Tere pühapäeva hommikut, minu nimi on Toomas Luhats, tänase jutusaate külaline on spordimeditsiini sihtasutuse juhataja ja Eesti olümpiakoondise arst. Lisaks sellele muide tubli sportlane, doktor Mihkel Mardna, tere hommikust. Tere hommikust. Mihkel Teie suguvõsa on üks võimsamaid arstide suguvõsasid Eestis võib vist nii öelda. Oli sul üldse mingit muud varianti ka, et saada mõneks muuks mõne muu eriala esindajaks? Vot meie perekonnas on olnud niimoodi nihukest jõulist suunamist ei ole kunagi toimunud. Küll kui ma hästi meenutan, siis vanemad laitsid maha sellise mõtte astuda kehakultuuri teaduskonda ja mille üle tegelikult praegu ma olen väga õnnelik, et nad selle maa leidsid, miks nad uskusid, et võib-olla on selliseid asjalikumaid elukutseid? Siinjuures ma ei taha üldsegi mitte maade ja kehakultuuriteaduskond, et kõik sealt välja tulevad tänapäeval füsioterapeut, need on kõik sportlastega seotud ja ääretult vajalik nii-öelda taustajõud. Aga jah, mul on, paistab, et mulle on sobinud omandatud eriala ja ma olen sellega väga rahul praegu. No on olemas töökohti, kus inimesed saavad lasta ennast mõjutada meeleolul või, või tujul. Aga arsti töö seda ei võimalda, et kuidas sellega toime tulla, et olla arstina alati professionaalne, positiivne, sõjakas. Aga tõsi ta on, meditsiinis või arstipraktikas, ei tohiks ennast lasta mingisuguste lyhitlik, kel muredel mõjutada patsiendiga suhtlemisel, et usun tänapäeval päris palju selliseid konflikte, mis ka viimasel ajal on ajakirjanduses esile tõstetud. On algselt põhjustatud mingisugustest oopis kolmandatest põhjustest. Inimesed on halvas tujus ja sealt tulenevad ka kõikvõimalikud edasised probleemid suhtlustasandil need meditsiin, konn on selline patsiendi ja, ja siis meditsiinipersonalivaheline suhe, kus, kus teenindatavaks pooleks nii-öelda on patsient ja patsienti tuleb suhtuda alati lugupidamisega, isegi sellisel juhul, kui vahel võib-olla patsient meditsiinipersonali ei suhtu. Lugupidamisega tuleb siiski noh, emotsioonid pisut maha suruda ja keskenduda ikkagi ravi ja, ja, ja diagnostikaprotsessile. Kui tihti on sinu praktikas ette tulnud selliseid, selliseid kordi, kus, kus patsient on ikkagi väga-väga ütleme siis negatiivselt meelestatud arsti suunas, on neid kordi on olnud ikka ja, ja valdavalt sellist laadi probleemid kerkivad üles just erakorralise meditsiini osakonnas kust tuleb teinekord kokku puutuda joobes patsientide või siis narkouimas patsientidega. Aga nisukesi suuremaid vastasseise hetkel nagu meelde ei tulegi, eks, eks tuleb sellise osava jutusuhtlusega kuidagi maandada. Selline agressiivne pool, et et päris päris niimoodi kättpidi kokku ei ole kunagi vist kellelegiga pidanud minema. Kuigi nihukesi agressiivseid patsiente just nagu rõhutasin alkohoolses joobes või narkojoobes tuleb. Ma usun, iga valvekorra ajal ette sõnu arsti jaoks meeletult kurnav, tegelikult. Eks ta kurnav on ikka jaa. Jaa, vot. Ma peangi ääretult kahetsusväärseks selliseid selliseid juhtumeid, kus, kus patsiendid pööramata tähelepanu võib-olla või esile jättes esile tõstmata haigla poolt tehtud pingutused ühe või teise patsiendi ravimisel. Nad pööravad rohkem tähelepanu sellisele puht suhtlustasandile, mis nad eeldavad, teatud suhtlus või käitus käitumisnorme. Aga sageli on säärane lugu, et tohtril lihtsalt valvekorra ajal, kus on korraga vaja hoolt kanda väga paljude patsientide eest, ei ole pikemalt aega ühte või teist probleemi või muret lahti seletada siis sugulastele, patsiendi sugulastele-tuttavatele, et vot need on sellised kurvakstegevad juhtumid, mis, mis ka viimasel ajal ajakirjanduses on küllalt teravalt esil tõstetud, nii et alati on kaks poolt. Suhtlustasandil ei maksa kunagi mõelda seda, üks tohter tahab patsiendile tahtlikult midagi halba, ei taha, ma ei usu, et Eestis ühtegi sellist tohtrit, et või, või ka meditsiinipersonali hulgast kedagi teist oleks olemas, kes tahaks patsiendile halba. Aga lähmegi ühe teise teemaga, et edasi, et oled ka olümpiakoondise peaarst. Ma kujutan ette, et sellel selles ametis on hästi palju erinevaid ülesandeid, mida tuleb täita ja, ja väga palju noh, teatud mõttes