Tere tulemast stuudiosse, Merle karusoo. Kui ma teid tituleerinud, kui teatrilavastajad elulugude kogujate, nende põhjal, kirjanduslike tekstide kirjutajat kirjaniku, siis ma arvan, et niisuguse määratlusega võib vist nõus olla. Tere ja võib nõus olla. Nonii, ajend ja põhjus, miks me täna siin stuudios kokku saime, kiirel ajal on see pilt on ilmunud väga esinduslik, sisult väga kaalukas ja ka väga mahukas töö, mis on nõudnud palju tunde, palju energiat, ütlen ma, et see raamat on Merle karusoo koostatud kogumik pealkirjaga, kui ruumid on täis, tähendab, siin on siis teatritekstid aastatest 1982 kuni 2005. Ja te olete ise ütelnud nende tekstide kohta, et need on sotsioloogilised näidendid. Paljud inimesed on nende näidenditega tuttavad, nad on käinud ühte või teist teatris vaatamas. Tähendab, teil on olnud niisugust sotsioloogilist närvi, et te olete inimeste elulugude põhjal püüdnud anda pilti Eesti ajaloo lähiminevikust ja teil on olnud siin suureks abiks ja inspireerijaks ja stiimuliks. Ma oletan, teie haridus, vastav haridus ja teie tegevust Tartu Ülikooli sotsioloogia laboratooriumis, mis teatavasti küll noh, niisuguse väikese pauguga oma töö lõpetas. Kui nüüd küsida, millal võttis niisuguse konkreetse kuju teie huvi inimeste elulugude vastu nende kirjapanemise vastu nende teatrilavale toomise vastu, mis aastad need laias laastus võisid olla? Esimene oli küllap seesama töösotsioloogia laboratooriumis, mina olin kontentanalüüsigrupis ja meie tegelesime tollase edasi ajalehega. Aga laboratoorium tegeles rahuloluuuringutega ja me kõik võtsime osa sellest uuringust kui intervjueerijat. Ja ma olen palju rääkinud sellest, kuidas ma nende ankettidega olin Kunda linnas ja inimesed ei söandanud ise ankeeti täita, mitte et siis me istusime nendega vastastikku, rääkisime ja täitsime ankeeti nende eest nende vastuste järgi. Et see ootus ja lootus, mis inimestes tekkis, et midagi sellest küsitlusest ka paremaks läheb, vot see oli nagu esimene tõuga. Aga teine ja konkreetsem tõuge elulugude peale olid selle raamatu nimi, lavastus, kui ruumid on täis kus me käsitlesime tollase lavakooli 10. lennu üliõpilaste, nende vanemate ja vanavanemate elulugusid ja siis saime teada, et need elulood on tegelikult keelatud, et me elame mälutõkete taga, et sealt algasse. Ise olite te seitsmendast lennust ja see 10. lend oli küllaltki silmapaistev mitte ainult ütleme noh, niimoodi koosseisu poolest vaid ta jättis endast ka olulise jälje ka sellesama tekstiga, mis on andnud siis pealkirja kogu kogumikule. Jah, sellega, kuigi see konkreetne lavastus mängis ainult kinniste uste taga ja minu teada ainult neli korda aga temal on teine osa veel meie elulood mis räägib nagu nende kooli east ja koolieelsest east. Seda mängiti rohkem, aga 10. lend jättis oma jälje ka oma ülejäänud diplomilavastustega. Kui tulla nüüd tagasi veel Kunda kogemuse juurde, te ütlete ka niimoodi, et noh, inimesed ei julgenud kirja panna, teie tegite selle töö ära, aga inimesed tegelikult tahtsid rääkida, nendes oli mingisugune vajadus ja võttis nendelt nagu mingisuguse pinge maha. Kas on õige öelda? Küllap nii on, aga rääkida nad ei saanud, sellepärast et ankeet koosnes põhiliselt ei jah, vastusest või, või mingite pinge skaalal numbrite äramärkimisest. Aga te olete kirjutanud ka siin raamatus, et üks põhjus, miks inimesed ei ole saanud oma asju südame pealt ära rääkida, on see, et ei ole tahetud kuulda, inimesed ei süvene teise inimese probleemidesse meenutustesse, et räägiks küll, aga ei ole, kes kuulab, kes küsib just nimelt ei ole, kes küsib. Nonii, räägime nüüd kõigepealt sellest 10.