Ööülikool. Kui praegu ökoloogid räägivad järjest sellest, et ökosüsteemid muutuvad vaesemaks järjest loomaliigid surevad välja, taimel liigid surevad välja. Et noh, maailma loodus jääb vaesemaks, siis mõnes mõttes sama toimub Lääne Tuurised kogu aeg, ta jääb vaesemaks ja kogu aeg peab kuskilt mingit uut verd leidma. Raadio ööülikool. Tervist minu nimi on heie Treier, ma olen kunstiteadlane ja õppejõud Eesti kunstiakadeemias. Tänuse ööülikooli loengu teemaks valisin kultuuride paljususe kaasaegses kunstis. Ja minu loengu põhjustab üks väga konkreetne näitus Helsingis kiosma muuseumis mis on meie regioonis rahvusvaheliselt kõige võimsam noh, selline parem kõrgem nii-öelda muuseum rahvusvahelises kunstis ja nimelt seal on suurnäitus pealkirjaga ars 2001. See on avatud kuni 20. marini 2002. Nii et enne, kui ilmad lisaks lähevad, võiks Helsingis ära käia sellel näitusel. Eesti ajakirjanduses on sellest ilmunud ainult üks artikkel Eesti Päevalehes, mis on eestilikult irooniline ja minu arust ülekohtune. Nimelt sellele näitusele on koondatud kunstnikud, kes enamasti sündinud ühes kultuurikontekstis ja oma elu jooksul reisinud teise kultuurikonteksti, kus nad siis elavad. Sageli on tegemist väga ühesuunalise liikumisega, nad on sündinud Aasias Aafrikas või noh, Ida-Euroopa maades. Ja hinnanud elama siis rikkamates Lääne-Euroopa riikidesse või Ameerikasse. Ja noh, me näeme, et tegemist, kui nüüd rääkida ainult kunstnikest, siis tegelikult on tegemist väga suurte globaalsete protsessidega nagu me elame sellisel uuel rahvasterändamise ajastul või uue Paabeli torni ajastul mis tekitab hiigelsuuri sotsiaalseid pingeid. Kunstnike eelis on see, et nemad saavad oma loomingu abil loomingu kaudu neid pingeid lahendada või kuidagimoodi kasutavad kunsti selleks, et kodustada enda jaoks neid erinevaid kultuurikontekste ja kodustada siis ka ennast või noh, siis mingite uute probleemidega. Ja see näitus on tehtud selline sihtotstarbeliselt Soome publiku jaoks. Ta toob Soome publiku ette selle probleemi motika, mis on Ameerikas ja Lääne-Euroopas õhus olnud juba noh, alates 80.-te algusest noh, sellisel Teraval kujul Soomes on tegemist küllalt uue problemaatikaga ja ilmselt võib seda pidada pedagoogiliseks näituseks nimelt on Soome ühiskonda üsna hiljuti tekkinud ta Somaalia kogukond. Soome ühiskonna ees seisab üsna suur probleem, kuidas neid integreerida selliselt suhteliselt soliidses ühiskonda, kus ei suhtuda võõrastesse eriti hästi. Samas ütlevad rootslased ja taanlased, et Soomes ei ole probleem üldse veel suur, sellepärast et seal on sisserännanuid praeguse seisuga ainult kaks protsenti. Kui me vaatame statistikat, siis Rootsis on see protsent juba 12. Ja seal on muide ka suur Ladina-Ameerika kunstnike koloonia aga Taanis öeldakse, et aastal 2000 Me iga teine kooli minev laps on pärit sisserännanud peres, nii et see on üsna drastiline fakt. Näeme, kuidas kaasaegne kunstimuuseum Kiasma antud juhul siis püüab kunsti abil integreerida seda võõrast kogukonda Soome ühiskonda on tehtud selliseid pedagoogilisi projekte, kus Somaalia lapsed koos emadega käivad muuseumis ja õpivad kunsti kaudu siis seda lääneliku kultuuri. Vaata, kellega domeetega teeta sobiiatiivi Henn näiteks pealiskaudne ja väga kaasaloomaga tuumaga rula kuuma nagu vaga augu lavaika, kärsinginnite sildi hülgeid. Kas ta saab taas ratta ju ka proovima neile üle saata, kes aga Ruhnus tulikuum on kesa karu pastakellaga käive. Kadugu maga augu naba ikka kärbseseen sildi külge. Saabuomöörnitaatraskaaess juba kogu ülejäänud ei lenda saada, keda kaalu või kuumas, keda kadu. Liikudes Soomest ja Põhjamaadest praeguses ajas veidi tagasi ja veidi kaugemale geograafiliselt siis me näeme, Vene kultuurikontekstis hakkasid need kultuuride paljususe imid väga teravaks tõusma 80.