Tere, mina olen 14. novembri helikaja saate toimetaja Annika Kuuda. Tänase saate teemad on järgnevad. Kaida jagab muljeid Eesti riikliku sümfooniaorkestri kuuenda novembri kontserdist New Yorgi Metropolitan Opera lavastust tšakama potsiini ooperis. Duran Todd käis Forum Cinemas seitsmendal novembril vaatamas liis kolle. Eesti filharmoonia moodustamise plaane kommenteerib klassikaraadiole Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Eero Raun. Eesti orelisõprade ühingu 10. aastani. Päeva tähistamisest kõneleb ühingu esimees Jaanus Tarja. Eesti filharmoonia kammerkoor esineb 16. novembril Nigulistes kavaga eesti ja saksa muusikast. Muuhulgas tuleb ettekandele Tõnu kõrvitsa uus teos. Hääl, mis kadus Karin prale, kommenteerisid sündmust Tõnu Kõrvits ja dirigent Daniel raisk. Meeskoori Sakala 80. juubelikontserdist räägib Piret ristile koorivanem Rein Kikas. Viienda vabariikliku noorte koorijuhtide konkursi tulemused võtab kumb žürii liige Mikk Üleoja varajase muusika stuudio kant toores vagantes annab haruldastele vanamuusika puhkpillidele kontserte Tartus ja Tallinnas. Hedvig Lätile, rääkis lähemalt Helena, oleksin Rein Rannap, esid sellesama uut plaati, ilus maa. Heliloojaga, rääkis Marge-Ly Rookäär. Mõnusat kuulamist. Kaja. Kuuendal novembril andis Eesti riiklik sümfooniaorkester Olari Eltsi dirigeerimisel kontserdi, kus kõlasid Beethoveni ja Brahmsi teosed ning soleeris ka Rootsi päritolu viiuldaja sessilassiljakus. Kontserdi käis kuulamas ning oma muljeid jagab muusikateadlane Kai Tamm. Kuuendal novembril toimunud ERSO kontserdi kava oli üsnagi Beethoveni keskne. Kontserdi teises pooles kõlanud Brahmsi esimest sümfooniat on ju nimetatud Bethomerlikke joonte Beethoveni 10.-ks sümfooniaks, kuigi teos on valminud peaaegu pool sajandit Beethoveni surmast hiljem. Kontserdi esimene pool aga oli Beethoveni enda teoste päralt. Avalöögina kõlas avamäng Beethoveni ainsale ooperile Fideeljo ja nimelt neljast sellele ooperile kirjutatud avamänguversioonist viimasena 1814. aastal kirjutatud FT4 nime all tuntud oopus, avar mänguversioonid, Fideelia ja teisena kirjutatud noore number kolm on neist neljast leidnud sagedamini eraldi numbrina koha sümfooniaorkestrite kontserdikavades. Fideelia nime kandev avamäng sisaldab endas kontrastide rohkust nii temaatilises materjalis, dünaamikas kui ka tempos ning dirigent Olari Elts suutis need vastandused uhkelt orkestrist välja tuua. Kaunilt, sujuvalt ja nauditavalt kulgesid ka teemad puhkpillisektsioonis ühe pillipartiist teise. Ei saa siiski mainimata jätta, et olulisel kohal selles pillide vahelises kõneluses on seda kõnelust alustavatele metsas arvedel, mille sisseastumine kahjuks polnud oma ülesande kõrgusel. Eltsi võetud üsnagi kiire tempo polnud küll orkestrile probleem, kuid seejuures võiks ka kuulajale jääda mulje, et see saavutatakse mängleva kergusega. Teiseks tuli ettekandele Beethoveni ainus lõpetatud viiulikontsert D-duur oopus, 61 solistina üles astunud Rootsi viiuldaja sessiljeltsiljakus on esinenud kõigi olulisemate Rootsi paljude juhtivate Skandinaavia ja mitmete Euroopa orkestrite. Ka Ta on olnud ka Rootsi raadio juures resideeruv solist, sest Silja Siljakuse heliplaadid on saanud kodumaal tunnustust, mille näiteks on Rootsi grammi aastast 2000 ja aasta parima klassika artisti tiitel aastast 2002. Erzoga mängib sessiljaziljakus juba teist korda. Esimene ülesastumine toimus 2004. aastal Eri Klasi dirigeerimisel festivalil Tubin ja tema aeg, kus ta esitas Eduard Tubina teise viiulikontserdi seekord ettekandele tulnud Beethoveni viiulikontsert sessiljas. Viljakuse interpretatsioonis läks hinge eelkõige oma aeglase osaga ja imeliselt hästi kuulatud tundlike peanadega, mis annab tunnustust sellest, et soolokarjääri kõrval on ta ka väga hea kammermuusik. Äärmistes, osades aga jäi veidi puudu solistilikkusest. Virtuaalsed passaažid kõlasid ehk liiga rafineeritult. Publiku ambitsioonidele vastu tulles mängis solist lisapalaks Rootsi barokiaja helilooja Johan helmis roomani imeilusa sooloviiuliteose Assadcio g-moll ja seda nii hingestatult, et publik saalis tõesti vakates hardunult kuulas. Meie kuulajale üsna tundmatu tuttheliloojat on nimetatud rootsi muusika isaks ja ka rootsi Hendeliks. Seda tõenäoliselt seetõttu, et Hendeli andunud austajana veetis ta kuus aastat Londonis ning kohtus seal ka suurkuju endaga. Nagu juba öeldud, jäi kontserdi teine pool Johannes Brahmsi Bethomendliku esimese sümfoonia kanda Bethomendlike jooni võib leida nii selle teose üldkontseptsioonist liikuda tsükleminaarsest algusest masoorse lõpu suunas. Esimese osa dramatismi arenduse viisist kui ka võib paralleele tõmmata finaali teema ja Beethoveni üheksanda sümfoonia finaali rõõmu teemaga. Keskmised osad on traditsioonilisele klassikalise sümfooniale omaselt pingevabamad kui äärmised. Osad kolmas osa on tulvil keerukaid rütme ning teist osa kaunistab pikk viiulisoolo, mille esitust sai kontserdipublik nautida ERSO kontsertmeister Arvo Leibur vahendusel. Brahmsi sümfoonia esitus oli eelnevalt kõlanud teostega võrreldes kõige küpsem ja tasakaalustatud. Tegemist on siiski romantismiajastu teosega, mis siis, et ajast tagasivaatav, aga ja romantismiajastu muusika on ERSO-le alati paremini sobinud kui klassitsismiajastu teosed. ERSO kontserti külastajana pean ma ikka ja jälle tõdema, et käivitavaks muuta võiks. Meie esindusorkestrile on alati kindla käe ja žestiga ning selge kontseptsiooniga dirigent, kelleks kahtlemata võib pidada juba kolmandat hooaega ERSO esimesse külalisdirigendi nimetust kandvate Olari Eltsi. Sel hooajal on publikul võimalus teda ERSO ees näha päris sageli peadirigendi ka peaaegu võrdsel arvul kordi. Järgmine