erinevaid siis elualasid või, või erinevaid isegi ameteid, mida tuleb pidada, olles olümpiakoondise arst, et millised need ülesanded on? Pealtnäha jah, tavainimesele võib-olla tundub selline olümpiakoondise juures tegutseval inimesel selline mõnus amet võib-olla olevat, et saab reisida ringi ja ja noh, et on lihtsalt selline tore ja, ja mõnus puhkus, kui kuhugile järgmisesse võistluspaika sõidetakse. Tegelikkuses on lugu selline, et ega need reisid ei sisalda mingisuguseid kultuuriobjektide külastamise, vaid tavaliselt seisneb see marsruudil siis elupaiku, hotelli ja staadionivõistluspaik liikumine toimub enamasti säärasel marsruudil. Ja loomulikult, kui tegemist on suurvõistlustega, siis kaasas olev meditsiinipersonal vastutab sportlaste meditsiinilise külje pealt, et oleksid kaasas vajalikud medikamendid vajadusel osutada siis noh, eeskätt traumade puhul õiget esmaabi. Loomulikult peab kursis olema kõikide kasutatavate toidulisanditega, et ei tekiks mingeid probleeme ega muresid dopingukontrollis kogu sellise meditsiinilise aparatuuri ja medikamentide kokkupanemine, toimetamine võistluspaika. Kaasajal on viimastel olümpiamängudel sellised rahvusvahelised statistilised uuringud võistlussportlaste traumade ja tervisliku seisundi kohta, mida tuleb siis suurvõistlustel igapäevaselt täitena, sellist paberimajandust on suhteliselt palju, mis, mida ma tegelikult üleüldse ei armasta ja ütleme, selline vastutuse koorem tegelikult on päris suur, et niisugust mõnusat chilli olemist tiitlivõistlustel ei ole siiamaani veel tundnud. Et kas on olnud ka selliseid juhtumeid, kus sa oled mõne sportlase näiteks vahetult enne enne võistlust niimoodi kokku lappinud, et ta on teinud tõepoolest hea tulemuse ja sa, sul on praegu näiteks endal hea meel, et nad tõesti, et et suutsid panustada niivõrd palju selle sportlase siis ravisse enne enne võistlust, et ta suutis teha hea tulemus. Vot kahjuks on niimoodi, et suuremate traumade puhul vähe aega ennem võistlust ei ole võimalik sportlast sellisesse konditsiooni viia, et ta on tõesti tippvormis, on kui me meenutame siis Ateena olümpiamängudel, Andrus Värnik kolm nädalat ennem olümpiamänge vigastas hüppeliigest, tegelikult kuues koht, mis ta saavutas olümpiamängudele, liigati tubli tulemus, aga tollaaegne karm tal kindlasti oleks võimaldanud palju enamat. Kui ei oleks olnud seda nii-öelda saatuslikku saltot saltot teha kolm nädalat enne tiitlivõistlusi. Sinna võib-olla jäi selle mehe olümpiamedal maailmameistritiitel ja hõbemedal on tal olemas. Me räägime seda juttu siin täna jutusaates Eesti spordimeditsiini sihtasutuse juhataja ja, ja Eesti olümpiakoondise arsti doktor Mihkel Mardna, aga Mihkel, kui palju peab arstil olema õnne? No Anne peab ikka olema nagunii nagu muus elus, nii. Arstinduses peab olema õnne, vaat Õnne peab olema kas või kas või selles, et iga organism on täiesti unikaalne ja millised patsiendid sulle elu jooksul satuvad. Kasvõi näiteks valvetöös, on teada, et ju erinevad patsiendid paranevad erinevalt, nende koed paranevad erinevalt. Patsiendid satuvad erinevate traumadega erinevate meditsiiniliste probleemidega. Väga palju on kinni selles, et, et millised patsiendid sattuvad, et kui hästi õnnestub sul neid neid ravida ja, ja sealt edasi saab selline. Nii et selline meditsiini maksis või, või karjäär alguse teiselt poolt peab loomulikult olema ka õigel ajal õiges kohas. Ma mäletan enda ülikoolijärgset õpingute jätkamist, kus minu juhendaja on praeguseks kadunud doktor Ivorist, kes tol ajal oli ka Eesti vabariigi peatraumatoloogia-ortopeedia. Ja oli see mees, kes viis mind kokku Hartwordi kliiniku ortopeedia programmijuhiga professor põõsbraanalisega, kes kutsus mind mitmel aastal oma kliinikusse täiendõppele ja. Ma usun, selline maailma nägemine jaa jaa, ja muudest tipp kliinikutest teadmiste omandamine igal juhul mööda külgi maha ei jookse, et eks see aitab edaspidises töös päris palju kaasa ja ja võib-olla mõnede keerulisemate haigusjuhtude lahendamisel samamoodi. Sa oled öelnud, et selleks, et sportlasi mõista, peab ka ise tegelema spordiga, miks nii? Noh, see on minu arvates sportlase hingeelu