-st lennust, seal inimesed rääkisid oma lugu. Kas oli ka neid, kes ütlesid ära, kes ütlesid, et palun vabandust, et ma ei taha rääkida? Ei olnud sellepärast, et need ei olnud sedalaadi eluloointervjuud, milliseks nad kujunesid hiljem. Seal oli niimoodi, et igaüks rääkis, kes tahtis parasjagu rääkida. Kas te kutsusite nad ükshaaval, te vestlesite nelja silma? Tähendab, kuulasite? Ei, see asi algas sellest, nagu raamatuski on kirjas, et 80. aastal. Me tegime tollase noorsoo triga Kloogarannas lavastuse, olen 13 aastane mispärast mängis ka linnas ja käis üldse Eestimaal väga palju ringi. Vist peaaegu 200 korda sai seda mängitud. Selle aluseks olid kooli kirjandid ja raadio uurimistulemused kolmeteistaastaste kohta ja me tahtsime teha sellele Meie ja me tahtsime minna küsitlema abitooriumit 81. aastal, aga 81. aasta oli ju see aasta enne mida oli vahetult olnud, see kuulus Kadrioru jalgpallimatš olid koolinoorte meeleavalduselt tänaval, nende kuulamistele viimine oli 40 kiri ja nõnda edasi, nii et me ei pääsenud nagu sinna koolile ligi, ilma et meil oleks olnud viie ministeeriumi luba. Ja Need olid väga huvitavad tulemused, mis me sealt saime ja ja kui ma läksin 10. lennu juurde ülesandega teha nendega diplomilavastus. Me alustasime tegelikult nende kirjandite lugemisest ja neid kirjandeid on tsiteeritud osaliselt ka siin raamatus. Aga me saime väga kiiresti aru, et hea vahe tollase auditooriumi ja nende inimeste vahel, kes siis õppisid, on sedavõrd väike, et et miks me peaksime rääkima nendest inimestest, et räägime parem iseendast ja see tuli kuidagi mingi ühise otsusena ja me oleme kõik koos seda rääkides, nii et see oli mingi ühine otsus, polnud üksinda minu oma, üksainus erand oli, kus inimesed rääkisid oma monolooge üksinda. See oli see, mida me nimetasime klapi monoloogidest, millest kaks tükki läks lavastusse ka sisse. Siis rääkisid üksinda ruumis, neil oli muusika kõrvades Led Zeppelin ja siis nad rääkisid oma emotsioonidest, mida see muusika tekitas. Milliseid mälupilte. Ja meil oli niimoodi kokku lepitud, et kui inimene sealt ruumist välja tuleb, et siis ta oli seal üksinda päris üksinda, keegi ei kuulanud teda peale makki, et, et ta saab otsustada, et kas ta annab teistele seda kuulata või ei ja siis paar inimest arvasid, et nad pigem ei anna. Te nimetasite kuulsat või kurikuulsat aastate 81. Ja ütlesite ka niisuguse poole lausega ühe väga tõsise asja, mis jäi mulle meelde ja toimusid ilmselt ka küllaltki olulised värbamised, ühesõnaga toimus ka nende niisugune vastupealetung. Jah, on teil selle kohta rohkem infot või on teil mingi ettekujutus asjast? Kuidas see käis? Mul ei ole rohkem ettekujutust asjast kui tavalisel keskmisel eestlasel mida mina seostan, on, on see, et 40 kirja seostama väga otseselt nende laste nii-ütelda väljaastumistega. See oli vanemate mure, nagu kuskil on kirja pandud jah. Aga teisest küljest ka, oli see kuulus või see oli kurikuulus, eks ole, salajane otsus, mis keskkomitee bürool vist vastu võeti, et ühesõnaga see tulevik muutus järjest süngemaks. Jah, see vene keele osakaalu süvenemine kõikides eluvaldkondades ja koolis ka ja ja teatrite vähemasti noorsooteatri võimalik kakskeelseks tegemine ja nõnda edasi, seda me kõik teadsime, see oli õhus ja kuigi otseselt ju seda büroo otsust kuskile ei avaldatud. Eks me siis oskasid sellel perioodil juba ajalehte lugeda. Me ju tegelesime kontentanalüüsi ka, me ju teadsime, mida võime, saime aru, mida üks või teine asi tähendab ja ja eks Eestis nendel aastatel oli ikkagi väga tugev infosild