Ööülikool. Täna õhtul on ööülikooli külaline, Pedagoogikaülikooli õppejõud Loone Ots. Loengu teema on lustakas kultuurilugu. Jah. Minu nimi on Loone Ots, olen Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõud teiste ainete hulgas õpetan ka Eesti kultuurilugu stalinismi ja sellele järgnenud sula ajal. Ja tänane jutt peakski siis kõnelema sellest, mida Eesti rahvas peab kaunis hirmsaks ja veriseks ja võikaks perioodiks oleks siis aastal 1940 kuni 1953 alates Nõukogude okupatsiooni algusest kuni Stalini surmani. Võib-olla täna ei käsiteks nii julmalt seda poliitika poolt, vaid seda ka tollel ajal tehti tegelikult nalja ja mis peas ja elu ise tegi nalja ja vingerpussi sest niivõrd absurdne süsteem nagu üks totalitaarne võim seda on alati ka lõbus ja naljakas. Lihtsalt elu ise tingib seda. Ma arvan, et ei ole mõtet ümber jutustada gümnaasiumi programmi ja seda, kuidas Eesti okupeerimine täpselt käis, aga võib-olla alustada siis kohe kuuendast augustist, kui Eesti võeti pidulikult vastu Nõukogude Liidu koosseisu ja edaspidi tema nime sai tähistada suurtähtlühend ehk akronüümiga ENSV ja rahvas, kes oli irvhammas. Otsekohe tegi sellest vähemalt kolm salvestatud teisendid. Esimene variant, kuidas tõlkida, lahti ENSV oli siis enne nälg, siis viletsus. Pärast Gilgase sukatööstuse trikotaažtööstuse natsionaliseerimist tuli teine väga ilus nimi eesti naiste sukavabrik. Pärast kolhoosidele, vabandust, tollel ajal kolhoosidel ei olnud pärast talunikele sundnormide kehtestamist tuli kolmas ilus nimi eesti nuumab sigu Venemaale. Ja sellest näljast ja toidupuudusest, mis alates novembrikuu rahareformist päris kenasti kätte tuli, sai siis alguse ka suur tähtühendi NSV Liit või NSVL tõlgendamine, mis on siis näljased, silmad vahivad läände. Ja oluline on, et kõik need lühendid jäid käibele, sukavabrik natukene vähem, aga nad jäid kõik käibele, nii et 70.-te aastate kooliõpilaste folklooris on nad kõik olemas. Kenasti need, pidage meeles, et tegelikult on nad vanad. Aga nüüd läheksime edasi selle juurde, kuidas just sellises kultuurikeskkonnas uus võim ennast maksma pani või kehtestas ja kehtestas ta tegelikult väga andekalt, sest vabanda suhtes. Hitlerlik Saksamaa oli väga hea propaganda tegija ja Kööbelsi raamatuid kasutatakse siiamaani propaganda õpikutena, aga ega NSV Liit ei olnud halvem. Kõigepealt meid ümbritseb selline suur keskkond, kus me elame, käime ja liigume. Linnades on selleks siis tänavad, mitte kõik inimesed ei pea käima näiteks kunstinäitusel või kontserdil, aga tänaval Me käime kõik, mistõttu tänavad ja tänavad, del olev arhitektuur, aga ka kõikvõimalikud märgid, mis tänavatel on kas või tänavasildid, mõjutavad meie teadvust. Meie mälu ja selle tõttu oli väga oluline poliitiline samm Tallinnas tänavate ümbernimetamine. 40.-ks aastaks Tallinnas on 440 tänavat ja 30. augustil nimetatakse siis ümber esimene sats tänavaid, nimelt Karu tänav Viktor Kingissepa tänavaks riisem Kampf'i tänav, Jaan Trumpi tänavaks. Tegelikult see ei ole õige, sest see ei olnud enam siis riisenud Campi tänavaid. Juba Jüri Vilmsi ja 1941. aastal nimetatakse komandandi tee, mis viib Toompeale kommin CERNi tänavaks ja Kaarli puiestee Karl Marxi puiesteeks. Need on siis nagu südalinna ümber nimetused, aga 40. aastal liidetakse Tallinnaga ka Nõmme linn. Seal on 219 tänavat ja hopsti nimetatakse ümber väga mitmed ja jälgige nüüd palun seda poliitilist ideoloogiat. Lauluisa Jannseni tänav saab siis Eduard Vilde nime. Vilde on hoopis soosik. Kultuuritegelane, kuna ta osales aktiivselt viienda aasta revolutsioonis ja on tuntud vastaliste kirjutiste raamatute poolest. Sis kritiseerib kapitalistlikku ühiskonda Kadaka puiestee kommunaali puies teks kase tänav täiesti neutraalne nimi saab haamri tänavaks. Nurme tänav nõmmel, kus tööstust ei ole, saab töölise tänavaks ja nõmmel olev pikk tänav nimetatakse Lomonossovi tänavaks. Kuid kõige ilusam on minu jaoks pääskülas oleva päikese puiestee nimetamine prožektori puiesteed. See on nagu täielik sümbol, et sellest päikesest looduslikust valgusallikast saab kunstlikke, ebaloomulik prožektor. Vähemtähtsad noh, mis seal veel on, Toome puiestee Lermontovi puiesteeks ja turba tänavaalasi tänavaks, uus tänav visaduse tänavaks, Vabaduse puiesteest saab 21. juuni puiesteel ja ka ülejäänud tänavaid nimetatakse ümber peamiselt selliste endiste nimede sünonüümidega. Aga igal juhul tehakse suur uuendus. Niisugune uuendus on tegelikult ju pealispindne, sest esialgu ei muud Nendel Nõmme tänavatel midagi ei muutu ka südalinnas. Kuigi nõukogude võim hakkab kohe propageerima hoolitsust töölisklassi