Kas karu magab tõesti talveund oma koopas? Väga, väga, väga tuttav küsimus. See on küsimus, millele aasta jooksul mul tavaliselt tuleb vastata küll loomaaias ekskursioon läbi, viies küll loengutel nii koolides kui ikka ülikoolides küll raadios, isegi televisioonis ja mul on väga hea meel iga kord, kui mulle esitatakse just nimelt see küsimus. Kas tõesti tubli küsija? Jah, karu, kes magab talvel ja imeb käppa ja kes ei ärka üles, see on selline väga levinud. Aga loomulikult puht mütoloogiline kujund, karul ei ole talveund bioloogiliselt täpses tähenduses, tähendab ta ei hüver neeru. Tal ei ole hüpernatsioonis seisundid, kus kehatemperatuur on väga palju langenud, mille puhul hingamissagedus on langenud mitu korda või isegi mitukümmend korda. Kui loom on lausa kange ja tema reaktsioonivõime on nullilähedane. Tõesti, palju, palju, palju madalam, kes on tõesti kange ja kelle kehatemperatuur on mitme mitme kraadi võrra madalam kui aktiivse soojas aasta ajas leiduvale Hysiilil. Kuid karusellist talveund bioloogiliselt täpses mõttes ei pea. Ja oma koopa sees talvise äärmeri sees väga huvitav ehitis, iga nutikas, kogenud karu kasutab kui vähegi võimalik metsas koopa ehitamiseks maha langenud suure vana kuuse juurestiku kuusel on kettakujuline hästi ulatuslik ja enam-vähem ümmargune juurestik hästi madal, tsentraalset pikka juurde ei ole. Nii et kui kuusk kukub ümber siis tema juurestik moodustab seina müüri ja see on soemüür. Taim, kuusk sureb, mükoriisiseened, aga ilma mügoriisi sümbion seente abita nii-öelda ükski puu elada ei saa. Seenestik. Ja tegelikult see on erinevate seente, hallitusseente ja bakterite. Loomulikult seal on ka loomi, väikeseid kooslus ei sure kohe, vaid hakkab teistmoodi taimeollust sellesama kuuseollust koguse juurde ollust. Teistmoodi hakkab kasutama. See taimeollus ei ole enam eluskude, temaga ei saa vahet, Ta ta, nii nagu sümbioosi puhul kooselu puhul. Seened, mükoriisa seened, sümpion, seened, vahetavad aineid ja energiad taimede puude juurtega, seni, kuni need juured elusad on, sedasi enam võimalik teha ei ole. Nii et nad hakkavad kõik need seened ja juurestiku koosluses elavad bakterid, nad hakkavad kasutama rikkalikku orgaanikat orgaanilist ollust, mis on taimses hulluses üldse ja seentest eriti palju selle tagajärjel ka südatalvel kuuse juurestiku ala, otse sama müür on soe, kuni nelja-viie, võib-olla isegi rohkem kraadi võrra soojem kui välisõhk lumest ja jääst rääkimata. Karu muidugi kasutab seda sooja müürinat, toob sellisesse auku, mis jääb juurestikust, kui see juurestik on nüüd müürina püsti, eks ole, langenud kuu, sest me räägime, toob karu sinna pehmeid taimi, noh, sõnajalad sobivad loomulikult kõrgem paksem hein, oksi, toob sinna kõiksugu ollust ja paneb sinna hunnikusse, siis vingerdab sinna sisse, hakkab seal püherdama tulemuseks midagi muhvi taolist, mille sees on karu. Ja sealse karu, tõepoolest me võime öelda, et ta magab kuid see ei ole hüpernatsioon, tema kehatemperatuur natukene madalam kui keskmiselt soojal perioodil. Tema hingamissagedus on veidi madalam, hingata niiviisi vaid. Metsas sellist valged muhvi lumega kaetud või kui lund ei ole, okei, näete sellist suurt ilmselt kellegi poolt tehtud küngast, mille ütleme, üheks üheks servaks seinaks on suure langenud maha langenud maa kukkunud kuuse juurestik ja kui te näete, et sealt kuskilt natukene suurte vahedega aga ikkagi. Palun ärge ärge uurige näiteks oksa või, või kepi abil, et kes seal sees on või miks see aur sealt tuleb, sest seal võib olla karu, kes on võimeline otsekohe momentaanselt, niipea kui ta pulga otsaga teda puudute sealt välja tulla. Ja reeglina on siis väga halvas tujus.