Tere, head kuulajad. Ma usun, et kõik on kuulnud lühendit Unesco seda näiteks uudistes, mille teemaks on Tallinna vanalinna kaitsmine. Mis organisatsioon on Unesco ka laiemalt, millega selles organisatsioonis tegeletakse ülemaailmselt. See väärib ilmselt pikemalt lahtirääkimist ja seda tänases reporteritunnis. Püüamegi. Meie stuudios on külas Unesco Eesti rahvusliku komisjoni juht Marika Valk. Me võtame saate jooksul ühendust. Pariisiga kõneleme Eesti suursaadik rikuga Margus Raavaga, kes on ka Eesti alaline esindaja Unesco peakorteri juures Pariisis ning samuti kuulame varem salvestatud intervjuud Unesco maailmapärandi komitee Eesti ekspertgrupi juhi Mart kalmuga. Kuuleme, millega tegeleb maailmapärandi komitee ja kuidas hinnatakse Tallinna vanalinnas seisundit. Ja tänase Unesco teemalise saate paneb kokku Arp Müller. Tere tulemast stuudiosse, Marika Valk, tere. Unesco tegevust aitab lahti seletada juba see, keda inglisekeelne lühend Unesco eesti keelde ja eesti keeles oleks see siis ühinenud rahvaste hariduse, teaduse ja kultuuri organisatsioon. Mida teie arvate, äkki võikski Eesti ajakirjanduses aeg-ajalt ka seda pikka eestikeelset nimetada Dust kasutada aitaks see ju ka kuulajatele ja lugejatele Esko eesmärke paremini lähedale tuua. Ja ma arvan kindlasti, et see oleks päris õige, sest Unesco ise teatud olukordades, näiteks oma logo kasutamisel ja selle õiguse andmisel kasutada oma liikmesriikidele rõhutab tihtipeale, et, et me ei kasutaks lühendit, vaid lahtikirjutatult ka selle tähekombinatsiooni, et inimesed saaksid aru ja tihtipeale mitte ainult inglise keeles, vaid ka ikkagi rahvusriigi oma keeles ja ma arvan, et see on väga õige põhimõte, sest et tegelikult näitab ta otseselt ära, millega organisatsioon tegeleb. Kuidas sai alguse ühinenud rahvaste hariduse, teaduse ja kultuuri organisatsioon aastal 1946? Aga võib-olla läheksin veel sammu tagasi ja ütleksin paar sõna eelkäija ehk rahvasteliidu kohta teatavasti loodi 1919 peale esimest maailmasõda ja mille eesmärk oli vältida edaspidi võivaid sõjalisi konflikte, tagada majanduse areng, aga, aga tegeleda ka natuke kultuuriga. Et see oli nagu kuidas nüüd öelda inimkonna üks ilmselt esimesi samme peale kohutavat sõda, mis haaras ka ikkagi peaaegu tervet maailma selle nimel, et, et rahvad võiksid elada vabalt, areneda vabalt ja, ja koostöös. Tol hetkel, kui rahvasteliitu loodi, oodati ja loodeti sellelt päris palju, miks ei õnnestunud, näed, ei õnnestunud väga paljudel põhjustel, millest me praegu rääkima ei hakkagi, sest kohe-kohe varsti algas teine maailmasõda. Miks ma seda meelde tuletada on see, et väga vägagi paljud inimesed suhtuvad skeptiliselt, et ÜRO ja ka Unesco ja teiste organisatsioonide pingutusel viidates tihtipeale nüüd juba vähem, aga ma arvan, et eelmisel aastakümnendil tihtipeale sellele ei aidanud see maailmaorganisatsioon midagi. Sõda ikkagi tuli. Eriti siis, kui räägiti väga palju kolmanda maailmasõja tekkimise võimalust, mis, mis õnneks praegu millest õnneks praegu räägitakse, suhteliselt vähem nõndaks, siis oli, oli siis ÜRO ja ka Unesco loomine rahvasteliidu jätk, rahvasteliit lõpetas tegevuse 46 ametlikult palju varem, aga tegelikult oma tegevuse ja ÜRO siis loodi aastal 45 ja 45 kogunesid ka Briti Nõukogu. Oleme seal nii-öelda tol hetkel juba võitja riikides, siis Prantsusmaa ja Inglismaa Londonisse ja, ja mõtlesid ka selle peale, et luua selline organisatsioon, mis siis tegeleks nõnda öelda pehmete väärtustega maailmas ja tolleaegne briti peaminister, temalt on tulnud ka see kuulus lauset, kuna sõjad on alguse saanud inimeste teadvuses, tuleb just inimeste teadvuses rahu ehitada. Ja see on nagu motona läbinud siis nagu neid neid aastate siia meieni välja tulnud, mis tegelikult on ju tegelikult on ju õiged ja selle nimel teise maailmasõja lõpul siis Unesco loodigi selleks, et rahumeelselt arendada koostatud tuuri hariduse teaduse kommunikatsiooni valdkonnas. Järgnevatel aastatel muidugi, nii nagu nii nagu tavaliselt, nagu me isegi enda kogemusest teame, selline vabaduse vaimustus raugeb, tekivad teised arengud ajaloos. Ja mäletame väga hästi, seda ju, kui külma sõja külma sõja aastatel. Nõukogude liit, Kesko kuulub ÜROsse ja, ja ka Unesco sa võttis sõna teemadel, mis sugugi lääneriike, kes suuresti rahastasid Unesco, et sugugi ei meeldinud ja kuuekümnendatel aastatel, kus paljud kolooniad Aafrikas vabanesid kippusid kuulama rohkem N Liidu häält kui, kui lääneriikide häält konfliktid olid erinevad, aga need olid ka erinevad ideoloogiad, siin ei ole midagi parata, see oli sinna sinna tegevuse sisse kodeeritud ja, ja sellest tulenevalt, et Ameerika