eest, mistõttu tellitakse eriprojekt, siis uuele tüübile elamute seeriale, mis oleks tööliste jaoks sobiv. Tallinnas on tollel ajal käibel nimetus, mis iseloomustab sellist eeslinnamajas, on siis puidust ehitatud kivitrepikojaga maja ja kannab nime Tallinna maja. Ja tegelikult uus projekt on suhteliselt seesama Tallinna maja, ainult et kuna kivitrepikoda sümboliseerib ajakirjanduse väitel siis sellist aguliõhkkonda, siis see kivitrepikoda tõmmatakse lihtsalt laudadega üle. Tundub, nagu oleks terve maja puust enda majade nimeks saab siis lühendina rappamis tähendab siis rahvakurt tarid, neid ehitatakse alguses majaka tänavale Lasnamäele, pärast siis Pelgulinna, seal saab ta nimeks Bel raku. Aga läheksime edasi siis selle juurde, mis nendel tänavatel võis toimuda, me võiksime rääkida natukene haridusest ja ühest haridusega seotud kurioossumist. Tähendab, oluline on võib-olla see veel enne Eesti vastuvõtmist, Nõukogude Liit antakse välja kõige esimene haridusalane seadusandliku ja noh, võiks ju eeldada, et see on seotud mingisuguse koolisüsteemi või koolistruktuuriga ka ei ole juulis 40 vastu võetud esimene haridusakt Nõukogude Eestis on akt usuõpetuse õpetaja töötamise lõpetamisest nii ja sealt siis edasi, teised. Aga hariduse sisu ei muutu nii kiiresti kui loodetakse, isegi mitte selle usuõpetusega seoses, sest 1941. aastal trükitakse väga väike õhukene, kuid sellest väga värviline rajama aabits. Seal on täiesti traditsiooniline lähenemine ja mis peaasi, elu toimub selles aabitsas maakohas, suur osa loodusega seotud piltidel ja väga palju kohtame ema kuju, nii et see on klassikaline 30.-te stiilis aabits ja nõukogude võimuatribuutikat ei näe üldse ega ole ka tekstis sellele ühtegi vihjet. Aga sellest näeme ühe pildi tausta osas küla silueti koos väikese kiriku torniga ja see on ka viimane kord, kui kirik nõukogude ajal aabitsas üldse mingisse sellisesse lugemiku õpikusse mahub. Teaduse poolelt kannatavad muidugi humanitaarteadused, sest keelatakse kõikvõimalikke nõukogude või impeeriumi Venemaa-vastaste uurimuste avaldamine ja üldse ajaloovaba käsitlus ja ka usuteadus, kui uurimisobjekt keelatakse ära nii et Hans Kruusi Eesti ajaloo kolmas osa ilmub kärbitud, sest põhjasõda jäetakse välja, kuna põhjasõjas on siis Vene ja Eesti suhted kaunikesti teravad, õigemini Eesti kannatab üsna tugevasti vene armee all, siis leitakse, et seda me töötame ümber ja praegu ei avalda ja neljas osa ei näe üldse trükivalgust kirjastamisest ja raamatutest veel siis võib-olla rääkida kõvasti räigest tsensuurist, mis ulatus ka raamatute pealkirjade enim. Nimelt oli selline juhtum Karl Ristikivi Tallinna-triloogia teise osaga, mille pealkiri, nagu me ka tänapäeval tunneme, oli siis õige mehe koda. Ja see õige mehe koda on ju tegelikult taat on võetud piiblist ja selle tõttu, et tegemist on piiblilausega, asendatakse Pealkiri võõras majas. Nii et noh, tundub, et siin on ka suur sisuline nihe igal juhul. Ja kirjanduses väga palju tollel aastal uut luuda Sütiste poeemi, ka maakera pöördub itta. Me oleme, võtavad aga põhiliselt, eks ole, kirjutamine vajab mingisugust aega ja kuna poliitilised mullistused on suured ja ei ole veel täpselt selge, mis stiilis ja millest tuleks kirjutada, siis nagu väga suuri kirjanduslike võite selle nõukogude aastal pole. Küll aga võite ajakirjanduses kõigepealt suletakse kõik senised väljaanded ja siis avatakse neid nagu riburadapidi uuesti. Ja huvitav on jälgida, kuidas needsamad väljaanded siis üritavad ennast päästa. Kõigepealt võetakse üle päevalehed ja esimese uue ajalehena hakkab siis ilmuma ajaleht, kommunist, senise ajalehe Päevaleht tasemel ja tegelikult see on siis ainult ümbernimetamine, siis ei ole uue ajalehe asutamine, sest kogu päevalehebaas kuni raamatukoguni välja ja kogu trükitehniline baas ja üldse jääb siis sellele kommunistile ja senise uue Eesti asemel hakkab ilmuma teine leht Rahva hääl. Siis tulevad venekeelsed päevalehed, Roduvaid putsuja, noorte agiteerimiseks, asutatakse uus leht, noorte hääl ja tartus hakkab ilmuma muidugi Tartu kommunist ja nii edasi, siis tulevad kõikvõimalikud lehed, mis on põhiliselt seotud nimetustega töötav tööline või nõukogude töötav läänlane, töötav narvalane, siis punane täht venekeelsetest kaasovetskadjerevnia Narvas ja ilusam ka see Etti, Eestis ilmub ka rootsikeelne ajaleht siis ekstra numa rootsi ja rannarootslaste jaoks nimega Soviet, Estland. Ja tore on nagu selle pildi jälgimine, kuidas siis ajakirjanduslikud väljaanded üritavad ennast Nõukogude likuks teha kõige ilusam, visuaalselt kõige ilusam efektsem on ajakirja kõigile selline meelelahutuslik