakala ise kasvanud terve mets, hõlmikpuid siis oleks säästud sellest, mis seal praegu See Estonia teatri unistus, ma arvan mitte ainult bürokraatide bürokraatide laudadel, vaid ka ooperisõpradel oli, on meil siin juba käimas 70.-te aastate lõpust neid saab juba siis varsti 30 aastat on päevakorral taas Estonia teatri korraliku lavaga saal, on see siis juurdeehitusena kuidagi muud moodi ja nüüd ma järsku tajuned juba kuulates ja nähes kõiki neid esimesi diskussioone ja. Ja selgelt ära ei saa ja nii ei saa, hakkab jälle pihta. Väga sarnane aja ajaliselt võib isegi kõik panna samasse mingisugusesse lainesse, lainesse, rütmidesse, analoogiatesse, mis toimus siis? Ja, ja aga minu meelest on, on meil nüüd, sest meil on mingi unistus sellest, meil on võimalus saada üks korraliku ooperit. Selleks tuleb tähendab see alati diskussioon rohujuure tasandil nii paika panna, et me teame kõik, kuidas ei saa. Me peame kokku leppima selles, kuidas saab ise teised, kui hakkavad alati diskussioonid sellest, et kuidas ei saa, siis neid taas kõne on hästi palju, aga kuidas saab, siis tuleb. Kuigi võib-olla niisugune selline väga selge pööre peaks toimuma, et me selle nii-öelda ei kultuurilt ei meeste kultuuril, peame. Ja naistekultuurile sellepärast, et ma tooksin ühe näite selles mõttes kahest naisest, üks nendest oli muidugi vaarikavalk, kellele talu veel on see kuu seal? Raamatu ja kolmas on praegu Krista Aru, eks ole, tänu, tõenäoliselt saame rahvamuuseumi nii et, et leiame selle naise ja naise üles. No Aivar mäel on kõik võimekad naised. Kuidas teie nüüd hindate? Võtta seda, sest ma tean, et, et Maimu Berg saaled linnaliselt üsna palju ennast nagu avaldanud omal ajal lugesin mingit artiklit Harju tänava hoonestusega seoses ja muid ka linna valu südamevalusid oled nagu head ajalehte sisse vallutanud ja, ja Tõnu onu vanalinlane ei oma meeletu kultuuri põhipõhjaga ja et kuidas tundub, kas, kas sinna praeguse Estonia kontsertsaal ja teatri taha, kus see ausammas on ja mida, mida kohta nüüd järsku lugesin lehest nimetatakse Tammsaare pargiks seda kõige vähem ja sinna Pärnu maantee äärde. Kas sinna võiks tekkida üks väga sellises mõistlikus mahus korralik teatrihoone? Ma arvan sa, selle vastusega oskad sina kõige paremini anda, meie oleme teise professiooni inimesed ja sina tegid alguses arhitektuuriajakirja ma mäleta, mis oli Eesti Eesti iseseisvuse alguses täitsa pöörase tähtsusega ja seal oli üks Suur-Tallinna projekt, sa kirjelda seda Pärnu maanteed, missugune see oli seal ja kui võimas ta oli ja missugune ta on praegu, nii et siin sa võid ise teemat areneda. Aga ikkagi, ma küsisin seda teemat. No lihtsalt ei olnud elanikkonnale, et no vaatame loos tagasi, mis seal oli kunagi, eks ole, seal olid need kava niuksed seal Estonia taga oli need ruumid või kuidas neid nimetada ja suur turuhoone ja turge, eks ole ja ei olnudki paha, võib-olla see nõndanimetatud Vene turg ju, eks ole, ja ja, ja, ja Helsingis on ju praegu väga hea näide sellest, et turg toimib suurepäraselt kesklinnas ja, ja ta kaob sealt mõne minutiga ja õhtul on kõikjal ilus puhas, hommikul hakkab pihta. Ma ei ütle, et me peaksime turu taastama, aga, aga tähendab ma ei ütle ka, et me peaksime