ja Inglismaa astusid kaheksakümnendad sel unes kohast välja. Nii Reigangu täitsa leidsid, et olla suurrahastajad, Unesco ei saanud sellised vaated ja sellist sellist maailmavaadet, et mida nüüd pakkus Unesco Unesco Nõukogude Liit koos oma jüngritega jagada. Ja sellest hetkest muidugi vaesus ka Unesco tohutult kuna doonorriigid sellisel kujul olid, olid lahkunud ja tuli hakata tegelema reformidega sinna vahepeale muidugi jääb ka aegu, kus peadirektorist sõltub ju väga palju. Kui peadirektoriks oli Aafrika esindaja, siis loomulikult suunata väga palju rahaga, ainult Aafrikasse tekkisid korruptsioonijuhtumid. Nii et selline suur organisatsioon oma arengus olnud läbinud igasuguseid etappe ja, ja mõneti tagasi vaadates on üpriski loomulik, igal juhul reformide teem võeti ette ja see on tänasel päeval üks üks selliseid mõisted, mida, mida Unesco ja tegevusi, millega Unesco tõsiselt tegeleb, juba muutunud maailmas ja muutsid, oli ju palju, mitte ainult kuuekümnendad kaheksakümnendad, Ameerika Ühendriigid, Inglismaa astusid tagasi Unesco liikmeteks ja ja sellega sellega koos muidugi tõid kaasa ka oma nägemusi, samal ajal lagunes nõukogude liit, mis omakorda õnneks ühtlustas nagu seda maailmapilti. Ja tänasel päeval siis Unesco elab minu meelest päris edukalt oma elu ja korraldab oma reforme. Me enamasti kuulame, ei ole just nimelt selliste üksikute suurte oluliste kultuuriobjektide eeskätt ikkagi materiaalsete väärtuste kaitse kontekstis ja see tegelikult 46. aastal ja seal oli Egiptuses olevate kultuuriobjektide kaitse oli siis vist üks ajend või vähemalt üks tõugemiks Unesco üldse tekkis. Ja kindlasti, aga, aga mitte mitte ainult üks, need olid kultuuriobjektid, mis meile tõesti silmatorkavad läbi ka nende nimekirjade, nagu me praegu teame, eriti, kuna kuna me ise kuulume juba juba mitmesse nimekirja, kultuurimälestiste, vaimse kultuurinimekirja maailma mälu registrisse selle tõttu, nagu, nagu need on inimesele sellised silmatorkavad ja silmaga nähtavad. Tegelikult ma olen siiski sügavalt veendunud, et, et need allhoovused ehk need, mis inimkonda, inimkonna väärtushinnanguid ja hoiakuid kujundavad, et tegelikult sellest tuleneb ka see maailma kultuuripärandi hoidmine ja selle mõistmine, tahtmine sellega tegeleda. Nii et, et ma arvan, et Unesco konventsioonid ja ja resolutsioonid ja, ja kõik see, millega ta tegeleb, et on siiski seotud just nimelt nende nende progressiivsete ja maailma arendavate tegevustega No näiteks teadusega seoses on jõle Escost Eestis üsna vähe kuulda olnud. Ja teadus on omaette päris päris huvitav probleem ja siiski siiski nii palju võib öelda, et bioeetika komitee teesse Unesco kuulub siiski Toivo Maimets. Ikkagi meie üks esindaja on olemas, seal, aga, aga teadus elab kuidagi ka mujal maailmas natuke oma elu ja ülikoolides. Teadusasutustes tehtavate tehtav teadus on kuidagi seotud omavahel mitmesuguste projektidega ja teadlased ei ole tulnud väga palju kaasa selle nende Unesco Unesco teaduse poolt pakutavate tegevustega. Kas see on teema nüüd jälle sellest, et kas Unesco peab suisa kõigega tegelema? Ütleme, ütleme nüüd nii, et tal on tohutult palju valdkondi, mis aja jooksul on nagu juurde tulnud, eriti hariduse teemade hulgast nende valdkondadevahelised teemad, kultuuriteemad, keskkonnaproblemaatika kommunikatsioon, meediapressiteemad. Ta on arutusel olnud ka see probleem, et Unesco killustub väga samal ajal Unesco ütleb oma oma liikmesriikidele ka seda, et iga riik valib tegelikult välja selle osa, millega ta tahab tegeleda, mis on sellele riigile vajalik ja mille, milleks ta võimeline on. Aga kuidas raadiokuulajale arusaadav? Ma tahaks teha siis, milline see Jul Esko tegevuse praktiline väljund on, kas Unesco annab siis raha mingisuguste projektide tegemiseks või seisneb see põhiline töö ikkagi sellises nii-öelda nõuandvas tegevuses või on see põhiline roll siis kontrolliv roll saata kasvõi siia Tallinnasse kontrollijaid? Me siin vanalinn, aga midagi halba ei teeks. Nojah, see, mis puudutab nüüd jälle, Me tuleme nende nimekirjade juurde, et see, see on kõige silmatorkavam, see, mis toimus Tallinna vanalinna ümber ja millega toimetada, et see on läbi raadiosaadete meedia jõudnud igale inimesele lähedale Tallinna vanalinna, meile kallis, armas, tunneme teda. Ja selle tõttu see osa tegevusest tuleb meile väga lähedale. Milline see teine osa tegevusest rääkige? Teine osa tegevusest on, on nagu ma ütlesin, on suurorg valdkondi, millega, millega Unesco tegeleb. Nüüd Eesti Unesco rahvuskomisjon on valinud välja põhilised valdkonnad, see on haridus, kultuur ja, ja siitkaudu läbi selle komisjoni toimuvad