Ööülikool. Jurist ei ole kunagi olnud nii lähedal kogu kultuurieliidile kui Pariisi ülikoolis alates. Ja seetõttu reformatsiooni aega tuleb seesama jurist kah. Kuuludes kultuuri kandjate eliidi hulka. Jah. Mina olen Peeter Järvelaid. Olen akadeemia nord õigusajana professor. Täna tahaksin ma rääkida Eesti õiguskultuurist Euroopa õiguskultuuriga. Kui rääkida Euroopast, siis tegelikult enamik eurooplasi ei mõtle eriti kui vanas Euroopa. Enamik eurooplasi, kui nende käest küsida, arvavad, et Euroopa on üks igivana nähtus. Kui me nägime kultuuriliselt, siis prantsuse ajaloolane Shaklikov kutsub tegelikult üles meid mõtlema, et sõna Euroopa ja eurooplane tegelikult kroonikatest umbes kaheksandast sajandist peale üheksandast sajandist. Ja seetõttu kogu see pikk Euroopa müüt või pikk Euroopa eellugu. Muutub ka Eesti ajaloo jaoks, milles me sageli nagu häbenema, et meie ajalugu on kole lühike. Muutub suhteliselt juba lähedaseks. Ja tulles nüüd selle shoklekovi määratluse juurde, tema väidab, et esimest korda mida temal on õnnestunud kroonikatest leida, sõna eurooplane. Et see määratlus tuleb Potjee lahingust kus lahinguvõitjad kirjutasid kroonikas. Eurooplased võitsid moslemeid. Ja selles mõttes see määratlus on negatiivne, see tähendab eurooplased on ühed ja teised on, et eurooplased kui täna õigusajaloolased püüavad oma üliõpilastele õpetada positiivses mõttes, et mis asi see Euroopa õiguskultuuris on, mis on need alad, millel see õiguskultuur nagu püsib siis leitakse tegelikult küllalt vähe ühist või selliseid tugipunkte. Ja need oleksid järgmised. Euroopa oma põhiolemuselt ladinakeelne ladinakultuur. Tankristlikultuur Ta on õiguslikult rooma õigusel või nii-öelda rooma kultuuri õiguskultuuri järjepidevuse kandja. Ja mis on veel oluline, see nüüd Mandri-Euroopal rohkem. Ta tugineb ülikooliharidusele. Vaat see periood, millest Šaclekov hakkab rääkima, see on juba lähedal sellele perioodile, kus Euroopa raames Põhja-Itaalias sünnib selline ülikond nagu Polonia ülikool, mida kõik Euroopa juristid peavad oma mekaks, see tähendab seal sünnib ülikooli juriidiline haridus. Selleks, et üldse tulla nüüd edasi, tuleks paari sõnaga öelda, mis see juriidiline haridus, mis nüüd Polonias sünnib, mida ta endast kujutab. Palun, ja on tõeline avastus, tõeline avastus Euroopa jaoks. Sellepärast et need mungad, kes hakkavad oma õpilastele Nad, olid täpselt samasugused nagu käsitöömeistrid, kes õpetasid enda kõrval oma õpilasi tähendab seesama ülikool, esimene ülikool, sünnib Tsulftina seal meeste vaheline siis mehed õpetavad omale õpilasi, naisi tol korral ülikoolidesse ei võetud või kellelegi ei tulnud pähe seda teha. Ikka olid sellid ja õpipoisid, sa pidid läbima kolm astet, saada meistriks. Täname muuseas vaidleme selle üle, kuidas ülikooli lõpetajat nimetab. Ja üks ettepanek on meistriks kuhugi kaugemale jõudnud. Nii, ja nüüd, Polonia on selles mõttes avastus, et vaadake, õpetamine oleks selline ala, kus heade tulemuste saavutamiseks on vaja avada noore inimese. Anne. Kõik me oleme lapsena mänginud. Ja laps on kõige parem õppija, sest ta mängib. Kuidas õpetada õigust? Vaadake, kogu arhailine õigus kui me räägime oma esivanemate õigusest, oli püha. Kõigi valitsejate õigus oli ka püha ja puutumatu. Seda õigust ei saanud õpetada. Põhja-Itaalias mungad avastasid vanad käsikirjad, vanad roomlaste õiguse tekstid seda riiki olemas. Need olid mitu, mitu sajandit