ühistöö leiab aset juba kuu aja pärast, 11. detsembril Wagneri ja nendel see nii teoste ettekandel, solistiks maailmanimega Soome metsosopran Monika grupp. Reedel 20. novembril kell 19 vahendab klassikaraadioülekannet EBU sarjast alakart esinevat Kalle Randalu. Eesti riiklik sümfooniaorkester. Dirigeerib Juha kangas kavas Mozarti ja Beethoveni muusika. Raadio ja videoülekannet Estonia kontserdisaalist vahendab Mirje Mändla. Metropolitan Liv sarjas on taaskord ka jõudnud Eestis kinolina kaudu kaks lavastust. Tegemist ei ole küll uute lavastustega, need ootavad siin veel hooajal ees. Aga taas on põhjust siia stuudiosse kutsuda lavastaja Liis kolletad jagada elamusi ja mõtteid ja võib-olla alustamegi viimasest etendusest, nimelt seitsmendal novembril oli võimalik vaadata otseülekandes tšakama Putšiini Durandoti ja tegemist oli siis Frankaatseferelli kuulsale lavastusega, mida tõesti mängitud siis juba aastakümneid. Frank otse Firelli on klassik, seda nii filmikunstis kui ooperilaval, kus ta siis lisaks lavastamisele on ka töötanud lavakujundajana, et seda nii enda kui ka teiste lavastuste juures. Kogu see Durandot muidugi kannabki selliste, sest IRL-i väga esteetilist ja lummavalt vaatemängulist pitserit sinna juurde muidugi ka lummis tuleb muusikast nii Putšiini muusikast kui ka siis selle ettekandest ja muusikalise poole pealt, et ma arvan, et see oli ka Eesti publikule õnnelik juhus või võimalused, seda etendust dirigeeris küllaltki noor läti dirigent Andris Nelson. Ikka nagu oma nurga inimene ja samas väga hea dirigent ja kogu tema tõlgenduses oli minu meelest just nii palju sellist hoogu ja kirge, mis väga hästi hingestas seda uhket vaatemängu. Ja võib-olla ma nüüd kohe isegi tooksingi sisse võrdluse kaks nädalat varem nähtud Iidaga. Võib ju öelda, et nad on teostatud sarnaselt, sellepärast et mõlema puhul on näha uhkeid ajastu druiid, dekoratsioone, samasuguseid kostüüme võib öelda, et seal ei ole midagi sellist äkilist või väga moodsat või ehmatavat. Et kõik oleks nagu traditsiooniline, et tegelikult nii see aidata Durandad kui Tosca on kõik, võib öelda ajaloolised või traditsioonilised lavastused. Lihtsalt nende, see emotsionaalne temperatuur on erinev, et oskaldis kõige kõrgem ja Aidan, ütleme selline küllaltki jahe Durandati puhul oli väga suured sarnane, et seda lummavat vaatemängu ja muusika ilu hingestas peaosaliste suurepäraselt läbi tunnetatud rollilahendus. Tõesti tõstaksin esile Maria Kuleeginat Durandoti osas kui teda esimest korda nägime, mitte enam esimeses nooruses, lauljanna teatavasti esimeses vaatuses Durandot ainult on näha, samal ajal seal õhkab koor printsessi enneolematust ilust. Vaatuste edenedes võis näha, kuidas printsess tõepoolest muutub aina ilusamaks ja täiesti mõjub meid ära, nii et me usume kõike, mis tema kohta öeldakse. Ja loomulikult usume ka seda, mida ta ise ütleb. See oli väga veenev rollilahendus ja tõmbas minu meelest kaasaga Marcellus Jordani Kalafi, kes ka tegelikult väga hästi esines oma osas aga ütleks, et ilma sellise partnerite nagu Marie kolleegina üksi Poleks ta suutnud emotsionaalset pinget nii kõrgele kruvida. Ja samuti ka teine naispeaosaline Marina poplavskaja liuosas oli väga veenev. Liu on tõesti ilmselt üks ooperilava traagilise maid kangelanna tsid ja temast otse loomulikult on väga kahju. Duran Dodge oli suur elamus ja teiselt poolt esindab see ühte sellist teatud esteetilist tõlgenduse suunda, mis tegelikult ei võta erilist hoiakut teose suhtes ega avaga täielikult sümbolitest ja tähendustest väga rikka materjali tagamaid. Sest tegemist on ikkagi muinasjutuga. Kui nüüd välja arvata, et ministreid, mis oli täiesti lahendatud nagu teater Tris täiesti omaette võtmes ja kellel tegelikult ei olnudki nagu selle muu toimuma ka väga suurt seost siis olid sirelilavastust siiski nagu selline psühholoogilist realismi taotlev. Ja tänu sellele tundus mulle, et see lugu, mis iseenesest ei ole väga selge ei saanud kuidagi selgemaks. Me lahkusime kinost lummatuna, aga ega me eriti rohkem selle Tulandati kohta teada ei saanud. Ja nüüd võrdluseks Iida lavastus, seal on tegemist sellise klassikalise kostüümides kontserdiga. See võiks olla tõesti näide muuseumilikust ooperist, kus on uhked dekoratsioonid, inimeste seljas ripuvad kostüümid, millest on kohe näha, et neid ei ole võimalik kanda elus, kus ei olnud eriti vaevutud mingisuguse psühholoogilise usutavuse ka tööd tegema. Eriti võis seda märgata näiteks Ameerisse kuju juures Lauris Dolora lahtšikk, kaamera lähivõtete tõttu on ju hästi näha igatsetud detail ja kuidas lauljanna niimoodi täiesti koduselt ja asjalikult oma kleiti kohendab istudes või näiteks ka, et statistid, kes kannavad asju, mille butafoorid on väga meisterlikult teinud metalli sarnaseks ja samas, kui nad kannavad neid nii kõrgelt, et neil ei ole mitte mingisugust kaalu, siis nagu see visuaalne Illusioon hävitatakse. Loomulikult kõlas ka Aida etendusel imekaunis muusika, aga lavaline ebausutavus, et hakkas juba nii palju vastu töötama seoses selle teemaga. Ma saan aru, et edaspidi nüüd hooajal tuleb juba palju uusi lavastusi, kus on põhjust ka rääkida rohkem moodsatest suundadest. Et ma natukene tahaksin siin seoses sellega vastu vaielda. Lugupeetud Toomas Siitan neile, kes oma kosifantud arvustuses kirjutas, et vana moodsus kab tänases teatris järjest aktuaalsemaks muutuma. Ja nüüd ma tsiteerin, pigem hakkavad moest minema modernistlikud trikid, millega on üritatud vanud tekste kaasaja inimesele poolvägisi seeditavaks teha ajanihked, mis toovad klassikalistes lugudes lavale rõhutatult kaasaegsed inimesed. Algteksti jutumärkidesse rikastavad juurde poogitud süžeepöörded. Katsed