Astus eeskuju uksest välja maigutas suur, et seal keele abil kokku koguda ja alla neelata pruugostiks söödud heeringa ning leivajäänuseid vaatas õlest kaabulotjalt silmi, pilutades otsa kortsutades hambaid, paljastades kollakas tulise päikese kra poole, mis kerkis parajast ülem metsa ladva. Sulane juss oli küürutades uksest välja astunud ja jalad harkis seisma jäänud. Pikkamisi võttis ta hammaste vahelt kadakapuust pitsi, milles oli näpu vahel käänatud vilka. Isenesest jalgade Eestis kinni mässinud, küsis peremees etteheitvalt. Just tõmbas mõõdukalt mõne sõõmu suitsu, võttis pitsi pikkamisi hammaste vahelt ja lausus põlglikult. Ei ole olnud, sest saadi, kui karjas käima hakkasin. Veel päevagi paljajalu. Rahulolemisega vaatas ta tallukatesse mässitud ja paeltega kinni seotud ümmargusi, sääri ja ilusasti krookidesse tõmmatud pastlaid. Mina käin alati paljajalu, pole viga midagi, vastas peremees muretult ja lõi suure varbaga kivikeste, mis hüpeldes alla veeres mööda kallakut õue. Lääme kive kaaluma jälle. Või, küsis juss. Mees, mood. Võta sa eeskojast, raudkange labidas, ma võin veel ühe vähema puugangi. Juss sülgas ükskõikselt pikas kaares pöördus ümber ja astus poolpimedasse eeskotta, kus ta varsti nähtavale tuli, kangi ja labidaga need paremale õlale tõstis ja aeglaselt üle õue astus, pikkade sammudega suitsuriba selja taha.