unustatud tekstid. Kunagi Rooma juristid olid seal kirjutanud, nüüd leiti need tekstid, need kuulsad Justin Jaanuse tekstide nii-öelda katkendid. Ja nendega oli võimalik mängida. Neid ei kaitsnud seesama jumal või jumalad ja neid ei kaitsnud valitsejad. Ja sellest tekib täiesti uus õigus ehk õpetatud õigus. Vot selles mõttes see, mis oli arhailine, õigus ja nüüd, mis uus õigus tekkis ja millest saab alguse õigusteadus. Õigusteadvus saab alguse tegelikult nende õpetajate äärtele tehtud märkustest Klossadest. Ja seetõttu tekib täiesti kunstlik süsteem, kunstlik keel ja seda hakatakse põlvest põlve edasi andma ühe tsunfti poolt, kes hakkavad nimetama endast juristidega. Nii, vot see on siis lähtepunkt. Ja üks asi veel. Polonias kujuneb välja üks kogemus. Et üheks heaks juristiks, keda ülikool tõesti usaldab, keda loeb meistriks ja kellele võib doktorikraadi anda, selleks kulub umbes 10 aastat inimese elust. Täna, kui me arvutame neli aastat, õpib jurist, bakalaureus, eks kaks aastat magistriks ja neli aastat doktoriks saame ikkagi 10 aastat kokku. Veel kord tahan öelda, me oleme ikka samas kohas. Ja nüüd siis proovime teha ühe ajaloolise retke, kuidas õiguskultuur läbi oluliste murrangukohtade meil Eesti territooriumil vaid tänase Eesti territoorium on see arenenud. Kõigepealt see aeg, mida meie nimetame muistset vabadusvõitluseks või siis risti unustamise ajaks. See aeg, On huvitav, aga ma tahan öelda, et ka õigusajaloos. Ma arvan, et uus põlvkond ajaloolasi Muudab meie trafaretselt arusaamist sellepärast et me oleme asunud kaubateel. Ja ristiusk oli tunduvalt varem meil tuntud ja kogu see ristiusu ülevõtmine ei olnud nii dramaatiline, nagu võib-olla meie siiamaani kooliõpikutes oleme lugenud. See oli tunduvalt teine. Sest probleem on lihtsalt selles, et ettekäänet või õigustust ristisõjaks kui rääkida, et seal juba on ristiusk olemas see oleks nõrk argumentatsioon. Loomulik argumentatsioon on see, et ristiusku ei tohtinud olla, sinna tuuakse ja meie oleme lugenud allikaid, mis on tegelikult ainult oma tegevuse õigustamine. Nii, aga kui me nüüd tuleme, siis 13.-sse sajandisse. Juhtus see, et Eesti pinnale kogu selle kultuuriga tuleb teatud kirjalik kultuur. Õigus ei ole lahus, muust kultuurist on üks lahutamatu osa ja selle koostisosa. Ja seetõttu siia koos selle katoliku kirikuga tuleb ka selle osa õigus. Jaa. Ma võin öelda, et viimastel aastatel on ajaloolaste poolt Eestis kirjutatud juba mõned väga huvitavad tööd mis viitavad ühele väga huvitavale asjale ordu aladel tegutsenud vaimulike nimekirjade. Nende elulugude uurimine näitab, et väga paljud olid õppinud KaPolonias. Kui pidevalt nad asusid meie alale, see on omaette küsimus. Aga et selle võimu teenistuses ka meie ala jaoks ette nähtud, haritud inimesed olid olemas ja nad olid õppinud ka näiteks Polonia ülikoolis. Aga sellel perioodil Polonia ülikool valmistas ainult juristet, ei olnudki teoloogiateaduskonda veel olemas. Sellepärast juba need esialgsed nimed haritud nii-öelda juurat ülikoolides õppinud isikute kohta, kes võisid teatud ajal viibida ka Eesti alal ja kanda nii-öelda siia seda kirjaliku kultuuri. See on hämmastavalt suurse arv. Või see natuke ehmatavalt suur, sellepärast et meie naabermaade õigusajaloolaste andmed tekib selline tunne, et kas tõesti meie alal oli nende haritud inimeste kontsentratsioon suurem nagu ei tahaks uskuda. Aga hüpotees on, et siin kuna tegemist oli