nende ülemiste otsustajate ja siis vähemasti kultuuriinimeste vahel. Tähendab, kui sa näed juba, et lehtedes ilmub järjest rohkem teatud suunalisi artikleid, see teeb valvsaks, paneb tegema järeldusi. Nii võib öelda küll. Te olete kirjutanud ka kunsti Nõukogude tegevusest ja ka siis selle näidendi puhul, kui ruumid on täis ütleme kõigepealt ära, et siin ruume on mõeldud kahes tähenduses füüsilise ruumina, mida inimene vajab enda ümber ja teiseks ka niisugust psühholoogilist emotsionaalset ruumi, kus ta saab olla vabalt ja eneseette. Niisugune lihtsustatud seletus pealkirjale. Jah, nii see on. Aga nüüd ikka need nõukogud, kunstinõukogu ütlesite, et seal isegi selle koosseisu määramisel oli ka tarvis teatud taktikat Jah, ma selles raamatus püüan enese jaoks lahti mõtestada, need kommenteerivad tekstid on pärit magistritööst, põhisuunda mitte kuuluvat, mis sai kaitstud 99. aastal, ma ei ole sinna midagi lisanud, sellepärast et arvata võib, et mingisuguse ajaperioodi pärast kommenteeriks kõike olnud natukene teistmoodi. Aga ma ei tahtnud enese jaoks seda segaseks ajada ja sellepärast ma jäin selle juurde, mida ma kirjutasin tollal. See on siis 90.-te lõpus, et see oli niimoodi, et kunstinõukogud olid nagu laadne kaitsemehhanism. Vähemasti noorsooteatris olid, olid nad küll sellised, et seal olid koos inimesed, kes teadsid, missuguseid argumente ette ütelda nende inimeste jaoks, kes siis pidid andma loa ühe või teise lavastuse väljatulekuks. Sest ilma ilma loata ei saanud lavastus välja tulla. Ja ilmselt töötasid teistes teatrites täpselt samal printsiibil need kunstinõukogud, sellepärast et ega ju ühtegi lavastust ära meil ei keelatud. Kuigi paljude puhul oli pärast tihti keskkomitees tarvis käia, aru andmas. Ja meie töö oli selles mõttes teistsugune, et tavaliselt käis näitemängu tekst Glavletist läbi ennem kui töö üldse tekstiga peale algas. Ja kui oli millelegi kätt ette panna, siis tehti seda kohe, aga meie tekst sündis alles koos lavastusega. Ja sellepärast see täiel kujul otsustajad, et ilmus alles kunstinõukogu, kus kui kunstinõukogud tuli, kui see aeg määrati, oli teel murega endale isiklikult. Ei, ei olnud, mul ei olnud. Aga ma ei osanud ette näha seda, mis toimuma hakkab, üldse mitte, et seda, seda suurem oli muidugi. Nojaa. Suremali üllatus, ütleme siis, nii. Pettumus. Seda on raske nagu, nagu lühidalt üldse öelda, seda peaks lugema nüüd sealt raamatust, kuidas see asi käis, milles õieti asi oli, see pole niisama niisama ühene. Seal oli ka. Function ääre või asjamehi kellel oli ka vastav haridus olemas, aga kes olid nagu, ütleme siis vastasleerist ütlete küll, ilma nimeta. Kas praegu võib need nimed välja öelda, kes olid selles vastasleeris? Ei, mina ei pea seda sugugi mittevajalikuks, sellepärast et kuni ma ei ole osanud analüüsid omaenese vigu või valestitegemisi selles protsessis, seni ei tahaks nimetada ka teisi inimesi, eriti mitte nii-ütelda vastaliste rollis. Sest need on natukene keerulisemad asjad, see ei olnud see, et ollakse meie poolt või ollakse meie vastu, seal oli esiteks see, et need asjad, mida Glavlit maha tõmbas, tekstist ei olnud lihtsalt lubatud rääkida ja sinna vastu ju teatriinimesed ei saanud. Ja need kaks suurt monoloogi, mida taheti maha tõmmata, täpselt niisamuti. Üks oli manus valentini, isa ja tädi lugu. Isa oli tal vangilaagris ja täpselt niisamuti ka tädi, kelle nimi on Gerda murre Estonia operetitäht, omaaegne sõja ajal just täpselt, kes siis pärast vangilaagrist tulekut enam ei saanud oma näitlejatööd üldse enam teha, töötas Estonia valvelauas. Et need lood olid