nagu mõista, selleks tuleb ka ise sporti teha, et väga palju on selliseid nii-öelda spordi statistikuid, kes kes ise spordiga ei tegele ja teavad sporti nii-öelda paberil tee peal ja numbrite kujul. Aga spordist aru saada, selleks ta sporti ise teha ja siis mõistad paremini sportlase igapäevaseid saladusi mitte ainult meditsiini poole pealt, et see on ainult ettevalmistuse ja üks pisike osa sportlase. Erinevate spordialade puhul on sportlastel erinevad vajadused. Nii ettevalmistuse osas ettevalmistusi ülesehitamise osas, ka meditsiinilise abi osas on erinevad vajadused ja kui seal on päris mitme alaga ise aktiivselt tegeleda, siis, siis paremini mõistan neid ja mõistet ka seda ja oskad hinnata sportlaste tööd ettevalmistusperioodil. Et saavutamaks kõrgeid kohti tiitlivõistlustel, näiteks tavaline inimene vaatab televiisorist, kui mõni meessportlane tuleb olümpiavõitjaks või maailmameistriks, et nii tore ja rõõmus see ongi, eks ole, et siis kõik plaksutavad on rõõmsad, aga need aastad võib olla ränkrasket tööd, mis eelneb sellele, et see jääb nii-öelda kaadrist välja. Aga just seda, seda tööd mõista kogu seda protsessi ja treeningute ülesehitust. Ja noh, ütleme siis kogu selle süsteemi ülesehitust, mõista selleks on. Ma arvan, see on hea, kui ise ise tegeleb ka mõne spordialaga. Et nagu sa isegi Ühed on möödunud aastal ja ma usun, et, et õppisid ka päris palju spordist ja sporditegemisest juurde. Küll enda kohta, et, et Mihkel Mardna harrastussportlane samas sul on ette näidata lausa Eesti meistrivõistluste hõbemedal triatloni poolpikal distantsil ja medaleid sõudmises. Et tegelikult sa oled olnud ju tippsportlane. Aino tippsportlane ma nüüd küll pole olnud, et siin on jällegi see, et, et kes, kes Eestis mingisugusele kohale tuleb, et see ei saa ennast alati tippsportlaseks nimetada? No ma ütleks näiteks niimoodi, kui võtame täitsa meelevaldselt, et kergejõustikus võidetakse Eesti meistritiitel 400 meetri jooksus meestel umbes 50 sekundiga. Ma arvan, et, et selline inimene vaenlast tippsportlaseks nimetada, sest see tulemusi, see aeg kõnelevad ise enda eest. Meesterahvas, kes jookseb 50 sekundiga 400 meetrit. Selline ta ei ole tippsportlane, ta on eesti tasemel tubli, terve, tubli, tubli sportlane lihtsalt, aga tippsportlane ta ei ole. Ja minu puhul on täpselt sama asi, et ega siis Eestis võidetud hõbemedal sõudmises või või kasvõi seal poolpikal distantsil triatlonis ja keegi ei küsi näiteks teadles palju esimesele kaotusele. Ja ütleme noh, ega see ei olegi antud kontekstis tähtis, aga aga, ja siin ongi see moraal, et et ega see, et võidad Eesti meistrivõistlustel hõbemedali, mingi medali CD, mitte kellelegi tippsportlast. Selline tippsport. Ta on mõeldud, ma ütlen siis noortele andekatele meie nagu omanus peaksime mõtlema rohkem selle peale, kuidas oma tööd paremini teha ja igapäevast tööd ja ja spordi tegemine või kehakultuur on selliseks toetavaks vormiks, mis ajab sind nii-öelda füüsiliselt ja vaimselt tervena ja ja võimaldab teha oma igapäevast tööd, et et spordi tegemine ise ei ole minule enam eesmärk. Juhtisid 1997.-st 2003. aastani Eesti antidopingukeskust, räägime sellest perioodist sinu elus kaasa, on ikkagi mitu-mitu aastat. Millega sa antidopingu keskus üleüldse tegeleb, jah, ühest küljest loomulikult ta võtab neid sportlastelt proove, aga, aga tundub, et selles on ka veel palju muud. Tol ajal Eestis ju sellise probleemiga nagu doping hakati tegelema 90.-te aastate alguses, õieti. D 80.-te aastate lõpust ja väga palju aitasid Eestit Soome ja Hollandi kolleegid tol ajal. Tõsi ta on, et ka praegu toimiv sihtasutuse Eesti antidoping ei tegele enesestmõistetavalt ainult sportlaste testimisega vaid võib-olla isegi olulisemaks on inimeste teavitustöö ja tähelepanu juhtimine sellele, et võib-olla lühikese sportlaskarjääri vältel tehtud rumalused võivad hilisemas elus väga tõsiselt kätte maksta, et teadupärast rida dopinguaineid võivad põhjustada püsivaid terviserikkeid. Ja noh, siin on oma selline individuaalne, aga ka sotsiaalne tahk asjal. Nimelt kui inimene endale ise teadlikult põhjustab terviserikkeid või elab tervistkahjustaval moel