teisendada ooperižanri ennast võib-olla siiski ei saa ja päris niimoodi ühte patta panna. Siin jääb mulje, nagu oleksid moodsad lavastused olnud üks selline küllaltki ebaõnnestunud suund, mis on tänaseks siis nüüd õnneks moest läinud. Kui me vaatame natuke kogu ooperiuuendust Viilanud Wagneri tööst, kuidas ta reformis Bayroiti, siis mida on teinud Robert Wilson pitsat selles väga paljud saksa lavastajad, näiteks Yossiviljar Martin, kus ei, et kas või näiteks, kui me mõtleme seda pida sellasi. Da Ponte Voogiat, mis omal ajal veel VHS-i videode vahendusel meieni jõudis mõjus tõelise äratusena. Aga seesama Cosi fan tutte mängistes piina paaris muidugi praegu, kui ma seda näeme, me ilmselt ainult muigama selle tolleaegse riidemoe ja kõige muu üle. Aga tollases ajas oli ta ikkagi väga võimalik, et inimestele ooperite sisu lähemale tuua. Ja samamoodi ei olnud ju tollal ajaloolised lavastused kuhugi kadunud. Ma siiski lubaksin olla igasugustel suundadel. Mida rikkam on see pilt, mida suurem on meil valik, mida rohkem. Me erinevaid impulsse ja mõtteid, minu meelest seda parem. Sülgaja ja nüüd ka veel üks teadaanne. Prompest otsib noori lauljaid Benjamin Britteni ooperi Suveune nagu kontserdilavastusse, mis valmib koostöös Hollandi ooperistuudioga. Lavastaja on legendaarne inglane John Kapli, kes 50 aastat tagasi tõi lavale ka ooperimaailma. Esietenduse muusikaline juht on Erki Pehk ja kaastegev on 21. sajandi orkester. Etendused toimuvad juulikuus Tallinnas Nokia kontserdimajas ja Amsterdamis kontserte. Paus. Tuleval nädalalõpul, 21. ja 22. novembril algusega kell 12 toimuvad Tallinna reaalkoolis ettelaulmised nelja pois solisti leidmiseks. Lisaks realistidele valib žürii välja lauljad ooperipoistekoori jaoks ette lauljaid saabuvad kuulama Hollandi ooperistuudio juhataja Hans njowenhals ning stuudio muusikaline juht ja Pariisi ooperikoormeister infriitmaževski. Täpsem info Trump tõesti kodulehel www punkt trump vest punkt e. Osaleda soovijatel palun registreeruda telefonil viis kuus kuus viis null kuus kuus null või elektronposti aadressil info ät trump, sest punkt ei sülgaja. Eesti muusikaelus on toimumas mitmed ümberkorraldused, luuakse uus organisatsioon, Eesti filharmoonia. Mul on nüüd telefonil Eesti Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Eero Raun. Mis on Eesti filharmoonia ja millal see tekib? See Eesti filharmoonia teema on selline teema, kus on erinevad inimesed mitmest institutsioonist jõudnud selle teemaga tegeleda, koos mõtteid arendada. Et kui siin tavaliselt initsiatiiv võib tulla kultuuriministeeriumist, siis praegu on pigem niimoodi, et see initsiatiiv on mitmel poolt ja siis seda lihtsam on kultuuriministeeriumil nende uute ideedega kaasa tulla, kuna huvi sellise fil harmoonilise struktuuri loomiseks on mitmelt poolt olemas. Esimene selline muutus on siis see, et esimesest jaanuarist on rahvusmeeskoor ja Hortus Musicus samas asutuses koos ERSO-ga ja nende kõigi kui kunstiliste motiivide jaoks on loogilisem olla koos sama struktuuris olles sarnase profiiliga üksused. Kui siis kontsert korraldavas etendusasutuses ehk Eesti kontserdis ja samas Eesti kontserdile kui Eesti kõige suuremale kontserdikorraldajale annab ilmselt vabaduse kõigi tippkollektiivide võrdleks kohtlemiseks hooaja programmi koostamisel, sest enam ei ole selliseid nii-öelda oma kollektiive keda tahes kuidagi eraldi käsitlema. Ja muidugi loodetavasti võit sellisest ühisest kolme kollektiivi koos töötamisest on see, et suureneb nende rahvusvaheline kõlapind ja tugevneb ka ehk siis positsioonist Eesti muusikaelus. Aga eks see idee hakkas hargnema sellest, kui on ühes asutuses koos mitu tippkollektiivi, siis on kõrgem muusikaliste suurvormide ettekandmisega seotud logistika. Ja loomulikult mängib siin rolli see, et selliste osapoolte koostöös saab ehk natukene paremini kergemalt ellu kutsuda ka kauaigatsetud koosseisu, nagu oratooriumikoori. Aastaid on ju räägitud sellest, et oratooriumikoori rahastamiseks pole piisavalt raha. Vaat siin ongi nüüd see asi, et loomulikult Neeme Järvi tulek ERSO etteotsa on erakorraline sündmus Eesti kultuurielus ja kui siin toimuvad erinevad muutused, siis me ei saa ka teistmoodi hakkama, kui me peame küsima selle jaoks erakorraliselt rahasid. Et seetõttu on siin juba kultuuriministri poolt ka öeldud sõnum välja, et need institutsioonid, kes peaksid noh, nii-öelda tavapärases korras Kultuuriministeeriumi eelarvest raha saama ei peaks nagu muret tundma, et kellegi käest hakatakse nagu senist raha ja võtma, eks selleks et seda nagu ümber mängida, siis loodavale Eesti filharmoonia le. Nüüd kindlasti on oluline täpsustada seda, et see nimetus Eesti filharmoonia ei hakka kehtima esimesest jaanuarist, lihtsalt selline uue nimetuse mängu toomine võtab natukene rohkem aega. Praegu erinevate osapoolte aruteludes on nagu pigem kõlanud see, et see uus nimetus võiks mängu tulla juba siis uuest hooajast alates. Sarnased mitme tippkollektiivi ühisasutused on olemas mas mitmel pool maailmas ja reeglina Euroopas sellised ühisasutused kannavad nime just nimelt filharmoonia. Ja Eesti filharmoonia kammerkoor on väljendanud oma huvi, et olla tihe koostööpartner kas või sellesama suurvormide jaoks kokku kutsutava koori juures. Aga et noh, et milliseks need staatused kujunevad edaspidi, noh ma arvan, et siin olles erinevad arutelud ja juturääkimise algavad. Kas Eesti filharmooniasse hakkab kuuluma ka naiskoor? See oratooriumikoor kindlasti tervikuna peab töötama praeguses seisus projektipõhiselt ja kui meil on olemas näiteks ramm kustpoolt, on suurepärane see koosseis olemas. Meil on olemas ka, eks ole filharmoonia kammerkoor, kust tulevad väga