-te aastate esimesel poolel ja muidugi USA-s, kus on ju tõeline rahvaste paabel. Ja kuigi praeguses hetke maailmasituatsioonis pärast üheteistkümnendat septembrit tundub olukord omakorda puutuvate seni tundmatuks ja küllalt ohtlikuks siis me peame vähemalt teadma nendest vaidlustest, mis kehtivad vähemalt praegu ja mida näitab siis kase Arsse 2001 näitus, millest lähtuvad praeguses kunstimaailmas teoreetikud ja kunstnikud. Ja seda nimetatakse siis rahvusvaheliselt kirjanduses, multikulturaalsuse diskursuseks, Molti kalts, realism mis eesti keeles ei kõla eriti hästi, võib-olla võiks öelda, kultuuride paljusus? No esimest korda tõusis see avaliku suure arutluse ette 1984. aastal seoses taas ühe konkreetse näitusega, nimelt New Yorgi kunstimasina. Noh, niisugune võimuhierarhia institutsionaalne tippmoodsa kunsti muuseum tegi näituse pealkirjaga primiti Wism 20. sajandi kunstis. Korraldasid siis William roobinja Kirtworne toe. Näituseideoloogia oli siis selline, et neid kuraatoreid huvitas modernistliku, 20. sajandi kunsti kuulsustena selliste heroiliste meeskunstnike pöördumine mitte Euroopa või mitte lääne kultuuride poole, selleks, et saada inspiratsiooni, noh, kõige kuulsam näide on siis Pablo Picasso, kes lõi oma esimese Cupistliku Teo Saviniooni neiut 1907 lähtudes aafrika skulptuuridest, nii et ta oli siis sellist suures vaimustuses. Ja nüüd primitivist 10 20. hundikunstis näitus otsiski välja kõik sellised näited, kus esines väga selge selline võimupositsioon. Et neid kuraatoreid huvitas siis valgenahaline lääne kaasaegne kunstnik, kes vaatas armulikult kuskile Aasia või Aafrika kultuuride poole, selleks, et saada inspiratsiooni nii et need aasia aafrika kultuurid olid nagu tainas milles siis küpsetati valmis moodne kaasaegne lääne kunst. Nii et seal oli siis küllalt selge hierarhia, et see Aafrika kunst, see on nagu mingisugune laste tehtud asi, mida siis meie suur ja tark ja haritud läänekunstnik vaatas. Nüüd out foorumis, mis on lääne jälle kunstihierarhias, selline võimuajakiri number üks tõusis siis suur poleemika taolise hierarhilise käsitluse vastu, mille algatas kunsti tartlane Toomas Mcjevilli kes kirjutas sellise hiigelvõimsa kritiseeriv artikli siis moodsa kunsti muuseumi vastu, mis oli tollel ajal, on väga suur julgus, sellepärast et noh, kunstimaailmas on oma võimu, arhia ja moodsa kunsti muuseum hoidis seda siis nii kindlalt ja oli niivõrd enesekindel, et keegi ei julge neid kritiseerida. Ja nüüd tuli siis Toomas Mcjevili, kes kirjutas artikli, millele siis kaks kuraatorid kirjutasid vastu artikli, millele McCawley kirjutas omakorda artikli ja niimoodi tekkis neli pluss neli artiklit tähendab neli artiklit Thomas Mceeveli poolt ja neli vastu artiklid siis kuraatorite poolt. Ja see oli siis selline kummaline valgete omavaheline kaklus, mida jälgis kõrvalt terve maailm, eriti siis teistel mandritel kunstnikud, kunstiteadlased, kes olid siiamaani olnud, need vaikivad hääled. Ja ka see argumentatsioon või diskussioon On lõppessis summas Mcjevili nii-öelda võiduga. Siis hakkas saat foorumisse saabuma