mitmed programmid, projektid ja, ja Eesti osaleb ja, ja varsti kuulutab ka välja sellised osalusprogrammid, millest, millele Unesco ootab koostööd projekte igast riigist 10 projekti mille, mille üle siis arutades tuleb ka teatud rahastus unes kujunev ei ole rahaline fond, see ongi vahe näiteks unissefiga ehk siis lastetoetusfondiga. Ja tihtipeale aetakse segi ja ka meile tulevad küsimused selle kohta, et kas oleks võimalik lihtsalt niimoodi või naamoodi raha saada ja on olemas oma stipendiumid ja on olemas ka teatud rahastamisvõimalused, kuid, kuid need on siiski võrreldes nüüd tõeliselt rahastatavate fondidega. Palju tagasihoidlikumad idee on siiski koostöös. Kõikides nendes valdkondades, mida ma nimetasin, on, on küsimus teavitamise ees, on küsimus teavitamisest sellest, mis ununes Unesco prioriteedid. Ja selles, kuidas me, kuidas me nagu läbi Unesco prioriteetide oma omaenda riikides neid valdkondi arendame ja kuidas ma selle inimesele lähedale tooma. Kaasame meie vestlusesse ka Eesti alalise esindaja Unesco juures Margus Rava, kes on Eesti suursaadik Prantsusmaal. Tervist. Tere. Milline on teie kui Eesti esindaja roll Unesco juures? Mina olen siin ametis tagamaks õigemini, aitamaks kaasa Eesti paremale koostööle teiste liikmesriikidega ja suhtlemisele sekretäriaadi ka hästi palju tööd käib Unesco raames kas siis rahvuslike komisjonide vahel otse või siis mõne projekti või seminari või ürituse raames, mis toimub allmaailmas väljaspool Pariisi väljaspool peakorterit. Minu ja minu kolleegi Kersti Kirs, kes on ametis siis ka siin alalises esinduses, meie roll on, on just selle Pariisis aset leidva koostöö, nagu selle kaasaid. No teie olete nüüd mitu aastat näinud Unesco peakorteri tööd päris lähedalt, kuidas te seda iseloomustaksite või kuidas te seda eesti inimesele raadiokuulajale kirjeldaksite? Unesco on üks ÜRO süsteemi organisatsioonidest sarnane näiteks Roomas asuvale toidu- ja põllumajandusorganisatsioonile või Genfis asuvale rahvusvahelisele tööorganisatsioonile või New Yorgis asuvale unisseffile ÜRO lastefond. Need on kõik väiksemad organisatsioonid ja kitsamate tegevusvaldkondadega kui nüüd ÜRO tervikuna. Aga nende funktsioneerimisesse on palju ühist. Nad on kõik väga suure liikmeskonnaga. Unesco on üle 190 liikme, 193 oli tänavu oktoobris, kui ma ei eksi. ÜRO liikmelisus tagab automaatselt Unesco liikmelisuse. See näitab veel kord nende kahe organisatsiooni vahelisi sidemeid. Unesco toimimise mehhanism ja ja, ja põhimõtted on kaunis, kaunis sarnased. Unesco tervikuna. Nii et need, kes on kuulnud, näinud või sattunud kogema mõne teise organisatsiooni tööd, siis siis samamoodi käib see kauneskus unes, kus on kaks tööorganit, üks on liikmesriikide peakonverents, mis juhtub iga kahe aasta tagant ja siis teine organ on täitevkogu, mis koguneb kaks korda aastas. Muul ajal käib siis töö vastavalt liikmesriikide huvidele ja võimalustele ja soovidele. Milline on Unesco roll ja tähtsus ja staatuse erinevates riikides? See on vist üpris erinev näiteks Euroopas ja kolmanda maailma riikides. Tõsi, ta on, et Unesco nagu ka ÜRO tervikuna põhieesmärk on maailma vaesemate riikide arengule kaasa aitamine. Konkreetsemalt väljendub see niinimetatud aastatuhande arengueesmärkide täitmisele omapoolse panuse andmises. Ja Unesco teeb seda siis eeskätt oma tegevusvaldkondades, milleks on haridus, teadus, kultuur ning informatsioon. Ja infovabaduse. Ja haridus on teadupärast valdkond, kus maailma riikidel on väga-väga erinevad mured. Kui mõnes Aafrika riigis on küsimus kõige esmasemate tingimuste loomises selleks et seitsme kaheksa aastased lapsed saaksid kuskil koos käia, et neile saaks kirjutamist ja lugemist õpetada ja arvutamist, siis Euroopas on, on see mure enamalt jaolt juba lahendatud. See on nüüd hästi selline praktiline näide. Kui seda näidet veel kirjeldada, siis mida Unesco siis teeb, kas ta saadab Aafrikasse raha või saadab Aafrikasse õpetajaid? Unesco tegelikult pigem koolitab õpetajaid, aitab nende süsteemide loomisele kaasa, mis siis sellise hariduse andmise tagaks? Otseselt koolide ehitamist Unesco finantseerib. Samuti ei maksa ta minu teada õpetajate palku. Et Unesco roll on selline. Rohkem infot ja kogemusi jagab. Aga kas te võiksite kuulajatele näiteid tuua ka tõepoolest siis Unesco töö tulemustest, kui maailma mastaabis kõnelda? No Eestile suhteliselt teadaolev ja Eestis nähtav väga hästi nähtav töö tulemus on nüüd Unesco kultuuri vallas. Nimelt maailmapärandi nimekirjas on kaitsealusena praegu arvele võetud ligi 900 objekti. Üks nendest on siis näiteks Tallinna vanalinn. See on nüüd süsteem, mis aastakümneid alates