mingil muul viisil siis miks üks maksumaksja rahakotist tulev nii haigekassa finantstema ravikulud kinni maksma hilisemate terviserikete ravikulud kinni maksma, et et see on selline sotsiaalne, oleme tahk asjal. Aga loomulikult peamine ainult dopingukeskuse või tänasel päeval sihtasutuse Eesti antidoping. Töö on ikkagi sportlaste teavitamine nende nii-öelda selle Adamsi lumi, mis, mis kätkeb endas sportlaste asukoha, positsioneerimise, nende kättesaadavus rahvusvahelise dopinguagentuurile. Ühesõnaga, nende treeningplaanide ja võistlusplaanide liikumisgraafikute koordineerimine ja, aga seal on, seal on väga palju erinevaid tahke, et inimesed, kes mõtlevad, et nii-öelda antidopingukeskuses tegelevad või töötavad inimesed tegutsevad ainult sportlaste tagaajamisrindel, siis nad kindlasti eksivad, et see on üks väike osa tööst, väike, aga vajalik osa tööst vaenanud sportlased kurtnud, et, et see antidopingu antidopingujaht või ütleme siis dopingu jahtimine või need dopingujahtijad lausa kiusavad sportlased suvalisel hetkel öösel tulevad, siis pööravad kõik pahupidi, kontrollijad võtavad vereproove ja nii edasi. Aga see on üks asja pool. Teine pool on ilmselt see, et, et ju siis on seda tänases spordimaailmas vaja teha. Vot ütleks selle asja kohta niimoodi, et olen täiesti nõus, et kohati tundub see sportlaste kiusamisena, sest näiteks Torino olümpiamängudel olin dopingukontrollikeskuses kuskil poole 12 ajal õhtul, kui sinna toodi võistlusvälisele kontrollile suusavahetusega sõidu võitja dimenti. No vot, ma mõtlen niimoodi. Ta on ikkagi peaks öösel eriti sellise tippvõistlusperioodil korralikult magada saama. Ja kujutage nüüd ette, et sportlasel noh tore on, et järgmine võistlust ei olnud, aga et sportlane peab juba ülejärgmisel päeval võistlema aga pool 12 tooksid dopingukontrolli ja siis keskusse, et piisav kogus analüüsimaterjali anda ehk suriini peab ta jooma omal kõhuvett täis ja noh, teadupärast kui õhtul kell 12 on kõht vett täis joodud, siis magamisest suurt midagi välja ei tule. Isegi see tundub selline karjuv ebaõiglus, mõnel puhul. Aga teisest küljest jälle julgen ka väita, et põhjust selliseks kohati võib-olla ülepingutatud kontrolliks siiski Ilon ja, ja mitte midagi pole teha, kas me nõustume selle olemasoleva süsteemiga või mittespordis, on omad reeglid, mille järgi peavad sportlased ja kogu abipersonal käituma samamoodi nagu on liiklusreeglid. Et sellest mise üle ümber, kas meile meeldib või mitte. Niikaua kui need reeglid kehtivad, teeme me nende reeglite järgi käituma. Kui neid reegleid muudetakse, siis käitume vastavalt uutele korrektiivide. Aga sinnamaani ele jah, kahjuks kahjuks kas meile meeldib või mitte, pole, pole meil pääsu. Kuidas sulle tundub, kui palju Eestis keelatud aineid täna kasutatakse? Vaata erinevalt sellest üldisest arvamust, et dopingainete kasutamine on probleemiks tippsportlaste hulgas julgemad päris kindlalt selle selle arvamusi nagu ümber lükata, et põhiliseks nii-öelda dopingainete kasutajatega ikkagi harrastussportlased ja eeskätt just selliseid keskmine jõusaali külastaja. Ja ma usun ka seda täiesti, kui me Tartu maratonil esimese paari sajab esimese 100 hulgast testiksime nii-öelda selliseid jutumärkides hullusid harrastajaid, siis ka sealt leiaksime me üsna kobeda saagi dopinguaineid pruukinud harrastussportlasi. No see on tegelikult üsna lühinägelik selles mõttes, et Nende dopinguainet hea küllalt parandavad, võib-olla momendiks seda, seda sooritust, aga, aga noh, ma olen ise käinud kunagi jõusaalis ja ma olen näinud siis jõusaali harrastajaid, kes joovad mingisugusest pooleteistliitrisest pudelist rohelist vedelikku. Et noh, see, see tundub tahes-tahtmata mitte selline ka jätkusuutlik tegevus, et kui suure põntsu see võib tervisele siiski panna. Noh, nagu ma ütlesin, selline pikaajaline dopinguainete kasutamine, no võtame kõige tuntum ainete rühm, võib-olla on anaboolsed steroidid, et anaboolsed steroidid, pikaajaline kasutamine jätab kindlasti jälje organismi normaalsesse funktsioneerimise. Et siin ei ole mitte mingisugust kahjust. Need ained on Epatud toksilised põhjustavad sisesekretoorsete