ikkagi sellesama kaubateega ja teine asi strateegiliselt olulise punktiga, siis alati paisatakse strateegilist olulisse punkti rohkem neid inimesi kui tavalises nii-öelda see, see on alati piiriala, on tihedamalt asustatud tõttu. Siia kandub ka teatud osa kirjalikust õiguskultuurist, mis on väga oluline, näiteks mida loetakse täna väga oluliseks kogu Euroopa. Teatud osa õiguskultuuri jaoks. Nimetan ainult kiiresti kaks allikat. Meie tunneme Liivimaa õiguspeeglid. See on saksa õiguspeegel. Saksi õiguspeegel moodustab suurel osal Euroopast. Mõjupiirkond ulatub siia meie juurde välja ja teine on linnaõigus. Meie hansalinnad. See on linnade perekond, Lõuna-Eesti linnad, Hamburgi linna õigus, üle Riia tuleb. See on teine õigusperekond. Nii, millest see räägib? See räägib ühest väga olulisest asjast. Linna õigus on lahutamatu osa linnakultuurist, linna müür, mida me siin iga päev peaaegu mööda kõnnime ja me ei mõtle seal kultuuripiir. See on puuri piir, märk sellest, et vot nende müüride sees tuleb elada järgides teatud reegleid, ongi kõik. Aga nendel on teatud praktiline vajadus, et neid reegleid järgida, sellepärast niimoodi see elu läheb paremini, hoitakse ära haigusi, kaubandus areneb paremini ja nii edasi, see tähendab tegelikult tekib üks käitumise tüüp. Inimesed harjuvad sellega. Ja kui me teame, et üle 750 aasta Tallinnas kui kehtestati Lübecki linnaõigus ja ta kestis kuni 19. sajandi lõpuni. Siin on ikka aeg, kus tekib teatud kultuur Nüüd järgmine väga oluline murrang, mis Eesti ala ka mõjutab, on kindlasti reformatsioon. Ja reformatsiooni puhul on jällegi Eesti ala satub kahe omavahel võitleva kiriku piiriks. Ja seetõttu jällegi see, et Martin Lutheri kirjad on just meie piirkonna elanikele suunatud, aga mitte naabermaa Soomele selle pärast lihtsalt siin oli see oluline piir küsimusele, et meie oleme paremad. Mida tähendas luterluse võit inimeste käitumisstiil või, või käitumistüüp, mis kujuneb ja luterlus on jätnud meile jälje, mis kandub kaudselt õiguskultuuri, sellepärast et pärast reformatsiooni jagati Euroo, pane nüüd hoopis teistmoodi. Sellepärast et ka juristid pidid ennast jagama usu järgi Euroopa muudes väiksemaks. Sa pidid usku vahetama, sa ei saanud vabalt liikuda enam nii nagu sa varem. Nüüd olid sa kas ühel alal muidugi alati oli ülejooksjaid, onju, aga siis sa jäid teisel alal enam mitu korda edasi-tagasi liikuda ei saa. Ja see väiksem Euroopa, mis kujuneb pärast reformatsiooni arendab välja teatud põhimõtted, mis kanduvad ka õigusse. Mis need põhimõtted on, nad on usul põhinevat, see tähendab luteri idee oli, et üks kristlane räägib oma jumalaga ise. Sõnalus individualismiga individualism on alus, aga teatud ka õiguslikule tüübile või prototüübile. Ja teine asi, mis on Lutter kui piiblitõlkija, see on ühte tüüpi kirjandusõigus, on ka kirjandus. Ma olen ise kunagi poolnaljatledes küll tudengitele ikka öelnud, et tegelikult õigusteadus võib nimetada keeleteaduseks. Sest tegelikult me tegeleme ühe spetsiifilise keelega. Nii, ja nüüd siis ühe asja, mida ma nüüd teeks hüppe korraks veel tagasi. Vaadake Pariisi ülikool kunagi ülikoolide arengus väga olulist rolli mängivad selles mõttes, et seal nelja teaduskonnaga ülikool sünnib Pariisis. Ja nüüd siis mida see tähendas? Jurist ei ole kunagi olnud nii lähedal kogu kultuurieliidile kui Pariisi ülikoolis alates. Ja seetõttu reformatsiooni aega tuleb seesama jurist kah kuuludes