üle maailmalaviin kirju mis olid siis erakordselt toetavad sellise kriitilise käsitluse suhtes ja see taoline primi divismi juba see termin primitivist näitab nagu sellist alavääristavat suhtumist teiste kultuuride või mitte lääne kultuuride kunsti. Kuna see poleemika lõppes siis sellise moodsa kunstimuuseumi kunstihierarhia kantsi allajäämisega, siis me näeme, et see oli nagu selline pöördepunkt järgnevates arengutes. Ja see kõik omakorda kuulus muidugi uude paradigmasse mida tol korral nimetati postmodernismist, mis omakorda seisnes hiigelsuurtes vaidlustes filosoofias akadeemilisel tasemel. Ja mis tõi kaasa siis selliste seni nõrgemaks peetute või väiksemate nõrgemate positsioonide tugevnemise. Kuulutas tellivust, austust eri kultuuride vastu, selline sõna, nagu nad ise on. Ja noh, juba 20 aastat on siis ka kunstidiskussioon kroonides võtmesõnaks. Teine teada, millest on kirjutanud Julia, Kristeva ja paljud teised teoreetikud, on väga palju näitusi toimunud, mille pealkirjaks üheks sõnaks on teine. On väga palju raamatuid ja näituse kataloogi sel teemal välja antud. Tegemist on siis kanti heegeli modernistliku kolonialistliku poliitilise maailmapildi nagu kriitikaga. Selle maailmapildi kohaselt peab siis valge mees valitsema maailma ja teiste naha värvidega inimesi käsitletakse kui lapsi. Nad on lapsed, kes ise ei tea, kuidas eluga hakkama saada. Nii et selline multikulturaalsest kultuuride paljusus on suuresti 90.-te aastate valge lääne kultuuri nii-öelda ärkamine teiste kultuuri suhtes ja tunnistamine, et seal ei pea olema seest arhilist suhtumist, olukorda, vaid seda võib vaadata ka sellisel horisontaalselt tasandil. Ja on mõjutanud siis ka muidugi kunstiajaloo kirjutamist. Nüüd viimastel aastakümnetel, eriti muidugi üheksakümnendatel aastatel. Näiteks kui me lööme lahti inglise kunstiteadlase eluõed Liussismiffi, raamatu OECD ääremärkusena niipalju, et Mark Soosaar on toonud Edualjussis mesi mitmel korral Pärnusse loenguid pidama, seal on ka tema fotonäitusi olnud. Ja tema raamat, aated, ei see on siis ilmunud väga prestiižikas kirjastused Seidoni väljaandena aastal 95, kordustrükk 96 raamatut loevad nagu kaasaegse kunsti teejuhina üsna paljud eesti kunstitudengid, noh, ma tean kindlasti Pärnus Akadeemia Gratas on see nagu nagu õpikuna kasutatav Eduard lossis, mis on siis vanema põlvkonna inglise kunstiteadlane ääretult viljakas, avaldanud väga palju raamatuid ja ta on siis moodi erinevatest aastakümnetest teinud selliseid kokkuvõtteid. Ja nüüd, kui me loeme ja 90.-te aastate sellist kokkuvõtted siis me näeme, et raamat algab siis sellise traditsiooni mõnilise läänelike kunsti diskursuste kohaselt ja pool sellest raamatust on pühendatud siis nii-öelda teistele. Me näeme omaette tüki Ladina-Ameerika kunstist, omaette peatüki, Kaug-Ida kunstist, peatüki Aafrika kunstist, afrokariibikunstist ja kõige lõpus siis rassi, Minoriteedide kunstist, kes elavad valges, Lääne ühiskonnas. Ja muidugi Minoriteetide hulgas on ka peatükke feministide kunstist ja keede kunstist. Nüüd tegemist on siis kindlasti ühe sellise võtmemärksõnaga ka globalism oleme, kuidas me elame globalistlikul ajastul? Nüüd, pärast seda, kui Ameerikas toimus siis selline väga oluline akadeemilisel tasemel vaidlus valgete endi vahel siis samal ajal seal tõi see kaasa ka nii-öelda teiste ärkamise. See tähendab, et üha rohkem olid, panime akadeemiatesse lääneliku hariduse saanud teise nahavärviga