ajakiri kaanekujundus aastast 40 september ja seal on siis kujutatud maist, kes hoiab oma pihkude vahemaakera taust on täiesti veripunane ja selle naisele on antud venelanna näojooned. Ja lisaks sellele on talle millegipärast pandud siis laubale niisugune Briantidest täht, mis siis peaks vihjama mingile vene mitoloogiale või muinasjutusüžee-le. Aga pildi esialgne ülesanne peaks siis olema näidata, kuidas kogu maailm muutub punaseks ja nõukogude võimu kätte, aga halb on nüüd see, et see daam ei ole sugugi mitte ühiskondlikult sobiv naine. Ta nimelt kannab väga uhket soengut. Esiteks, teiseks on tal väga pikad ja hoolitsetud küüned, mis on punaseks galakitud. Kolmandaks on tal ilusad kõrvarõngad, huuled on värvitud, nii et ühesõnaga, see on daam, et see nõukogude maakera hoidan siis raam ja tegelikult klassivaenlane. Aga see muutub peagi, tähendab pihta noni õplik üldiselt saab asjadest hästi aru, nii et kui me vaatame ajakirja Maret novembri numbrit aastast 40 naisteajakiri, siis seal on juba niisugune täiesti värvimata väga karmi ilmega naine, mittedaam, kes on siis kitliga rõivastatud ja kummardub mingisuguse mikroskoobiga äsja kohal, et me saame kohe aru, et tegemist on töötava naisega, kuigi ta ei ole esialgu veel mitte vabrikutööline, vaid kuulub intelligentsi hulka. Hea küll. See selleks. Kunstis ja kirjanduses ja muusikas tegelikult võib tuua nagu ühise joonena väljas seda, et kõik diaburganiseeruma tähendab Nõukogude liidus ei ole ju tähtis, kui andekas kirjanik või kunstnik sa oled vaid sinu kunstnik olemist tõestab sinu kunstnike liidu liikmed pile ja niisuguste liitude asutamiseks siis kõigepealt asutatakse sellised väiksemad org, toimkonnad, mis peaksid siis organiseerima kõik olemasolevat loomingulised töötajad teiste nimedega siis vaimse töö, proletaarlased ja probleeme tekib ainult sellega, et väga paljudel kunstnikel on siis selts ja ühiskondlik staatus nagu vale. Kui näiteks kunstniku Andrus Johani pärimuste poolest tööliste perest siis kunstnik Adamson-Ericu kui keskklassi pojal on omangeeliga nagu raskusi ja probleeme. Ja õelate kuulujuttude järgi oli Adamson Erik hakanud kohvikutes levitama juttu oma kaugematest esivanematest, kes olnud Rootsi käsitöölised ja hurdakoera vastu Eestisse vahetama. Aga kunstnik unustas ära, et rootslased ei olnud pärisorjad ja nende õiguslik staatus otsus ei oleks mitte kuidagi lubanud ühegi rootslase koera vastu vahetamist. Ja kunstnikele siis kuulutatakse välja kolm võistlust parimale seina maalile, parimale skulptuuri-le, parimale graafika ideekavandi pannakse välja kaks teist preemiat. Iga preemia väärtus on 20 krooni, aga 20 krooni kahjuks ei ole väga suur summa. Võrdluseks võib öelda, et nõukogude täht päevade jaoks tuleb maalida loosungeid ja loosungeid, maalides on honorar üks rubla tähemärgilt. Niisiis loosung kõigi maade proletaarlased koma ühinege. Hüüumärk ületab selle preemiasumma tunduvalt, et põhimõtteliselt milleks teha suuri pannoosid ja näha palju vaeva, kui tegelikult lihtsalt šablooni järgi tähti maalida. Ja uute kunstnike selline massiline rakendamine toimub muidugi 41. aasta nõndanimetatud valimiskampaania ajal, kui valmistatakse põhiliselt 10 korda 10 ruutmeetri suurusi Lenini, Stalini ja teiste portreesid ja samuti mitmesuguseid loosungeid, siis juhtub eesti ühes provintsilinnas. Niisugune kurb hetked Stalini pildil. On Stalinile maalitud haakrist lõuale ja must käsi õlale. Noh, tegelikult peaks nagu varjud olema, aga sõnum on rahvale kohe selge. Hirmus naljakas on kõigil kunstnik vabandab ennast vähese anda ja eba aga kogemusega suurte pindadega töötamisel. Ja nalja saab ka sellega, et kui tahetakse rahva teadvusest lülitada teda, siis jõulud ümber näärideks Me tähistame siis uut aastat ja mitte enam Jeesuslapse sünnipäeva, siis tuleb probleeme endisele Vabaduse väljakule püstitatud hiigla jõuluvanaga, sest et jõuluvanal on suur ilus habe. Ta on hästi kõrge niisugune ja rahvas ristimisele kohe Karl marksiks. Mis muidugi ka põhjustab teatud pahandust. Aga nõukogude võimu läheb siiski korda liita endaga mitu tunnustatud kunstnikku. Ja nüüd ma mainiksin ühe sellise momendi, et paar aastat tagasi ilmunud Adamson Eriku monograafias, mis on väga põhjalik ja väga hästi kirjutatud, väga hästi loetav, on autor kaalu, kirme, kes väga austab Adamson-Ericut kui kunstniku, jätnud välja ühe väikese sellised Daily. Et Adamson-Eric oli siiski esimene Eesti kunstnik, kes maalis kõige esimese Stalini port Tree. Ja sellel maalil on ilus neutraalne nimi Läänemere kaldal, aga see on tegelikult suur Stalini portree Tree poolest kehast on kujutatud