olema kinni selles, mis on, kõik võib muutuda, kõik on võimalik. Kõik on tegelikult selles kinni, mitte selles, kas nüüd ja või ei vaieldud, kuidas ja mis kvaliteediga see on ja see on hästi ehitatud. Sa võid rääkida, et see maja sinna ei sobi, aga tegelikult tihtipeale on selles küsimuses, mis kvaliteediga see maja ehitatakse, kui ilusta, kui täpselt on tehtud, missugune on see viimistlus, sest nagu sa arhitektina tead, üks asi on seal digi süsteemis väga ilus vaadata, kui sa kuva kuvad seda, aga keegi peab hakkama seda hooldama ja kui sa praegu vaatad isegi Eesti nüüdisarhitektuuri nagu Lapini Kirovi kalurikolhoosi asju või seal, ma pean vanalinnaski seal enne uut tänavalt, seal on üks niisugune Mätlastega katusega vanalinna maja. Kuigi halvasti hooldatakse seda uuemat arhitektuuri, vaata kui linnahall, missuguse samblas ja üle ülekasvanud, kui see, see kultuur ei ole paigas, siis inimestel tekibki nagu ainult see ühene mõistmine, et et kas ja kas sinna sobib või ei sobi tegelikult see on sügav professionaalsus, alates sellest, mis arhitekt teeb ja see, kes ehitab. Ja see homse tulemus, helilooja partituur iseenesest ei kõla. Kuidas töö käigus võivad asjad muutuda, kus leitakse, et seda ei saa, seda ei või, see materjal tuleb asendada ja mis siis lõpuks välja tuleb, et see, see, mida me näeme arvutis, sellise mudelina on hoopis midagi muud, mis on lõpuks tulemus, et kes selle eest vastutab? Üsna kui Estonia teater tunneb, et sinna seal on õige koht, siis tuleb seda tõsiselt võtta, mitte hakata kohe-kohe vastu ja siin on mingisugune Unesco Unesco ja tähendab määratud keegi kuskilt määral. Loomulikult see on tore asi, et on meil Unesco poolt niisugused alad aga see hoiak on vale. See, seda, see on üks faktidest, mis tuleb esile tuua ja selle kallal tuleb tööd teha, aga mitte lihtsalt mängida. Et sellepärast ei saa, tuleb lihtsalt leida. Kuidas minu jaoks on siin oluline mitte mingisugune arhitektuurne, vaid hoopis üks selline tähenduse märgilisus seotud asi, nimelt et see Estonia teater seal oma sünnilooga oma oma traditsiooniga kuidas rahvas kandis seal nii-öelda kuujaama kivi haaval selle kokku ja see on nagu eesti rahva monument, monument ja, ja seda ei püstitatud mitte kui ühte hoonet, vaid kui ühte väga teatlik, teatud sihitisuge, sümbolid, sümbolid, seltsimaja ja sellisena ma ei kujuta hästi ette, et, et kui et esiteks, et kui see Estonia uus hoone ehitades kuskile mujale, et siis sellesse vanasse hoonesse enam Estonia teater jääb siis sina seda enam ei jää sina midagi muud. Halvemal juhul tuleb sinna kasiino, nii nagu meil on ka. Hirmud sellisena. On see juba esmalt niisugune kultuuripoliitiline otsus, mis ei ole seotud ei Unesco ega millegi muuga. Me ei tohi Estonia teatrit ära lõhkuda või ära kaotada, sealt. Uues kohas täpselt seda ei sünni ja, ja me peame hoolitsema, et see, mis tuleb sinna tema kõrvale, kui sa nende soov, et see tuleb võimalikult hea kvaliteediga ja ta tuleb tipparhitektuur. Ja vastab nõuetele. Ei oleks seal võõrkeha ja seksi. Üheski unes ka ei tunne ju seda, mida meie tunneme seoses Estoniaga seda sümboli väärtust nad ju ei oska. Ei saagi neilt nõuda. Sedasi. Seda arendama selleks, mis tarvis on, tuleb akustika