aastast 72 on, on toimima saadud, et ja toimima saadud nii selles mõttes, et need kultuuripärandi objektid pakuvad suurt huvi turistidele. Seal nimekirjas olemine on võimalus siis linnale või riigile täiendavat tähelepanu tõmmata, seda ühest küljest, aga teisest küljest tagab Unesco ja maailmapärandikeskus ka nende objektide piisava kaitse ja selles mõttes säästlikku arengut need objektid, mis mõnikord on aastatuhandeid vanad et nad ka sama kaua veel edaspidi säiliks. Kas võib nõnda öelda, et Euroopas ja nii-öelda arenenud lääneriikides on Unesco rohkem selline nõustav roll aga vaesemates kolmanda maailma riikides? On see roll pigem täidesaatev ja Unesco on seal ilmselt kõige mõjukam rahvusvaheline organisatsioon, meil on kõige mõjukam võib-olla NATO näiteks meie jaoks, aga Aafrika riikide jaoks tõepoolest Unesco näiteks. Ma usun, et Unesco selles valguses ei saaks eraldi vaadata ÜRO süsteemi teistest organisatsioonidest, et kui nüüd rääkida näiteks haridusest, siis mõnes Aafrika riigis on näiteks selle koolimaja ehitamise eest. Ma arvan, vastutab selline organisatsioon nagu ÜRO arenguprogramm UNDP kes siis viib selle koolimaja ehitamise otseselt ellu õpetajate koolitamise, kes seal siis koolimajas õpetama hakkaks, selle eest hoolitseb aga juba Unesco, nii et ma usun, et õige on väide, et ÜRO on, on mõjukas organisatsioon. Kui palju on Unesco tegevuses sellist bürokraatiat ja, ja ja sellega tegeletakse, et seda nüüd vähendada ja organisatsiooni reformida. See on õige organisatsioonis, kus on liikmeks kõik maailma riigid. Piltlikult öeldes on igasuguse ürituse või arutelu korraldamine natukene keerulisem kui kui, siis, kui liikmeid on 27 või 35. See on tõsi. Unes koos on eelmise peadirektori ajal tehtud samme selles suunas, et näiteks eelarvest suurema osa finantskuluks programmilistele tegevustele. Just nimelt siis hariduse, teaduse, kultuuri ja ja näiteks meediavabaduse vallas ja vähem kuluks siis administratsiooni ülalpidamisele ja see on ka teadaolevalt uue peadirektori kindel soov. See protsess ei ole muidugi lihtne ega kerge, aga suund selles suunas on täiesti olemas. Tänasest päevast ongi uus peadirektor Irina pookova ametisse asunud. Täievoliliselt. Oktoobris oli Unesco peakonverents kui sealt kõige olulisem välja tuua. Tänavuaastase peakonverentsi suursündmus oligi uue peadirektori valimine. Irina bokova on esimene naisterahvas selles ametis ja teiseks on ta pärit Ida-Euroopa riigi joonist, mis on ka esmakordne. Eelmine peadirektor, jaapanlane, kuid Siromat suura oli ametis kaks ametiaega kokku 10 aastat ja seetõttu oodata Läti uue peadirektori ametisse nimetamist. Suure huviga. Aitäh Pariisi Eesti alalisele esindajale Unesco juures Margus rahvale, kes on ka Eesti suursaadik Prantsusmaal. Oktoobri lõpul valiti Eesti Unesco maailmapärandi konventsiooni 186-st riigist koosneva üldkogu poolt Unesco maailmapärandi komitee liikmeks. Selles komitees on liikmeid kokku 21. Ja Eesti osaleb nüüd nelja aasta jooksul Unesco maailmapärandi komitee töös. Ekspertide grupiga, mida juhivad kunstiakadeemia professor Mart Kalm ja Urve Sinijärv keskkonnaministeeriumist. Ja meil on stuudios nüüd Mart Kalm, Eesti ekspertgrupi juht. Tervist. Millega tegeleb üldse maailmapärandi komitee? Ma annan vaevandi, komitee püüab mõelda sellele, kuidas inimkonna ühtset kultuuripärandit paremini hoida. Tema peamine õhk on suunatud ehitatud pärandile, mille kõrvale viimase enam kui 10 aasta jooksul on tulnud ka looduspäevand. Miks on Eestile oluline sinna komiteesse kuuluda? Meil on ju Eestis küll püütud hirmutada ja ähvardada, käivad igasugused pidžinatod kuskilt abstraktselt Unesco-st ja hirmutavad ja tahavad Tallinnat välja visata ja, ja noh et meil on nagu ka püütud luua niisugust muljet mingist abstraktsest mustast jõust. Mis oleks siis maailmapärandi komitee. Aga et tegelikult on ju Eesti üks konventsiooniga liitunud maadest ja miks Te ei võiks tema kuuluda otsustajate hulka. Et järgmise nelja aasta jooksul, mis paneb siis muidugi näiteks meie pärandi hoidjatele nii Tallinna linnale kui ka Struve kaare taga olevatele jõududele tohutu vastutuse, sest meie kui komitee liikmed oleme ise rohkem peame, peame käituma laitmatult, et olla teistele eeskujuks. Ja nüüd oleme meie neil selle nelja aasta jooksul otsustajate poolel. Ma juba praegu tunnen õudsat hirmu, et mis saab suvel Brasiilias Peterburiga, kuhu ICOM-i, mis on Unesco ekspertorganisatsioon, ikka seal väga range pilvelõhkujate ajaloolistes linnadesse ehitamise suhtes ja kas nüüd hakatakse Peterburgi Gazpromi kõrghoone pärast välja viskama või mitte ja otsustajate hulgas oleme nüüd siis ka meie