intellektuaalid, samuti kunstnikud kes hakkasid nüüd mõtlema omaenda identiteedi üle. Et kes oleme ja kuidas me peaksime siis edasi tegutsema, kui noh, oma eriala professionaalid. Üheks selliseks ärkamisel tunnuseks on siis, 1986. aastal ajakirja söötlext asutamine Londonis. Ja selle asutamise taga oli India kunstnik, aktivistide teoreetik Rossid Ara Een kes on siis sündinud Indias, noh, Inglismaa endises koloonias nüüd on läinud Inglismaale Londonisse elama. Siis ta on isiklikus elus tunda saanud ühist otsest ahistamist ja rassilist vaenu. Nimelt on teda tänaval rünnanud mingid inglise rassistid. Sageli näeme, kuidas neil kunstnikel on väga konkreetne isiklik kogemus, negatiivne kogemus, rassismist, mis võib-olla annab meile jõudu juurde selle probleemiga tegeleda, sõltuvalt sellest, millised on nende käsutuses olevad võimalused. No see ajakiri söötlekstil toob siis tänapäevani ja püüab levitada siis nii-öelda teise nahavärviga inimeste enda ideoloogiat. Nii et seal kirjutavad siis põhiliselt värvilise nahalised kunstiteoreetikud ja sellisel interdistsiplinaarsed tasemel ka teiste erialade teoreetikud. No see põhiline eesmärk on siis muutuda ikkagi objektist subjektiks, tähendab, mitte olla selline passiivne, teine nii-öelda teine, keda analüüsivad siis valged soovid ja kunstiteadlased vaid muutuda subjektiks, tähendab öelda iseenda kohta, kes ma ise tahan olla ja kuidas ma ise tahan ennast käsitleda, kuidas ma ise tahan, et maailm mind käsitleks? No me näeme ka, kuidas tekivad erinevad koolkonnad ja kriitiline suhtumine valgete teooria vastu, tekib selline huvitav dialoog. Ja nüüd üks märk sellest, et ollakse kriitiline valgete mõtlemise vastu, on siis terminoloogiliselt eitatakse multikulturaalsest diskursust, eitatakse üldse sellist terminit või sõna multikultuurne reaalsus, nad ütlevad, et tegemist on sellise järjekordse eraldamise katsega. Näiliselt luuakse selline riiul või tasku, mis kannab pealkirja nii-öelda multikulti. Aga tegelikult tegemist on siis jälle mingisugused, noh, me paneme kõik need värvilised sinna ühte riiulisse ühte taskusse omaette kokku ja meil valgetel ei ole siis nendega mingit pistmist. Nii et nad võitlevad nagu sellise võrdse suhtumise eest, et neisse suhtutakse samamoodi nagu valged suhtuvad oma nahavärvi. Samal ajal me näeme, kuidas ka sellised vana põlvkonna valge maailma kunstiajakirjad on pidanud selle uue diskursuse arvestama. Eriti edumeelne on olnud Itaalias Ameerika flash, saad kes noh, praktiliselt avaldab siis eri mandrite kunstnike kohta artikleid ja võrreldes sellega foorum siis üheksakümnendatel muutunud elitistlikumaks ja sellise rikka kontingendi ajakirjaks mis on, on nagu ülbe ja üleolev taoliste teemade suhtes. Nüüd 80.-te lõpust hakati korraldama rida näitusi nii Euroopas eri riikides kui ka Ameerikas kus printsiibiks sai siis nende värviliste defineerime, et milline on nende kunst? No näiteks, et pooled kunstnikud mõnest valged ja pooled kunstnikud, mitte valged. Ja 80.-te lõpul tekitas USA selles väga elitaarses kunsti maailmas läbimurde Shannišelbaski ja kes oli esimene värviline kunstnik, kes võeti omaks siis selliste elitistlike elitaarset USA kunstimaailma poolt oli siis grafitikunstnik, kes hakkas maalima lõuenditele sellises graffiti laadis. Ja tema sõnumiks oli siis mustanahaliste identiteedi sõnastamine. 