näärmete nii-öelda pärast taandarengut talitluse häireid ja seal veel rida rida muid kõrvalmõjusid. Need vastus on sellele küsimusele jah, nad põhjustavad püsivaid terviserikkeid ja iga inimene, kes läheb nagu hetkelise sellise emotsiooniga kaasa, et ma tahan omale võib-olla suveks kevadeks noh, keha musklis saada ja, ja siis noh, erinevate medikamendid mõeldide toel seda siis mõtet ellu viia. Siis mõelge selle peale, et mis te siis järgmine aasta teeb või ülejärgmine aasta või 10 aasta pärast, mis siis saab? Et kas on seda kõike väärt. Aga kui palju pruugitakse ja need, mis ei ole keelatud, ent parandavad tulemustena tippspordis või neid on palju ja see on siin ei ole nagu ühtset skeemi, mida üks või teine sportlane, mis sobiks kõigile sportlastele, enamasti toimub selline otsimine ja proovimine, üks toidu lisan, mõjub õele paremini Ühed, vitamiinide, mineraalide kompleksid jälle teisel. Et selliseid, sellist ühtset skeemi ei ole võimalik välja tuua. Et ühe või teise sportlase puhul käib ikkagi mõni aasta või mõned aastad selline otsimis otsimas ja katsetamismetoodika tippspordis on ikkagi siis nii, et, et erinevaid toidulisandeid, lubatud aineid täna tuleb tarvitada, et saada väga head tulemust? Jah, kindlasti tuleb tarvitada küll, lihtsam põhjus on see, et küsitakse mikspärast, tippsportlased kasutavad toidulisandeid ja vastus on tegelikult väga lihtne. Tippsportlastel, eriti sellistel vastupidavusaladel on koormused, on nii suured mineraalide nii-öelda nii mikroelementide kui ka siis makroelementide vajadus organismis on märkimisväärselt suurem kui tavainimesel. Ja see teadupärast ka igapäevane toit, mida me sööme, sisaldab hulga ballastaineid ja sellisel juhul toidu kogus lihtsalt oleks igapäevane toidukogus oleks nii palju suurem kui tavainimesel. Mis, mis kulutab, tead seedimine kulutab ju ka märkimisväärselt energiat, et neid toitaineid kompaktsel kujul kätte saada, selleks ongi välja mõeldud ja loodud toidulisandid mis, mis enamasti ei ole vajalik, ei ole vajalikud nii-öelda harrastussportlastele, sest nende treeningkoormusel treeningmahud mõrvata enamasti ei ole tippsportlastega võrreldavad, aga on igasugu ka noh, julgen öelda peast segi harrastussportlasi, kes, kes mõtlevad, et nad tippsportlased aga kunagi pole olnud ja nad kunagi ei saa selleks. Mihkilgas päris puhast sporti on tänasel hetkel võimalik näha ainult harrastajate hulgas. Nagu ma ennist ütlesin, ka harrastajate hulgas valdavalt ei näe seda Possurti ja dopingu tarvitamine või ütleme siis keelatud ainete ja meetodite tarvitamine ja kasutamine on spordis võrreldavat kui alkoholi ja alkoholi tarvitamine, suitsetamine tavaelus. Et see probleem on ja jääb või siis narkootiliste ainete kasutamine, see probleem on olnud juba sajandeid, võib-olla aastatuhandeid. Loomulikult teda ei ole peetud probleemiks enamus aega aga ta on jääda, et dopingaineid kasutatakse, nende tarvitajaid püütakse, osa neist jääb vahele osanist vahele jää. Minul puudub sellesse usk, et see probleem spordist nii-öelda saab välja suretatud. Hüppame korraks ühte, teise teemasse üks üks mõte, mis on mind millegipärast dopingupruukimisega sportlaste hulgas alati külastanud, nagu peaaegu et samal hetkel on see, et väga palju tehakse tänapäeval ka erinevaid iluoperatsioone maailmas. Et kuidas sina suhtud iluoperatsioonidesse arstina? No iluoperatsioonid, siin tuleb väga kindel vahe teha ja mis on iluoperatsioonid ja mis on plastiline kirurg, et tavainimene ajab sageli sassi need kaks asja omavahel. Plastiline kirurgia on väga tõsine kirurgia haru mis tegeleb suurte mahukate operatsioonidega, millel on hammasti meditsiiniline näidustus. Ilukirurgia puhul selline meditsiiniline näidustus kipub valdavalt puuduma. Nüüd kuidas suhtuda ilukirurgiasse? No vot, see on jällegi iga inimese vaba valik, mida ta oma silmalaugude kortsukestega teeb või, või kes tahab rinda suuremaks või väiksemaks, et see ei ole haigekassa poolt finantseeritud. Nii et see on inimese enda rahakoti peal ja mina suhtun sellesse täpselt niimoodi, et kui inimene omaenda raha eest tahab mingisuguseid iluprotseduure teha andke tuld. Et loomulikult