kultuurikandjate eliidi hulka. Vaadake, kui neli teaduskonda, nelja teaduskonnaga ülikoolid olid siis kõik ülikooli astunud, pidid alustama filosoofiateaduskonnast. Nad kõik õppisid kõrvuti, see tähendab tulevased vaimulikud või piiskopid, tulevased kõrged kohtunikud ja tulevased arstid istusid üksteise kõrval. Tundsid 11, Nad õppisid ühtedest tekstidest ja siis suunati nad vastavalt nende huvidele või siis vanemate soovile kases juuraklassi, meditsiiniklassi või dioloogiasse. Ja see tähendab, nendel tekkis ühine keel. Nad said üksteisest aru. Ja veel, mis on oluline, tähendab ka juba enne reformatsiooni kõige eetilised printsiibid põhinesid religioonil või religioonifilosoofiale. Seda ei olnud vaja eraldi õpetada, see oli igalühel olemas. Ja seetõttu noh, kes väga primitiivselt loevad, tekste ütlevad, vaadake, kuidas me tõlgendame või noh, kaasaegselt püütakse vanu tekste tõlgendada. Nad unustavad selle filosoofilise tausta ära. Piiblitõlkega kaasneb ka juriidiliste tekstide tõlge, sest Lutter tahtis, et kristlane loeb ise piiblit emakeeles. See tähendab, tekib vajadus. Maailm muutub kitsamaks selles mõttes, et nüüd on vaja sellel alal inimesi, kes oskavad kanda ka emakeelset kultuuri selle rahva jaoks emakeelset kultuuri, see loob aluse kõrgkultuuriks. Lutter loob saksa kirjakeelt. Selles mõttes eesti kirjakeele loomiseks aluste loomine, noh, see on jälle suhteliselt lähedal. Mis on veel väga oluline. Meie saime selle reformatsiooni käigus nagu Kahekordse koodi. Ühelt poolt Meile tuli kogu saksakeelne reformatsiooni kirjandus ja kogu see protsess selle saksa keele kaudu, sest siin oli saksakeelne elanikkond aga samas tuliga taga ladina ja kreekakeelne meil oli 13.-st sajandist juba olemas kõik tõlkisid kas ladina ja kreeka keelest ka nendesse kohalike rahvaste keeltesse. Aga paralleelselt meil oli paralleelne tõlkeprotsess veel olemas. Sakslastel oli see kreeka, ladina keelest saksa keelde, siis seesama protsess kandus meile. Aga samas oli eesti keelde tõlge ka olemas, tekib traditsioon. Loomulikult juriidiliste tekstide tõlkimisele kulus veel aega, aga oli pandud alus, et see toimuks. Ja teiselt poolt seesama luterlaste kohustus loob ja selle uue koolisüsteemi mida siis Rootsi võimu all nüüd teostatakse, tähendab Nikond tuleb õpetada lugema. Ja nüüd siis, mis puudutab nii-öelda kaudselt õigust, ma alati teen ka väikese nalja. Et vaadake, kui juba inimesele õpetada pühade tekstide lugemist, mida ta hakkab tegema. Ta hakkab lugema ka mittepühasid tekste ja kui teda õpetada, kirjutama, mida hakata tegema inimene hakkab kirjutama naabritele kaebekirju. See on juba juriidiline tekst, on ju niimoodi. Nii seetõttu, et meie sattusime luterlikule alal tähendas seda, et siin tekib kirjaliku orientatsiooniga õiguskultuur. Me usume paberit. Me usume, paber, me usume kirja pandud. Me ei taha hästi uskuda suulist teksti. Meie. Usuvad rohkem suulist teksti, see on üks väga huvitav fenomen. Nii et selles mõttes ka see piir tänast jätab väga sügavad jäljed meile. Aga see on väga oluline murrang. Ta ei ole loonud meile nii palju õiguslikke tekste, kui ta lõi palju eeldusi ja siit loodiga eeldused selleks, et nii naised kui mehed hariti koolis. Vaat see ebavõrdsus, meeste naiste ebavõrdsus, kui me pärast tuleme 20.