1986 tegi ta koostööd Andy Warholi, ka Nad tegid selliseid ühisprojekti, kus ühe ja sama lõuendi peale oli siis noore baski ja, ja siis vananeva Warholi looming. Siis kaheksakümnendatel tõusis Inglismaal selliseks esmajärguliseks täheks India päritolu kunstnike Aniskad puur, kes on küll hariduse saanud inglise kunstniku koolides aga samas ta püüab ühendada oma India juuri sellise inglise või kaasaegsele Lääne kunstikriteeriumidega. Aniskopuur kuulub selles mõttes veel sellisesse modernistlikku vanasse diskursuses, et tema on selja keeranud oma kodule Indiale. Ta ei taha midagi teada oma India päritolust, ei rõhuta seda, vaid ja püüab iga hinna eest integreerida või olla Inglismaa kunsti täht. Siis üheks selliseks näitajaks on olnud Veneetsia biennaalil. Järk-järgult on siis need mitte läänekunstnikud jõudnud Veneetsia biennaal koolile, mis on selline kõige prestiižikas rahvusvaheline kunstinäitus 1990 ilm oli siis esimene elava aafrika kunstnik Veneetsia biennaalil 1997 näidati näiteks austraalia paviljonis Veneetsias Austraalia aborigeenide kunsti siis omaette näitused toimusid Kanada indiaani kunstnike loomingust. Siis omaette personaalnäitus oli New Yorgi mustanahalise naiskunstnikul Renee koksil. Ja nimelt oma kodustab valget massikultuuri mustanahaliste jaoks, noh näiteks on teinud musta barbinuku nagu neegri barbi või siis samuti mustanahalise naissuper vumani, kes siis püüab nagu tõlgendada super. Niisiis mustanahaliste keelde. Nüüd üks katalüsaator, mis näitab sageli kunstis seda, mis toimub, on näiteks lipu kujutamine kunstis. Kui on vaja protestida teatud ahistusi vastu ühiskondliku sotsiaalse ahistuse vastu, siis enamasti Lähme lipu ironiseerimist või sellega mängimist žongleerimist. Samas, kui vastupidi oma ego on liiga nõrk või kollektiivne ego siis kunstnikud kujutavad sageli lipu selleks, et aidata tugevdada oma kollektiivset ego. No näiteks Eesti näitel, kui laulva revolutsiooni ajal kallis Renee kari kolm oli Eesti lipu sinimustvalgest, siis see toimus Ajal, kui Pika Hermanni tornis lehvis veel punalipp ja see oli tohutult selline radikaalne asi. Lipp kui vabaduse sümbol, siis nüüd analoogiliselt Ameerikas on mustanahaline kunstnik David lükand, kes on teinud afroameeriklaste lipu, see tähendab samasugune Ameerika lipu kujunda ainult, et värvid on muudetud. Teiseks, need on roheline, kollane ja must. Nüüd ilmselt tema eeskujul on inglise mustanahaline kunstnik Edith Chambers teinud briti aafriklaste lipu siis sama süsteemi järgi, et väliselt noh, ütleme vormilt on tegemist tuntavalt briti lipuga, ainult et värvid on täiesti valed, need on siis roheline, kollane, must. Nii et see on siis selline konkreetne näide, kuidas visuaalses kunsti või kunsti üldse kunsti ilmuvad, mingid tunnused sellest, mis toimub inimeste psüühikas või millised probleemid neil on. Samas, kuigi 20 aastat on nüüd räägitud Lääne-Ameerikas Euroopas multikulturaalsest kultuuride paljususest postmodernismist, siis reaalne elu näitab seda, et tegelikult probleem ei ole kuskile kadunud. Probleem teravneb ja tõenäoliselt tekib siin ka toidulaua probleem, et ei olda valmis jagama oma toidulauda siis teistest kultuuridest tulevate inimestega. Nüüd jõudis tagasi Soome Helsingisse jorss 2001 näituse juurde siis seal näeme paljude kunstnike puhul käsitöö kontseptuaalset kasutamist. Nii et kunstnikud ühendavad siis oma traditsioone tehnilisest kultuurist pärit kultuurikonteksti kaasaegse kõrgteinud loogilise kultuuriga näiteks Tšiili, Mehhiko, kunstnik, Harlo sarjas on fotode