juht ja ribake rannamaastik on tagaplaanil, siis näitab, et Stalini riik on jõudnud Läänemereni. Aga palju nalja kunstinäitusel põhjustab Andrus Johani maal töörahva ülestõusust Tartus 21. juunil 1940 sest seal on kujutatud siis nõndanimetatud töörahvast, nad on kõik üsna kenasti nagu ridadesse koondatud ja siis rahvas ütleb, et Vene sõjavägi ei marsi mitte kunagi nii sirgetes ridades. See tähendab, et kunstipublik ei nõustu maalin nägema Eesti töörahvast vaid näeb Vene armeed Nõukogude armeed. Tore on ka jälgida suurt meistrit Eduard Wiiralti, kes teeb nii, et hundid on söönud ja lambad terved. Ta rahuldab poliitilise nõudluse, luues siis valitsusjuhi Vares-Barbaruse portree, aga selle järel kohe siirdub ta tagasi oma armsate naise figuuride juurde ja ta on isegi nii julge mees, et julgeb ühele oma teosele panna ülimalt ebasoovitav pealkirjad. Daami portreeteatrist lavastatakse suur ja uhke ooper Verdi Don Carlos sest see jätkab feodaalühiskonna paljastamist. Aga kahjuks Don Carlos teenib ometi kunstinõukogus väga karmi kriitika, nimelt kuna seal on kuningas klippe kujutatud niisuguse suhteliselt toreda inimesena lihtsalt kelle staatus, kuninganna, kelle proll kuningana ei lubadel käituda inimlikult ja seal on kujutatud ka tema siis seda traagikat ja idee, et kuningas võiks olla mingeid inimlikke jooni ja kuningapoeg rõhujate klassi kuuluv nooruk võiks võidelda vabaduse ja rahvaste sõpruse eest ja vot see on ideoloogiline viga, nii et see ooper oleks pidanud tegelikult ära jääma ja leitakse veel, et Benno Hanseni tuntud passi suurepärane tõlgendus Felipe rollist kuninga liiga sümpaatseks ja paneb vaatajatele kaasa tundma, mis on ka lubamatu kuid hullem on asi Nõukogude Liidust imporditud teatritükkidega, mida siis sunniviisiliselt lavastatakse kõikides teatrites. Nimelt on tegemist niisuguse toreda väikese komöödiaga. Meil autoks on soorituse Bulgakov mitte Mihhail Bulgakov, vaid üks, teine ja näidendi nimi on uus maja, siis räägiks siis, kuidas komsomolid kolivad ühiskorterisse elama koos vana korra esindajatega. Lõpuks söövad vana korra esindajad sealt korterist välja. Oluline on just see, et näidendi esimeses vaatuses tegelased pööraselt õnnelikud, sest nad saavad toa äsja valminud ühiskorterisse. Ja eestlase jaoks selline mõte, et mitu leibkonda võiks elada ühes korteris, et selleks tehakse korterit, paigutada igasse tuppa üks perekond, kes jagavad siis kööki sanitaalseid pesuruume. See on Eesti vaataja jaoks üsna üsna kõhe perspektiiv mistõttu nakkusele näidendi sõnumi väga hästi ei toimi. Ja naerdakse ka nõukogude inimeste ja teatritegelaste uhkust. Kõikvõimalikke Nõukogude Duste ülem ute mammetuselt pärineb üks üsna õel nali. Nimelt kui Valti puna lipuline balti laevastiku tead intertuli Eestisse külalisetendustele ja pärast jäi alaliselt siia elama siis vene teatritegelased küsisid, kui kaua tegutseb Eesti Draamateater ja saanud vastuseks 15 aastat külastasid, kui noor meie punalipuline teater töötab juba 10 aastat. Ööülikool. Spordis suletakse samuti Eesti spordiseltsid, ainsana jääb alles Eesti jahtklubide liit, mis suletakse siis aasta hiljem 41, kevadel ja sport on edaspidi kaalutletud riigile ja nagu kõik muu keelu lahutamatult N Liiduga seotud suletud spordiseltsi tasemele, avatakse Tallinnas nõukogude spordiühingu Spartak ja dünamo. Mitte segi ajada Q GSM-i dünamoga. Ja kui Spartak on nõnda öelda rahvaorganisatsioon, siis dünamusse kuuluvad just sisekaitsetöötajad, tähendab siis nii-öelda KGB lased ja kogude liidus on jälle kuulujuttude järgi. Mul ei ole nagu rohkem kirjalikke allikaid kui ainult üks, aga nõukogude liidus olevat olnud komme, et Dünamole kunagi ei karjuta hurraa, et ükskõik kellega dünamo võistleb, siis alati karjutakse sellele teisele. Noh, lihtsalt selleks, et näidata oma suhtumist nukkidesse KGB-sse. Ja sellest hoolimata dünamo toetatakse helgelt ja Eesti väga paljud spordituntud tegelased, kotkas, Junk, Einaste, Kaire Indrikson, pikkus, Salumäe, Levandi, Markvardt tõi, need on kõik dünamo liikmed ja spordiseltsid, esmane ülesanne on ideeline kasvatustöö ja saadetakse NSV Liidu esimestele siis võistlustele meistrivõistlustele. Johannes Kotkas kreeka-rooma maadluses. Ja tema tuleb ehkki Nõukogude Liidu absoluutseks meistriks ja see saavutus on seda väärtuslikumad Nõukogude liidus on pisut teised reeglid klassikalises maadluses kui mujal maailmas. Nimelt lubatakse selliseid võtteid nagu näiteks löök allapoole vööd ja hinge kinni hoidmine. Ja konkurent, armeenlane matškaljon hoiab kotkal kolm minutit kõri kinni, aga kotkas on väga tahtejõuline ja kolme minuti järel. Kui