lihtsalt keelatud, neid ei saanud rääkida, need tõmmati maha ja teine lugu oli see, et Berliini müür oli tol ajal tabuteema. Aga üks meie inimestest käis just sellel ajal Berliinis. Ja kui ta tagasi tuli, siis ta kirjeldas seda, et millised tunded teda valdasid, kuid Ta torni otsast vaatas, kuidas lapsed üksteise võidu näpuga osutavad, teisele poole müüri, kus on vanaema või vanavanemate kodu. Ja siis see kujutluspilt, et kujutame nüüd ette, kui mööda Pärnu maanteed ehitatakse müür ja ja nõnda edasi. Et oli ka keelatud teema, sellest ei tohtinud rääkida, noh, üldiselt oli niimoodi, et see, millest ajakirjandus ei rääkinud ega seda otsesõnu lavalt ka ei tohtinud, keda, aga teine asi, mis tekitas segadust, oli, oli seesama lähedase aste, et inimesed rääkisid ise endas, et nad olid nii avatud ja vot see avatuse aste oli tol ajal šokeeriv, ütleme nii. Muidugi oli väga palju inimesi, kes ta täpselt niisama avatuna vastu võtsid, nagu me seda pakkusime, aga oli ka inimesi. Ja kahjuks peab ütlema, et just nimelt teatri inimesi, kes selle avatuse peale väga kapseldusime, kes sellest osa ei saanud. See ei olnud kindlasti teie eesmärk, eesmärk oli vastupidine. No meie eesmärk oli jah, kokkusaamine, et me saaksime rääkida asjadest, mis on meie eneste jaoks olemuslikud, et et meie suhtlemine siin elus ei piirduks sellega, mida me nimetame Smuul, toogiks. Pärast Kusti nõukogu oli vist küllaltki kriitiline olukord või õhustik tuli teha mingisuguseid otsuseid, mis saab edasi. Otsustada tuli seda, et kas me loobume nendest kahest monoloogist sest väiksemad kärped, Me kannatasime kõik välja, see nagu seda põhiasja ei muutnud, aga aga neid kahte suurt äsja kirjeldasin. Noh, siis oli valida, et kas me jätame need ära ja mängina seda lugu. Või me ei jäta neid monolooge ära ja me saame mängida ainult kinniste uste taga. Ja me otsustasime, et me ei jäta neid monolooge ära. Te, tegite selle teise valiku ja siis tükke mängiti neli korda, nagu te ütlesite, ja ma arvan, et vist oli neli, aga ma täpselt ei mäleta ja kõiki neid nimetati Kunstinõukogudeks vist. Selle nime all läks kinnisele ringile ja kas järgmiste tükkide puhul oli ka niisugust laadi probleeme? Ei, ei ole olnud. Nii et. Meestega on läinud asi sujuvalt. Aga nüüd ma küsin, eks ole, teie need tekstid, mida te olete kasutanud, Te, ütlete, et need on olnud monoloogid, inimene on rääkinud oma loo oma eluloomikrofoni. Kas teie olite see, kes mikrofoni hoidis, kuidas see oli see niisugune tööjaotus? Ei, see ei ole olnud mina, seal on olnud ka mina, aga intervjueerijaid on palju, sellepärast et kui mingi näitemängu aluseks on eluloointervjuud, siis on neid intervjuusid alati märgatavalt rohkem kui need, mida me kasutame reality välja ilmekamad reljeefsemalt, tähendab me valime välja nagu olulisemad pildi osised, et pilt oleks tervik. Võib-olla on praegu õige aeg öelda seda, et Ma tunnen miskipärast natuke ebamugavustunnet, kui seda tööd nimetatakse sotsioloogiliseks, sellepärast et sellele võib ka vastu vaielda. Ja teine asi, mis mulle ka ei meeldi, on see, kui, kui neid nimetatakse pihtimusteks, sest see ei ole tõsi. Meie ei ole palunud inimesi pihtida. Me oleme palunud jutustada oma elulugu, pihtimine on hoopis midagi muud. Ja see on pigem see, mida mida me ei soovi, et inimene teeb, et pihtimine ja selle vastuvõtmine on ikka hoopis teiste institutsioonide pärusmaa. Me palume inimesel rääkida oma elulugu ja algas sellest, et kui me töötasime Pirgu mõisas et me tahtsime teada kohalikku kultuurilugu. Ja see ju algab inimese eluloost, et see on väga-väga vaene materjal, kui