-sse sajandisse, on ju, või tänase feminismi juurde, need eeldused on teistsugused, see sugudevaheline erisus on hoopis teine ja mida me ütleme, räägime emakeelest. Ema õpetab meid, mitte isa, on isamaa emakeel nii, aga nüüd siis tuleme järgmise suure murrangu juurde. Siiamaani ei ole kostnud, et Eesti pinnal oleks ülikool olnud, on ju, kus ka juriste ette valmistatakse. Ja seetõttu aasta 1632 Liivimaal Tartus rajatakse ülikool, Pariisi tüür. Meditsiin ja filosoofia, sedasama ühe märkuse ma veel ütlen, me alati armastama rääkida, et meie oleme matsirahvas või maarahvas ja kõrgkultuur on kuskil kaugel, siis jätke meelde seesama ülikool, samad ülikoolitüüp, mis sünnib Sorbanis. Kes oligi Sarbonn? See oli talupojapoeg, kes oli rikkaks saanud ja kes annetas oma raha ülikooli heaks. Samamoodi Ameerika kuulsaima juurateaduskonnaga ülikool, vanima juurateaduskonna Harvard kannab munga nime, kes andis oma nii-öelda maise vara selle ülikooli loomiseks. Nii et ülikoolide süsteem ei tulegi üldsegi mitte väga kõrge staatrist. Nii, nüüd oli ta kantud siia. Ja mis see tähendas, see tähendas seda. Et esimest korda Eesti alal oli loodud üks kindel punkt, mis tähendas Euroopa kaardil haritud inimeste jaoks punkti. Seal on ka ülikool. Ja vaat see on see põhimõtteline murrang ja teine asi on raamatukogu. See tähendab mitte kunagi Eesti alal ei olnud punkti, kuhu sai koguda näiteks juuraraamatukogu, nii suures mahus oli haritud rikkaid mehi, kes ostsid endale raamatuid siin alal. Sellepärast et ega Tartu Ülikooli raamatukogu saadi ka esialgu annetustest. Nii, aga nüüd oli loodud organisatsiooniline alus, kuhu koondati ja Eesti alal tekib suurim juurakogumit, mida mitte kunagi ei ole olnud tänase päevani. Suurim juureraamatukogu asub Tartus. Teine asi, loodi süsteem, võrgustik sellepärast, et me räägime praegu moodsate sõnadega sidususest ja seda ülikooli jurist, juuraharidust, Euroopas seovad professorid Nende omavahelised kontaktid. Ja mis oli selle tulemus, et Tartusse loodi ülikool? Arvo tering on kunagi uurinud Liivimaal Eestimaal pärit juristide haridust ja ka Tartu õue kohtus tegutsenud juristide haridust ja ta sai sellise hämmastava tulemuse. Aastatel 1632 ja hiljem Riias kuni 1710. aastani tegutsenud õue kohtus. Kohtu liikmed olid õppinud enam kui 30. Euroopa ülikoolis. Seitsmeteistkümnes sajandi lõpp ja 18. sajandi algus. Milline kontsentratsioon, ideid, nad koos töötasid, teine asi, Tartu õuekohus oli üks neljast Rootsi riigi kõrgemast kohtust, siin nii-öelda see kõrgpilotaaž juba juura alal sünnib, luuakse Eesti alale. Ideed kanduvad ja neid levitatakse. On nii nagu meiegi on see, kes tahtis ühiskonnas tõusta, sageli vahetas ka nime. Perekonnanimesid ja nimesid kirjutati ladina keeles, me ei tunne ära, on selle nime taga eestlane meid ja on arvatud, et mõned lätlased, neid on nagu selgem aru saada, aga eestlaste kohta täpseid andmeid ei ole. Aga andmeid, et lihtsalt ka juristidele õpetati eesti keelt, see tähendab, tekib side. Aga oluline on see, et meie alal oli olemas ülikond, nüüd tähendab, oli kõik, mis on vaja kõrgkultuuriks õiguslikuks, kõrgkultuuriks, see tähendab eesti alal promoveeriti doktoreid, neid samu kõige kõrgema astme juriste. Ja teine asi, et Rootsi riigi seadused nõudsid, et mitte aadlikust õuekohtu, kohtunikud peavad olema ülikoolis õppinud, see tähendab, tekkis ka vajadus nende järgi kinnistada siia alale ka kohaliku haridusega haritud mehi. Nüüd ülikool Põhjasõja tulemusena suletakse ja avatakse uuesti, 19. sajandil avatakse ka õigusteaduskond ja nüüd tuleb tegelikult