see Eesti ekspertide grupp, see on veel kokkupanemisel ja seda kultuuriministeeriumi juures praegu moodustatakse. Aga millega teie hakkate tegelema, kas Eesti sides asjadega või üle jäi? Ei, vastupidi, kogu see, meie ekspertgrupp tegeleb nüüd kogu maailma remondiga. Me jagame omavahel ära tööülesanded, kes hakkab vaatama loodus, päevandi, uusi nimetamistaotlusi, kes kultuuripärandi omasid siis on pidevalt need seireküsimused, kõik kõik maailmapärandi nimekirja kuuluvad kohad peavad oma muudatustest aru andma, mitte au andmas, kava kõlab jälle valesti, aga ütleme ravitama maania päevandi keskust Pariisis. Ja selle kohta jagatakse niisugust perioodilist informatsiooni ja me vaatame selle läbi ja kõik järjest küsimuse alla nii-öelda see on seal mitusada punkti, mis iga-aastasel koosolekul tule läbi arutada ja me peame globaalselt Eestis kujundama seisukohad kõikide nende suhtes. See on ka päris suur vastutus. Jah, aga see on ju meeletu töö. Et see, see tähendab kümneid tuhandeid lehekülgi läbi töötada. Nii et noh, ütleme, et adjöö, suvi tavalises mõttes. Te Peterburi juba mainisite, aga äkki saate veel tuua näiteid, et millised on maailmas probleemid maailmapärandiga on need sarnased Eestiga just nagu Tallinnas. Et kinnisvara, arendusi ja, ja planeeringud on need, mis ohustavad maailmapärandit. Milliste probleemidega üldse maailma kontekstis tuleb, teil tuleb maailmapärandile? Kui puutuda see probleemide hulk on tohutu, muidugi kinnisvara vahendus on ja selle mõistlik suunamine on, on üks probleeme ja mis ma loodan, et need üleüldise masuga on kõikjal leevenenud ja selle võrra võib-olla materjali natuke vähem. Aga viimastel aastatel Need meie ümbruskonna linnades, nii Londonis, Viinis, Riias, Peterburis nagu ka Tallinn, mis ju ikkagi väga nii-öelda meile, kellega olukord oli kriitiline kaks aastat tagasi tekkis et see on üks nii-öelda meile ka mõistetav ja lähedane probleem, aga rahalises mõttes muidugi on hullemad probleemid on see, et kuidas me siiski käsitlesime kõiki riike võrdselt, kusjuures me teame, et lõviosa konventsiooniga liitunud riikidest ei ole haldussuutlikud. Nad ei suuda tegelikult samade kriteeriumite järgi päevandid hoida, mida Euroopa riigid on endale kehtestanud ja. Mida maailmapärandi komitee saab nendel juhtudel teha, kui pärand või mõni objekt asub tõepoolest nii-öelda kolmanda maailma riigis, kus probleemiks on nälg ja sõda võib olla. Ja noh, seal on üks lõputu diplomaatia ja eksju, Unesco ju seda võib-olla vaatab, kõige paremini givel valdab. Aga selge on see, et, et maailmapärandi nimekirja eesmärk on siiski olla nagu inklusiivne. Ta tahab olla kaasav, kedagi ei taheta Ta nagu kiusata ja välja jätta, vaid pigem pigem kasutatakse seal positiivseid hoobasid, leidmaks ikkagi paremaid rohkem ressursse. Euroopas tehakse väga palju kooli just nendele riikidele nende ametnike spetsialiste paremini välja õpetada. Et, et pigem on ikkagi niisugune sõbralik abikäsi, mida tahetakse ulatada ja näppu viibutatakse ikkagi ainult äärmise vajaduse sunnil. Otsused mujal maailmas asuvate objektide suhtes teie ekspertgrupp teeb ainult paberi peal või tuleb teil nüüd ka rohkem ringi reisida? Ma arvan, et selleks, et oma tööd väga hästi teha, oleks see tõepoolest nagu vajalik. Aga nüüd olgem ausad, et kõiki ekspertgrupi liikmed on täiskohaga Eestis rakendatud, nad teevad seda öötundidel. Ja Eesti riigil loomulikult puudub selleks igasugune ressurss. Noh, ma ei tea, keskkonnaministeeriumist Urve Sinijärve kuude kaupa lohistada mööda Mokeanias A või kuskil Aafrikat mööda, see lihtsalt ei ole võimalik ja me oleme, peame usaldama ja ka maailma päevandi keskuse ettevalmistatud materjale, kõik need ju on, ütleme sellistesse selle asemel, et kõik need 21 viiki saadaksite oma eksperte luurele, selle asemel on manna päevandi keskus, kellel on oma eksperdid, kes käivad ja tutvuvad olukorraga, et lahendada probleemseid küsimusi. Räägime natuke sellest Tallinna vanalinnast ka meie oma asjast ütlesite, et Eesti peab eriti praegusel perioodil olema pigem eeskujuks teistele siis, kui ise kaasa lüüakse. Maailmapärandi komitee töös. Viimasel ajal on palju juttu olnud võimalikust Estonia juurdeehitusest. Milline on Unesco seisukoht ja kas seda üldse praeguses etapis on tekkinud, on see kujunenud? Ei, ma usun, et Unesco ei ole selle kohta mingit seisukohta, aga lihtsalt ükski Eesti vabariigi seadus seda ei võimalda, nii et see on nagu see on nagu surnult sündinud idee. Noh, sellel ei ole mõtet üldse pikalt peatuda. Aga juhul kui hakatakse sellega pikemalt tegelema, kas siis Unesco tõstatatakse, see teema? No ilmselt tõenäoliselt peaks, aga