oma tutvusringkonnas ja oma sugulaste hulgas ma sellist sellise mõtte väidaksin kindlasti maha. Räägime Mihkel Mardna ka spordimeditsiini sihtasutuse juhatajaga ja räägime natukene sellest spordimeditsiini sihtasutusest ka, mida sa juhid, et millised plaanid sul sellega on? Vot spordimeditsiini sihtasutus, mille kunagine nimi oli tippspordi uuringukeskus tema üheks üheks väga oluliseks ülesandeks on Eesti tippsportlaste meditsiiniline teenindamine, see sisaldab endas funktsionaalseid uuringuid, ravi protseduuride koordineerimist ja korraldamist. Aga väga oluliseks osaks on meil viimastel aastatel noorsportlaste terviseuuringud ja selline sportlik ja, või spordialane meditsiiniline nõustamine. Ja asjal on selline tahket. Kui ühelt poolt kohalikud omavalitsused teevad jõupingutusi noortele paremate sporditingimuste sportimisvõimaluste avamisel siis teiselt poolt tuleks ju tagada ka see, et sportimine nuuttu nende laste tervisele ja ja miks siit kerkib nüüd üles järgmine küsimus, et miks üldse on vaja ka nii-öelda raisata raha enne mingisugusest haigekassa ennetusprojekti noorsportlaste terviseuuringutele. Aga see on ju just see periood seitse kuni 19 eluaastat, kui organism areneb ja sageli on võimalik sellise füüsilise koormuse käigus avastada mitmeid päris olulisi terviserikkeid, mis võib-olla seovad väga ranged piirid ühe või teise noorsportlase sportimisel üldse ja muul moel kui regulaarselt läbi viia teatud koormuse astmega tegelevatel, nordsportlastel terviseuuringute funktsionaalseid uuringuid seda kindlaks teha ei ole võimalik. Sellega meil õnnestub, võib olla küll väga väike protsent potentsiaalselt, et eluohtlike terviseriske kõrvaldada või vähemalt nendele tähelepanu juhtida ja teha korrektiivid treeningutes või aidata valida sobivam spordiala aga see protsent on seda väärt. Ja no meie viimase viimaste aastate operatuurne täiendus ja nii-öelda jõupingutused ongi suunatud sellele, et efektiivsemalt ja paremini diagnoosida ja üles leida nendele noorsportlastel võimalikke terviserikkeid. Üks asi on noorsportlased ja, ja tippsportlased, mis on kahtlemata väga oluline ja tähtis roll. Spordimeditsiini sihtasutusel, mida täita, aga näiteks kui siin spordimeditsiini sihtasutusega kokku, kui ma ütleme siis praktiliselt nullist tahtsin minna suhteliselt suure koormusega alustada nii-öelda taas sportimist, tegelikult võiks ju soovitada tiir arsti juurest läbi käia ka kõigile neile, kes nüüd lähima kahe kahe kuu jooksul plaanivad näiteks võtta, et taas trenni minekut, aga uus aasta ja, ja aasta lõpp on just see aeg, kus väga paljud inimesed tunnevad, et tuleks liigsetest kilodest lahti saada ja tuleks, tuleks sportima taas minna, et kuidas sulle tundub? Tead, kolmanda inimeste rühmani mama eelmises jutus ei jõudnudki, et see kolmas rühm ongi nii-öelda see harrastajate grupp, kes just sellised sportlased, kes harrastussportlased, kes kelle, ütles tundide arv nädalas on 10 ja üle selle. Või siis teine rühm, kes just mõtlevad, alustada tõsisemalt sporditegemisega. Need on see kontingent, kes võiksid ennast aastas korra kas siis perearsti juures või spordiarsti juures kontrollimas käia. Perearst või perearstil võib olla puuduvad funktsionaalseks uuringuks vajaminevad vahendid. Mõtlen just Aporatuursed vahendid. Aga jah, Eestis on päris mitmel pool võimalik funktsionaalselt ennast testida. Ja spordimeditsiini sihtasutus on kindlasti üheks selliseks kohaks. Ja koos Tartu Ülikooli taastusravi ja spordimeditsiinikliinikuga oleme me kaks sellist juhtivat keskust vähemalt koormustest tasuks enne sellist tugevat kehalist pinget kui nullist alustada, ära teha. Spordiarst oskab öelda, milliste koormustega alustada. Võib-olla juhtida tähelepanu ühele või teisele tugiaparaadi probleemile mis, mis endal võib-olla jääb kahe silma vahele. Spordiarste hakkab tegelikult ju isegi soovitada, millise alaga tegeleda, kui inimesel, noh, päris selge ei ole, kas käia jooksmas või ujuda? Jah, kindlasti, võib-olla mõne inimese puhul on vajalik jälgida ka sellist loogia poolt, et kui on vajalik kaalu langetada või vastupidiselt hoopiski on vaja kaalus juurde võtta. Et on ka