üks uus huvitav ühelt poolt nagu jätk, aga teiselt poolt jällegi noh, ütleme Tartus või Eesti alal juura, nii-öelda kõrgtase. Ta elab nagu kahte elu. Ühelt poolt on ta vene impeeriumi üks olulisemaid ülikoole, ta on vene ülikool, teiselt poolt tan saksa üdi kohta saksakeelne. Ja mis on üks huvitav fenomen meie õiguskultuuri jaoks. Kui noored inimesed tulevad ülikooli siis nad võib-olla esialgu ei oska sellest arugi saada. Aga ühe üliõpilase edu ei sõltu sageli mitte isegi niivõrd temast endast, temast endast muidugi alati ka. Aga aga õnnest, et ta suudab kohata head professoreid. Ja seetõttu näiteks 18. sajandil, nii nagu seitsmeteistkümnendal sajandil ülihappest reisisid, et kohata ka väga häid professoreid. Nad kuulasid üksteise käest, kuhu tuleb minna, kus on parim professor ja seetõttu nemad läksid professori juurde. Ja vaadake, nende professoritega oli selline lugu, et ühed olid kuulsad mad teised veel ei olnud nii kuulsad. Ja Vene impeerium siiski sai aru, et ta vajab ja ta peab meelitama häid andekaid noori ka oma impeeriumisse tööle. Ja Tartu ülikoolil, kuna ta oli kõige idapoolsem saksakeelne ülikool siis siia tulid just Sellepärast, et Kesk-Euroopa ülikoolid olid nii-öelda vanemate professorite poolt juba kohad olid hõivatud ja seetõttu tekkis noorele andekale mehel vajadus ennast näidata. Ja vot see tartu fenomen ongi 19. sajandil fantastiline, et tulevad väga noored mehed, kes veel üldse ei ole tuntud. Aga Tartus oli ka õnn, et teatud ajal töötasid väga Nad, mitte ainult professoreid, vaid väga head organisaatorid. Ja nad oskasid meelitada või nagu näha tulevasi andeid. Ja seetõttu siia kogunes noori mehi, kes lühikese ajaga tegid väga tõsist tööd, aga nad õpetasid ka väga hästi oma üliõpilasi, nemad jagasid oma teadmisi. Ja seetõttu 19. sajandi keskpaigaks, kui Eesti rahvas hakkab ärkama, nii-öelda tuleb rahvuslik ärkamine. Sellel ajal seal oli Tartus asub saksakeelne õigusteaduskond. Oma teaduslikul tasemel, nii kõrgel polnud ta mitte kunagi ka hiljem enam olnud Talima kõrgabsoluutses tipus. Ja seetõttu näiteks Tartu professorid absoluutselt ilma mingite probleemideta tänu oma väga headele raamatutele, mida nad avaldasid tavaliselt Berliinis ja Leipzigis. Nad said vabalt professori kohad suvalist Saksa ja nad lõpetasid oma kuulsusrikka karjääri mõnes kuulsas saksa ülikoolis aga olles oma nooruses oma parimas Toome eas olnud Tartu professoreid ja jagades oma teadmisi siia jäävatele õpilastele. Nii et seetõttu siis luuakse ja arendatakse välja see süsteem, mille võtab üle siis 19.-te teisel poolel nii-öelda ka venekeelseks sunnitud seal nii-öelda vene impeerimise viimane ülikool. Ja mille otsa nii-öelda pärib endale Eesti vabariik. Eesti vabariik tekib ajal, kui jällegi kogu Euroopat haarab põhimõtteliselt maailmasõda, see on ju nagu suur tulekahju. Palju kukub kokku. Ja sellel foonil on tegelikult ülikool nagu järjepidevuse kandja. Teiselt on tal vaja hakata nüüd tõesti realiseerima seda, mida ta kunagi varem polnud teinud. Ja meie õiguskultuur on siin väga vastuoluline. Sellepärast et ainult kolm Eesti noort meest, kes tänaseks kõik on läinud Eesti ajalukku, kui need olid siis Nikolai maim asutava kogu liige Ants Piip ka asutava kogu liige ja välisminister, riigivanem ja hilisem peaminister Jüri Uluots ka asutava kogu liige. Nemad olid kolm eestlast, kes bilitsale teaduskonna rajama. Nemad ise olid hariduse saanud