ta lastakse lahti, siis ta paneb konkurendi põrandale selili ilusti ära. Mis näitab, et ta oli tõesti tugev mees. Propaganda mittetoimimisest on võib-olla ka ilus näide see, kuidas ajakirjanduses avaldatakse fotod eestlaste visiidist Moskvasse kremlisse seoses Eesti vastuvõtmisega Nõukogude Liit ja seal on siis pildistatud Eesti tolleaegseid naistegelasi Kremlis Sis kõrvuti Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadikutega, kes on naised ja see riidemoenihe on kuskil viis aastat tahapoole, nii et on kohe näha, et nõukogude kõige kõrgemad naised Kremlis kannavad viis aastat vanu muude ja sellest räägitakse rahva hulgas kaunis palju, sest fotod on ju päevalehekaantel ja üldiselt neile ei meeldi nii 41 44. Muutub siis võim taas kord niivõrd-kuivõrd ja Eesti okupeerimise kord Suur-Saksamaa ja temast saab Risi osa jälle. Naljakas on just jälgida, et kõik täpselt sama rada pidi poliitiline surve, ainult et nüüd siis suund on muutunud, selline 180 kraadi tänavate nimed muudetakse jälle ära, seekord saksakeelsed. Eks üteldakse, et see on väga vajalik, sest kui võõras sõdur, sakslane tuleb Tallinna linna näiteks või tuleb Tartu linna ükskõik siis ta tahab teada, kus Don ja vat kohalikku oskab talle siis hästi teed juhatada. Mõned väikesed näited Tartus Tähe tänavas terast rasse muidugi. Tallinnas Narva maantee ilus lai, asfalteeritud tänav saab siis Adolf Hitler Straseks. Ja natuke problemaatilisem on siis Koidu tänava nimetada mõtlemine. Koidu on väga lihtne nimi, aga saksakeelset tõlkes oleks ta siis Murgen rootor stroosse. Ja kõige kurvem asi eestlaste jaoks juhtub siis, kui Viru tänav nimetatakse tagasi keskaegse nimega Savi tänav saksa keeli leemstraasse, aga kirjutatakse lehmest rasseni, et eestlaste jaoks on nalja kui palju eestlaste jaoks muidugi nalja ka kindralkomissar Litzmann nimega, sest ta kirjutatakse Litzmann küll sätiga, aga rahvas muidugi naerab, mis kole ja siis muudetakse sakslase nimi ametlikult passis ära Liets manniks, mis hääldub liigsmann, aga rahvas sellest eriti ei hooli. Nii, ja siis tulebki järelevalvetsensuur väga rängalt jälle tagasi ei ole muidugi mõtet rääkida. Ta nõukogude tagalasse läinud eesti kirjanike teosed keelatakse ära, muide, keelatakse mitte tervikuna, vaid näiteks Semperi puhul ilukirjanduslikud teosed, sest need on Froidistliku stiilis ei ole Richis lubatud. Ja 1943. aasta on eestlastele väga tähtis nii siin kui sealpool rinnet, sellepärast et on kaks tähtpäeva, esiteks Jüriöö ülestõus, 600 aastat saab hästi kasutada propagandaks fašistliku Saksamaa vastu, tellitakse kunstnikelt pilte ja kirjanikelt teoseid ja nii edasi ja Lydia Koidula 100. sünnipäev, suur juubel. Ja seda ka tähistatakse, kummalgi pool rindejoon kuid poliitiliselt ikkagi tsenseeritud, tähendab okupeeritud Eestis ilmub Ilus kogu valitud luuletused Koidula sulest siis ja see kogu on tegelikult suhteliselt, et ta on faksiimile, ütleme, 38. aastal välja antud Koidula luuletustest, kuid ühe väikese muudatusega nimelt Koidula klassikaline ikooniline portree on siis Tõnis Grenzsteini söejoonistus foto põhjal tehtud, kus Koidula juustega ilus vaatab itta. Ja nii ta vaatab ka 38. aasta väljaandes, aga 43. aasta väljaandes vaatab talle Läände, see on siis ainuke Koidula pilt, kus täpselt sama profiilandis pööratud ümber lihtsalt, et ta ei vaataks sinna nõukogude liidu poole ei vaata itta, paid vaatab läände ja saksa ajal muidugi tsenseeriti ka kirjandusteoseid, näiteks kõige markantsem näide Oskar Lutsu kevadet kust võeti välja kõik see liin, mis rääkis Tõnissoni kaklusest mõisa poistega, tähendab, sakslaste vastu Tõnisson välja ei astunud ja siis jäi nagu täiesti arusaamatuks, miks ta parve põhja laskis. Kas tal oli selline kiskelik iseloom või milles asi oli ikkagi tingitud, et tsensuur kärpis kõvasti ja väga-väga huvitav, nagu raamat kaotas sellega väga palju. Aga järelevalve niisugused tõeliselt vaenulikud aktid on näiteks täiesti harilike ajalehe kuulutuste suhtes näiteks müüa Singeri õmblusmasin, kärbitakse Singeri ära, sest on vaenulik. Kui juudifirma Grazingerid on juudid, eks ole, siis Singeri masinat ei tohi mainida või näiteks kuskilt lastele mõeldud mingis lehe lisas on Miki hiir, son Ameerika kangelane, seda ka ei tohi panna, sest et Ameerikaga ollakse ju sõjas. Ja propaganda muidugi tuleb peale veel täie rauaga ja juhtub igasuguseid kummalisi asju, näiteks pannakse ühes Eesti väikeses maakoolis Hiiumaal pannakse tagasi seina peale Konstantin Päts tree, mis nõukogude võimu ajal oli loomulikult kõrvaldatud ja siis sakslased nagu leiavad, et seal kõrval peaks kindlasti olema ka Adolf