järgi tikkinud oma autoportreesid siis Egiptuse pärit USA kunstnik, hada Amer on lõuendile tikkinud pornopilte, mis kaugelt näevad välja nagu mingid abstraktsed maalid siis võrratu on Liisa luu, USA kunstniku tikitud tarbekaubad reklaamid, mis on üleni täis selliseid säravaid litreid. Siis meie kunstnikest eesti kunstnikest kasutab sama strateegiat võib-olla ainsana nii võimsalt Mare Tralla kes elab Inglismaal, Londonis, kes on siis ühtlasi nagu Eesti Inglise kunstnik, kes ei häbene oma päritolu Põltsamaalt ja naiskäsitöötraditsiooni, mida talle kodus õpetati ja ühendab seda edukalt kõrgtehnoloogilise kunstiga. Ja Arci näitusel on siis palju sellist antropoloogilist lähenemist oma nägemuse nähtavaks tegemist. Tegemist on siis ka sellise globalistliku näitusega tulles üle lahe Eestisse, tekib küsimus, et Eestis on Pico ega eestlased ise tundnud ennast nende teistena, kes on omaenda kodumaal olnud need minuriteet ja teised, kes on pidanud siis integreeruma venelastesse nõukogude ajal tulenevalt siis sellest ideoloogiast. Nüüd Eesti vabariigi ajal on olukord muutunud, järsku me näeme, et hoopis meie oleme see keskne kultuur ja meie kõrval on vene minoriteedid. Ja meil käsitletakse neid võõrkultuure sageli eksootika, nagu me räägime rassilisest võõrkultuuridest. Et nad on sellised põnevad, meisse nad ei puutu. Me elame nagu sellises noh, rassiliselt küllalt ühe taolises homogeensesse ühiskonnas, samal ajal kultuuriliselt kultuuride multikultuurses ühiskonnas. Me ja võib-olla siis ma küsiksin teie käest, et mis probleemid on Eestis seoses kultuuride paljusus, ega, või noh, kuidasmoodi meitsem puudub. See on vist eestlastel on siiamaani see identiteediprobleem, et kui palju meist keegi ennast selliseks valgeks isaseks peab. Palju peab Brentsionaal kultuuri kandja, eks ole, et see vist ei ole ka siiamaani seal. See ongi imelik, näiteks kui ma rääkisin Inglismaal piirid Chanbersiga, et noh, nemad oma nahavärvi järgi seal üks värviline kunstnik oli teinud mustanahalised, kes on pandud mingisse lääne Realis vormi ja tema selja peale oli joonistatud märklaud, siis mina ütlesin talle, et sama hästi võiks Eesti sõdur olla eestlane, eesti mees, selles võõras sõjalises mundris ja selja pääl märklaud, et sõnaga sisuliselt ei ole vahet nagu nahavärvis, vaid hoopis teistes kriteeriumidest, millisesse kultuuri, millisesse rahvusesse kuulud, kui suur rahvusmilline on selle rahvus ajalugu, kui palju võimu või raha on parajasti käepärast, nii et need on nagu sellised võimu probleemid tegelikult? Ja noh, kui vaadata Eestis üheksakümnendatel tekkinud sellist uut liikumist, siis siia võiks arvestada etno-fo, turismiliikumise, kus püütakse leida meie oma identiteedi, kes me oleme või noh, sellist soome-ugri identiteedi ja võta kampa siis need Venemaal elavad väiksed soome-ugri rahvad ja anda nendele toetust, nii et see on nagu selline positiivne minu arust näide, kuidas noh, väga konkreetselt noh, anda endast nõrgematele toetust. Ja kui vaadata ja kui palju on Eestis neid teisi kunstnikke siis noh, teistest kultuuridest siis noh, tippkunstimaailmas on läbi löönud näiteks Sergei suubub Ukrainast tulnud kunstnik, kes on siin Eestis kunstiakadeemias õppinud aga emigreerunud Ameerikasse, praegu on seal erakordselt edukas keraamik. Ja praegu elab Eestis inglise kunstnik pool Rodgers kes teeb väga palju ühiseid näitusi Eesti kunstnikega ja noh, selline tõeline Eesti sõber. Ja, ja muidugi