Kust tuli näiteks mõte kirjutada just templiordu-ile? Esialgu ei olnud mul üldse kavatsust kirjutada templiordust, küll aga oli mul juba pikemat aega meeles mõlkunud kirjutada viimsest linnast. Viimne linn või viimne kindlus. Sõna linn on ju meie vanemas keelepruugis Kahekordne tähendus. Mu silmade ees oli pilt sellisest kindlusest, mis viimseni vastu paneb ka siis, kui kõik võitlus tundub juba mõttetum. Võib-olla oli see mõte sisendatud Heiti Talviku luulest, kus ta ütleb, meie kohus on püsida tüüril kõigi lootuste avariiski. Kas see tähendab, et seda viimset linna tuleb võtta sümboolselt? Aga me ei tohi siiski liiga kaugele minna sümboolika otsimisel. See linn, millest mu raamatus juttu on täiesti konkreetne linn ja sündmustik põhineb ajaloolisel sündmuslikud. See esialgne viimne kindlus ei olnud aga seotud mingi kindla aja ja kohaga. Võiks ütelda. Ma seda esialgu kavatsesin, umbes samas stiilis, kui hingede öö. Alles hiljem sai see endale konkreetse kuju. Oleks huvitav kuulda, millal ja kuidas see sündis. See sündis ühenduses sellega, et hakkasin kirjutama ajalooliste romaanide seeriat suurest murrangu ajas Euroopa poliitilises jaga vaimses ajaloos. Siis sattus mu pilk Atconi langemisele, mis lõpetas ristisõdade ajajärgu aga kindlama kuju sai see kavatsus alles kolm aastat tagasi, kui ma viibisin Rhodose saarel siis haaran geograafiliselt, aga ka ajalooliselt Euroopa äärmine eelpost lõuna idas. Väike-Aasia ranniku lähedal kuulub praegu Kreekale aga 14. ja 15. sajandil kuulusse Johan niitide ehk hospidali ordule. Sealsed võimsad keskaegsed linnamüürid ja muud mälestusmärgid Johan niitide ajast jätsid mulle sügava mulje. Samuti ka jutustused linna kaitsmisest ja lõpuks selle langemisest sultan solimani kätte. Aga roodus ei sobinud minu plaaniga juba sellepärast, et langes alles aastal 1522. Pöördusin selle pärast tagasi Aconi juure, mille langemine oli ka palju suurema üldpoliitilise tähtsusega.