me läheme lihtsalt küsima, et noh, rääkige palun, et missugune teil siin see kohalik kultuurielu oli näiteks kolmekümnendatel aastatel see on täiesti infovaba jutt, mis, mis sellest välja tuleb, kindlasti üksikud toredad mälukillud, aga pilti see ei anna. Ja sellepärast me oleme algusest peale palunud inimesel jutustada just oma elu, mis algab siis juba tavaliselt tema vanematest ja nõnda edasi. Ja tavaliselt, kui me alustasime intervjueerimist, siis me küsitlesime inimesi, kes on sündinud enne kahekümnendat aastat ja üsna ruttu muutus väga teadlikuks tegevuseks selles mõttes, et me leidsime, et see mälu, mida need inimesed kannavad, on meie ühisvara. Et seda on kurb ja mõttetu hauda kaasa viia, et meie, kes me tuleme, järgi peaksime sellest osa saama. Ja ma arvan, et inimeste enda sisetunnetus oli samasugune, sellepärast et vot ennem oli küsimus, et kas on keeldutud intervjuudest. Ma ei mäleta, et oleks keeldutud. Kas tõesti ei olnud niisugust asja, oli vastupidine asi, on olnud selliseid juhuseid, kus inimene hakkab pihtima, ehk see, see teistpidine, mida meie ei saa kasutada mitte millekski, sest see on inimese, seal, midagi muud. Aga ei, mina ei mäleta, et mul elulugude puhul seda seda oleks olnud. Tähendab on küll olnud selliseid asju, et kui kellelegi vahendusel küsitakse näiteks kellegi käest, no me oleme ju näiteks intervjueerinud vange. Me oleme intervjueerinud inimesi, kes istusid 97. aastal Eesti vanglates kinni mõrva eest ja neid oli kolmveerand 1000 laias laastus ja ja nende puhul oli küll, et kui küsida läbi vahendaja, et kastet nõusolekut, et siis mõned ei tulnud, aga mul mingit statistikat selle kohta ei ole. Sest kes tulid meie intervjueerijatega juba kohtuma, need olid nõus ka selle, selle eluloointervjuuga. Me tuleme võib-olla selle temaatika juurde veel hiljem tagasi, aga nüüd mina kaua aega intervjuusid teinud inimesena küsin, kohe tekib küsimus, et oi, et Ta rääkis ühe huvitava episoodi, aga et ma tahaksin, et ta seda nagu süvendaks laiendaks. Aga teil oli põhimõte, et te kuulasite monolooge? Tei sekkunud. Me sekkusime küll sellepärast, et kui teised heast inimene ja teisest keskkonnast inimene räägib, siis ei pruugi alati aru saada sellest, mida ta räägib. Kui mul endal see kontekst puudub. Et siis loomulikult me esitasime täpsustavaid küsimusi. Teine koht, kus me küsimuse esitasime, on see, et kui ta kaldub selles mõttes omaenese isiklikust teemast kõrvale ja hakkab minema mööda mööda teisi radu et siis me kutsume ta mingisuguse konkreetse aastaarvu juurde tagasi, sest eesmärk on ju, et ta räägiks oma loo tänasesse päeva, see on see lugu, mis toob ta täna siin meie meie mikrofoni ette, et kui ta liiga kaugele kuhugi läheb ja, ja kolmas asi on see, et kui ta hakkab hinnanguid andma kas ajalooperioodile või, või midagi niisugust, et siis me püüame seda ka vältida, sellepärast et et need hoiakud on ajas kõige kergemini muutuvad, see ei ole tegelikult tema lugu, see on see, mida ta täna arvab, aga ta homme võib teisiti arvata. Lugu on ikkagi selline lugu, mis loo naise muutuda saab muutuda, ainult tähendustes. Saab täieneda, meie oleme oma erialas. Õpime sellist asja nagu sündmuste analüüs. Ja see on meile väga oluline ja me oskame analüüsida, et kui on sündmus, siis muutub tegevuse käik. Kui inimesed oma mäluga jõudsid sõjaaegsesse aega, siis tavaliselt juhtus niimoodi, et miski, teisalt vahelt rääkimata, me saame aru, et et tegevuse käik on muutunud, aga aru, mis on see sündmus välja noh selle nende suurte sündmuste kõrval, mis meid kõiki mõjutasid, et mis on tegevuse käiku