meie poolt on emigreerunud siis Inglismaale Mare Tralla, kes praegu on fantastiline näide sellest, kuidas ta on siin tänu oma inglise kogemusele pannud püsti suure intestandingu konverentsi. Aga noh, oma kunstnikuna oma loomingus ta ikkagi ka püüab integreerida ennast Inglismaale või ühesõnaga Inglismaal toime tulla oma eesti päritoluga, nii et kui vaadata tema kunsti, siis see on ka nagu teise kunst, kuigi tema nahavärv on valge. Ööülikool. Selliseid näiteid, kus kunstnik musta värvi barbi või võtab aluseks näiteks Ameerika lipu ja kasutad saal, omasi värv. Et kas need võiks anda alust rääkida mingi uue identiteedi loomisest konstrueerimisest, on see pigem ütleme, mingi vanema identiteedi kadu selles mõttes, et need sümbolid, mis võetakse, millega mängitakse, on ikkagi ilmselgelt lääne kultuuri omad, siis lipp kui kaaned, nukud. Ja ongi sellepärast et need kunstnikud noh, tõenäoliselt nad mäletavad midagi, et kust nad on pärit. Aga noh, see sõltub ka munalt nad emigreerusid, sest samal ajal kui nad elavad Lääne kultuuris muutub nendele juba igapäevaseks kogemuseks ja ei saa öelda, et see oleks nendele võõras, ei, võõrandunud nad peavad kõigepealt iseendas integreerima Winad kaks lahtist otsa kokku sõlmima, need kokku viima need, need erinevad identiteedid ja protsess toimub kaasaegses kirjanduses täpselt seesama, ma olen kuulnud Krista Kaera loengut kaasaegsest kirjandusest, kus on absoluutselt samad probleemid. Ja noh, näiteks see, et kui nüüd hiina kirjanik, kes elab Ameerikas ja kirjutab oma Hiina identiteedi põhjal näe, hiinlasena, siis sageli tema kodumaal ei võeta seda vastu, see tundub noh, kodumaal võõras ja võõrandunud. Aga noh, samas tekib ka küsimus nagu kultuuride tõlkimisest, et kuidasmoodi siis ikkagi tõlkida, et noh, on olemas selline mõiste nagu tõlkeprotsess. Aga kas on ka mingisugust sellist universaalsest mäletan kunagi, Mark Soosaar on öelnud, et võiksime vabalt saata ühe Kihnu memme tehtud punase ruudu New Yorgi moodsa kunsti muuseumisse ja seal võetakse suure aplausiga vastu öeldakse vapustav, et väga hea idee. Sel juhul jääb igasugune selline tõlkeprobleem nagu ära. Noh, kahtlemata kuigi seal lääne kultuuriteadvuses ka on oma oma nii-öelda taskud või riiulitel, siis Kihnu 10 vaip pannakse taskusse etnograafia või noh, nii nagu muusikas on World Music, eks ole selline mõista. Et ja noh, selles seisukohast on ta tõesti geniaalne, aga ma ei usu, et teda pannakse, need praegu veel ei panda kaasaegse kunstinäitusele. Ma mõtlen just sellesse vormi küsimus, et, et noh, kas muusikas või või moodsas kunstis, et kus kasutatakse neid elemente, mida on aastatuhandeid juba on ju väljas keelatud, et see nagu töötab ja inimesed kasutavad neid, et siis tunduks mingitel hetkedel nagu see maailm oleks kõik nagu ikkagi, aga sarnane, et no on küllaltki ühesugused nupud, mis need inimhingekeeli nagu puudutavad, et et aega nagu ei olekski olemas, et on olemas aastatuhandeid ühed rütmid, ühed ruudud pühad ringid, mis nagu töötavat sõltumata ajast Nojah, siin on küsimus igaviku Liisusest kunstis ja mõnes mõttes on see tõesti õige, et Malawitš oli ju väga vaimustatud vene rahvakunstist ja töötas oma Supramotismi välja täpselt nagu kandi siiski oma väga moodsa abstraktse kunsti paljuski vene rahvakunsti põhjal. Aga noh, küsimus on, Ühelt poolt sellises igavikulised sõnumis, aga teiselt poolt me näeme, et kui ma vaatan mingile esemele peale, siis ma enamasti