selliseid juhtumeid, mis on need vead valearvestusest, ma me rääkisime siin tervisesportlastest, et mida tervisesportlased kõige sagedamini teevad, kui nad lähevad. Otsustavad, et nüüd hakkan jooksmas käima ja lähevad näiteks jooksurajale, et mis on see, mis valesti tehakse. Ma meenutaks siinkohal võib-olla kõigi aegade ühe tuntuima pikamaajooksja Lasse Wireni ütlust, et kui te olete otsustanud, et jooksmisel ja sörkimisel on väga suur vahe. Ja kui te olete otsustanud hakata jooksuga tegelema siis külastage oma perearsti, külastage oma arsti ja uurige tema käest järgi, kas ka tema on teie tervislikust seisundist sama optimistlikult meelestatud kui te ise. Et vot vot siin ongi see koht, et alati ei ole niimoodi, et mida rohkem me treenime seda paremal treening peab olema ikkagi läbimõeldud. Kui meil on mingid eesmärgid ja me tahame midagi saavutada, siis peab olema treening läbi mõeldud, ei kehti see reegel rohkem, seda parem. Ja see on minu arvates põhilisemaks heaks, et väga entusiastlikult alustanud harrastussportlased pöörduvad võib-olla mõne nädala või mõne kuu pärast juba spordiarsti või ortopeedi poole ülekoormusvigastusega. Ehk siis sageli on see treening liiga ühekülgne, jäetakse, ei pöörata tähelepanu tugiaparaadi taastumisele, venitus painutusharjutustel. Üldine jäme reegel on see, et mida vanemaks saab inimene seda enam peaks tähelepanu pöörama venitus painutusharjutustele jõutreeningule. Et need on niisugused asjad, mida tuleks teha lisaks Aeroc selle tööjõutreeningu all, me peame silmas jõusaali jah, jõusaali, lihaste lihaste treening jõusaalis. Muide, üks sagedane põhjus, miks inimesed vähemalt minu arvates lähevad nii-öelda taas sportima liigne kehakaal. Aga siinkohal tasub vist meelde tuletada seda tõsiasja, et sport üksi ei ole võluvits, et liigne kehakaal saab siiski väheneda ainult ka toitumist jälgides koos spordiga. Kas võiksid sa öelda, on see kõige parem võimalikest variantidest? Kuidas kehakaalu vähendada? Sport koos õige toitumisega, kindel see, et ainult dieediga kehakaalu vähendamine. Väga paljud inimesed teevad seda, aga arvan selliseid füüsiline aktiivsus ikkagi südame-veresoonkonnale on, kellelt kriitilise tähtsusega. Ja kui me räägime näiteks sellisest haigusest nagu osteoporoos ehk siis luuhõrenemine tänapäeval keskealiste naiste ja, ja ka vanemate meeste puhul on see probleemiks ja üheks selliseks faktoriks, mis võib soodustada luumurdude teket siis parimaks selle haiguse raviks ei ole mitte mingisuguseid pulbrid, tablettidega süstid, aga füüsiline aktiivsus, inimesed sageli tänapäeval on ära unustanud selle, et et saab ise väga palju teha oma tervise jaoks, ilma mingite medikamentide toeta on jäänud väga palju see taha plaan samamoodi on see kehtib minu arvates ka kolesterooli alandamisele. Ravimifirmad on loomulikult huvitatud oma hirmkallite medikamentide müümisest aga inimene saab väga palju oma igapäevast elu ja käitumisnorme korrigeerides ära teha selleks, et see kolesteroolitase langeb ilma medikamentide medikamente kasutamata. Ja tuleb välja, et ma ei, ma ei taha loomulikult öelda, et ravimid ei oma mingit tähtsust. Tähtsusetud ma ei taha sugugi öelda, aga inimesed tähtsustavad sageli ravimeid üle. Nii et tegelikult võiks, võiks kirjutada välja mõnele kõrge kolesteroolitasemega inimesele neli korda nädalas kepikõndi enne kasvõi nii või ujumist. Sest niisugune üle kaalulisel inimesel jooksmine, selline vertikaalse kompressiooniga seotud sportlik tegevus ei ole kindlasti soovituslik tugiaparaadi ülekoormusvigastuste tekke vaatevinklist. Ja nendele kallastele inimestele sobivad rohkem dünaamilised liikumised nagu suusatamine, ujumine, kepikõnd ka. Ja valdavalt peaks töö olema aeroobne ehk siis madala pulsiga ja vähemalt et tund aega kestev mihkel. Mardna, sa oled ka Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja praktiseerida endiselt ka valve traumatoloogilina, miks? Jah, see, see töökoormus on meil tõesti ääretult marginaalne seal mõne üksiku valvema kuus kuus tõesti teen? Miks ma seda teen, on kindlasti, mitte nüüd selle palga väljateenimise eesmärgil Mustamäe haiglast või Põhja-Eesti regionaalhaiglast