Peterburis, maim oli ka lühikest aega õppinud Moskvas see tähendab ühelt poolt nad olid nagu vene ülikooli idee kandjad. Nad ei olnud Tartu ülikooli kasvandikud, aga samas nende õpetajad või pooled või vähemalt kolmandik nende õpetajatest olid olnud Tartu ülikooli kasvandikud. Nii et siin selline omamoodi vastuoluline situatsioon. Ja Eesti vabariik on üks huvitav fenomen üleüldse meie õiguskultuurile, mida me tõesti peame veel palju uurima. Et rahulikus olukorras endale selgeks teha, mis asi see oli. Vaadake, Eesti vabariik õiguslikult koosneb nagu kahest osast. Ühelt poolt Eesti vabariik jättis kehtima sündiv riik vajab kiiresti seadusi. Põhiseadus konstrueeriti. Aga arusaadaval põhjusel oli vaja kiiresti. Kohtud pidid töötama ja seetõttu nurka visata, kogu seadusandlust polnud võimalik. Ja seetõttu, kui bolševikud nii-öelda Peipsist ida poole kehtestasid täiesti uusi reegleid ja kuulutasid kõik seadused olematuks nii-öelda vanad seadused ja nii edasi siis meil nad enamikus Sailised, meie võtsime üle. Seetõttu Eesti vabariik on osalt ka Vene impeeriumis seaduste jätk kuid siin säilivad just eraõiguse alal meie oma nüüd jutumärkides oma onu, nad pole ju eestlaste omad, vaid ütleme, 13.-st sajandist Nendel allikatel Vene õiguse mõjudega, ütleme, Balti eraseadus tuleb siia sisse, ta säilib seal. Nii ja seetõttu tekib siin üks väga huvitav probleem, mis esimest 10 aastat lihtsalt Eesti riigis ja ka Tartu Ülikoolis oli nii palju teha, et ei olnud nagu aega selliseid probleeme tõstatada. Aga 30.-teks aastateks kasvas üles esimene põlvkond Eesti vabariigi Tartu Ülikoolis kasvanud juriste, haritlasi, kes tahtsid saada professoritakse, nad said doktoriteks. Ja see põlvkond oli õppinud lisaks Tartu ülikoolile Pariisis, Viinis, Berliinis ka Roomas. See tähendab teadlastena olid nad omandanud uusimad teoreetilised seisukohad, eriti nende, noh, nii-öelda silmapaistvamad esindajad, tõesti, nad olid ennast identifitseerinud teatud koolkondade tulles koju tagasi põrkus kokku probleem, et see kõrge teooria nii-öelda väga moodne teooria ja 19.-st sajandist pärit õigussüsteem paratamatu konflikte, ka riigi seadused, mida ei töötatud välja mitte vene impeeriumi parimad juristid, teoreetikud, vaid mingil praktilistel kaalutlustel tunduvalt sellest teoreetilisest ideest nii-öelda konservatiivsem õigussüsteem, ja seetõttu hakkas kujunema konflikt ka meie Eesti teoreetilise mõtte ja selle kandjate ja nii-öelda konservatiivse juristkonna vahel kes olid seotud rohkem praktilise suunaga või praktilise juraga, see tähendab Eestis tekib seesama dilemma, mis oli haritlastelt tervikuna, võikultuurinistan tervikuna, mis sõnastati ühelt poolt, et saagem eurooplasteks, aga jäägem eestlasteks või probleem siis ida-lääne-orientatsioon õigussüsteemis õigusteoorias ei läinud, ei tahtnud kokku minna, ei sobinud kokku. Ja paraku Eesti õigussüsteemi radikaalselt reformida ei jõutudki kuni 40. aastani. Ja seetõttu tekib probleem, et teine maailmasõda, mis jällegi vot see on nüüd kogu Euroopat hõlmav nähtus täiesti uus periood, see tähendab Eesti jaoks astumist ka teise õigussüsteemi või mingil määral nüüd tegelikult ka Venemaa ei olnud ju muutumatu, see tähendab bolševistliku perioodile sellele eufooria-le, kui on võimalik mingite õigus asendada hüüdlausetega, näiteks peatselt saadi aru, et tuleb tegelikult tagasi minna õigussüsteemi juurde, mille teoreetilised alused on loodud vähemalt 