ooperisse tuua. See on kõige olulisem, et kui tuleb hea akustikaga saal, see on tähtsuse ja kui ta on arhitektuurne ümbrik talvel niisugune, et ei ole piinlik, siis on, see on võimalik siis ta funktsioneerib. Luuakse järjekordne tummsaal, siis on nagu halb, nii et kõik on kvaliteedis, kes on selles? Ja nii nagu sa väga hästi ennem ütlesid, et, et ka selles, kuidas me siis edasi suhtume, sellesse. Saate lõpetuseks võiks nagu mainida midagi taolist, et et me siin oleme küsinud ja igatsenud mingisuguse võimaluse järele kõik me iga päev kuulaja oma elus, oma loomingus. Et kas teie olete ka endale teadvustanud, kes te olete nüüd juba enam kui juba noh. Ma ei tea, mitte keskeas, aga. Enam pole veel kõige noorem, oli just teie. Tahtmisest ja teie äranägemisest võivad sündida mingid uued anded ja uued võimalused, et kas teie oma tegevuses ka mõtlete sellele, et te võiksite kellegile nooremale teda ära nähes tundes ja teda usaldades anda mingisuguse võimaluse. Ehk see võiks olla ju kõigi meie ülesanne? Väga sügav küsimus ja ma arvan, sa ise vastasid sellele, see võiks olla meie kõigi ülesanne ja see peakski olema Meie meie eas ja meie meiesuguste inimeste ülesanne ja muidugi tuleb seda näha ja tuleb seda vaadata. Mingi aja tegelesin ka kirjanduskriitikaga. Küllalt kurjalt ja mingil hetkel taipasin, et. Ma ei saa niimoodi teha, ma pean andma võimaluse või niimoodi lammutada, tuleb anda võimalus, tuleb oodata, natukene tuleb vaadata natukene. Tihtipeale öeldakse, et Hanne avaldub kohe, et noh, mis me räägime kohe esimese romaaniga või esimese helitööga on teada. Võib-olla ongi, aga anname siiski võimaluse. No seda ise rääkida, kui palju võimalusi teistele andnud oled, on muidugi veidikene kohatu. Parema. Seda kuulda, kui keegi teine räägib, et sa oled talle andnud võimaluse saneksasi. Aga tegelikult see minu tahtmine ja minu asi sündi, kui on üks niisugune asi, mis tihtipeale arvestada ühte asja. Ma olen tähele pannud, eriti nende inimeste puhul, kes pole merel käinud. Et teatud ilma korral ei tasu minna merele ja võimalusi anda inimestel seal meres hukka saada. Et tuleb vaadata hästi, seda ilmakaarti tormi tormi ei minda, tormi satutakse. Ja selles mõttes kõige olulisem rest ongi see, et kui sa kellelegi midagi annad, et siis see inimene, kes sellesse aktsiooni läheb, et tal on võimalik hakata harjuma tormiga, mitte et ta kohe saadetakse tormi, vot see on võib-olla kõige alus. Nagu väikeses printsiselt, kui rebane ära kodustati, siis ta ütles, et nüüd sa vastutad minu eest, kuna sa kodustasid minuga jäetud. Mäletan, mäletan, muide Tõnu see sinu jutuga seoses järsku tajusin, et dirigentide oli, aga sul on olnud palju kordi võimalusi anda mingisugustele heliloojatele võimalused, nende teosed kõlaksid maailmas, sa oled tõenäoliselt väga paljudele teinud tohutut teenet ja, ja tänuväärset ja vajaliku, et neid maailma lavadele tuua, sest kes seda kava ikka muu kokku paneb kui dirigent. Aga see oli neid, meie tänane saade. Me rääkisime võimalusest ise, kõik mõtlesime sellele ühele võimalusele, mis meid veel ees ootab. Minu vestluskaaslased olid kirjanik Maimu Berg muusik Tõnu Kaljuste, mina olen arhitekt Ignar Fjuk, uus saade on eetris uuel nädalal.