aga pigem enda mõttevärskuse säilitamise nimel selliste suuremate ja keerulisemate traumade korral, mis, mis sisaldavad ennast sinna endast, siis hulgihulgitraumasid, põllud roomasid selleks et nii-öelda praktiseeriv arst või noh, kitsamalt vaatasid traumatoloogia, ortopeed oma meditsiinilise mõtlemise suudaks värskena hoida ja loomulikult ka käelise tegevuse värskena hoida. Tuleks kokku puutuda sellise Laiemate ja keerulisemate meditsiiniliste probleemidega, kus, kus haiged pöörduvad mitte ainult draamaga ka, aga neil on ka traumaga kaasnevaid muid terviseprobleeme, mida tuleb siis antud valvekorra ajal uurida või millele tuleb jälile jõuda. Et selline erakliinikus töötamine võib-olla mis piirduks spordivigastuste raviga ja kirurgilise raviga muudab aastate pikku sellise silmaringi liiga kitsaks. Selleks on vaja kuus kord paar vähemalt käijaga suures haiglas ja ja nuusutada nii-öelda selle suure haigla ja suur haigla valvetoa lõhna. No loomulikult oled sa seda küsimust juba pikalt oodanud, ma ei saa seda küsimata jätta, sellepärast et kui on selline võimalus, et hea arst on stuudios, siis hetkel on ju Eestit vallanud seagripipaanika, et kuidas sulle tundub, kas on paanikat liiga palju või, või tasubki olla väga ettevaatlik selle haiguse suhtes. Ma olen veel meele väga paljude oma teiste kolleegidega, kes kes arvavad ka, et on külvatud lihtsalt et liiga palju paanikat tavainimestele. Sest tegemist on ju lihtsalt tavalise viirusinfektsiooniga, mis mille tunnused haigustunnused on väga sarnased tavagripile. Ja no teadupärast selline tavagripi vastu vaktsineerimine on meil teada-tuntud mitmed-mitmed aastad juba Eestis, osad inimesed teevad seda, osad ei tee, osad asutused lasevad oma töötajatele, osad jällegi ei tee, inimene põeb selle gripi läbi, on nädal aega haige ja tuleb välja enamasti täiesti tervenenud. Sama kehtib ka sellesama seagripi puhul, nagu ma ütlesin, tegemist tavalise viirusinfektsiooniga ja pigem lõhnab selline paanika külvamine võib-olla ravimfirmade poolt produtseerituna, sest suure koguse vaktsiinide müümine ülemaailm toob ju toodab ju ravimifirmale hiigelkasumeid ja mida suurem on paanika, mida suurem on inimeste surve oma riigijuhtidele ja noh, eeskätt just tervishoidu juhtivatele asutustele siis seda tõenäolisem on, et seda vaktsiini laialdasemalt ostetakse erinevates riikides ja et mis puudutab teatud riskirühmasid nagu arstid ja inimesed, kes väga palju reisivad siis loomulikult ütlen, et on mõistlik vaktsineerida ennast nii gripivaks gripi vastu kui ka siis selle uue H1N1 viirustüve vastu, mida tuntakse sea gripina. Ja seda sellepärast, et vältida nisukesi suuremaid nakatumisi, epideemiaid või koguni pandeemiaid. Et selline selles mõttes sellised reisivad inimesed ja arstid, kes puutuvad igapäevaselt kokku väga paljude patsientidega, nemad võiksid ennast loomulikult vaktsineerida, aga paanikaks loomulikult põhjust ei ole. Kui klipp tuleb, siis tasub lihtsalt välja ravida, juua palju kuuma kuuma teed, on selliseid, neid sümptomeid, palaviku sümptomeid ja nohu, köha. Neid sümptomeid. Kupeerivaid medikamente ja mis on igalühel teatud-tuntud. Alati võib küsida nõu oma perearsti käest, mida ühelgi teisel pool teha ei ole mõistlik minna perearsti keskusesse, kui sa oled juba haigestunud ja palavikus. Ta ei ole ju mõtet minna sinna kohale teisi haigeid nakatuda. Et mõistlikum on siiski helistada perearstile ja küsida nõu. Aitäh, Mihkel. Usutavasti võttis jutt paljudel inimestel ka seagripi teemal siis paanikat maha. Aga viimane küsimus? Oled sa arstina õnnelik? Jah, ma julgen kindlasti väited, et kui ma kuna ma saan tegeleda sellise erialaga, mis mulle südamelähedane ja ja teisest küljest olla küllaltki lähedal sellisele kultuurivaldkonnale nagu sport, mis mul on palju aastaid olnud hingelähedane teema, siis, siis ma võin. Võin julgelt väita, et oma oma töös olen ma küll õnnelik. Meie tänane külaline oli doktor Mihkel Mardna. Ja ma soovin kõigile kuulajatele, et ka teie oleksite õnnelikud oma töös ja ka oma isiklikus elus. See oli pühapäevane jutusaade. Mina olin Toomas Luhats, kohtumiseni taas mõne pühapäeva pärast.