19. sajandi, ütleme lõpuaastates Venemaal ka vaikiti maha see autorsus, kust pärines, aga üha rohkem rohkem tuleb nende õigussüsteem ikka äärmiselt positiivistlik teooria mis küll kirjutati Nõukogude likuks, sinna nõukogu kirjutati igale poole juurde. Muidugi, probleem on selles, et kuidas realiseeriti seda õigust. Ja vot see on see suur dilemma, see vägivald seal neid seaduseid, mida sai tõlgendada niimoodi, et oli võimalik miljoneid inimesi hävitada. Aga see pole Euroopale Lääne-Euroopale samuti võõras, nagu me teame, väga hästi. Nii. Ja seetõttu tekib nüüd probleem, et õiguslikult on teise maailmasõjajärgne periood nii-öelda venekeelse õiguse tagasikandumine Eesti alale kus oli olemas teatud seaduslikul pinnal või nii-öelda, kui positivistlikuks õpetati kehtivat õigust. Olid olemas juristkonnal ka teatud eeldused, kust need süsteemid tegelikult, kui see nõukogude ära võtta, sealt mingil määral kokku klappisid. Ja vot siin on, ütleme, üks suur probleem, mis tänasesse päeva teoreetiliselt meie jaoks. Me võiksime püstitada probleem sellest, et kas õigussüsteem Ma usun, et mõni kuulaja võib turtsuda mõelda, et kuidas siis ikkagi püssid ja kahurid kuuluvad rohkem kaitsesüsteeme hulka, kuidas õigussüsteem tulles Lotmani nii-öelda kultuuriteooria juurde, esiteks, piir on ju kultuuridevahelise tõlke aga me võime teda kasutada ka eristamiseks, see tähendab piir on selgem siis, kui erinevad analoogsed süsteemid, kui räägime õigussüsteemist. Kui üks pool püüab oma territooriumi sees kehtestada õiguslikku süsteemi, mis üha rohkem erineb naabri omast, siis on erisus ja suurem ja seetõttu ei ole võimalik nii lihtsalt ühtsesse süsteemi tagasi lülitada. Ei ole mingit õigustega ega mingit kavatsust, on ju öelda, et aastatel näiteks 1920 kuni 1940 tegutsevad eesti juristid kuidagi noh, kas olid rumalad või, või võib-olla isegi natuke pahatahtlikult jätsid õigussüsteemi muutmata ja seetõttu võimaldati aastal 40 41 tasalülitada kõik see, mis, mis siin oli ja lülitada uuesti sellesse süsteemi, mis oli Peipsist ida pool eksisteerinud. Noh, me ei saa niimoodi, aga seal olid omad eeldused olemas, omad eeldused olemas, see oli tunduvalt lihtsam, kui see süsteem oleks radikaalselt erinenud teisest sellepärast et noh, ei ole inimesi, kes seda suudavad rakendada. Nii et siin on selline kultuuriline dilemma, mille me oleme tänasesse päeva pärinud, sellepärast et meie põhimõte on ka restitutsioon või nii-öelda oma kultuurilise identiteedi otsimine ja kui kultuuriline identiteet enne neljakümnendat aastat on ebaselge meile noh, siis siis on meil ka täna ebaselge, et nii mõnedki küsimused, nii et et näete nagu ajalugu võimaldab teatud asja selgitada. Me peame tõsiselt suhtuma ajalukku, on ju niimoodi ja väga-väga nii-öelda kriitiliselt Tonja mitte. Toetame ühtesid või teisi müüte, vaid püüdma. Ma nii-öelda endale aru aru saada sellest, et mis see oli ja võib-olla mõni asi meile või ei meeldi. Aga see on tõde või vähemalt nii nagu meie sellest täna aru saama, et see on tõde. Ja see võib meid täna aidata tegelikult. Raadio ööülikoolis oli külas Akadeemia nord õigusajaloo professor Peeter Järvelaid. Loengu teema oli Eesti õiguskultuurist Euroopa õiguskultuurikontekstis. Raadioülikoole. Meie saated on eetris laupäeva õhtuti pärast kellakümneseid, uudiseid vikerraadios ja pühapäeva õhtuti kell 11 klassikaraadios. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2001.