Hitleri pilt. Eestlased ei taha panna ja siis mõtlevad nad tükk aega, mida teha. Ja üks tark inimene soovitab väga head lahendust nimelt teha ametlik palvekiri Berliinile, saata iga eestimaal kooli jaoks ja üldse kõigi kohtade jaoks Hitleri tennisist tellida Berliinist 15000 Hitleri suurt portreed formaadiga meeter korda pool ja kuna on teada, et sõja ajal paberipuudus ja trükivärvi puudused vaevalt saaks nii suurt tellimust ühe väikese Eesti jaoks rahuldada, et siis võib alati öelda, et päts on meil seinal, aga Hitlerit müoom, Meieni tehaksegi ja kogu sõja ajal siis Hitler ei ilmu küllaga pajatab Oskar Angelus ühe ilusa loo, kuidas Hitleri pilte siiski Eestisse saadeti, nimelt üks kord avati postisaadetist väga kõrgel tasemel saadetud postid, disMil avamise selgus, et seal on sees ongi siis umbes mingi 15000 postkaarti, kus on kujutatud Adolf Hitler keskaegse rüütli hõbedases turvises piike, mõõk käes ja istub valge hobuse seljas ja alla oli kirjutatud eriti maitsetu tekst nendel Ritteroone fursdont Haadel, mis tähendab siis nagu laitmatu rüüt Nendel, kes ei tunne hirmu. Ja see on niivõrd absurdne, et siis direktoraat kõige kõrgemal tasemel Siseasjade direktor ja haridusdirektor ja veel paar tähtsamat nina peavad siis otsustama, mida nende piltidega teha tähendab, kaaskiri ütleb, et need pillid tuleb tasuta rahvale jagada. Aga tegelikult ju tänaval eestlase jaoks sellise pildi olemine ikkagi devalueeriks püha üritust. Ja siis ühisel otsusel neli meist keegi teine asjast ei tea, lasevad küte ahju ja põletavad need pildid hästi vaikselt ära. Ja see näitab, et tolle riigi gestaapo või mis iganes KGB aseaine ei toiminud kuigi hästi, sest et kõik jäid pärast seda ellu, oleks keegi põletanud niimodi, Stalini pilt oleks kindlasti leidunud keegi, kes oleks sellest rääkinud ka nendele, kes asjasse puutuvad. Ja võib-olla läheksime siis edasi selle juurde, mis sai aastal 44 pärast üheksandat märtsi 44 on Tallinnast umbes 60 protsenti rusudeks pommitama ja teised linnad Tartu on väga rängalt kannatanud, Narvat pole sisuliselt olemas, siis muidugi tuleb kohe uus arhitektuuristiil nimelt see uusklassitsism võime nimetada ka Neuglasid siis miks või milleks iganes. Põhiliselt siis kopeerib 19. sajandi esimese poole klassitsistliku arhitektuuri. Ja oluline on see, et tollel ajal küll maaehitusmaal on olukord väga raske, maa ehitus ei arene, aga pakutakse küll ajakirjanduses näiteks pildilehtedes siis välja üleliidulise põllumajandusnäituse arhitektuuri Moskvas, mis on siis pakub välja, et kaotada erinevust linna ja maa vahel siis selline stalinistlik arhitektuur, mini koopiatena kantakse üle ka Nõukogude külaellu, nii et on väga ilusad pildid, tüüpprojektid, kolhoosi söökla, kolhoosi juhatuse hoone, kolhoosi klubi ja need kõik näevad välja nagu Riisipere lossis vähendatud formaadis ja tegelikkuses neid plaane kunagi realiseeritanud on lihtsalt ilu pärast antud välja. Ajakirjandusega seoses muidugi vaadake ajakirjanduse jaoks on alati vaja ju teadupärast trükipressi, et trükkida siis suur arv ajalehtede peaid. Ja kuna pärast sõda on elektriga, eriti väiksemates linnades on suuri probleeme, siis ühes kohas kasutatakse siis käsipressi väntamiseks, tähendab seda vältavad ajakirjanikud, kuid ise, aga see on füüsiliselt kohutavalt raske töö ja siis ajakirjanikud teevad niisuguse toreda sobingu või leppe kohaliku miilits, aga nimelt, et kui keegi pätt võetakse kinni, siis ta pannakse seda pressi oma ajaleht ilmub väga ilusasti ja koopiate arv järjest tõuseb, aga kahjuks on nii, et selles väikeses linnas lakkab varsti kuritegevus. Kuna noh, teate sellest, mis juhtub tabatud joodikuga on niivõrd levivad väga kiiresti ja linn läheb täiesti, võib-olla me võiksime seda Tallinna või Kohtla-Järve puhul tänagi päeval kasutada, et ühesõnaga see füüsilise töö hirm on ikka nii suur ja ta on tõesti nii raske, et varsti ajakirjanikud selle jälle ise üle võtma, kuna pätt enam ei leidu. Ja ajalehtede nimetada ütles, et noh, meil oli juba ennem nendest juttu, aga näiteks põlevkivipiirkonnas Kohtla-Järve hakkab ilmuma väga ilus ajaleht. Rohkem põlevkivi ja mõned mõned teisedki sellised nimetused ja muidugi on häda selle õnnetu Tapa linnalehega, sest esimese ropsuga Tapa linnal pannakse käima Tapa kommunist. Aga kuna son homonüüm, siis seda ei tohi kasutada ja siis see asendatakse paari nädala pärast pealkirjaga tappa edasi. Ja see on tõestisündinud lugu, aga üldiselt, et kõik pealkirjad peavad olema väga konkreetsed, näiteks kunstis, meil on siis äärmiselt konkreetsed pealkirjad, palun väga Raunami maal aastast 48 pealkirjaga Eesti