head naiskoorilauljad, aga et siis on ilmselt vaja ka nagu juurde võtta naislauljaid, siis ilmselt projekti korras, eks ole. Et see on kindlasti juba järgnevate kuude teema, kus praegu ei ole veel otseseid paika panna. Arvatavasti saab Eesti filharmoonia kunstiliseks juhiks Neeme Järvi kuid kes seda tegelikult juhtima hakkab? Neeme Järvi jah, on oma eellepingu alla kirjutanud ja Ta kindlasti järgmisel aastal väga oluliselt osaleb nendes aruteludes ühel või teisel moel. Aga milliseks kujuneb administratiivne juhtimine siin ka, ei ole veel mingeid otsuseid tehtud. Kuulutatakse välja konkurss sellele kohale. See on jah olnud üks variant, mis on jutuks, et kui tuleb selline senistest asutustest suuremas osas, kus siis siis jah, võib see nii administratiivse juhi positsioon vajada konkursse. Kõigepealt aasta alguses pannakse paika ühise juhtimise all ERSO, RAM ja Hortus Musicus, siis oletatavasti hooaja alguses võetakse käibele nimetus Eesti filharmoonia. Nii et siin järgmise aasta alguses tuleb järjest hakata kõiki neid erinevaid praktilisi küsimusi ette võtma ja otsustama. Ja siin loomulikult kultuuriministeerium tahab kõigile nendele headele osapooltele kultuuriinstitutsioonidele olla hea partner. Aitäh Eera Raun. Viieteistkümnendal novembril Tallinna Jaani kirikus algusega kell 16 leiab aset Eesti orelisõprade ühingu 10. aastapäeva kontsert. Mul on telefonil ühingu juhatuse esimees Jaanus torm. Võib-olla räägime paar sõna sellest ühingust endast, millal see on asutatud ja mis selle eesmärk on. See ühing on asutatud kolmandal novembril 1999 ja kolmandal novembril, siis möödus 10 aastat selle ühingu tegevusest. Põhilisteks eesmärkideks on olnud oreli orelimuusika arendamine ja väärtustamine. Rahvusvahelise koostöö arendamine ning eesti orelite säilimisele kaasaaitamine. Kuidas see arendustöö ja kõikide nende väärtuste hoidmine on nüüd toiminud selle 10 aasta jooksul? Mina olen seda ühingut juhtinud vaid kaks aastat, et kui ma vaatan ühingu arhiivi, siis päris palju on peetud läbi kimise erinevate riigi institutsioonidega ja tegelikult on see, mille Eesti orelisõprade ühing on algatanud, on küll mõnes mõttes nüüd teoks saanud, et tõepoolest meil on muinsuskaitseameti juures tegutsev ekspertgrupp, kes siis on nõuandev organ muusikainstrumentide osas minu jaoks hetkel ei ole veel need orelit kaitstud või nende säilimise osas siis nii-öelda väärtustatud. Aga sellegipoolest tundub, et see aasta on olnud orelile üks väga tore aasta ja nüüd Tallinna Jaani kirikus te saate ka selle aasta viljoni öelda, näidata. Jah, seda küll Jaani kirikus ei ole nüüd küll mitte päris uus orel, tegemist oli ju siiski vana renoveerimisega, ainult et siis teine instrument, mis on seal kõrval, et see on küll uus, jah, aga see on juba pikka aega seal olnud, tegelikult selline tõeliselt huvipakkuv aasta saab olema järgmine aasta, kui Pärnus valmib Eesti meistritöö ja oluline on see sellepoolest, et 70 aastat pärast teist maailmasõda ei ole eesti orelimeister nii suurt pilli ehitanud kui järgmisel aastal Pärnus. Kuna me oleme siiski ka ees Teie orelisõprade ühing, et siis ma pean oluliseks just seda, et Eesti oma orelikultuuri väärtustada läbi meie heade organistid kui ka selle, et meil on professionaalsed oreliehitajad. Aga räägime pisut ka pühapäevasest kontserdist. Kontsert on pühendatud tõesti meie 10. aastal päevale ja sellel kontserdil astuvad üles meie ühingu liikmed Piret Aidule, Gustav-Leo Kivirand, Tiia Tenno, Hille porossoni, oreli duo Aare Tammesalu ja Andres Uibo, mina ise ja Ulla Krigul, see on meie liikmete väike läbilõige ja ettekandele tulevad Hugo Lepnurme Tokaata siis Tiia Tenno ja Hille porosson mängivad, rebis siid oreli tuuana neljalgi, seal toimub ka üks esiettekanne, tuleb siis esiettekandele Eino Tambergi teos oopus 136, sellest aastast ja kontserdi lõpetab juubilar Mandelson, kelle sulest mängitakse siis neljanda sonaadi. Finaal. Kõneles Eesti orelisõprade ühingu juhatuse esimees Jaanus tornim. Kaja. Esmaspäeval, 16. novembril toimub Niguliste muuseum-kontserdisaalis kontsert, kus esineb Eesti filharmoonia kammerkoor Daniel-Royce'i juhatusel. Kontserdi kavas on Felix Mendersoni ja Johannes Brahmsi matetid, Galina Grigorjeva Nature, Mart kaks osad, trip Tehonist, Joosep protskid tekstile Cyrillus Kreegi Taaveti laulud ning vaimulikud, rahvaviisid Arnold Schönbergi, Viide ov, Kerden ning ka üks Eesti esiettekanne. Tõnu kõrvitsa hääni jooga Kadosi hääl, mis kadus Soome poetessi Mirka Regola tekstile. Telefonil on helilooja Tõnu Kõrvits. Viimati tegime koostööd filharmoonia kammerkooriga eelmisel aastal ja siis kirjutasin Eesti 80. sünnipäeva puhul teose, mis oli siis muusikaliseks kingituseks Islandile ja selle loo aluseks oli Islandi folkloor. Jälle nii läinud, et kirjutasin filharmoonia kammerkoorile teose, mis ei ole eestikeelne. Seekord on siis tegu soomekeelse teosega. Selle teose tellis minult festival, luks muusika. Kuigi nüüd see festivali nimi viitab valgusele, peetakse seda aasta pimedamal ajal ja see toimub siis novembrikuu lõpus Soomes Seountyas tavaliselt. Ja see festival tellis siis mitte ainult muusika, vaid ka teksti ja selle teksti autor on Soome poetess Mirka Recola. Ta on üks soome luule suurkujusid ja teda on nimetatud soome luulega rändoult leidiks ja teda on pärjatud mitmete auhindadega. Ta kirjutas luuletuse, mis kannab nime Ääni, joka kadusi, hääldis kadus ning pühendas selle oma isa mälestuseks, kes oli siin vabadussõja ajal üks Soome vabatahtlike ja see on selline eepiline jutustav luuletus. Mingis mõttes on see siis nagu Eesti-Soome sild, mille tegevus toimub ja 100 aastat tagasi, aga, aga mis peegeldub siis siin tänapäevas? See