muutnud, et siis me tuleme küsimustega ühe sama konkreetse, kas mingi ajavahemiku juurde tagasi, kus see sündmus pidi olema. Sest tegevuse käik on muutunud, aga mida ta maininud ei ole ja mõne inimese puhul ei saa me sealt edasi selles mõttes, et kui ta ka küsimise peale jätab ikka vahele teatud asja, aga me näeme, et tegevuse käik on muutunud siis inimene kas ei taha meile või ei taha endale midagi rääkida ja siis siis me ka ei saa nagu enese jaoks alusmaterjalina seda kasutada. Kuigi me teame umbes, mis siis võis olla või juhtuda või. Selle raamatu lõpupoole on kaks niisugust ootamatut teksti. Kas on õige oletada, et küüdipoisteloos oli niisuguseid probleeme rohkem kui varasemates lugudes? Ei olnud küüdipoisid, tahtsid niisamamoodi rääkida nagu kõik teised mina ei teinud neid intervjuusid nende küüdipoistega, kes on meie lavastuse prototüübid. Ma olen enne seda aastaid enne seda intervjueerinud kahte küüditamisega seotud, et inimest, seda küll. Aga nende intervjuudega oli nagu ikka, nad olid ju ka eluloointervjuud, ainult et kuivõrd teema oli eraldi seesama küüditamine, siis olid valitud inimesed, kes monukatena osalesid selles 49. aasta küüditamisest. Aga nende käest ei ole ju ka keegi küsinud, et kuidas see juhtus või kuidas sai sinu sõrmedest sahtli vahele lüüa. No minu mulje, kui ma nüüd lugesin seda teksti, oli niisugune, et, et need olid alguses tavalised maainimesed tagasihoidlik haridusega, kes nagu mingisugusel etapil hakkasid tegema mingisuguseid täitma mingisuguseid ülesandeid uue võimu, siis vene võimu all ja see, nende liikumine toimus nagu järk-järgult, kas see anaikke arvavad? Ka nemad alles alates teatud hetkest, aga kõigepealt on see, et nad olid oma päritolu või nad olite teiste sugulaste, nende tegude pantvangid, selle uue võimu käes, kellel oli tarvis varjata, et tema isa oli Eesti ohvitser, eesti armee ohvitser kellel oli vend olnud Saksa sõjaväes. Nad võeti peaaegu pantvangi selle eest, mida olid teinud teised nende ümber või ütleme, kes kes ise oli olnud selle viimase saksa mobilisatsiooniga läinud lennuväe abiteenistusse, mida ta varjas? Seal üks oli niisugune vist, ta tegi oma patte. Noh jah, mida varjas, aga mõnikord käe varjata, tähendab, et ma tean ka inimesi, kes ei varjanud, aga kes läksid ladusalt edasi Vene sõjaväkke. Neile antigi andeks, paar kuud seal Saksa sõjaväes, nad läksid Vene sõjaväkke, Nad olid 49. aastani sõjaväes. Tulid sealt välja ja siis, 24. märtsi hommikul saadeti nad küüti. Nojaa, aga niisugune asi oli, et nad korjati kokku ja ja siis olid seal partargid ja vallavanemad või siis täitevkomitee oli vist juba nende esimehed olid siis uste peale, neid hoiti seal lihtsalt ka pooleldi jõuga kinni, neid manulisi ja kaasas. Neid hoiti jõuga kinni ja nende valik oli see, et kas nad lähevad, toovad ära selle inimese, kes on nimekirjas või nad lähevad ise selle inimese asemel küüdirongi. Nüüd oli ka niisuguseid ootamatuid situatsioone inimeste meenutustes, et Küütitaja või see kaasa minna ja eks ole, ja Vene ohvitserid ja sõdurid olid need põhilised täideviijad. Et siis otsiti välja ka pudeli ja pandi liha praadima ja siis võeti veel ühiselt mõned napsid ka tagantjärele tundub ju natukene noh, nagu ootamatu. Noh, elus on kõike ja neid lugusid on, on väga palju, neid ei oska kirjeldada. Aga põhiline asi, mis tegi selle nii traagiliseks selle 49. aasta on see, et et eestlased on absoluutselt 11 ei usaldanud. Sest ühe konkreetse auto juures need püssimehi ei olnud sugugi nii palju. Tegelikult oli neid püssimehi väga vähe võrreldes nende tohutu pikkade rongidega