Miks kardavad elevandid hiiri, kui nad päriselt seda ka teevad? See on väga hea küsimus kõige rohkem selle küsimuse juures mulle meeldib vot see täpsustav küsimuse lõpposa, kui nad seda teevad, nad ei karda hiiri, kuid ei astu hiirtele peale. Vat ei ole elevandil kombeks astuda peale kõiksugu väikestele liikuvatele asjadele lihtsalt sellepärast tema on elevant maismaa suurim ja tugevam loom. Ja need igasugused väikesed jultunud tüübid seal julgevad tema jalgade piirkonnas kuskil maa peal sibada. Ei astu elevant niisama mitte millegi ja mitte kellelegi peale. Elevant on väga ettevaatlik loom. Ja ta sellepärast, et tal jõud on, ei hakka kunagi jõudu kasutama kellelegi vastu konkreetselt teiste sõnadega elevant ei ole, lõi, see on minu absoluutne veendumus, kõige lollim olend maailmas on see, kes kasutab võimsalt jõudu mingisuguse elusa asja vastu. Lihtsalt ja ainult ja eranditult sellepärast et sellel suurel võimsal loomal seda jõudu on, ütleme olendil see käib loomulikult kõigepealt inimeste kohta, sest kui me räägime tarkusest või rumalusest, siis me räägime tegelikult kas inimestest või humaniseeritud inimese poolt endaga noh, peaaegu samast tamiseni võrrelnud loomast elevandid. Loomulikult läksivad kõiki, mis parajasti hamba alla satub, kus on orgaanilist ollust, mida need hiired võivad seedida ja loomulikult nad võivad seedida nahaollust elevantide nahka, nad võivad närida tõepoolest ja elemendile. Muidugi ei ole seda vaja, seda ei ole kellelegi vaja, et sinu tallanahka keegi näriks. Elevant loomulikult seda ei luba igasugustele hiirtele. Kuid Need multiplikatsioon filmide jaoks loomulikult võrratult kasutatavat ettekujutused, et elevant satub paanikasse, kui ta hiirt näeb. Loomulikult sellised asjad reaalselt aset ei leia. Astub ühe jala peale teise peale, kui ta näeb hiirt või kassi või mõnda teist loomainimene on ülikonkurentsihimuline. Olen üldse ei ole nii-öelda konkurentsi himulisemad, teist liiki maailmas, keda saaks inimesega võrrelda. Ja absoluutselt kõiki suhteid erinevate. Kui pingelisi momente ja need pingelised momendid kujuteldavad või reaalselt pakuvad inimesele loomulikult eelkõige võrdlevat aspektis huvi. Näe hiir on nii väike, elevant on nii suur, aga hiir tulija elevant hakkas kuidagi liigutama, eks ole. Hakkas hiirest mööda minema või astus hiirest üle. Võit lausa taganes. See on vapustav. Ei, see ei ole vapustav ei hiire ega elevandi jaoks. Nad lihtsalt elavad seal elevandi, tal ei ole seda kommet. Lüüa laiaks kohe esimest väikest asja, mis talle ette tuleb, kuid inimese jaoks, kui midagi toimub ja kui võrreldes vaat selle olukorra, selle toimingu osavõtjad omavahel inimene näeb tohutut kontrasti. Inimene alati on olnud vapustatud, vaat selles kontrastis herilane sipelgas või mõni teine väike mürgine loom on nii väike, nii tilluke, nii oma mõõtmete poolest tähtsusetu, aga vaata, milline võim ja jõud tal on, kui ta hammustab. See on vapustav ja see loomulikult tekitab väga suurt ja võimsalt. Semiootilist tungib, on vaja interpreteerida, märgilistesse süsteemidesse, paika panna seda kontrasti, seda on vaja kuidagi kirjeldada. Kontrast loeb, kui keegi väga väike ja isegi väga suur on interaktsioonis vastastikused, kuidagimoodi nad toimetavad ja toimivad siis loomulikult inimene kohe mõtleb hirmudele, vägivallale, ühesõnaga emotsioonidele ja nähtustele, millel on kõige suurem esteetiline mõju inimesele paneb kohe tõlgendama.