räägib häälest, mis kadus ühe lahingu ajal. Ja seda võib võtta tegelikult kui just sellist kujundit, mitte kui reaalselt hääle kadumist, aga kui kujund mingisugusest sisemisest murdumisest. See tekst on väga musikaalne ja inspireeris just kasutama helisid, mis rohkem seotud hingamise ja mingisuguste häälikutega. See tekst võib olla inspireeris selles mõttes ka, et seal olid sellised rõhud ja tekstis olid juba olemas sellised musikaalsed kõlad Mirka Rekkolaan selline poetess, kes pöörab nagu suurt tähelepanu teksti kõlale ja musikaalsuse ja see oli mulle väga sümpaatne ja muidugi olid seal selles luuletuses ka siis kauneid poeetiliselt kujundit häälest, mis otsekui tuul kaigub edasi-tagasi kuskil Läänemere kohal. Siin kõneles Tõnu Kõrvits oma uuest teosest hääl, mis kadus edasi, kommenteerib Eesti filharmoonia kammerkoori peadirigent Daniel Royce. Koori repertuaarivalikut. Koostamise juures on oluline hoida tasakaalu traditsioonilise Eesti filharmoonia kammerkoori repertuaari ja uute perspektiivide vahel. Samuti Martaani missat, mida tegime eelmisel koostööl, järgmisel hooajal teeme veel praam siin ja kuna Schumanni aasta siis mõned Schumanni teosed tutvustada veidi saksa romantilist ja modernmuusikat repertuaari. Kavatsesime laulda Varstiga Schönbergi kuid kõike seda tasakaalus koori senise repertuaariga. Järgmisel, võib-olla isegi juba sellel hooajal, teeme ka mõned Tobiase laulud, mida nad ilmselt kas pole üldse laulnud või ainult ühel korral. Nii et alati teeme ka Eesti asju. Nii et avastate eesti muusikat. Siin on muusikat, mis Hollandis või Saksamaal esitades ei kõla nii hästi, sest see kuidagi kuulub sellele piirkonnale siin ja nendele inimestele näiteks pärgimagnifikaat või tapadžem. Muidugi võib viimast ka Hollandi kooriga lauda, kuid sellel poleks iial sama, kõlab ja vastupidi. Näiteks teen Hollandi kooriga Amsterdamis svee linti mis ilmselt ei kõlaks Eesti filharmoonia kammerkooriga samamoodi. Kuid kas teil on mõttes mõni hollandi helilooja, kes kõlaks Eestis hästi, keda te siin tahaksite teha? Võib-olla on tõesti kaks kolm, neli kaasaja heliloojat, kes oleksid väga head ja esimene, kes mulle praegu meelde tuleb ja keda siin tutvustada tahaksin, on Rudolf Escher kuulsaks kohviku MC Gescheri nõbu. Ta on kirjutanud neli lugu koorile, mis on imeline muusika? Seda on suurepärane laulda ja see kõlab hästi. Nii et Escher oleks selline hollandi helilooja, keda võiks järgmisel hooajal teha. Oma kava valiku eelistustest kõneles siin dirigent Taaniel, raisk. Eesti filharmoonia kammerkoori järgmine kontsert toimub homme Soomes festivalil luks muusike, kus muuhulgas tuleb ettekandele Tõnu Kõrvitsa hääl, mis kadus eesti publik, kuuleb Eesti filharmoonia kammerkoori esinemist esmaspäeval, 16. novembril kell seitse Niguliste muuseum-kontserdisaalis ja sellest kontserdist teeb klassikaraadio ka otseülekande. Kui 1929. aasta 27. septembril Viljandi helikunsti seltsi kutsel kogunes 20 meest, kes laulda tahtsid, siis vaevalt nad julgesid loodavale meeskoorile kaheksatkümmet tegevusaastat ennustada. Aga praegu on kooris 42 meest ja kooril on kaks dirigenti. Liisi Toomsalu ning Mariks lobe koorivanem Rein Kikas rääkis, et 80. juubelikontserdi tarvis on mehed harjutanud kaks kuud. Päris uusi laule ei ole, küll on aga uusi seadeid näiteks vene rahvalaulu motiivil kirjutatud laul, õhtukellad ehk Retchernis on, on veel varem õpitud teises seades, nüüd õppisime ümber selles seades, milles lauliski rahvusmeeskoor. Kava koosneb peamiselt eesti heliloojate loomingust, aga on ka ooperikoore nii värvilt kui ka Richarsagnerilt. Ja loomulikult Gustav Ernesaks. Kui nüüd vaadata Sakala meeskoori Viljandi koorilaulu kontekstis Ürikud räägivad, et alates 1092.-st aastast on see meeskoor Viljandi meeskoor, siis ta veel ei olnud Sakala nime all. Ta oli Viljandi helikunsti seltsimees kord lihtsalt olnud Viljandi linna esinduskooriks ja tundub, et on tänaseni pärast, et kui linnal on mingid üritused hansapäevadel mis iganes, siis me oleme ikka sinna kutsutud ja oleme kaasa löönud alati, aga et me oleme ennast vee peal suutnud hoida, selles on kindlasti põhjus selles koori nii-öelda tuumikus, sellepärast et meil on väga palju peaaegu pool koorium, staažikaid, lauljad, kes on kooris laulnud 25 ja rohkem aastat üks mees on 50 ja esimesest Tõnurist, ta tuleb laulma ilmselt meie viimast laulu, kui ta hääl vähegi annab laulda, nii mitu aastat teie ise kooris laulmas. Aitäh minule. 26. aasta tänasest. Kavast me nagu rääkisime, aga kuidas see piduõhtu üldse välja näeb? Kontsert on Viljandi kõige parema akustikaga saalis maagümnaasiumi saalis vastremonditud, aga koosviibimine toimub meil kultuurimajas ja seal osalevad loomulikult koori liikmed koos abikaasadega ja siis ka kutsutud külalised. Sõpruskooride esindajad. Kuidas meeskoor Sakala nimeks sai, kas nende ikka vanade heas mõttes Viljandimaa või Sakala traditsioonidega? See oli 59. aastal, aga ma arvan küll, et motiiviks oli see, et see oli nii-öelda maakonna iidne nimetus Sakala maakond, Sakalamaa ja küllap sellesse tuli peale selle Sakala oli siis natuke teatud mõttes põlu all ja küllap see oli ka väike protestiilming, mis Viljandi Sakala meeskoori kõige lemmikum lauland, no neil on kindlasti mitu, aga ma arvan, et kontserdil on selleks ilmselt Tuudur, Vettik Q Q, aga Gustav Erne, Saksa kutse, mis on üks Eesti koorilaulu pärl. Kui Sakala meeskoori kõige tähtsam traditsioon on elagu hüüdmine, siis võiks ju läbi raadioeetri neile öelda, et elagu 80 aastane Viljandi Sakala meeskoor. Helikaja. Möödunud pühapäeval lõppes viies vabariiklik noorte koorijuhtide konkurss. Žürii koosseisu kuulusid Maris sirmais Tiia-Ester Loitme, Erki