minema läksid, aga keegi ei teadnud, mis meelt mees tema kõrval. Ja ma arvan, et see on selline asi, millest me ei ole tänapäevani vabaks saanud. Aga seal on ka niisugune tõdemus teile, et üle poole osa võtnutest vahetas elukohta. Nad lihtsalt siiski tundsid, et et südamel on mingisugune koorem ja nad läksid ära teise kohta, et sattuda uude keskkonda uute inimeste hulka. Muidugi, nad tundsid seda, nad tundsid juba seda sellel, sellel sel ajal, kui nad seda tegid. Neid oli vähe, kes olid sinisilmsed, et, et see on midagi niisugust, mida peabki tegema. Seda suurt ei arvanud keegi, sest nad tundsid inimesed, keda nad ära saatma läksid. Loomulikult. Paar inimest küll püüdis seda mingil moel õigustada või põhjendada nendes tekstides, aga need olid ka muidugi väga jõuetud õigustused. No inimene peab kuidagi enesega ära klaarima oma omaenese teod. See on vist ka üks ellujäämise käsusõna, kui inimene jääb elama kogu aeg ennast süüdistades, pealegi jäi ta ju elama veel peaaegu 50-ks aastaks sellesse samasse ühiskonda, mis seda heaks kiitis, mis õigustas, et siis selleks, et mitte hulluks minna, pidi ju mingisugune seletus, õigustas enese jaoks leiduma inimene ei saa muud moodi. Merle karusoo, kas teile tundub, et mõnel hetkel tundus nende inimeste niisugune passiivsus või lootusetus või saatusega leppimine ka natukene, no ootamatu need, kes ära viidi. Jah, sellele ma olen küll mõtelnud, kõik kirjeldavad seda enamasti, et kui rahulikult, et inimesed istusid seal seal autokastis aga seal oli ka hoopis teistsuguseid lugusid, et neid me teame ju ka. Me teame ju praegu väga paljusid lugusid kas või see Ella kaljas, kellest aruanne räägib, kuigi näitame sellest räägi aga, aga noh, legendid tulid kaasa selle looga. Et tema tõstis oma vanaema auto pealt maha ja käskis koju viia ja, ja samuti oma vennapoja. Ja need inimesed jäidki siia ja pääsesidki küüditamisest. Me oleme kuulnud nendest, et enamik räägib küll, et noh, et mis ma oleksin saanud teha, et kui ma, kui ma oleksin hakanud tulistama, et noh, et siis oleks meid hoopis, kui me oleksime vastu hakanud, siis oleks meid kõiki maha veab. On põhiline, mida, mida räägitakse. Et seda räägitakse nii küüditamise, mõlema küüditamise kohta seda räägitakse ka vene vägede sisselaskmise kohta. Ja seda me räägime tänapäeval ka, et kui me teeksime seda või teist, mida me tegelikult peame õigeks teha siis juhtub nii, et ja nõnda edasi. Nüüd nende maainimeste hulgas ei olnud maaharitlasi, no niipalju, kui need sellel ajal üldse oli õpetajad, ma kujutan ette, võisid olla niisugused, ühtegi niisugust kohaliku haritlaste, nende hulgas ei ole ja ei ole haritlasi ka nende mõrvarite hulgas, kes on viimases loos nagu me juba rääkisime, neid mõrvareid on palju tänapäeva Eestis. Te toote siin ka andmed selle kohta, kuskohast nad pärit, mis on nende rahvus ja põhiliselt on ju probleem selles, et nendel ei ole juuri, nad ei ole ei ühest ega teisest. Kultuurikeskkonnast nad ei tule, ei, nad ei tunne selle vastu huvi. Ja nad ei tahagi nende asjade vastu huvi tunda, aga seal torkas silma, et ükski nendest ei olnud enne kuriteo sooritamist mingisugusel pideval tööl. Töökoha puhul oli kriips. Noh, nad olid retsidivistid, enamasti nad olid vanglas istunud ja siis juhutöid endale endale võtnud Nad ei olnudki häälestatud tööd tegema ja enamik nendest ei ole üldse elu jooksul üldse mingisugust tööd teinud. Aga mis puutub nendesse küüdipoiste haridustasemesse, siis nad olid lihtsalt liiga noored selleks. Ja need, keda ära viidi, seal olid kõik niisugused lihtsad talu, selle jah, sellepärast et