no ma arvan, et see asi iialgi nii kaugele ei saagi nagu minna selles mõttes, et tähendab olgem nüüd ikka ausad, et Eesti vabariigis on ka omad seadused olemas ja me ikka esmajoones elame nende järgi ja teine asi on ju see, et kultuuriministeeriumil on ju üheksakümnendaist aastatest kuskil seal pääsu rahvusooperi jaoks krunt varuks ja, ja ma arvan, et see, see maja taha ehitamine oli pigem üks niisugune valimiseelne mull, millel ei maksa üldse liiga palju tähelepanu pöörata. Vahepeal oli ka jutt, et Tallinn võib sattuda ohustatud kultuuripärandi nimekirja ja hirmutati treesteni näitega. Dresden ju arvati välja maailmapärandi nimekirjast. Kas see oht on nüüd lõplikult möödas? Tegelikult teadsid ettepanekuid ju Tallinnale ka testi tehti ülesandeks näiteks kokku panna kaitsekorralduskava, kas Tallinn on tegutsema hakanud, selles suunas? Visalt, aga loodame, et nüüd uus volikogu ja U ja võib-olla ka mingil määral uuenev linnavalitsus on, on tegusamad, et noh, ütleme niimoodi, et jah, ma olen pärandi nimekirja kuulumine paneb Tallinnale teatud kohustuseta, peaks nagunii-öelda kõikehõlmavalt selle pärandiosaga tegelema. Aga olgem ausad, et ega nad väga eriti poliitilisel tasandil nad ei viitsi ja ei taha ja kipuvad nii probleeme tõrjuma. Unesco nõudel on tõepoolest koostatud Tallinna arengukava, mis tuli küll natuke hambutult liiga ümmargune, mis igaks juhuks selles mõttes nagu sobib linnaisadele hästi, see ei kohusta mitte millekski, aga aga Unesco sai sellest aru. Ja nüüd tema nõuab eraldi kaitsekorraldus ehk siis see, mis oleks nagu kuidas seda arengukava ellu rakendada. Ja, ja selleks on ta nüüd saatnud meile ka eksperdi, kes need tõepoolest nõustab, kuidas neid tegelikke otsuseid ellu viia. Aga ma nagu Tallinna puhul minu silmis on nagu see, et, et ütleme nii, et linna kultuuriväärtuste amet töötab suhteliselt normaalselt, meil on olemas vanalinna kaitse määrus ja seal nagu ei olegi minu meelest põhiohud. Minu meelest on põhiohud, on pigem see, et, et ei ei tajuta vanalinna kui väärt, vaid see on niisugune vaha hoobitsemise auk. Et noh, ei mõelda sellele, et kas vanalinnas on ka hea elukeskkond nagu ainult see, et lõputult neid merevaigupoode ja pubisid ja kuidas suuremad hulgad turistidelt läbi lohistada. Aga, aga niisugust vanalinn nagu kvaliteetkeskkonda kudestab paremini ülejäänud linnaga integreerida, et ta ei oleks lihtsalt niisugune turistide pidamise kopp Bel vaid et ka Eesti inimesel oleks sinna asja, et noh, vaat kõik niisuguseid. Ja ma ütleksin just linnaplaneerimise, mitte materiaalseid hoobasid, kasutab Ta ta, et millised asutused me tahaksime, et seal püsiksid, et neile tehtaks siis soodustusi. Kas oleks ikkagi näiteks, et nendel inimestel peened kallid inimesed, kes on vanalinna endale korterit ostnud ja maju renoveerinud ja sellega väga palju Tallinnasse panustanud, aga kui neil ei ole kuskilt osta värsket, et toitu, siis neil ei ole seal hea elada? Õhtul ööklubide näeme, see ei ole siis kvaliteet, elukeskkond, et noh, vot niisugused asjad on nagu vanalinnas kõik reguleerimata ja sellega linnavalitsus ei taha tegu noh, nii-öelda tõsiselt tegeleda ja see on probleem. Ma küsin nüüd provokatiivselt. Aga kindlasti niimoodi mõtlevaid inimesi ka on, et aga võib-olla olekski parem ikkagi Tallinnale justkui arengu seisukohalt, et mitte kuuluda sinna Unesco maailmapärandi nimekirja ka Dresdeni ju arengutee ehitas suure uhke viadukti või silla, mis iganes mis aitab kaasa progressile ja lepiti sellega, et enam ei olda maailmapärandi nimekirjas. No üks asi on see, et, et Tallinnat ei ole mitte keegi sinna vägisi toppinud, vaid see on Tallinna linna ja Eesti riigi suur soov olnud sinna pääseda, sest see on väga suur au ja tunnustus, mis kaudselt toob ka küllaltki palju raha sisse. Ma näiteks arvan, et neid noh, küllap mõni kuu isi laev peatuks Tallinnas ka, sest ausalt öeldes ta lihtsalt on seal Peterburist tulles pärast öö väljamagamist õudselt noh, nii-öelda paraja kauguse peal. Aga siiski seda Tallinna ja ja ka viia ja Peterburi kõigi nende kuulumine maailmapärandi hulka ka on soodustab seda turismihuvi ja miks siia tullakse, ta ju ütleme, on nii-öelda noh, ütleme minu meelest linn ei ole osanud seda ära kasutada. Aga see ju iseenesest on tõeline kullaauk. Nii et Juneskosse kuulumine Jul Eskoga koos töötamine igal juhul tuleb meile kasuks, nüüd ainult tuleb ka Eesti ekspertide grupile, mis on kokku tulemas. Tuleb siis teile ainult jõudu soovida. Aitäh, Mart Kalm. Jätkame siinkohal juttu Unesco Eesti rahvusliku komisjoni juhi Marika valguga Tallinna vanalinnast oli nüüd Mart Kalmu ka juttu, aga millised need Unesco, teised