Pehk, Tõnu Kõrvits ja Mikk Üleoja, kelle olen palunud ka siia klassikaraadio stuudiosse. Milliseks kujunesid selle konkursi lõpptulemused? Žürii ei andnud välja sel korral esimest preemiat. Meil oli olemas teine preemia, mille võitis staarlasel Ivanova ja kolmas koht läks jagamisele. Kolmanda koha peal olid Kaspar Mänd ja Taavi Kull. Kas see konkurss üldjoontes üldse täitis oma eesmärgi? Ma usun küll, et täitis, vähemasti sai jällegi mingisuguse adekvaatse pildi ette, mis selle põlvkonna hulgas toimub, et hetkel ta kujunes tegelikult selliseks Muusikaakadeemia üliõpilaste omavaheliseks jõukatsumise, eks et kui reglement näeb, et konkursile võivad tulla kuni 35 aastased dirigendid, siis sisuliselt meil ei olnud lõpetanute hulgast peaaegu kedagi. Darja Ivanova, kes ka selle võitis, on tõesti kooridirigeerimise eriala lõpetanud ja õpib hetkel laulmist muusikaakadeemias, et tal on ka kogemuste pagas märgatavalt suurem ja see oli ka kohe näha. Žürii nägi esimest vooru tööd Eesti muusika ja teatriakadeemia kooriga ja me nägime teist vooru, kus siis teise vooru osalejad töötasid rahvusmeeskooriga. Pluss siis kolmas voor, mis oli kontsert, need voorud olid tõsi, kõik väga erinevad sõltus paljuski sellest, millisel konkursandid, milline voor parasjagu rohkem õnnestus ja milline vähem õnnestus, olid mõned osalejad, kes esinesid väga hästi esimeses voorus, aga väga kahvatut, näiteks teises voorus, ma isegi ei oska öelda, kas oli ramm seemis ära, ehmatas või repertuaar teistsugune või mis iganes ja siis hoopiski suured üllatused olid minu jaoks nii-öelda selles osas, mis oli toimunud teise ja kolmanda vooru vahel. Ehk siis finalistid esitasid finaalis kontserdil rahvusmeeskooriga sedasama teost, millega nad teises voorus töötasid ja neil oli vahepeal olnud veel pool tundi prooviaega selle looga ja nii mõnegi inimese puhul oli tulemus läinud kehvemaks võrreldes teise vooruga, see ei olnud läinud mitte paremaks, vaid kehvemaks, mis minule näitab jällegi seda, et sina töö metoodikas küsimus, et kuidas ma aega kasutan, mida ma üldse tahan neilt saada, milliseid vahendeid ma kasutan. Läib, et meie noored koorijuhid ei tea, kuidas tulemuslikult töötada, millises suunas töötada, milliste komponentidega sellest tervikus tuleks töötada, et lükata seda protsessi endale soovitud suunas. Aga kas oli ka vastupidiseid näiteid finalistidest, mõned, kes eelnevates voorudes esinesid kahvatult, hakkasid särama näiteks hoopis filharmoonia kammerkoori ees. Tahaksin Kaspar mändi võib-olla kolmandas voorus esile tuua selle koha pealt, et tema manuaaltehnika on tõesti korralik, kui me räägime nüüd selle Frank partani kahe koorimissa juhatamisest, need Ta on kõik muidugi erineva raskusastmega ja Kaspar tõmbas sealt tehniliselt kõige keerukama osa ehk saatuse, kus on tõesti palju juhatada, et vedas nii temal kui teistel finalistidele selles mõttes, et Kaspar sai näidata enda tugevaid külgi ja mõnel teisel vedas sellega, et ta seda osa ei tõmmanud, et oleks olnud oht, siis oleks võinud korralikult vahele jääda. Selles mõttes oli jah, see nii-öelda Kaspari tehnika näitamise kohta, seda ta ka tegi, tal on selline hea tehnika, mille järgi tõesti kutseline kollektiiv saab nii laulda kui ilmselt ka kutselised pillimehed saavad mängida, et seal üheselt mõistetav tehnik võib olla ja jällegi tema puhul need proovitsüklid olid nõrgemad, seal on kõvasti arenguruumi. Samas kui näiteks Darja Ivanova tegi väga korraliku esimese vooru tööprotsessi akadeemia kooriga, siis üllatas negatiivselt teises voorus, kus rahvusmeeskoori ees see tööprotsess nagu ei rahuldanud, kuid samas muusikaliselt siiski vast kõige veenva oma kolmanda vooru, mis näitaski seda, et need vahepealsed kinnised proovid, mida žürii ei näinud, et need olid olnud suhteliselt tulemuslikud võib-olla selle konkursi koha pealt üks selline teema, mis tahab rääkimist, on see, et osavõtt oli võrdlemisi väiksearvuline. Varasematel aastatel on osavõtjat, et number olnud ka 20 ja rohkem, siis sellel aastal oli ainult üheksa et seal nagu mingi märk kuskilt maalt, et võib-olla sellel erialal ei ole hetkel noorte hulgas käsil kõige paremad päevad. Dirigendiks olemine on selles mõttes üks väga komplitseeritud elukutse nii-öelda edukaks toimimiseks peavad dirigendile olema täidetud väga paljud erinevad sektorid, mida tema kõiki peab valdama. Ja võib-olla see konkurss näit taskis seda, et ta on nagu teatud alad teatud käsitööoskused, mis olid selle aasta konkursantidel ebapiisavad või tükati täiesti puudu. Mis pani mind nagu sügavalt mõtlema selle üle, kuidas koorijuhtidele praegusel hetkel haridust antakse ja üldse kogu selle skeemile. Aastaid toimis koolitamine Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes, kus asi omamoodi toimis, see toimis päris hästi, et põhimõtteliselt ikkagi dirigeerimist hakati õppima, nagu ka praegu seda endiselt Eestis tehakse kusagil keskkoolis ja, ja siis läks see asi kõrgkooli edasi, nii et need koorijuhid valmisid koolist nii-öelda siis kõik nagu spets kaal dirigentide enam või midagi säärast. Et ma olen hakanud nagu järjest rohkem kahtlema selles, kas on kõige produktiivsem meetod koorijuhtide orkestridirigentide kasvatamiseks see on andnud väga häid tulemusi erinevatel aegadel ja aeg-ajalt annab ka tänasel päeval, aga mulle kuidagi tundub, et see kriitiline mass, mis oleks vajalik, et see süsteem produktseeriks häid dirigente on langenud kuidagi alla miinimumi. Kui vaadata põhjama saades neid asju, siis on nagu näiteid, kus dirigeerimist ei ole võimalik ennem üldse õppima hakata, kui sul ei ole mingisugusel teisel alal korralikum muusikalist haridust käes. Kui inimene on oma interpreteerimise