Kus elavad hiired talvel ja mida nad vaesed väikesekesed söövad? Hiired eri liikidest, hiired, meie maal loomulikult püüavad veetud talvemajades. Eriti meeldib nendele muidugi olla sellistest majadest, kus inimesi on aga kassi ja hiirelõkse aitäh. Kuid nendele suurepäraselt sobivad ja ka sealjuures üldse mitte ainult koduhiirte vaid eelkõige uruhiir, põld-uruhiirte, leedhiirte, kaelushiirte ja teiste selliste liikide vabalt elavate iirlaste liikide jaoks. Eriti sobivad muidugi meie suvilad ja suvekodud, mis on talveks kinni pandud. Talveks lähevad nad sinna suvel. Nad tegutsevad seal, kus vastava liigi bioloogia on seda ette näinud metsas minu armas kallis leethiir sööb seal käbisid kusjuures kuusekäbisid kahe suupoolega, teised närilised söövad ka muidugi igasuguseid, küll käbisid, küll rohttaimi, ja muidugi närilised, nagu nad on, nad söövad ka putukaid. Nad söövad kõiksugu söödavaid asju, mida nad söövad siis talvel. Ega nendel ei ole ju ometi mingisugust talveuinakut hiiule ja ei ole kava ja nad talvel hoiavad energiat kokku ja seda on kõige hõlpsam teha inimese poolt just nimelt energia kokkuhoiuks loodud noh, ütleme elupaigas, selleks on maja, see on kenasti isoleeritud seintega, seal on vundament olemas. Mis on kõige tähtsam, katus on kohal, seal on stabiilne temperatuur, kui väljas temperatuur muutub võib-olla väga järsult. Meil Eestimaal on täiesti võimalik, et kui 15 16 kraadi võrra vähem kui tunni ajaga muutub temperatuur kuskil, noh, ütleme sügis kevadperioodidel jah, kuid majas midagi niisugust lihtsalt ei saa aset leida, kui see maja on siiski mai, kui see lobudik on 20 aastat unarusse jäetud olnud, siis loomulikult kiirelt ka sinna eriti ei taha minna, mida seal teha? Katus enam ei pea, seinad on puruks ja temperatuur selle maja sees muutub sama kiiresti praktiliselt kui välistemperatuur, kas või metsas ja mets on vaese mehe kasukas jaka, hiire kasukas loomulikult üldjuhul ikkagi nii et nad elavad oma urgudes, nendel on pesad ja soojendatud pesad ja loomulikult vesi on väga hea teha, kui sa saad kasutada soojendusmaterjaliks näiteks vana viltkübaratükke. Nii et kui püsijat paneb muretsema see küsimus, no kuidas need hiired keset ikkagi elavad talvel siis jätkuda, enne kui ta paneb talveks kinni oma suvekodu jätku sinna? No näiteks vanad vildid või viltkübar vilt on väga hea materjal teatas sõbrad, see on vapustavalt ilus asi, rotipesa rotid lõikavad umbes kroonise mündi natukene väiksem läbimõõduga jah, 50 sendise kroonise mündisuuruseid täiesti ümmargusi tükke. Rottidele ja hiirtele ja siis leidsin nende pesad ilusad, väikese, suhteliselt väikese, aga mitte tennisepalli suurused, sellised keerad natukene väiksem kui jalgpall tublisti suurem kui tennisepall. Vaat sellised vahepealse suurusega pesad, jumala ümmargused. Nonii, ümmargused liides saaks kohe hinge peale pai, kui ta näeks niivõrd täiuslikkus ääri ja kõik see pesa on punutud kokku ümmarguste vilt, oli Seppesakene, mida mina nägin, eks ole, Wild kübarast välja lõigutud ümmarguste tükikestest ja pikkade heintega olid nad kokku seotud, vot sellistes kohtades nad elavad talvel ja nendel on seal hea ja soe ja energiat ei kaotoga. Loomulikult nad käivad mas ja söövad nad orgaanilist ollust, kuid mida nimelt küsimus on teate konkreetsele hiirele. Ma ei kujuta ette orgaanilist ollust, mida mõni tõepoolest asjalik hiirlane, kes ei ole mingisugune superspetsialist, et vota sööb ainult kuuseke häbidest saadud seemneid ja muud midagi. Selline spetsialist kasvõi seesama leedhiir näiteks. No tõepoolest nagu korralik freespink. Südamik, nii-öelda mis on peaaegu et sile eiei, koduhiir või need sena troopsed, inimesele kaasnevad rottide ja teiste hiidlaste liigid, nemad on võimelised toituma kas või juuste inimeste juuste karvadest. Väga kuulus lugu sellest, kui hästi elas ja suhteliselt suur hiirte koduhiirepopulatsioon Šveitsis ühes kirikus kus käis, no ikkagi kord nädalas vähemalt päris suurt, arvatavasti tublisti üle 100 inimesega. Kogudus kokku. Inimesed seal ei söönud, mingit armulauda seal ei võtnud, see oli selline konfessioon, kus mingisugust leiva ja veinijagamist ei olnud ette nähtud. Inimesed päris kindlasti midagi seal ei söönud, kuid inimeste peal kukub kõiksugu asju, naha epidermise väikesed soomused. Me vajame kesta pidevalt loomulikult minimaalselt ja tavaliselt siis, kui peseme ennast duši all. Kuid natukene kukub seda orgaanilist ollust ja seal valgulise päritoluga orgaanika. Loomulikult saavad valguline orgaanikud naha peal, näete, kuulete. Tegin paikäe peale sellega hiirele, väike snäkk on juba siin stuudio põrandal olemas, hiireke kindlasti leiaks ülesse ja siis loomulikult kaotame juukseid juuksekarvu. Ka neid saavad hiired süüa. Keratiin valk, milles peamiselt sarv ollus koosneb, ei ole isegi hiirte jaoks seeditav, kuid juuksekarv, kui see langeb maha, on oma otsaga milles ta kasvas nii-öelda. Ja see otsakene on söödav, seal on valgeained, mida hiired saavad süüa, saavad seedida. Nii et olge mureta, nad nälga ega külma talvel ei sure.