punakaartlased Rakvere lähistel 1918. aastal, mõi toiman Carrus, traktoristide üleskutse, sotsialism ohtlikuks võistluseks või Kim ja Viidalepp, akadeemik Nikolai Burtenko operatsiooni teostamas Tartu Ülikoolis. Ja panete nüüd tähele seda eesti keelt operatsiooni teostamas Ülikoolis on nüüd ilmselge russitsism ja selliseid russitsism hakkab tulema eesti keelde suurel hulgal, sest kohe pärast sõda antakse suur tellimus vene ja nõukogude kirjandusklassika tõlkimiseks eesti keelde Ammasse tähendab massiliselt ja siis on vaja väga kiiresti tõlkida, mistõttu kõik, kes vähegi vene keelt valdavad, rakendatakse tõlki. Ja samas nende eesti keelega on sageli või noh, inimesed nagu ei saa aru sellest tasakaalust originaalkeele ja tõlkekeele vahel, nii et kuna kiirus on peal, siis tõlgitakse, loen üks väike näide. Klassikaline vene kirjandustõlge aastast 1009 48. Tüdrukutel olid silmad laugude kasvajad kimiseni ära nutetud, Sofi ka polnud oma taldrikus vene keeles. Telke tähendab, et noh, tal oli halb tuju ja talle ta ei tundnud ennast hästi aga eesti keeles kõlab muidugi väga kummaliselt, eks ole Edasi võib-olla spordist kaks väikest sõna sellest, kuidas toimus Stalini juures pidulik vastuvõtt tegelaseks jälle Johannes Kotkas ja Johannes Kotkas muidugi oli, pärast seda kirjutas ja avaldas Eesti kehakultuuriaastaraamatus ilusal raportijat. Tulime kokku ja kõik oli väga meeldiv ja Stalini, et mul oli suur õnn ja jalad läksid nõrgaks, aga tema sõber John Lõzov, Eesti tuntud korvpallitäht oma mälestustes tsiteerin. Kõik saalis muidugi vaatavad, kuidas meid Stalini ette juhatatakse, tutvustatakse seltsimees Stalin, vot siin ongi maailma tugevaim inimene. Juss vaatab Kotkale, siis vaatab küsivalt, et ta silmi Tekmira kinnitatakse, ta näitab minu peale, ütleb, et see siin on korvpallur. Stalin noogutab Pip näpuseade ju lutsu v. Ja siis tahab justkui kotkast kallistada ning põse peale suudelda, aga no kus juss oli pooleteise meetri mees, Kotkas meeter 85, eks sa katsu kalliste talt üleskotkas, ei saa aru, mis toimub, arvas vist vene keelt, ei osanud, Juss tahab mingit mõtet imiteerida, võttis ja tõstis siis teise vähekese maast lahti. See ahib uus silo, kurssila ümberringi hauavaikus. Pärast sosistad oma, vaat mis tegi Staliniga. Keegi kergitas näppu vuti vantsus tall number, kus ja ekskotkas oli vist tõesti ainus inimene maailmas pärast ema, kes Stalini sülle sai, lõpetab. Sellest ajast on igasuguseid kurioosumeid, näiteks Paul Keres, kui ta pidi minema Riiga turniirile, siis selgus, et 46. aastal ei olnud võimalik anda eesti sportlastele mitte ühtegi veovahendit peale lahtise platvormi kaubarongil. Seal platvormil oli küll mingit heina, aga põhimõtteliselt siis eestlased sõitsid ja tollel ajal sõit kestis Riiga päris kaua üle kuue tunni ja oli jaanuarikuu 20 kraadi külma, nii et kuus tundi. Nad olid siis seal platvormil kuidagi heintega ennast varjanud ja kui Riiga jõudsid, et ei olnud noh, nuppe tõsta sai, aga häält ei olnud kellelgi enam. Keres mängis viiki välja, aga, aga jah, selliseid asju juhtus. Nüüd edasi minnes võib-olla peaks rääkima kahe sõnaga kolhoosidest 1947. aastal, siis tekib esimene kolhoos Saaremaale, aga kolhoosidesse astumisele on kõikidel inimestel tugev vastuseis ja just nimelt on tugev vastuseis kehvikud Belgia isegi Eestisse elama asunud venelaste, kes on siis tulnud Nõukogude Liidust. Tsiteeriksin Karksis juhtunut, juhtumit tõestatud ärakirjast, siis EKP Viljandimaa komitee paberitest leidub aga siiski veel kehvik talupoegade hulgas selliseid, kes, olles kulaklike propaganda mõju all, teevad kolhooside vastupropagandat. Eks Karksi vallas Sudiste külanõukogus toimunud koosolekul, kus arutati kolhoosi astumise küsimust, kehvik murumaa, tegi ettepaneku kolhoosi nimeks panna tõusev nälg. Samas vallas mäekülas elunev kehvik Juhan tuumik. Kolhoosi asutamise koosolekul tegi ettepaneku nimetada kolhoosi Adolf Hitler ja Võrumaalt Ruusmäe vallast Ruusmäe valla kodanik. Varna Uuhowa käis valla täitevkomitees lahendamas maksuküsimust, kus talle selgitati nõukogude kodanike kohustustest, millele ta lärmakalt vastased mul raha ei ole ja ei maksa ja kui talle selgitati, et on tarvis astuda kolhoosi ja raha teenida, siis sellele vastas ta maaliidus. Töötasin kolhoosis, kuid jäin nälga ja siin ma kolhoosi ei astu. Tähendab, oluline inimene eristab, siin on Eesti, aga seal on liitmaaliidus, töötasin ei võta veel Eestit Liidu osana, kuid ise venelanna, aga muidugi pärast märtsiküüditamist seda suurt maarahvatöötlemist tekivad kolhoosid imekiiresti kolme kuu jooksul tekib meid kohe sadakond ja pärast ei julge keegi