muusitseerimis võimet juba demonstreerinud kas mingil pillil või näiteks vokaali peal siis tõenäoliselt on lihtsam hakata talle õpetama seda, kuidas seda muusikat, mis tal juba nagunii olemas on, kuidas seda muusikat kätega näidata, milliseid vahendeid me vajame selleks, et näidata seda nüüd manuaal tehnilised. Et see oli nagu üks mõte, mis minul tekkis selle konkursiga seoses ja teine mõte, mis ka läheb koolitussüsteemi kapsaaeda, on see, ilmselgelt on see õpetus tänasel päeval selline, nagu ta oli paarkümmend aastat tagasi. Need põhiline töö käib peeglite ees klassis kahe klaveri vahel. Seda, mida on läbi aegade alati nimetatud tapeedi juhatamiseks. Aga hetkel mina näen nendel osalejatel suuri puudujääke protsessi juhtimise osas, mida nende inimestega teha, kes seal sinu ees istuvad, et see, et ma oskan käsi liigutades on ainult üks küllalt oluline komponent. Aga kui sa, Ma ei oska proovi teha, siis on see täiesti mitteoluline komponent, et ma panin tähele, et suurem jagu konkursist osavõtjatest ei mõistnud suurt midagi peale hakata. Ta mustalt laulva kooriga. Enamus nendest ei pannud seda isegi tähele. Samuti tegeleti väga vähe ansamblil isteprobleemidega. Abstrichiline ühtlustamine, vokaalmuusika põhiliselt baseerub legaatust viisil, isegi siis, kui lauldakse hoopis midagi muud. Kas võistakaatot olid mõned dirigendid, kes pöörasid tähelepanu tekstile ja tekste articulatsioonile? Suur osa ei tegelenud ka selle probleemiga. Üldiselt mindi täiesti mööda sõnast kui sellisest ja selle sõna tähendusest, et need on kõik sellised tehnilised komponendid, mis kuuluvad lahutamatult selle töö juurde ja sedagi klaveri vahel tapeeti juhatades ei õpi. Järelikult kas. Venelased peaksid need kogemused omandama nii-öelda praktilisest elust väljaspool kooli või tuleks panna pead kokku selle koha pealt, et kuidas neid distsipliine koolis õpetada. Ilmselgelt see praegune õpetusmeetod ei taga seda, et inimestel tekiks arusaamine, kuidas see asi käib. Täna laupäeval Tartu Ülikooli aulas ja homme, 15. novembril Tallinnas Kadrioru lossis Hanna kontserdi varajase muusika stuudio kant toores vägantes koostöös Tallinna barokkorkestriga selle kontserdi üks Tartu-poolne korraldaja Helena Uleksin varajase muusika stuudio kan toores vagantes tähistab sellel aastal ka oma kahekümnendat tegevusaastat ja annab aeg-ajalt siis meeleolukaid kontserte. Millega üllatab seekordne kava kuulajaid? Seekordne kava on on keskendunud väga huvitavatele pillidele. Kontserdi pealkiri on Kontšertuda Moore ja see osatamuur tähistab selliseid madalaid pille. Kontserdil astuvad üles Reet Sukk muuhulgas löötamuuril Alissa uska Lätist muuhulgas Sis vioola Tamuuril ja Taavi maid, sütt muuhulgas poedamuuril lööta Moore ei ole ta Morio poeda. Moore on siis nii-öelda tavalisest söödist profiilist ja poest madalamad pillid. Nii nagu tänapäeval on ka olemas tegelikult tants altviiul ja inglise Need on siis barokiajastu, varasemalt sugulased nendel pillidel, neid ei ole üldse väga palju mängitud ja, ja Eestis on nad väga haruldased. Lööta Moore, meedia ta kõlab puhta esimest korda praegusel ajal kontserdil kõlavad, tead vanadest pillidest sööta Moore, Joala, Tamur ja oboe, Tamur lisaks muidugi ka toksoidid, tavaline barokset aegne barokkviiul klavessiin ja neid kõiki pille, siis saadab Tallinna barokkorkestri väike koosseis. Milline on kontserdikava? Kontserdil tulevad esitusele teosed telefonilt Bachilt, Krauknerilt ja, ja kuigi on tegemist küllaltki tuntud nimedega, eriti telefoni ja Bachi puhul, on siiski need teosed, mis esitatud ole tulevad, ei ole väga palju tuntud ja Eestis ka kõlanud just tänu sellele, et need pillid, mida seal kasutatakse, on sellised, mitte tuntud ja mitte Eestis kõlanud. Tegelikult need pillid ei olnud ka 18. sajandil väga palju kasutatud, samas võib ka tavalisele poele ja tavalisele flöödile kirjutatud teoseid just nende pillidega mängida. Nii et kuna teoste juures tihti ei olnud kirjas, millisele pillile andnud, et mõeldud, siis, siis võidi neid nii-öelda tavalisele flöödi-le kirjutatud teoseid mängida flööt, Amuuriga ja see kõla oli siis hoopis teistsugune, nii et nende haruldaste pillide kõla ja eriti kui need ka veel koos mängivad, kolm sellist madalat pilli, et see on üllatanud kuid ennastki tõenäoliselt üllatab ka kontserdile tulnud publikut. Kindlasti on oodata põnevaid kontserte, et kui kõla on selline põnev, kas nende pillide väljanägemine ka on kuidagi teistsugune. No kindlasti jah, nad on suuremad nendest nii-öelda tavapärastest pillidest, kuna neid ei ole olnud võimalik eriti palju nähagi, et siis on need kontserdid just väga hea võimalus tulla vaatama, kuulama midagi sellist uut, muusikaajalooliselt huvitavat, aga ka lihtsalt muusikaliselt huvitavat. Aitäh Helena, oleksin selle intervjuu eest varajase muusika stuudio kant, toores Kantese kontserdid täna kell 18 Tartu Ülikooli aulas ja homme Tallinnas kell 18 Kadrioru lossis ja kontserdi alapealkirjaks on Jertota muul. Seitsmeteistkümnendal novembril saab klassikaraadiost kuulata ülekannet kontserdist, kus esineb sitkavetski tuua. Ettekandele tulevad Alfred snike sar Franki, Johannes Brahmsi ja Pablodes haaras saate teosed. Kuula, et Estonia kontserdisaalist teisipäeval, seitsmeteistkümnendal novembril kell 19. Klassikaraadio stuudios on armastatud helilooja Rein Rannap ja me räägime plaadist ilus maa, mis sisaldab kahte kantaati. Nii palju energiaid sai sinna sisse pandud, aga selline energiahulk oli uskumatult suur selles mõttes, et kaks kuud järjest kestis selle tegemine stuudios terved päevad sai istutud stuudios ja seal, kui mõni päev jäigi mõni tund veel üle, siis sai tehtud veel individuaalproove juurde