Eestiga seotud tegevused on, millest kindlasti inimesed võiksid teada? Jah, ma arvan, et neid on päris palju, me juba oleme vist paaril korral puudutanud neid konventsioonen ütleme nüüd, konventsioon on väga palju ja Eesti ei ole sugugi ühinenud kõige nendest ja neid tuleb kindlasti juurde. Mõned nendest on olulised, mõned nendest on olulised meie asutustele ja ministeeriumidele. Aga aga mõningaid teavad, teab ka juba Eesti üldsus. Ja nagu siin eelnevalt räägitud oli siis maailma kultuuri- ja looduspärandi konventsioon, kuhu kuulub ka seesama nimekiri nendest väärtuslikest objektidest, loodus ja, ja maailma kultuuripärandi objektidest, millest me, milles oli jutt sellest samast, meie armsast Tallinna vanalinnast, aga peale selle on olemas ju ka vaimse kultuuripärandi konventsioon, mis, mis tõepoolest on palju, palju noorem kui siis 72. aastal vastu võetud kultuuripärandi konventsioon millega on Eestis omamoodi ühinenud ja mille sisu on, on vägagi sügav selles mõttes peale kõige selle, mis on ehitatud ja mida meile pakub loodus. Tegelikult tuleb talletada ka seda, mis on inimesed aastatuhandete jooksul oma vaim vaimses kultuuris, oma identiteedi ja muude huvitavate tegevusnähtustega pakkumas meile, et need säiliksid meie tänases maailmas ja ka tulevikus. Ja selle nimel konventsioon loodigi. Ja selles mõttes on ta ju meile väga tuttavad. Eesti, Läti, Leedu esitasid sinna oma laulupeod, mis kannab nimekirja, läks, see peaks olema kõigil veel meeles, 2008. Peale selle Kihnu kultuuriruum, mis leidis ka meie meedias suurt kõlapinda, 2008, aga nüüd 2009 on ju seto leelo selle vaimse kultuuripärandi nimekirjas ja, ja seal selles suhtes on küll suur rõõm, et kajastati tõepoolest väga palju, palju meie, meie meedias. Ma tahan selle koha pealt nagu rõhutada seda, et kuidas sinna satutakse, eks, eks inimesed nagu esitavad, neil tekivad ideed ei tule ainult ütleme, välisministeeriumi Kultuuriministeeriumi rahvuskomisjoni kaudu. Kõige parem on see, kui ta tuleb nende inim inimgruppide koosluste kaudu, kes seda elu elavad, kas need traditsioonid kannavad, tõid identiteeti, kannavad ja seto leelo on just täpselt sedapidi jõudnud sinna nimekirja. Aga, aga nende nimekirjade puhul ma tahan rõhutada veel, see ei ole ainult see küsimus sellest aust ja uhkusest ja kuulsusest. Me kõik võivad neid nimekirju lugeda, kõik saavad teada, mis, mis on Eestis meie saame ka teada, mis on maailmas olulist, ehk siis siin tuleb puhtalt, vägagi praktiline külg juurde, ehk siis kultuuriturism. Ja ma soovitan seda siiralt, et inimesed, kes reisivad maailmas ringi, võtke lahti internetis need leheküljed, vaadake kuud reisite ja vaadake, mis on seal need objektid, mida on maailma kultuurimälestiste või, või ka miks mitte vaimse kultuurimälestised mälestiste hulgas kirja pandud, mida te võite vaatama minna, mida te võite kogeda, sest et et sellisel juhul on, on ka kvaliteet igati garanteeritud, nii et, et see on otse ja praktiline väljund tegelikult nende nimekirjade juures. Kuidas ava toimib Unesco Eesti rahvuslik komisjon võiks ju arvata, et kui tegemist on suure maailmaorganisatsiooni Eesti rahvusliku komisjoniga, siis tegemist on ka sellise suure asutusega korrusetäite kaupa inimesi, aga see pole nõnda. Et see pole nõnda ja see pole väga paljudes riikides nõnda, Eestis on väike rahvuslik komisjon, meid on kolm. Meil on lühidalt öeldes siis kultuuriprogrammide koordinaator ja haridusprogrammide koordinaator ja siis mina, kes inimesed peab nii nagu ikka juhitavad kõigega tegelema ja kuna ma olen ka vähe aega olnud veel, siis ma üritan ennast loomulikult kõigega kurssi viia, et hiljem siis selekteerida välja see, mis on nagu oluline. Kõik see informatsioon, mis tuleb Unesco, tuleb tegelikult rahvuskomisjonilt. Peab tulema eelkõige rahvuskomisjoni, kuigi välisministeerium puutub siin ka väga palju asjasse. Ja, ja rahvuskomisjon vahendab selle informatsiooni sinna, kuhu seda on vaja vahendada tekitab need tegevused, mida on vaja tekitada, ja loomulikult üks väga oluline asi, mida ka on rõhutatud nüüd Unesco peakorteri poolt rõhutatakse aina enam on seesama suhtlemine meediaga ehk siis nende Unesco ideaalide ja vaadete ja väärtushinnangute viimine ikkagi inimesteni, sest et Unesco pole asi iseenesest ega rahvuskomisjonil pole asi iseenesest, kuigi tihtipeale võib juhtuda niimoodi institutsioonidega tegeleda. Ta veeretatakse lihtsalt asjaga, ei viidatud ta kuskile kaugemale, ka ei viida nende eesmärkideni. Kuidas Eesti rahvusliku komisjoni rahastatakse üldse, millise asutuse all või millise asutuse eelarve real te asute? Me asume Kultuuriministeeriumi eelarve