tegevus toimus maal ja ma ütlengi, et maal, haritlasi vähe, kui siis olid kohalikud õpetajad see oli ju ju nende kulakute äraviimine, sellepärast haritlasi rüüstati juba 41. aastal, nii nagu politseinikke ja sõjaväelasedki. Ja, aga nüüd need mõrvarid, tapjad, nii mehed kui naised. Üks hämmastav fakt on, et puhtalt eesti vanemat ja Eesti vanavanematega inimene, kes teile ette sattus, oli ainult üks, teised olid ikka rohkem segarahvusest ja mis nende puhul Well ühine joon on, mis teie jaoks oli sel ajal tähtis või no oluline, kui tehes seda tööd, tegite. No see oligi, et nad ei ole enamasti inimesed meie oma kultuurist. Ja see on märgatavalt olulisem asi, kui me tahame mõelda ja veel vähem öelda. Ja mulle pakkus see teadasaamine ikka ikka väga sügavat huvi, ma olen kindel praegugi, et muudes Euroopa maades on asi just samasugune, et kui me hakkame nende raskete isikuvastaste kuritegude statistikat tegema muudeski maades, siis enamasti ei ole need inimesed kohalikku päritolu. See on see, see on kultuuriruum ja kultuuriruumis elamine. Nii et kui me nüüd räägime sellest väga laialt ja väga aktiivselt ja väga laia naer staatusega globaliseerumisest ja multikultuursetest ühiskondadest siis ma arvan küll, et võiks kõigepealt natukene mõtelda, et miks see on niimoodi. Miks on see niimoodi, et et isikuvastased rasked kuriteod on sooritatud kultuuri mittekuuluvate inimeste poolt? See on ilmselt jah paljudes riikides nii minu jaoks üks hämmastav asjal jälle, kui kergelt tuli üle huulte nendel inimestel see lause, et kuidas see noh, see fataalne asi juhtus, kuidas ta tappis, ta ei räägi sellest pikalt. Üks noormees ütleb, et kui ma olin selle teinud, et siis mul oli kerge ja lahe ja rõõmus olla või näiteks 14 aastane poiss, kes võtab isa jahipüssi ja laseb maha juhusliku taksojuhi. Ta lihtsalt tuli tahtmine, ta ei olnud ju veel mingisugune kurjategija. Ma võiksin sellest rääkida ja ma oskan seda seletada ka. Aga samas ma mõtlen mõnikord, et on asju, millest me võib-olla ei peaks rääkima või vähemalt ei peaks rääkima suure auditooriumi ees, et. Räägime mingisugustest, pahedest või pahede võlust siis see võib mõjuda reklaamina. Paraku see niimoodi on, et ma sellepärast ei, ei tahaks mikrofoni ees sellest rääkida, eriti kui on tegemist noore ja mitte küpse inimesega ja, ja tavaliselt on tegemist vähemasti mitte küpse inimesega. Kui Internetikommentaare lugeda. Jah. See on nüüd uus ja ootamatu probleem Eesti ja muudeski ühiskondades. Merle karusoo. Me oleme nüüd rääkinud teie uuest raamatust, kui ruumid on täis. Kas te tahate veel praegu midagi lisada siia, millest me ei ole rääkinud? Ma tahaksin tervitada neid inimesi, kes minuga koos tegid 93. aastal Otepääl vabaõhulavastust, tsirkus. See on mul tänini meeles kui üks elu kõrghetkedest ja ma olen. Ma olen liigutatud ja tänulik, et me sellise hullumeelse projektiga hakkama saime ja selles raamatus on mõned fotod ja taga on CD, kus on selle etenduse muusika ja siis need kommentaarid, mis ma peale lugesin, kirjeldus sellest, mis rattaplatsil tollel õhtul toimus. Ja siis ma tahaksin muidugi tänada publikut, sest raamatus ilmutatud näitemängud on kõik laval olnud, neid on vaadanud tuhanded inimesed ja tänu nende inimeste huvile ja toetusele. Me oleme oma tööd üldse teha saanud. Ja küllap me teeme seda jätkuvalt tänu teile, head vana aasta lõppu. Aitäh Merle karusoo selle raamatu eest aitäh stuudiosse tulemast. See oli maailmapildisaade. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand ja me kardame seda saadet järgmisel teisipäeval, kohe pärast seda sõiduuudiseid.