doteerinda mingisse ajastusse, nii et selles mõttes see töötab jälle vastu sellisele igavikulised. No ütleme, üks on see sisu ja vorm, eks ole, noh, sisu on enamasti selline üldinimlikke igavikuline muidugi, aga muidugi siin tuleb antud juhul selle multikulturaalsest puhul mängu poliitika ja majandus ja noh, sellised probleemid, nii et noh, ma räägin sellisel sotsiaalsel tasemel, et et kuidas valge inimene on hakanud nagu ise otsima, noh, teiselt poolt võib-olla valge inimene kogu aeg püüdnud ennast rikastada nende teiste kultuuridega. Ja 10 kui praegu ökoloogid räägivad järjest sellest, et ökosüsteemid muutuvad vaesemaks järjest loomaliigid surevad välja taimel liigid surevad välja. Et noh, maailma loodus jääb vaesemaks, siis mõnes mõttes sama toimub lääne kultuuris, et kogu aeg teeb vaesemaks ja kogu aeg peab kuskilt mingit uut verd leidma. Ja selles mõttes on see mõnes mõttes ka Lääne kultuuri, humanitaarabi projekt või iseenda päästmine, et neid mitte ära lämbuda oma saasta sisse või kommertsi sisse. Nii et noh, need on väga-väga erineva tasandi nagu probleemid, mis kerkinud inimkonna ette, mis kajastuvad ka kunstis. Kas Eesti kunsti puhul on alust rääkida oma identiteedist või on see ikka rohkem niisugune mujal oleva lahjendus ja segunemine? Siinkohal. Nii, ja naa, kummaline on see, et Eesti kunstnikud teadlikult ei mõtle oma identiteedist. Kui nõukogude ajal mõeldi sellele, noh, ma pean silmas näiteks kailu põllud niimoodi väga teadlikult siis praegu, kui on nii-öelda vaba Eesti vabariik, siis kunstnikud leiavad, et see ei ole üldse probleem kuigi tõenäoliselt see on probleem. Võib-olla see identiteet on kuidagi nii enesestmõistetavalt meie sees, et me ise seda ei märka, näiteks kui tulevad siia mingid lääne kuraatorid, siis on huvitav vaadata meid ennist nende silmadega, mis tundub nendele huvitav meile, mis kuulata, mida nemad räägivad meie kohta. Et siis saab võib-olla enesehinnangu adekvaatse maks. Aga ehk eesti kunstnike, see läbilöögivõime on selle pärast nagu läänemaailmas väiksemat, neil ei ole seda värvilise kunstniku mässu maja, sest sellepärast, et ma arvan, et eestlased peavad ikkagi ennast osaks sellest lääne kultuurist nagu ei taju võib-olla seda, et nad on Lääne kõrgkultuuride silmis võib-olla ka mingi teine või kuskile mingisse teise sahtlisse paigutades. Tahaks uskuda, et me oleme ikkagi üks osa sellest. Jah, no üks üks paremaid näiteid on Jaan Toomik, kes minu arust tegeleb väga teadlikult sellise põhjamaise identiteediga, tähendab, ta püüab mitte valetada oma kunstis ja kui ta ei valeta, siis järelikult on see, kes ta on. Et mulle tundub aeg-ajalt eesti kunstnikud püüavad olla paremad, kui nad on ja kui nad hakkavad mingeid maske endale ette võtma ja nagu õpitud tarkusi oma kunsti panema, siis tõepoolest tekib selline noh, koopia tunne, et me teeme mingi juba olemasoleva asja koopiaid. Aga noh, kui me vaatame, et Jaan Toomik on läinud väga nõutud kunstnikuna üle maailma, ükskõik millisesse maailma jakkuda, jõuab siis seal mingi näitaja. Ma pean eelkõige tema videosid silmas, sellised meditatiivsed, introvertsed ja põhjamaised. Ööülikoolis oli külas kunstiteadlane heie Treier. Loengud, ema oli kultuuride paljusus kaasaegses kunstis. Meie saated on eetris laupäeva õhtuti pärast kellakümneseid uudiseid vikerraadios ja pühapäeva õhtuti kell 11 klassikaraadios. Saate valmistasid ette Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2001.