midagi vastu ütelda. Võib-olla oleks veel lõpetuseks mõistlik rääkida siis sellest suurest kunstnik, kirjanike, muusikute ja üldse kogu loova intelligentsi teadlaste tagakiusamises, mille aluseks oli tegelikult juba 48. aasta 10. veebruaril vastu võetud EKP Keskkomitee otsus Murad eeli ooperis suur supp, Brus tähtis on just see siis kultuuriga tegeldi Nõukogude liidus kõige kõrgemal tasemel otsused kultuuri kohta ja siis eestis avaldatise brošüürina ja pandi juurde siis abinõudest otsuse täitmise kohta. Ja ma tsiteeriksin, kuidas sulle näiteks suhtumine muusikasse kõige lihtsam suhtumine muusikasse, vene keele õppimine on korraldatud mitterahuldavalt nii hästi professorite ja õppejõudude kui üliõpilaste hulgas. Hooletu suhtumise tõttu vene muusikakultuuri on üliõpilaste teadmised pinnapealsed ideelis poliitiline kasvatustöö konservatooriumis on korraldatud nõrgalt. Ja Eesti keskkomitee mõistis hukka formalistliku suuna ja kodanlik natsionalistlikud tendentsid eesti muusikas, kui meie rahvale võõrad ja selle all kannatasid kõik eksisteerib niisugune legend, et juhtunud midagi näiteks Gustav Ernesaksaga, kes oli ju tagalamees ja väga tunnustatud. Aga palun väga, siin on väike nimekiri, mida EK b P keskkomitee Te iseendast keelas ära teoste avaldamise tähendab muutide tõlkimise. Ja siin on siis mõned heliloojad, Aleksander Läte Laul pilvedele väga tuntud vana laul, põhjendus, sügav haud on tekstis, see on idealistlik nukrutser tekst. Ja Eugen Kapp mere kutse, klaverisaade awesson. Põhjendus. Abesson saatis Simonit, kui too esines Saksamaal. Gustav Ernesaks, jüriöö marss, sõnad Barbarus, põhjendus küsimärgiga Barbarus, Barbarus oli segastel asjaoludel surnud ja ju siis seal midagi olijat Barbaruse tekste külvanud. Gustav Ernesaks, Mu isamaa on minu arm, Lydia Koidula sõnad. Põhjendust ei ole, on ainult kriips peale tõmmatud. Miina Härma Tuljak põhjendus, sõnad rikas talu, mille peremeheks peassaan, maa avaldada, aga sõnad ümber teha. Ja nii edasi sõnu tehti muidugi tollel ajal palju ümber, meenutame näiteks laulu, kui on hüva, pärituul lendab vene nagu kuul, siis selle vene asemele pandi paat meil nagu kuul ja kõik sellised asjad. Nii et põhimõtteliselt oli tegemist jah, sellise ränga ajajärguga ja viimaseks ränga ajajärgu ilminguks oli siis 50.-te aastate alguses avaldatud uus aabits. Eksib Viivi Luik ühes oma artiklis väidab, kaane peal olnud Stalini pilt ei olnud Stalini pilt oli tiitellehel. Aga just see aabits esimest korda ei olnud nüüd originaalillustratsioonidega, tähendab, eestlastelt võeti ära isegi õigus illustreerida oma aabitsaid oma lastele. Vaid Bild valiti üleliidulises pildipangast, mistõttu hoobilt muutus kogu kujutatav keskkond, nimelt. Ja looduse asemel oli täielik linnakeskkond, kusjuures linn ei olnud eesti linn. Seal oli siis selline ilus neoklassikaline arhitektuur, laiad tänavad, prospektid nagu öeldi ja sõitsid seal trollibussid, mida Eestis siis veel ei olnud ja koolimajad olid kivist, suurte trepp pidega, uhkete ornamentidega, kõrgete uste-akendega ja muidugi lapsi kantserdasid kogu aeg pioneerina. See punane kaelarätik oli ka pidevalt nagu näha. Ja see aabits esitab ka väga tähtsa elemendi, nimelt rahvastesse pruss tähendab eriti eestlase ja venelase sõprus tänapäeval integratsiooniga seoses võiks õppust võtta. Ta on siis seal näiteks Tiina ja Luunja või Salme ja suure, nad on alati sõbrad ja mis peaasi, alati on suurel kõige ilusam käekiri kogu klassis ja tuunia õpib kõige paremini matemaatikat ja isegi väga tuntud aabitsajutt, mis on kolmekümnendatel aastatel eesti aabitsatest palju olnud. Poiss, kes ei oska lugeda, palub, et isa annaks talle, ostaks prillid, et siis ta hakkaks lugema. Isa ostab prillide asemel aabitsa, et see on Eestis nagu käibinud, et poisi nimi on Veljo aga siis võetakse ja asendatakse Veljo Michaga ja isa vanaisaga, nii et ka see lugu viiakse vene konteksti. Vot nii ränk on see surve. Ja tähtis on, et kui Stalin sureb aastal 1953, siis seesama aabits elab veel üle paar tükki, 54. aastal köidetaks sinna juurde siis vaheleht, kus on väike luuletus Stalin lisaks oli meil aga nüüd on surnud ja Stalini pilt, kes siis kallistab väikest patsi lehvidega tütarlast. Nii et põhimõtteliselt siiski otseselt pärast Stalini surma ka veel ideoloogilisi, tõsi ei tule, kuigi sula peaks ju tegelikult alanud olema. Ö-ülikooli külaline oli Pedagoogikaülikooli õppejõud Loone Ots. Meie saated on eetris laupäeva õhtuti pärast kellakümneseid, uudiseid vikerraadios ja pühapäeva õhtuti kell 11 klassikaraadios. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2001. Raadi ülikoole.