real, ma ütleksin, et et see eelarve on suhteliselt tillukene ehk siis natukene üle üle miljoni. Loomulikult ei taga selline eelarve seda, seda poolt, mida, mida Unesco rahvuskomisjon peab tegema, ehk siis välissuhtlus sellel sellel kombel, nagu ta võiks olla. Need tegevused, mis Eesti poole jäävad, on, on ehk et selle rahaga ikkagi enam-vähem kaetud, kuid, kuid võimalus osaleda väga paljudes paljudel vajalikel kohtumistel, seminaridel, konverentsidel on ikkagi selle tõttu nagu piiratud. Aga pole viga, me saame praegu hakkama ja mõistan ka seda, et pole nagu õige aeg praegu eriti palju rahast rääkida. Kas nende valdkondade inimesed, kes peaksid Escost teadma, olema kursis Unesco tegemistega konventsioonidega, kas need inimesed on Eestis sellega kursis? Ma usun küll, ma usun küll, et on kursis selle tõttu, et Eesti on suhteliselt väike, on, on ta ka noh, kuidagi suhteliselt lihtne jälgida. Et siis konventsioonid, mis, mida lõppude lõpuks valitsus ratifitseerib sattuvad ju alati sinna, kuhu, kuhu nad sattuma päevad, nii et selles ma nüüd küll ei kahtle, et need inimesed, kes peavad teadma, seda ei teaks. Aga kuidas raadiokuulaja keskmine Eesti inimene võiks või saaks ennast Unesco asjadega kursis hoida? Ja ma ise arvan ja oma kogemusest võin öelda, et ega eesti inimene eriti palju Unesco asjadest ei tea, teevad ikkagi need, kes on spetsiaalselt huvi tundnud, kas meie osalusprogrammide vastu või tegevuste vastu või otsivad väljundeid otsivad väljundeid kondakteerumiseks välisorganisatsioonidega ja nii edasi. Aga keskmine eesti inimene vaevalt et seda teab ja ma ei ole ka kindel, et ta peaks nagu kõike teadma, aga see, mida, mis puudutab nüüd, et need eesmärgid on, mille nimel Unesco tegutseb või või neid väärtushinnanguid, mis on ju puudutavad ju inimesi, inimkonda tervikuna. Et nendest tuleb ikkagi aeg-ajalt rääkida ja, ja sellest ka see meie, meie saate mõte, nagu, et tasapisi liigume sinnapoole. Et rääkida ka nendest sisulistest asjadest, mis võiksid olla inimestele päris huvitavad. Tihtipeale kehitatakse õlgu, kui me räägime näiteks sellest samast teemast nagu Margus Rava võttis siin ja nimetas ära ÜRO aastatuhande deklaratsiooni ja arengu eesmärgid, mis tegelikult on ju loomulikult ka Unesco arengu eesmärgid. Nimetame siit mõned nendest, mis on, mis on nii inimlikud, siis meie inimene ilmselt kehitab õlgu ja mõtleb, et mis on nagu meil sellega pistmist. Kui me räägime, et likvideerida täielik vaesuse nälg siis öeldakse, et no me oleme juba arenenud riikide hulgas tegelikult teatud määral puudutab see ka ju meid ja kui ta ei puudutagi meid, siis siit tuleb juba üks selline, teine mõttemall, et kui palju puudutab meid siin Eestis üldse, mis maailmas toimub? Tihtipeale öeldakse Aafrikas, no mis puudutab meid, nälg Aafrikas näiteks. Ja, ja samamoodi näiteks alghariduse kättesaadavus, no ma usun, et Eestis on võib-olla see, see siiski juba enam-vähem kõikidele vähemalt kättesaadav, mujal maailmas paljudes kohtades see niimoodi ei ole, jällegi ehitatakse õlgu, mis on see nagu meie asi või vähendada laste suremust, see natuke on meie asi, eks ole, aga kaugemale kui eesti sellistest sellistest, kuidas nüüd öelda eesmärkidest või arengu kreemidest, nagu ei mõelda, see on suhteliselt valdav, on see õlakehitused selle peale, mis toimub muus maailmas. Kui me räägime Euroopas, siis veel, kui me räägime laiast maailmast, siis mitte, aga, aga tegelikult ongi ju Unesco eesmärk viia nagu tuua probleemid kõikide inimesteni. Et sedasama temaatika sellest, et kui me, kui me päästame ühe inimese siis, siis me oleme väga õnnelikud, kui hukkuvad tuhanded ja nendest päästetakse kalli mittevahenditega üks siis leitakse, et milleks oli mis, mis oli selle asja mõte? Tegelikult on niimoodi, et iga taoline väärtus on tähtis inimkonnale ja kui me sulgeme Eesti sellisesse isolatsiooni, et see häda viletsus, mis mujal maailmas valitseb, see pole üldse meie asi siis me ise ühel hetkel samasugusesse isolatsiooni sattuda, nii et tegelikult on vägagi vajalik neid mõttemalli muuta. Ma saan aru, et kõlab kuidagi väga suureliselt, et või või Ahme oleme oma argipäevas, meil on oma probleemid ja, ja palju muud. Aga, aga mõned hetked tuleb siiski võtta ja kuulata seda, mis tegelikult maailmas juhtub. Et liikuda ikkagi ikkagi sellise ideaalse maailma poole, mida iial ei tule, aga kuhu poole me ju alati ka oma eludega pürginud. Nende sõnadega ilmselt ongi paslik lõpetada suur aitäh tulemast stuudiosse jule Esko ehk siis ühinenud rahvaste hariduse, teaduse ja kultuuri organisatsiooni. Eesti rahvusliku komisjoni juht Marika Valk. Tänase saate pani kokku Arp Müller.