noot, veebel, täpsustatud, muudetud, parandatud väljatrükitud arvutist. Mina ei tea jah, miks see nii kohutavalt palju energiat ja aega võttis. Kaks rokkkantaat nii kõla nii suurelt, eks, aga võib-olla see, et kogu see plaadimuusika koosneb pisikestest lõikudest, kui tavaliselt on plaadil ütleme 12 laulu 13 14 siis siin on 28 osa põhimõtteliselt täiesti eriilmelised osad, milleks tuli stuudios eraldi keskenduda, eraldi laulda, eraldi need mitukümmend rida sinna peale mängida. Ja veel mõni nendest 28-st lõigus, milles siis 10 osali kantaat, ilus maa ja 18, teine taevas, ma mõni nendest koosneb omakorda kolmest-neljast osast, näitab juskui klaverisoolokoori Haagopelas. Siis tuli bänd sisse, siis tuli jälle mingeid kõik eraldi lõikudena tehti. Ja noh, hästi palju oli neid mängijaid ka, kes basina mängimas käisid, me alustasime sellega. September alguses mängisime terve bändiga nagu laivis kogu selle materjali linti, aga noh, see oli ainult orienteerumiseks mõeldud, siis hakkasime kõike seda eraldi ülement Maal, kitarr, elektrikitarr mõlemasse kanalisse veel topelt. Vambola Krigul tõi ERSO-s tohutu hunniku hiigelsuuri. Pille kõige suurem tamm, tamm, mis üldse oli suur drum teinud, panime pisikesed kolinat. Seda sai ka katsetatud, kui kõvasti lüüa, eks ole. Kõik need dünaamilised vahekorrad tuleb nagu, nagu avastada paiku ka panna ja muidugi kõrvaklappidest kuulata siis seda, mis teised on enne mänginud, leida see õige koht, et kahtlemata läheb alati lindistus kiiremini ja kergemalt, kui teha seda nii-öelda elusalt ehk live režiimil. Samas jälle rohkem katsetada, rohkem viimistleda, huvitavaid värve, huvitavaid faktuurilisi lahendusi leida saab kindlasti palju rohkem, sel juhul, kui mängida ükshaaval. Nii praktiliselt iga pillimees. Ma ise gaasis mängisin seda klaveriga ja elektrioreli hämandiga kulutas iga selle lõigu peale vähemalt tund, vahel isegi rohkem lauljaid oli mitu, laulis seal akadeemiline bassbariton, Priit Volmer. Tal oli võib-olla väike lõik, aga ikkagi ta seda laulab, kuulab, katsetame üle, tuleb teine päev tagasi, laulab ikka, laulan selle veel samas nädal Haintsi väikosnikute solisti väike lõik, et mida sai salvestatud palju erinevaid variante pärast valitud kui lõigatud eri variantidest. Noh, Ants on ju suurepärane laulja, kes on täiesti tundmatu avalikkusele Sonson müstika, kuidas tal on olles nii hea, on õnnestunud tähestik peidus olla, ta laulab, rammis ta, laulab Vox Clamantis vana muusikat, tal oli mingi folkansamblis ja siis muidugi kosmikutes kõikide žanrid kõikides stiilides, tal on nii palju erinevaid võimalusi häält tekitada. Nii et temaga see juba väha palju katsetatud, et leida see õige maneelse õige lähenemisnurka. Ja muidugi siis teksti väljatoomiseni andsid. Uskumatu, kui ma, kui ma seda tegin, mõtlesin, kuidas ma olen nii raske ja koorma projekti ette võtnud, aga noh, õnneks need kaks kuud nagu mingeid muid asju, nii et ma sain nagu täiesti pühenduda sellele loomat, ühtegi uut laulu ega mängimata näpugi täit klaverit, mitte sel perioodil niimoodi täie eluga, ma viibisin stuudios, aga valmis plaati, ma ausalt ei, pole julgenudki seda peale panna. Mul on sageli oma projektiga, nii, kui nad valmis saavad, siis ma natukene kardan seda tulemust, aga kujundus on vähemalt väga kena. Ma olen juba hulgaliselt autogramme kirjutanud selle peale, nii et meeldib, on käes hoida. Plaat on tõesti meeldiv ja väga luksuslik, aga teisipäevane esitluskontsert sai erakordselt sooja vastuvõtu osaliseks. Publik oli püsti. Inimesed armastavad sind, Rein, mis nüüd edasi saab? Järgmine projekt on juba töös, ma juba augustikuus seda alustasin, see on jõulukontsert intide seeria 21.-st kuni 30. detsembrini Eesti kirikutes me esineme koos Riho Sibulaga ja ma loodan, et see on selline huvitav intrigeeriv kooslus, ma olen sellest mõelnud juba aastaid ja just kujutanud ette meid kaheks esinemas kirikut, kusjuures kus on suurepärane heliruum ja muidu Kahakse visuaalne atmosfäär ka peaks hästi sobima sellise keskealiste natukene mornid eesti meeste esinemiskohaks, karge ja karune nagu üks eesti mees on selle kontserdi iseloomustamiseks, noh, väga palju jõulumuusikat kantakse ette sellises kaubanduskeskuses meeleolulised, niuksed, kellukesed helisevad ja kõik särab ja ostame palju asju kokku ja nii et meie tahaks sellele kõigele just vastanduda, selline hingeline, süvenenud, tõsine ja justkui karune, noh nagu kest sibula laulmist ja kujutab ette, et hästi palju me kanname ette neid kõige tuntumaid eestikeelseid kiriklike jõululaule. Ma olen nüüd enne ka nagu klaveril improviseering vabas tempos ja sibulale ka sobib hästi niisugune mõtlikult ja mehiselt niimoodi neid tekste ja viise tõlgendada ja siis jälle kuskilt me läheme jälle hoogu ja võtame niuksed rokirütmid sinna taha lähevad ka väga mõnusalt kokku nende kiriku koraalidega niuksed, väiksed rokirütmid ja niukene, mehelik energia ja jõud sinna, noh nagu neid kujutada ette sellist, mitu sajandit tagasi elanud maamees, kes merepõhjast läheb kirikusse jumala tõsiselt, laulab. Et noh, ei ole selline rafineeritud ja lihvitud ja magusapinna peale vaid selline rohmakas ja ma loodan, et selliseid sügavamaid hingekeeli puudutav, no igal juhul selge on see, et ta on nagu hoopis teises võtmes ja kindlasti nagu sisuliselt rohkem jõulumeeleolus, kui võib-olla teised Klassikaraadio soovitab, otsige üles Rein Rannapi plaat, ilus maa ja külastage jõulukontserte. Selline oli Neljateistkümnenda novembri heligaja. Saatele tegid kaastööd Kai Tamm, Liis kolle, Karin kopra, Piret Trist, Hedvig Lätt, Mirje Mändla ja markeli Rookäär. Saate mängis kokku operaator Katrin maadik ja toimetas Annika Kuuda aitäh kuulamast.